Читать книгу Armastuse pantvang - Сьюзен Виггс - Страница 8

Tom Silver saabus Chicagosse, mõtteis mõrv. Tuulisel merel lainetel õõtsuva aurutraaleri tekk liikus tema jalge all. Ta teadis, et jullaga maale pääsemine saab olema raske, aga ta ei hoolinud sellest. Tal oli töö teha.

Aga leekides linna nähes tegi ta varupadrunite vööaasadesse panemisse pausi ja vaatas taevas olevat lõõmavat oranži kuplit. Valguse ja lõõma ebaloomulik kaar oli nii tontlik, et hetkeks unustas ta kõik, kaasa arvatud surmava sihi oma südames.

„Hei, Välk,” hüüdis ta, jalaga vastu tekki lüües, oma masinaruumis olevat kaaslast kutsudes. „Tule vaata seda.”

Järveaurik Suzette popsus oma viimase, Government Pieris oleva peatuskoha poole. Selle paika tähistas majaka valguskiir, aga Tomil oli mõtete navigatsioonil hoidmisega raskusi. Vaatepilt põlevast linnast pitsitas ta sisemust, pani ta südame rinnus kõvasti taguma. Ta mõtles paratamatult tragöödiatele, mis täna öösel saatuse kiire, erapooletu jõhkrusega aset leiavad. Tuli on selline – juhuslik ja halastamatu.

Ja neetult ebasobiv, arvestades tema tänaöist eesmärki. Ta oli reisinud sadu miile, Ülemjärve laiadelt ja kaugetelt aladelt, et kätte saada Arthur Sinclair. Ta ei lase tulel end peatada.

Auru ja kuuma õli lõhn paiskus läbi täävi üles ja masinavärgi kolksumine valjenes, kui luuk avanes. „Mis pagana päralt lahti on, eh?” küsis Välgu-Jack, läbi kitsa avause nähtavale ilmudes. Ta tõstis varjuks käe ja kissitas linna poole vaadates silmi. „Parbleu¹, see on üks suur põleng.”

„Ma arvan, et näen seda täna öösel lähemalt,” ütles Tom, alla masinaruumi poole suundudes.

Kangi tagasi tõmmates võttis ta katlal kuumuse maha ning ronis seejärel tekile, et aidata Välgu-Jackil ankur sügavale vette lasta. Ehkki oli hiline tund, pidi ta silmi tulemöllu tekitatava valguse vastu varjama. Inimesed olid kogunenud pikale sõrmjale sadamasillale. Paadid sõitsid jõesuudme ja pika doki vahet. Sandsis liikus tuli nii lähedale, et inimesed juhtisid veovankrid järve, et tormavate leekide eest põgeneda. Aga nende seljad olid kõik järve poole pööratud. Nagu Tom, olid ka nemad vaatepildist leekides linnale hüpnotiseeritud.

Great Centrali tõstuki paljas torn, korstnatest ümbritsetud, heitis loksuvale veele pika musta varju. Tuli rebis linna preeriatuulega, kuuma ja jõulisega, toitudes lähestikku asuvatest ehitistest.

Tom oli elu jooksul palju tulekahjusid näinud, aga mitte kunagi midagi sellist. Mitte kunagi sellist, milles tuul näis leeke kätel kandvat. Mitte kunagi sellist, mis oleks säärase raevuka kiirusega liikunud. Leegid katsid kodusid ja ärisid nagu tekid, hoone hoone järel, kvartal kvartali järel. Ta nägi surmavat tulipunast loori West Divisioni katmas ja järeleandmatult jõeservale surumas.

Tom Silver ei tundnud Chicagot hästi, kuna oli seal vähe aega veetnud, kuid see oli suurim linn, mida ta kunagi näinud oli. Seda vormis järvekallas ja jõeharud, mis olid pidevalt kaubanduslikku liiklemist täis. Chicagosse koondus kümme raudteed, kuusteist silda sirutusid üle jõe ja kanali ning seal elas sadu tuhandeid inimesi.

Nüüd oli selle südamik tules. See oli põrgutuli nagu see kardetud tuli Vana Testamendi lugudes, mida ta Asale lugeda tavatses.

Mõte Asast tõi Tomi sünge sihi fookusesse tagasi. Täna öösel saab ta oma kättemaksu. Mitte miski – isegi mitte põrguleegid – ei peata teda.

„Sa kavatsed tule ära oodata?” küsis Välgu-Jack, nagu loeks Tomi mõtteid.

„Pole mingit mõtet oodata,” märkis Tom. „Kui tuli levib North Divisioni enne, kui ma sinna jõuan, kaotan ma ta päris kindlasti.”

„Siis tuleb sul kiiresti teha. See võib ju sobilik olla, eh? Kui maja põleb, ei ole sul vaja asitõendite leidmise pärast muretseda.”

Tom silmitses oma vanimat sõpra, oma mentorit, meest, kes oli teda kasvatanud. Välgu-Jack duBois oli Tomi leidnud, viieaastase, hüljatud poisi, majakesest põhjapiirkonna metsades, istumas tühja pilguga oma ema kange surnukeha kõrval. Naine oli nälga surnud ja Tomi saatus ei olnud sellest kaugel, ainult et vana, vintske rändaja oli vahele astunud.

Sellest ammusest päevast peale kuulus kogu Tomi lojaalsus ja usaldus Jackile. Täpselt nagu Asa oli usaldanud Tomi.

„Mis pilk see on, eh?” Välgu-Jack tegi nägusid. „Tahad plaanist loobuda?”

„Tead küll, et ei taha.” Tom tundis end kalgi, kannustatuna. Tapmine saab olema puhastusrituaal, viis pesta oma hing puhtaks mustast raevust, mis teda õgis. Vähemalt nii ta endale muudkui kordas.

Välgu-Jacki kulm tõmbus kortsu. „See ei ole kuritegu, vaid kättemaks.”

Arthur Sinclair oli mõrvar, ehkki polnud kahtlustki, et tema pehmed valged käed olid puhtad, isegi tema enda silmis. Ta palkas alluvaid tööd tema eest ära tegema, aga oli täpselt samamoodi süüdi, nagu oleks seitse hinge paljaste kätega ära tapnud.

„Ma arvan endiselt, et sa peaksid laskma mul sinuga kaasa tulla,” ütles Välgu-Jack, kätt jahinoa käepidemele toetades.

„Ei.” Tom kinnitas padrunivöö. Asi oli selles, et Välgu-Jackil ei olnud külma pead. Tal oli kalduvus lasta kirel enda üle võimust võtta ja raev muutis ta hoolimatuks. Ta jälestas Arthur Sinclairi jõulisusega, mis mürgitas tema südant, sest tema süda oli see, mille Sinclair oli temalt võtnud.

Tomi viha Sinclairi vastu oli teistsugune. Külmem, täpsem. Vihkamise selgus muutis ta tapmiseks paremini varustatuks. Välgu-Jack oli liiga püsimatu. Ta kandis Asa leina nagu jõhvsärki ja see muutis ta metsikuks ning haavatavaks.

„Laevaliiklus on tihe,” sõnas Tom. „Sul on parem siia jääda ja Suzette’i eest hoolt kanda.

„Pealtvaatajad, ma arvan,” ütles Välgu-Jack. „Põgenikud. Nagu sipelgad üleujutuses parves liikumas. Neil ei ole kusagile minna.”

Tom silmitses rannajoont, eristades teiste hulgast raudteejaama lainemurdja ääres, torne ja korstnaid, kõik leegivalguses pulseerimas. Järvekaldal lõksus olevad inimesed vehkisid kätega, mööduvatele paatidele märku andes.

Välgu-Jack vaatas, kui Tom pani kabuuri Colti politseirevolvri, mille nad olid Soo Locksis ostnud. „On sul piisavalt padruneid?” küsis ta.

„Jeerum, kui mitu korda sa tahad, et ma teda tulistan?” Tom avas oma kitsenahast jaki, paljastamaks vööaasades olevat laskemoonarida.

„Seitse,” vastas Jack, kui Tom kabuuri peenikese nahkrihma endale ümber reie sidus. „Mine nüüd. Aega napib. Ma hoian Suzette’i ankruhiivamiseks valmis.”

Tom laskis julla vette ja hakkas kalda poole sõudma. Järv pulbitses tuule piitsutatud lainetest, mis üle väikese paadi külgede kerkisid ja sisse loksusid. Mõned alustest, millest Tom möödus, lisasid kiirust, et põgenikke tule käest päästa. Oleks ta parem inimene, ühineks ta päästmiskatsetega. Aga ta ei olnud seal kellegi päästmiseks. Ta oli see, kelleks asjaolud teda olid teinud, ja tema südames ei olnud ruumi millegi muu kui vihkamise jaoks.

Aeg-ajalt heitis ta pilgu üle õla jõe põhjaosas asuva veevärgihoone poole. See näis endiselt terve olevat, gooti terav tornitipp musta noolena mürgise oranži taeva taustal. Võib-olla oli torn järvele piisavalt lähedal, et tulekahju üle elada. Senikaua kuni veevärgi pumbad ja lõõtsad puutumatuks jäävad, on leeke võimalik kontrolli alla saada.

Kuid ta märkas paratamatult, et maja oli lahingut kaotamas. Kõrge tuul ulgus ja tormas põrguliku raevukusega. Taevast langes üha kõvemini ja tihedamalt tukke, sütitades leeke kõikjal, mida puudutasid. Selleks ajaks kui ta Sinclairi häärberi leiab, ei ole tuli enam kaugel.

Tom sidus julla kiviprügist moodustunud veepiirde külge, peites selle kaljupaljandi alla. Tal tuli asjaolusid arvestades ettevaatlik olla. Paanikas tulekahjuohver ei mõtleks pikalt sõudepaadi varastamise üle ja aurulaevale tagasi on pikk maa ujuda.

Tom vinnas end välja ja ronis mööda kaldapealset üles. Munakividega kaetud tänavale jõudes tundis ta otsekohe tule kuuma hingeõhu puhangut. Tema karibunahast särk ja püksid kaitsevad teda lendavate sädemete eest – vähemalt mõnda aega.

Paar kauget plahvatust ehmatasid Tomi, kui ta mööda jõe põhjakallast edasi liikus. Ta möödus pankadest ja hotellidest, McCormack’s Reaper Works’ist, poodidest ja teatritest, parkidest ja puiesteedest. Inimesed vaatasid välja peaaegu iga kõrge hoone akendest, ainitised pilgud tule poole suunatud. Öö muutus iga mööduva hetkega õudusttekitavalt valgemaks. Tom eristas tänavasilte ja gruppides seisvaid inimesi, erutatult rääkimas. Pisut maad eemal huilgasid puksiirlaevad, et sildu pöörataks ja neid läbi lastaks, kuid tohutud kaldale kogunenud rahvamassid takistasid sillaoperaatoritel nende tööd tegemast. Lääne poolt liikuv tuli voogas mastide ja taglaste metsa poole. Oli hea, et Välgu-Jack oli nõustunud merele jääma. Täna öösel ei olnud linnas ühtegi turvalist kohta.

See oli Tomi jaoks võõras territoorium, aga ta teadis, kus Sinclair elas. Ta oli asukoha kaardil üles otsinud ning see marsruut oli talle mällu sööbinud.

Kuid ta ei olnud arvestanud sellega, et peab inimmeres navigeerima hakkama. Mehed, naised, lapsed ja kariloomad voogasid mööda peatänavaid, trügides järve poole. Ülekoormatud kaarikud, plaanvankrid, muulakärud ja kolimisvankrid ummistasid teid. Tom ei olnud kogu elu jooksul nii palju inimesi näinud. Mõned olid ööriietes, teised õhtutualettides. Kaarikud ja vankrid kolisesid mööda, jalakäijate turvalisusele vähe tähelepanu pöörates. Mehed vedasid endi järel suuri kohvreid, naised pigistasid käte vahel lapitekke ja katlaid ja laekaid, mis olid asju täis topitud. Inimesed põgenesid, käed täis raamatuid ja mälestusesemeid, riietepuntraid, veidrakujulisi kotte ja isegi üks või kaks metallseifi.

Mida inimene päästab, kui seisab silmitsi kõige kaotamisega, mõtles Tom. Hindamatu väärtusega antiikesemeid, asendamatuid fotosid, lapitekke ja haruldusi, mille on valmistanud ammu surnud kallite inimeste käed. Ja muidugi raha. Seda ei jäetud kunagi.

Kokku varisevate hoonete mürin summutas kära ning ajas lapsed ja hobused paanikasse. Kuhu Tom ka vaatas, nägi ta kaarikuid, mis liikusid juhitamatult või põrkasid kokku majade või puudega ning hüljatult maha jäeti. Üks tõld, tutt ukse peal, millele oli kirjutatud Emma Wade Boylani Kool, lebas külili, rakend endiselt rakmetes rabelemas.

Kolm noort naist, riietatud siidi ja pitsidesse, tülitsesid kõnniteel pikali oleva sõiduki lähedal.

„Ma ütlen, et jätame nad,” lausus pruunipäine naine.

„Me ei hülga hobuseid,” vastas mustapäine naine. „Me peame...”

„Astuge kõrvale.” Tom tõmbas saapasääre ülaosast välja jahinoa. Helkiva tera nägemist tervitasid naiselikud õhuahmimised ja nad tõmbusid tagasi, ilmselgelt tohutut hirmu tundes. Tom lõikas läbi rihmad, mis hobuseid tõlla külge sidus, ning laksas siis loomadele vastu tagumikku, et nad mööda tänavat edasi liikuma panna.

Hästiriietatud naine ahmis talle otsa vaadates õhku. „Ta... te... hobused!”

Tema kaaslanna ütles: „Mida me nüüd teeme?”

Punapea tõstis pilgu lõõmava taeva poole. „Palvetame,” ütles ta.

Tom ei jäänud nende arutluse tulemust ootama. Tal oli töö teha.

Kui rahvamass ja suits talle peale surusid, tundis Tom teravat nälga põhja metsade metsikuse tühja majesteetlikkuse järele. Varsti, ütles ta endale. Peagi on ta tagasi seal, kuhu kuulub. Aga esmalt on tal vaja leida oma sihtmärk – maja Huron Avenuel. Seejärel saab ta suunduda koju Isle Royale’i. Seal üritab ta anda endast parima, et toime tulla eluga, mida Arthur Sinclair nii pöördumatult muutnud oli.

Tom mõtles, mis tunne võib olla tappa mees, kes oli tapnud Asa. Kas ta süda juubeldab sünges, puhastavas rõõmus? Kas ta täitub rikkumata õnnega? Kas kättemaksust saadav rahuldus peletab minema kaotuse ja reetmise, mis olid teda tollest katastroofist saadik õginud. Võib-olla ta ei tunne üldse midagi. Ta tervitaks tuimust. Mitte midagi tundmine oleks õnnistus pärast kuudepikkust hingetapva leina kannatamist.

Tom oli sõjas tapnud. Michigani 21. rügemendi kindral Whitcomb oli teda kullerina kasutanud nii, nagu kütt kasutab verekoeri. Kuid sõjas olemine ei olnud andnud talle isu tapmise järele.

Tom pressis jõulisemalt edasi, kiiremini, voogav kuumus kõrvetamas. Ta möödus kiitsakast poisist, hoidmas pulstunud karvaga koera, kes pidevalt oma noore peremehe käte vahelt põgeneda üritas. Poiss oli umbes neljateistaastane, sama vana kui Asa oli surres olnud. Tom üritas mitte näha vaeva nägevat noorukit, üritas mitte kuulda poissi ütlemas: „Rahu, Shep. Ole rahulikult. Ma hoolitsen su eest.” Ta üritas mitte mäletada seda, kuidas poisi ümar nägu võis nii neetult tõsine ja kaitsev olla. Tom tundis kergendust, kui nooruk ja tema koer järve poole ära pöörasid.

Kui ta oleks ellu jäänud, oleks Asa kevadel viisteist saanud. Tal oleks märtsis sünnipäev olnud ja Tom oleks talle võib-olla jahinoa või hirvepüssi kinkinud, märkimaks poisi sammu meheea poole. Nad oleksid kahekesi ahju kõrval istunud, õngekorke teinud või kabet mänginud. Isegi nüüd, mitu kuud pärast õnnetust, suutis Tom ette kujutada Asa näoilme täielikku keskendumist, kui too korgi kallal töötas. Ta kuulis südames endiselt Asa naeru.

Ma igatsen sind, Asa.

Pöörates peaaegu tühjale kõrvaltänavale, kõndis Tom kiiremini, ootusärevuse kasvades raskelt hingates, kurgus suitsu ja tuha maitset tundes. Põleva puidu lõhn ja langevate tukkide nägemine meenutas talle tormilises lahingumöllus olemist. Ta ei oleks pidanud iial sõtta minema. Välgu-Jack oli hoiatanud, et see röövib ta vaimu.

Täpselt nagu ta oli Asat kaevanduses töötamise suhtes hoiatanud.

Asa ei olnud seda rohkem kuulda võtnud kui Tom oma nooruses. Olles tüdinud saareelu rutiinist ja talvedest, veedetud nõudliku õpetlase eestkoste all, oli Tom ära jooksnud, et sõdimisega ühineda. See, mida ta oli nende süngete aastate jooksul näinud ja teinud, oli tema hinge jääks muutnud. Ainult kingitus Asa näol oli Tomi valgusesse tagasi tirinud. Nüüd, kui oli Asa läinud, ei hoidnud miski teda tagasi taaskord pimedusse langemast.

Tukid ja söed sadasid tihedalt tänavatele ning igaüks neist süütas uue tule. Katustel olevad mehed üritasid mõningaid suuremaid hooneid kaitsta, aga eredad tulekeeled tegid nende jõupingutustest paroodia. Kauged plahvatused lõhestasid ööd, igaüht saatmas hirmunud karjatused.

Laial tänaval kulges rahvamass põhjasuunas, liikudes järve ääristava pika rohelise riba poole. Pereliikmed karjusid üksteisele, et nood kiirustaksid. Tom astus põgenikevoost välja ja liikus vastupidises suunas.

„Hei, härra,” karjus keegi käheda häälega. „Te ei taha selles suunas minna. Tuli liikus üle North Branchi.”

Tom eiras hoiatust, ehkki uudis ehmatas teda. Ainult deemonlike mõõtmetega tulekahju suudaks liikuda üle jõe, mis on sama lai kui Chicago jõe harud. Tuletõrjujatel ei ole selle peatamiseks nüüd lootustki. Ta mõtles, kas suudab Sinclairi häärberi juurde jõuda enne, kui tuli seda teeb.

Ta oli pisut ehmunud, end üksinda tühjalt tänavalt leides. Tuli sööstis raevutsedes läbi mõlemal pool olevate hoonete – üks neist oli puidutöökoda, teine pruulikoda. Veider, mõtles Tom kiretult. Linn põleb ja mitte keegi ei jäänud selle kaitsmiseks paigale.

Ta liikus pimedusse, kui edasi põhja poole suundus, tulest eemale, ja tajus õhkkonnas muutust, kui Dearborni jõudis. Lai puiestee, mida ääristasid kivipiilarid ja kõrged sepistatud raudaiad, lebas täiuslikus toreduses, ehkki õhk oli tihedast suitsust paks. Uhkeid häärbereid ümbritsesid laiad muruplatsid, mõnedel neist tõllakuurid ja kõrvalhooned. Majad sarnanesid oma nägusate katuseviilude ning läbi kolme korruse kõrguvate kumerate akendega majesteetlike kindlustega. Laeaknad ja kuplid kaunistasid katusejooni. Läbi laia ärkliakna nägi Tom üht perekonda elutoas istumas ja kaarte mängimas, üks naine samal ajal klaverit mängimas. Mõnes teises majas kogunesid inimesed akende juurde tulekahju vaatama.

Kuid taevas rahulike fassaadide taga kumas kurjakuulutava ja ebaloomuliku oranži värvinguga, lendlevate sädemetega üle puistatud. Neid peeneid maju ei olnud kauaks selle maailma jaoks. Tom lootis hullu moodi, et tal ei tule Sinclairi maja leidmisega mingeid raskusi ning et tema sihtmärk on kodus. Ta pidi arvestama võimalusega, et Arthur Sinclair oli majast evakueerunud, aga oli väga võimalik, et rikas tööstur on paigale jäänud. Otsustades inimeste põhjal, kes oma uhkete häärberite akendest välja vaatasid, tundsid rikkad end leekide eest kaitstuna. Mehed nagu Sinclair arvavad, et nad on võitmatud, et nende raha võib neile kõike osta, isegi kaitset surma eest.

Rumalad tolad.

1 Jumal hoidku (vanas) prantsuse keeles (Tlk.)