Читать книгу Armastuse pantvang - Сьюзен Виггс - Страница 7

„Mis Deborah’l viga on?” küsis Phoebe Palmer, seistes kesk kaootilist segadust, mis Preili Emma Wade’i Noorte Daamide Kooli eluruumides valitses. Pitsilised alusseelikud ja lehvikestega pesuesemed katsid narmaste, helmeste ja brokaadiga kaunistatud salongidiivaneid ja otomane. „Ta ei lase isegi oma teenijatüdrukut sisse end teenindama,” lisas Phoebe.

„Ma lähen vaatan, mis teda kinni hoiab.” Lucy Hathaway lükkas lahti kõrvalasetsevasse tuppa viiva ukse. Deborah’ kleit, mis oli tal eelmisel õhtul Aikeni ooperimajas seljas olnud, lebas tülli- ja siidikuhilana põrandal. Linad olid voodil hunnikus laiali ning õhus rippus kalli parfüümi ja meeleheite hõng.

„Deborah, on sinuga kõik korras?” küsis Lucy pehmelt. Ta läks akna juurde ja tõmbas kardinad eest, et pisut hääbuvat õhtuvalgust sisse lasta. Kauguses lõhestasid horisonti mõned kauge Chicago kõrgemad hooned ja kirikutornid. Tööstuse suits ja tahm olid taeva määrdunud merevaigukollaseks värvinud. Aga Amberley Grove’i läheduses, peenes äärelinnas, kus kool asus, tõotas tuuline õhtu kaunis tulla.

„Deborah, me oleme sind mitu tundi ärgitanud end valmis panema. Kas sa ei tule täna õhtul koos meiega?” käis Lucy peale. Ehkki üritus kandis evangeelse lugemise tagasihoidlikku nime, teadsid kõik, et see oli seltskonna koorekihi jaoks üksnes ettekääne sabatil kokkusaamiseks. Ehkki seal võidakse arutada ka tähtsaid spirituaalseid küsimusi, tegeldakse sobiva religioosse tulisusega kergemate teemadega, nagu klatš ja romantika. Tänaõhtusele erilisele seltskondlikule üritusele lisandus draama, mis oli kogu nädala kuulujuttudele ainest andnud. Palavalt ihatud Dylan Kennedy oli endale naist otsimas.

„Palun, kullake,” ütles Lucy. „Sa hirmutad mind, ja tavaliselt ei hirmuta mind mittemiski.”

Voodil kössis, ei suutnud Deborah leida sõnu, millega sõbranna muret vaigistada. Ta üritas meenutada, milline oli tema elu vaid kakskümmend neli tundi tagasi olnud. Ta üritas meelde tuletada, kes ta oli, end nagu punkte pearaamatus tükkhaaval kokku liites. Armastatud ainuke tütar. Chicago kõige ihaldatuma noormehe kihlatu. Kütkestava elu lävepakul seisev privilegeeritud noor naine.

Kõik oli möödunud ööl koost lagunenud ja tal ei olnud aimugi, kuidas seda kõike uuesti kokku panna.

„Pane ta kiirustama,” ütles Phoebe kõrvaltoast valsisammul sisse astudes, läikiv siidist õhtukleit rinna vastu surutud. „Preili Boylani tõld tuleb meile poole tunni pärast järele. Kujutle vaid! Dylan Kennedy kavatseb endale lõpuks ometi naise valida.” Ta kohendas end eraldi seisva täispika raamitud peegli ees, läikivaid pruune juukseid patsutades. „Kas see ei ole mitte hõrgult romantiline?”

„See on kindlasti barbaarne,” ütles Lucy. „Miks me peaksime nagu hobused oksjonil meeste ees rivis seisma?”

„Sellepärast,” ütles Kathleen O’Leary, nendega Deborah’ magamistoas ühinedes, „et preili Boylan lubas, et olete kõik seal kohal. Kolm täiuslikku noort daami,” lisas ta iiri iroonia hõnguga. Ta sirutas käe kardina poole, mis voodit pilgu eest varjas. „On teiega siis kõik korras, preili?” küsis ta. „Ma olen üritanud kogu päeva teie eest kõigest väest hoolitseda.” Teenijatüdruk sirutas välja kahvatu, närvilise käe ning patsutas armetu olemisega tekkidekuhilat.

Deborah tundis end oma heade kavatsustega sõbrannade poolt rünnatuna. Ta tahtis nende peale karjuda, käskida neid ta rahule jätta, aga tal ei olnud aimugi, kuidas oma soove kehtestada. Mitte keegi ei olnud teda sel moel käituma õpetanud: seda peeti ülimalt ebadaamilikuks. Ta tõmbus tekkide all eemale ja teeskles, et ei kuule.

„Ta ei vasta,” ütles Lucy, hääl murest kerkimas.

„Palun, Deborah!” ütles Phoebe. „Räägi meiega. Oled sa haige?”

Deborah teadis, et ei saa enne rahu, kui on alla andnud. Aeglaste, vaevanõudvate liigutustega sundis ta end istuma tõusma, Belgia linasest püüridega patjade kuhja vastu naaldudes. Kolm talle tuttavat ja kallist nägu vaatas tema poole. Nad nägid välja harukordselt kaunid, võib-olla seetõttu, et nad olid kõik nii erinevad. Mustapäine Lucy, porgandpunaste juustega Kathleen ning helepruunide lokkidega Phoebe. Nende nägudel oli kütkestav süütus ja ootusärevus, mida Deborah ise alles eelmisel päeval oli tundnud.

„Ma ei ole haige,” ütles ta pehmelt, häälega, mis kõlas vaevu nagu tema oma.

„Sa näed põrgulik välja,” sõnas Lucy oma tavapärase otsekohesusega.

Sest seal olen ma olnud.

„Ma saadan arsti järele.” Kathleen hakkas ukse poole liikuma.

„Ei!” Deborah’ terav hääl peatas teenijatüdruku mineku. Arst oli mõeldamatu. „Lihtsalt,” sundis ta end ütlema, „ma kinnitan teile, et ma ei ole vähimalgi määral haige.” Ta sundis end oma sõnade tõestuseks voodist välja ronima ja jäi paljajalu toa keskele seisma.

„Noh, see on kergendus.” Phoebe võttis energilise ülemuslikkusega tal käest ning sikutas seda sõbraliku tungivusega. Deborah komberdas tema kannul edasi ja astus heledasti valgustatud salongi.

„Ma kujutan ette, et sul on praegu lihtsalt pea laiali otsas, sest sinust saab kahe nädala pärast abielunaine.” Phoebe langetas käe ja naeratas unistavalt. „Sul on nii uskumatult vedanud. Kuidas sa suudad säärasel imelisel ajal voodis olla? Kui mina Philip Ascoti sarnase mehega kihlatud oleksin, tammuksin erutusest toas ringi. Nädal enne seda, kui minu õde härra Vanderbiltiga abiellus, oli mu emal tavaks naljatada, et ta vajas ankrut, mis ta jalgu maas paigal hoiaks.”

Deborah teadis, et Phoebe ei tahtnud nende sõnadega talle haiget teha. Deborah oli ilma emata tütar, kõige kurvemat sorti olevus maa peal, ja sellisel ajal nagu nüüd haigutas kaotusetunne nagu paranemata haav. Ta mõtles, mida üks emaga noor naine säärases olukorras teeks.

„Nii,” ütles Lucy, „teeme nüüd kiiresti. Me ei taha hiljaks jääda.”

Deborah silmitses läbi ükskõiksuseudu elutuba, kus olid laiali kammid, pihustid, pitsilised alusriided, paelad, alusseelikute hunnikud – tõeline naiselikkuse plahvatus. See oli vaatepilt, mida ta tavaliselt nautis, aga nüüd oli kõik teisiti. Korraga ei tähendanud need asjad talle midagi. Tal oli veider tunne, nagu oleks ta ümbritsetud jääkoorikust ning vaataks sõbrannasid läbi lainja, jäätunud seina. Eraldatuse ja kaugenemise tunne muutus iga mööduva hetkega tugevamaks. Ta oli olnud üks preili Boylani kuulsa kombeid lihviva kooli noortest daamidest, rõõmus ja kindel oma kohas Chicago debütantide sädelevas maailmas. See kõik näis nüüd nii kunstlik, nii mõttetu. Ta tundis end olevat võõrandunud oma sõbrannadest ja tollest rahulolevast, rumalast tüdrukust, kes ta varem oli olnud.

„Ja kuidas on sinuga, armas Kathleen?” küsis Phoebe, rõhutatud pilku punapäise teenijatüdruku poole suunates. Phoebe kasutas iga võimalust meenutamaks Kathleenile, et too oli üksnes palgatud abiline, seal palju privilegeeritumate noorte naiste nagu tema ise, armu poolest. „Mida sina täna õhtul teha kavatsed?”

Kathleen O’Leary nägu muutus tulipunaseks. Tal oli oma iiri päritolu tõttu kahvatu, peaaegu läbipaistev nahk ning see reetis iga emotsiooni. „Te olete jätnud mulle korraliku segaduse, mis tuleb ära koristada, preili. Ja küll see mind koidikuni tegevuses hoiab.” Mahlaka ütlemisega nagu alati, liialdas ta oma iiri aktsendiga sihilikult.

„Sa peaksid meiega kaasa tulema, Kathleen.” Lucy, kelle perekond oli ta vabamõtlejaks kasvatanud, ei hoolinud vähimatki seltskondlikest seisundeist, aga ta teadis, et kohale tulevad olulised inimesed. Poliitikud, töösturid ja ühiskondlikud reformaatorid olid väärtuslikud kontaktid tema huvi tarbeks, milleks olid naiste õigused.

„No tõesti, Lucy,” hurjutas Phoebe. „Ainult linna parimad inimesed on kutsutud. Dr Moody lugemised on rangelt...”

„Kutse oli mõeldud igale preili Boylani koolis olevale noorele daamile,” meenutas talle Lucy, kes oli ühtaegu piisavalt rikas ja naiivne, et olla inimeste võrdsuse pooldaja.

„Lollus puha,” vastas Kathleen, õhetus süvenemas.

„Võib-olla sa peaksid osalema,” ütles Phoebe, silmades kaalutlev kuma. „See võib olla lõbus, kõiki salapärase daamiga üllatada.”

Vana Deborah oleks selle vembuga rõõmuga ühinenud. Elavaloomuline, arukas Kathleen lisas seltskonnaredelil ülesronimise mõnikord igavale rutiinile alati lõbusust. Aga praegusel hetkel nõudis sellele mõtlemine liiga palju ja Deborah tõmbas väriseva käega üle otsaesise. Tselluloidist juuksenõelad, mida ta ei olnud vaevunud möödunud ööl eemaldama, muutsid peavalu tugevamaks, pannes ta hambaid krigistama. Valu tagus nii kõvasti ta oimukohtadel, et nõelad näisid omaenese rütmis tukslevat.

„Phoebel on õigus, Kathleen,” ütles Lucy. „See saab olema nii lõbus. Palun tule.”

„Mul ei ole mitte kui midagi sellist selga panna, mis mind petturina ei näitaks,” vastas Kathleen, aga sel protestil ei õnnestunud varjata tema hääles olevat igatsust. Ta oli kõrgema seltskonna vastu alati lõputut lumma tundnud.

„Jah, on küll.” Deborah sundis end oma loidusest välja. „Sa kannad minu kleiti. Mul ei lähe seda vaja.”

„Sinu Worthi kleiti?” nõudis Phoebe. Isa pealekäimisel tulid Deborah’ kleidid kõik Pariisist Salon de Lumière’ist. „Taevane arm, sa ei ole seda ise veel kordagi kandnudki.”

„Ma ei tule teiega.” Deborah hoidis hääle nii rahuliku kui suutis, ehkki tundis, et tahaks karjuda. „Ma pean minema linna isaga kohtuma.” Ta ei olnud kindel, millal oli selle otsuse teinud, aga seal see oli. Tal oli vaja isaga üht ülima tähtsusega teemat arutada ega saanud seda enam kauem edasi lükata.

„Sa ei saa täna õhtul linna minna,” ütles Phoebe. „Ära ole rumal. Kes sulle saatjaks kaasa tuleb?”

„Tule lihtsalt koos meiega,” ütles Lucy, hääl õrn. „Tule lugemisele ja me viime su hiljem sinu isa juurde. Philip Ascot on ka seal kohal, kas pole? Ta loodab sind seal näha. Mida taeva päralt me talle ütleme?”

Kihlatu nimi tuhises üle Deborah nagu jahe tuul. „Ma saadan omapoolse kahetsuse.”

„Sa ei ole üldse sina ise.” Lucy puudutas tema käsivart, kerge hooliv liigutus peaaegu piisavalt tugev, et Deborah’t purunema panna. „Me läheme murest hulluks, kui sa meile ei räägi, mis viga on.”

Phoebe sirutas jala välja, et Kathleen saaks tema kitsenahast saapa kinni nööpida. „Kas asi oli eileõhtuses ooperis? Sinuga oli lahkudes kõik korras, aga jäid kogu päevaks voodisse. Kas sulle ei meeldinud „Don Giovanni”?”

Deborah pööras kõrvale, iiveldustunne temast lainena üle rullumas. Mozarti meistriteose noodid olid talle igaveseks mällu sööbinud.

„Asi on teie verevooluses, kas pole?” sosistas Kathleen, Phoebe saabast eirates. „Te olete alati tugevate valude käes kannatanud. Las ma jään siia ja teen teile kuuma vürtsikat piimajooki.”

„Asi ei ole vooluses,” vastas Deborah.

Lucy pani peopesa vastu ust. „See ei ole sinu moodi. Kui midagi on viga, peaksid sa meile sellest rääkima, kullake.”

Mitte midagi ei ole viga. Deborah üritas sõnu suust välja pressida, aga neid ei tulnud, sest see oleks olnud vale. Kõik oli valesti ja mitte miski ei saa enam kunagi sama olla. Aga kuidas ta seda selgitab, isegi oma parimatele sõbrannadele?

„See on isiklik asi,” ütles ta jõuetult. „Palun. Ma selgitan kõik, kui tagasi tulen.”

„Oh, nii et sa kavatsed siis salapärane olla, mis?” turtsus Phoebe. „Sa üritad lihtsalt tähelepanu saada, kui minu arvamust küsida.”

„Mitte keegi ei küsi seda,” sõnas Lucy väsinult.

Phoebe pobises veel midagi, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Ehkki ta oli koos nendega koolis käinud, oli Phoebe end teistest selgelt paremaks pidanud. Peaaegu sama rikas kui Deborah ja peaaegu sama sinivereline kui Lucy, oli ta järeldanud, et kaks „peaaegut” moodustasid palju kõrgema staatuse kui ta sõbrannad nautisid. Ta oli kohutav ja parandamatu snoob, üldiselt lahke, ehkki tema märkused Kathleen O’Learyle viibutasid mõnikord õeluse teravat serva. Phoebe üksi mõistis, et säärasele eksklusiivsele seltskonnasündmusele ei jäeta lihtsalt niisama minemata. Aga see üksnes tõestas sellise tüdruku nagu Deborah Sinclair alaväärsust. Uusrikkad inimesed lihtsalt ei mõista õiget sorti inimestega õiget sorti üritustel osalemise tähtsust.

„Ma parem lähen ja helistan oma kutsari kohale,” ütles Deborah.

Lucy liikus ukse juurest eemale. „See ei saa ilma sinuta sama olema.”

Deborah hammustas huulde, kartes, et parima sõbranna kaastunne murrab läbi jäise barjääri, mille ta oli vaevaliselt kontrolli ja hullumeelsuse vahele püstitanud. „Aita Kathleeni kleidiga,” ütles ta, lootes kõigi tähelepanu maskeraadile suunata.

Pärast seda, kui ta oli lasknud kutsari järele saata, nööpis Deborah endale selga lihtsa sinise saržkleidi ja tõmbas salli õlgade ümber. Jalgu Itaalias tehtudkitsenahast saabastesse lükates ei hakanud ta end nende kinninööpimisega vaevama. Selle asemel sidus ta paelad umbropsu ümber pahkluude ja vajutas siis kübara pähe.

Peasalongis riietusid teised palju hoolikamalt. Silmad säramas keelatud rõõmust, astus Kathleen prantsuse kleiti, kodukootud aluspüksid peente alusseelikute kihtide alla kadumas. Smaragdrohelisest siidist kleit ja iirlase jume andsid Kathleenile keldi printsessi välimuse ning tema nägu hõõgus erutusest, mida Deborah enam jagada ei saanud.

Enne lahkumist astus Deborah tagasi ja silmitses ümbritsevat, nähes seda esimest korda kõrvalseisja pilgu läbi. Oma isa protestide vastaselt oli ta lahkunud ülikülluslikust kullatud mõisast preili Boylani massiivsete gooti seinte vahele. Isa uskus, et noori daame saab kõige paremini harida kodus. Aga kui ta kuulis, et seal on ka üks Hathaway ja üks Palmer, oli ta järele andnud ning lubanud Deborah’l oma haridustee kooli lõpetades lõpule viia. Deborah vaatas kiindumusega Lucyt, Kathleeni ja Phoebet, kes olid tema lähimad kaaslased ja mõnikord, mõtles ta, tema ainsad sõbrad. Nad jagasid neljakesi kõike – oma lootusi ja unistusi, murtud südameid ja romantilisi triumfe.

Lõpuks oli Deborah kokku põrganud millegagi, mida ta sõbrannadega jagada ei saanud. Ta ei suutnud. See oli liiga muserdav. Pealegi peab ta sellest isale rääkima. Ta peab. Palun jumal, palvetas ta mõttes. Lase isal mõista. Vaid see üks kord.

„Olgu teil täna imetore õhtu,” ütles Deborah, käsi ukselingil. „Ma tahan tagasi tulles Kathleeni debüüdi kohta kõigest kuulda.” Ta sundis sõnu välja kurgust, mis oli korraga hirmust kokku tõmbunud.

Kathleen tormas ukse juurde. „Preili Deborah, olete te kindel, et...”

„Täiesti.” See sõna oli üksnes õhupahvak.

„Lase sel vaesel olevusel minna,” ütles Phoebe häiritud toonil. Ta tõstis baleriini nõtke graatsilisusega käsivarre ja tõmbas kätte siidist kinda. „Kui sa kogu õhtu seal vaieldes seisad, jääme me hiljaks.”

Ta hakkas Lucyga vaidlema selle üle, kuidas Kathleen oma juukseid kandma peaks, ning Deborah kasutas võimalust, et lipsata välja pikka, haigutavasse koridori ning liikuda edasi fuajeesse, kus kutsar teda ootamas oli. Väljas nägi ta kooli suurt, kobakat kaarikut nelja lihaselise hobuse taha rakendatavat. Kooli tutt ehtis musti lakitud uksi.

Deborah’ privaatne tumepruun kaless, helkivad klaasruudud ees ja taga, ootas teeserval. Tänu isa kombele oma jõukusega uhkeldada oli kallis sõiduk kogenud kutsari ja Hispaania tõllahobusega alati Deborah’ käsutuses. Mõne minutiga oli ta juba teel.

Deborah haaras sõiduki siseküljel olevast nahkrihmast, end raputavaks liikumiseks valmis pannes. Raskepäraste, uhkeldavate tornide ja sepistatud väravatega kooli juurest liikuma hakates tundis ta end nagu Rapuntsel, kes vangitornist põgenemas on. Väikesed talud kihutasid mööda, jässakad majad lösutasid madalal, kuivetunud viljapuuaedade ja tuulest räsitud maisipõldudega preeriamaastiku vastas. Akendes vilkusid tuled ja nende nägemine torkas teda. Ta kujutles sees olevaid perekondi, õhtusöögiks laua ümber kokku kogunenud. Ta oli selliseid peresid ainult eemalt näinud, kuid kujutles, et nad jagasid muretut lähedast soojust, mida ta ei olnud isamaja külmas formaalsuses üles kasvades kunagi tundnud.

Deborah heitis igatsuse kõrvale. Kogu elu oli ta nautinud eeliseid, millest enamik naisi ei söandanud isegi unistada. Arthur Sinclair oli loonud ja joondanud oma tütre tulevikku samasuguse täpse tähelepanuga detailidele, millega pani kokku oma äritoiminguid. Tema rivaalid halvustasid teda tema agressiivsuse ja ambitsioonikuse pärast, aga Deborah teadis kaubandusest vähe. Isa eelistas seda selliselt.

Sõit Chicagosse oli kiire. Jeremy, kes oli olnud Deborah isiklik kutsar sellest ajast, kui tüdruk oli kolmeaastane, sõitis vilunult mööda pikki sirgeid teid, mis linna risti-rästi läbisid. Jeremy elas Chicago jõe põhjaharu ääres asuvas aiamajakeses. Tal oli tüse naine ja täisealine tütar, kes oli hiljuti abiellunud. Deborah mõtles, mida Jeremy teeb, kui hilja öösel nende juurde koju naaseb. Kas ta puudutab oma magavat naist või paneb lihtsalt lambi põlema ja vaatab teda hetke? Kas naine ärkab üles või ohkab unes ning pöörab end seina poole?

Deborah teadis, et kasutas oma uitavaid mõtteid selleks, et neid eesootavast raskest katsumusest eemal hoida. Ta nihutas end rahutult istmel ja pani käed silmade ümber, et vaadata läbi klaasi, kui Chicago vaatevälja ilmus. Tavaliselt oli õhk järve läheduses jahe, aga sel õhtul püsis päevakuumus ka veel pärast päikeseloojangut.

Valkjas gaasilambi hägu valgustas pikki sirgeid peateid. Kaless ületas jõe, veeredes mööda elegantsest hotellist, kus oli algamas lugemisõhtu. Hästiriietatud inimesed olid juba kogunemas. Livreedes uksehoidjad tormasid edasi-tagasi lainelise äärekaunistusega kanvaast varikatuse all, mis tugeva tuule käes laperdas. Tohutud pottides põõsad seisid kullast ja klaasist sissepääsu kõrval ja sees hiilgasid massiivsed kroonlühtrid nagu päike. Kõrgklassi kuldpuur oli ainuke maailm, mida Deborah kunagi tundnud oli, kuid ometi oli see maailm, milles ta end enam turvaliselt ei tundnud. Ta ei suutnud ette kujutada, et võiks nüüd hotelli astuda.

Traditsiooniliselt iga kuu teisel pühapäeval toimuvad ergutavad lugemised ja arutelud pakkusid Deborah’le tavaliselt hõrku naudingut. Talle meeldis näha uhkelt riides inimesi, kes naerdes ja vesteldes õnnelikult puuviljalikööri rüüpasid. Talle meeldisid pinnapealse lobisemise ja keelepeksu muretud naudingud. Aga möödunud ööl oli see maagia Deborah’lt ära varastatud.

Ükskõik. Ta tõotas, et sel ööl saab ta oma hinge tagasi.

Deborah värises, teades, et seltskondliku ürituse vahelejätmine oli ainult esimene trotslik tegu, mille ta täna õhtul sooritab. Ta ei olnud kunagi varem mässajana käitunud ega teadnud, kas saab sellega hakkama.

Kui sõiduk mööda Michigan Avenued edasi liikus, pidi Jeremy tohutu jalakäijatemassi, plaanvankrite, rakendite ja perekondade gruppide ees hoo maha võtma. Nad näisid suunduvat jõge ületava Rush Streeti silla poole. Hilisele tunnile vaatamata olid massid kogunenud väikesele Chicago White Stockingsi staadionile.

Koputades kumerale tuuleklaasile, hüüdis Deborah: „Kas kõik on korras, Jeremy?”

Mees ei vastanud kohe, olles läbimas River Streeti poole viivat kurvi, suundudes järgmise lääne suunda viiva silla poole. Nad kohtasid teel veel rahvahulki, tõllalampide kasinas valguses edasi liikumas. Deborah pööras end patjadega pingil ringi, et läbi tagaakna välja vaadata. Jalakäijad moodustasid suuremas osas hästirõivastatud massi, ja ehkki mitte keegi ei lonkinud, ei olnud keegi ka kiirustamas. Nad sarnanesid õhtusöögiseltskonna või parajasti teatrist väljuva grupiga. Kuid siiski tundus see ebatavaline, nii paljusid inimesi pühapäeva õhtul väljas näha.

„Nad ütlevad, et West Divisionis on suur tulekahju,” kandis Jeremy läbi rääkimistoru ette. „Palju inimesi tuli evakueerida. Ma viin teid silmapilk koju, preili.”

Deborah teadis, et Kathleeni perekond elas West Divisionis, kus nad pidasid lüpsilehmi. Ta palvetas, et O’Learydega kõik hästi oleks. Vaene Kathleen. See pidi olema vempude, teeskluste ja lõbuõhtu, aga suur tulekahju võib seda kõike muuta.

Ta mõtles, kas doktor Moody loeng võidakse tulekahju tõttu ära jätta. Arvatavasti mitte. Chicago tuletõrjenõukogu uhkeldas tule juhtimiseks kasutatava kõige uuemat sorti varustusega, mis sisaldas hüdrante, aurupumbamootoreid ning keerukat alarmide ja alajaamade süsteemi. Paljusid kivist ja terasest kesklinnamaju peeti tulekindlateks. Linna eliit koguneb arvatavasti North Divisionis, et öö läbi keelt peksta, samal ajal kui masinistid ja pumpajad kauge tulelõõma kontrolli alla võtavad.

Deborah vaatas ainitise pilguga läänes kumava ebaloomuliku õilmitseva valguse poole. Tal jäi hing kinni – mitte hirmust, vaid muljetavaldava vaatepildi imest. Kauguses põles silmapiir eredalt nagu hommik. Kuid taevas ei olnud päevavalguse süütut olekut ja jõetaguses piirkonnas langesid taevast tuletukid, tihedad nagu lumi lumetormis.

Deborah’t läbis halb eelaimus, aga ta lükkas selle tunde kõrvale. Tuli peatub, kui jõe juurde jõuab. See oli alati nii. Deborah jaoks oli suurem probleem isa oma otsust mõistma ja tunnustama saada.

Tõld jäi Deborah’ isa suure imposantse kivist maja ees seisma. Ümbritsetuna õuedest ja aedadest, võtsid peamaja ning sellega kaasnevad kõrvalhooned enda alla peaaegu kogu kvartali. Seal oli forellitiik, mida kasutati talvel uisutamiseks. Häärberil olid kõrgustesse tõusvad kreekapärased sambad ja moodsalt prantslaslik mansardkatus. Suur kuppel peenikese piksevardaga kõrgus taeva poole. Maja esikülge ääristas elegantne veranda, servad kaunistatud värvitud puitosadega, millelt viis lai trepp alla kumerale sõiduteele.

„Olete kodus, preili,” teatas Jeremy, sammud teed katval jämedal liival krudisemas, kui ta naist sõidukist välja aitama tuli.

Isegi mitte uitmõtte hetkel ei olnud Deborah kunagi Huron Avenuel olevale majale kui kodule mõelnud. See hiiglaslik, aukartustäratav paik sarnanes rohkem mingi asutusega, nagu raamatukogu või siis ehk haiglaga. Või siis hullumajaga.

Ebalojaalset mõtet maha surudes istus Deborah endiselt õõtsuvas kaarikus, samal ajal kui Jeremy trepi alla laskis, ukse avas ja käe tema poole välja sirutas. Tormised tuuleiilid lennutasid langenud puulehti mööda rentsleid ja kõnniteid.

Isegi läbi kinda tundis Deborah, et Jeremy sõrmed olid jääkülmad ja ta vaatas meest üllatunult. Hoolimata sihilikult kiretust ilmest pinguldas vaevu hoomatav pinge mehe lõuga ja tema silmad heitsid pilke tulelõõmas taeva suunas.

„Kiirusta nüüd koju oma naise juurde,” ütles Deborah. „Sa tahad ju hoolitseda selle eest, et temaga kõik korras on.”

„Olete kindel, preili?” Jeremy avas raudvärava. „Minu kohus on jääda ja...”

„Rumalus.” See oli üks otsus, mille Deborah sai sel ööl teha, mis oli üheselt mõistetav. „Sinu esmane kohus on sinu perekonna ees. Mine. Ma muretseksin muidu kogu öö, kui sa seda ei tee.”

Mees saatis talle tänuliku peanoogutuse ja kui ta neiule hiiglasliku, raske välisukse lahti tõmbas, kumas tema livreemütsi ääristus võltsi ja kauge valguse käes. Deborah astus üksinda maja vestibüüli, tunnetades selle hirmuäratavat esinduslikkust. Teenijaskonna liikmed kiirustasid teda tervitama – kolm mustas ja valges teenijatüdrukut, kaks meesteenrit tumesinistes livreedes, pikk ja imposantne majapidajanna, laitmatult väärikas ülemteener. Kui Deborah läbi teenijate vormikohase kadalipu kõndis, olid nende tervitused püüdlikult aupaklikud – silmad kõrvale pööratud, suud naeratuseta.

Arthur Sinclairi teenijad olid alati olnud hästitoidetud ja -riietatud ning enamik neist olid piisavalt arukad mõistmaks, et mitte iga majateenija Chicagos ei nautinud isegi neid väikseid privileege. Oma igaveseks piinaks ja häbiks oli Arthur Sinclair isekunagi selle madalama klassi üks liige olnud. Seega, ehkki ta sellest kunagi ei rääkinud, mõistis ta liigagi hästi nende õnnetute inimeste olukorda.

Deborah palvetas, et isa ka oma tütrega sama mõistev oleks. Ta vajas seda praegu.

„Kas mu isa on kodus?” uuris ta.

„On küll, preili. Ülakorrusel oma kabinetis,” vastas ülemteener. „Kas soovite, et Edgar teie saabumisest teataks?”

„See ei ole vajalik, härra Marlowe. Ma lähen otse üles.” Deborah kõndis teenijate vaikse rivi vahelt läbi, möödudes oma kübara ja kindad teenijatüdruku hoolde andes. Ta tajus nende sõnatuid küsimusi tema lihtsa kleidi ja salli ning sassis juuste kohta, mida ta ei olnud vaevunud kammima. Jäik, järeleandmatu formaalsus oli tavapärane, kuid sellele vaatamata ei olnud Deborah kunagi teenijate puurivate pilkude objektiks olemist nautinud. „Tänan,” ütles ta. „See on kõik.”

„Nagu soovite.” Marlowe kummardas ja astus tagasi.

Käenipsutuse ja piha ümber seotud võtmete kõlinal juhtis majapidajanna kõik minema. Läbi uste, mis kiiresti avanesid ja sulgusid, nägi Deborah, et käimas oli väärtesemete pakkimine kohvritesse ja kastidesse. Ta oletas, et tegemist oli tulekahjust tingitud ettevaatusabinõuga.

Seistes üksi kõrge laega vestibüülis, kuppelkatusest paistev taevavalgus kolm korrust ülevalpool, tundis Deborah otsekohe ja seletamatult külma. Maja hargnes lõputuks tubadelabürindiks – seal olid salongid ja hooajalised ruumid, muusikatuba, pildigalerii, söögituba, ballisaal, talveaed, külalistoad, mida ta ei olnud kunagi kokku lugenud. See oli, sõna igas mõttes, monument kaubateede valitsejale; selle ainuke eesmärk oli kuulutada maailmale, et Arthur Sinclair oli saabunud.

Armas jumal, mõtles Deborah. Millal ma nii küüniliseks muutusin?

Tegelikult teadis ta täpselt, millal see juhtus. Aga see ei olnud selline asi, mida ta kellelegi peale iseenda paljastaks.

Udune gaasilambivalgus langes musta-valgeruudulisele marmorpõrandale. Narkissose alabasterkuju, valamas igavesti vett suurde valgesse marmorkaussi, mis asus peatrepi ekstravagantsel mademel, tervitas Deborah’t oma tühjalt jõllitavate silmadega.

Trepi kõrval oli midagi üpris uut – mehaaniline lift. Põhimõtteliselt töötas see nagu suured viljatõstukid kaubarongide peatuskohtades ja järve ääres. Plokirataste süsteem pani väikese kabiini tõusma või laskuma. Isa lonkas üht jalga, kümne aasta tagune sõjas saadud vigastus, ja tal oli raske treppidest üles-alla liikuda.

Deborah’ arvates sarnanes lift hiiglasliku linnupuuriga. Ehkki trelle kattis kallis kullatud kiht, olid need siiski trellid. Esimesel korral selles kuldpuuris seistes oli ta tundnud seletamatut paanikasööstu, justkui oleks ta olnud vang. See tunne, kui tohutud jämedad kaablid teda ülespoole vinnasid, tekitas iiveldust. Pärast toda esimest rahutuks tegevat sõitu, valis ta alati trepid.

Käsitsi nikerdatud trepikäsipuu oli vahatatud ja tugevalt läikima löödud. Deborah’ käsi libises üle selle meeldiva sileduse ning talle meenus, kui osav ta oli seda mööda alla laskmises olnud. See oli üks tema trotsi väljendav tegu. Ükskõik kui palju kordi tema lapsehoidja või õpetaja või isegi isa teda noomis, oli ta käsipuuakrobaatikaga jätkanud. Oli lihtsalt liiga vastupandamatu jätta puus käsipuule toetamata, tasakaal sisse võtmata ning seejärel üha suureneva hooga alla libisemata. Maandumised ei olnud tal kunagi graatsilised olnud ja tal olid olnud selle tõendamiseks ihul sinised laigud, kuid mõned muhud olid alati tundunud väikese hinnana, mida metsiku sõidu pööraste hetkede eest maksta.

Erinevalt nii paljudest teistest asjadest ei olnud isa kunagi suutnud teda selle harjumuse juurest eemale saada. Isa oli teda kõigis asjus rangelt juhtinud, aga tema sisemuses peitus põikpäine ülemeelikusesäde, mida isa ei olnud kunagi kustutada suutnud.

Deborah hakkas trepist üles minema. Töötuba oli Arthur Sinclairi mõisakontoriks ja ta töötas seal iga päev hiliste öötundideni, pühendudes oma ärile samasuguse innukusega nagu munk vaimsetele meditatsioonidele. Ta võttis rikkuse ja staatuse kogunemist kui vahendit lunastuseks. Aga oli üks asi, mida kogu tema raha ja mõjuvõimu eest osta ei saanud – kuuluvustunne kõrgseltskonda, mis temasugustele ülevalt alla vaatas. Selle tabamatu väärtuse saavutamine vajab enamat kui raha. Selle jaoks vajas ta Deborah’t.

Deborah võdistas õlgu, ehkki maja oli täiesti soe, ning astus aeglaselt astmetest üles. Ta möödus kaunilt paigutatudkriiskavalt kallites kullatud raamides õliportreedest. Maalid kujutasid auväärseid esivanemaid, mõned ulatusid tagasi Mayfloweri-aega ja kaugemale. Kuid pildid olid võõrastest, võetud kellegi teise sugupuust. Deborah’l oli olnud kombeks välja mõelda lugusid tõsiste nägudega aristokraatide kohta, kes igaveseks tardunud pilguga säravate raamide vahelt jõllitasid. Üks oli seikleja, teine meremees ja kolmas suur diplomaat. Need olid kõik mehed, kes olid oma eluga midagi ette võtnud, selle asemel et oma eelkäijate heldusest ära elada.

Ta ei mõistnud kunagi, miks pidas isa teenitud raha vähem auväärseks kui päritud varandust. Ta oli seda isa käest kord küsinud, kuid ei olnud tema vastusest aru saanud. „Ma soovin, et mul oleks maailmas jäävuse tunne,” oli isa öelnud. „Tunne, et ma olen omandanud kõigest kõige parema. Ma tahan saavutada midagi, mis kestab minu eluajast tükk aega kauem.”

See oli hullumeelne otsing, kasutades raha, et saavutada asju, mille kogumiseks ja omandamiseks teistel peredel kulus mitmeid põlvkondi, aga isa võttis seda kui oma püha kohust.

Deborah jõudis üles ja tegi pausi, käsi trepi nikerdatud keskpostil. Ta vaatas tagasi, pilk libisemas üle käsipuu luksusliku kumeruse. Läbi sissepääsu kohale paigutatud klaaskupli oli taevas näha tontlikku võbelevat kuma. Tulekahju. Ta lootis, et masinistid selle peagi kontrolli alla saavad.

Aga ta unustas täiesti teisel pool jõge leegitseva tulekahju, kui mööda koridori isa kabineti suunas minema hakkas. Jahedus läbis teda taas, kandes endas sisemist hoiatust: Arthur Sinclairi soovidele vastu ei hakata.