Читать книгу Armastuse pantvang - Сьюзен Виггс - Страница 9

„Deborah, mida paganat sina siin teed?” nõudis Arthur Sinclair, oma kabinetiseinal oleva suure metallseifi kohalt üles vaadates. Selle avatud uksest kinni haarates tõusis ta püsti, vaarudes pisut oma haigel jalal, kui end neiu poole pööras. Tema jalutuskepp toetus vastu kirjutuslaua taga olevat laia seinakaarti. Kaardil oli Suur järvistu ja seda ümbritsev territoorium, märgistustega neis paigus, kus asusid tema kaevandused ja metsamaad. Kaardi ees seistes sarnanes mees oma valdusi üle vaatava kuningaga. „Kell on palju,” lisas ta. „Sul oli täna õhtul üks üritus.”

„Tere, isa,” ütles Deborah, minnes üle kalli Pärsia siidist vaiba. Nagu kõik muu selles majas, oli tema töötuba eneseteadlikult uhkeldav ja täidetud antiikesemetega, mis pidid jätma sellise mulje, justkui oleksid mitmeid põlvkondi perekonnas olnud. Pikkadel regendiajastu raamaturiiulitel olid nahkköites teosed, mida ta ei olnud kunagi avanud. Taiesed tumerohelistel seintel kujutasid jahistseene paigus, kuhu teda mitte kunagi ei kutsuta. Ja Louis XIV kirjutuslaud oli täis sellise mehe tööd, kes kavatses endale seltskonda pigem toore jõu kui sünnipärase eesõigusega teed rajada.

Ta sõltus Deborah’st, et tunnustamise järgmisele tasandile hüpata saaks. Ja see oli täpselt see, millest tütar temaga rääkima oli tulnud.

Deborah embas isa kergelt, suudles teda põsele ja astus tagasi. Isa lõhnas nagu alati loorberivee ja sigarite järele. See lõhn kutsus esile turvatunde, mida Deborah alati isaga seostas ja mis tema südant kiindumusest kokku tõmbuma pani. Jumal küll, ta ei tahtnud isale pettumust valmistada. Seda ei tahtnud ta kohe üldse mitte.

„Vabandust, et sind segan,” ütles Deborah.

Mees osutas põrandal olevale lahtisele kotile, mis oli täis paberraha ja rahakstehtavaid väärtpabereid. „Panen oma aktsia- ja kindlustussertifikaate kokku, juhuks kui peaks kõige hullem juhtuma.”

„Sa pead silmas tulekahju.”

„Jah. Kui nad leeke peagi kontrolli alla ei saa, sõidan ma järvemajja.” Tema nägus, karmijooneline nägu tõmbus hukkamõistvaks kulmukortsutuseks, kui ta pilk üle tütre libises. „Mis pagan sul seljas on? Kas doktor Moody esinemine tühistati tulekahju pärast?”

„Ma ei tea,” vastas Deborah, sõrmi vaheliti pannes. Ehkki ta oli harjunud hakkama saama teenrite, teenijatüdrukute, kutsarite ja kaupmeestega, kahtles ta oma võimes astuda vastu oma isale, kellest teati, et ta purustab oma tahtmise saamiseks raudteemagnaate ja kaevandusparuneid. „Ma otsustasin täna õhtul mitte osaleda. Mul oli vaja hoopis sind näha. Et sulle öelda...”

„Sinu kihlatu käis juba minu juures,” ütles mees.

Deborah’ suu muutus kuivaks. Kogu veri näis ta kätest minema valguvat, jättes sõrmed külmaks ja tuimaks. „Philip käis siin?”

Isa pilgus oli purustatud jää terav sinine külmus. „Täna õhtupoolikul. Nii et ma arvan, et tean juba, mida sa öelda kavatsed.”

Armas jumal. Mida oli Philip ta isale rääkinud?

Deborah’le tõusis sapp kurku ja ta ei saanud rääkida, enne kui suutis neelatada. „Mida ta sulle rääkis?”

Arthur laiutas käsi. „Ta rääkis mulle sellest, kuidas sa eile ooperis käitusid. Mul on sinu pärast häbi, Deborah. Tõeliselt häbi.”

See oli viimane asi, mida Deborah oodata oli osanud. Talle ei olnud see pähegi tulnud, et Philip võib tema peale ta isale kaebama minna. Ta vahtis isale ammuli sui otsa ja sai siis hääle tagasi. „Minu pärast häbi? Aga mida mina...”

„Philip ütleb, et ta on valmis sinu pöörasele käitumisele läbi sõrmede vaatama, jumal tänatud,” ütles Arthur. Ta pööras tütrest eemale ja hakkas seifist rahatähtede ja tunnistustega karpe välja tõmbama.

„Minu käitumine?” küsis Deborah. Ta üritas solvunud oleku külge klammerduda, kuid sellele vaatamata hiilis häbitunne ligi. Tal ei olnud aimugi, mida öelda. Kogu elu oli teda varustatud riigi parimate guvernantide, mentorite, õpetajate ja kaaslastega. Kuid mitte ükski neist ei olnud teda valmistanud tema enda isaga hakkama saama.

„Sinu ebaküpsus ja rumalus lähevad mulle kalliks maksma,” sõitles mees. „Ta tahab, et ma kahekordistaksin sinu kaasavaralepingut. Ja minul ei ole muud valikut, kui teha seda, mida ta tahab.”

Deborah pressis välja kuiva, mõru uskmatu naeru. Philip Ascot IV oli möödunud ööl laastanud tema unistused ning ootas nüüd, justkui tasuks, topelt mõrsjaluna, milles oli tema isaga kokku leppinud. „Sel juhul on sul rõõm kuulda, et sa ei pea talle sentigi maksma,” ütles ta, häält kindlana hoides, ehkki oleks tahtnud surra. Ta armastas oma isa, austas teda, aeg-ajalt peaaegu et jumaldas teda. Neid kordi, mil ta oli isa pahandanud, oli vähe ja harva, aga nüüd oli tegemist ühega neist.

„Mida kuradit sa sellega öelda tahad?”

„Ma olen otsustanud Philipiga mitte abielluda,” teatas Deborah.

See püüdis mehe tähelepanu. Ta tardus kesk raha ja tunnistuste nahkkotti surumist ja pööras end tütre poole. „See ei ole naljakas, Deborah.”

„Ma ei üritagi nalja teha. Ma üritan...” Deborah tegi pausi. Mida ta teha üritab? Tema tulevik, tegelikult kogu tema eksistents oli olnud määratud tõsiasjaga, et temast saab kogu riigi ühe seltskondlikult kõige prominentsema mehe abikaasa. Kes on ta ilma selleta? See küsimus ei olnud talle enne praegust hetke pähegi tulnud, aga korraga näis vastus olevat elulise tähtsusega. Silmi sulgedes tegi ta hüppe pimedusse. „Ma ei abiellu Philip Ascotiga.”

„Sa lööd enne pulmi verest välja,” ütles isa arukalt, ilme leplikus naeratuses mahenemas. „Pruudi puhul tavaline asi, nii igatahes on mulle öeldud.”

Deborah üritas uuesti. „Asi ei ole verest välja löömises. Mu mõtted ja süda on muutunud. Pöördumatult. Kuni eilseni... arvasin ma, et Philipiga abiellumine on tulevik, mida ma soovin. Ma ei osanud midagi paremat tahta. Ma... Mul on kahju.”

„Pulmade ettevalmistus jätkub nii, nagu planeeritud,” nähvas isa, ärritus läbi isaliku leebuse surumas. „Sa õpid valitsema oma lapselikke jonnitujusid ja käituma nagu tõeline naine. Kõik on korraldatud. Külaliste nimekiri sisaldab kõiki kuni proua Granti endani. Esimesele leedile ei öelda lihtsalt...”

„Ma ütlen talle ise,” lubas Deborah, ehkki see väljavaade hirmutas teda. „Me räägime kogu minu ülejäänud elust, isa. Ma ei ela seda koos Philip Ascotiga.”

Isa silmis lõõmas viha. „Sa elad oma elu nii, nagu mina ütlen,” teatas ta. „Ma olen alati toiminud sinu parimates huvides.”

„Ma tean, et sa usud, et oled,” möönis Deborah. „Aga sel korral pean ma omaenda otsust usaldama.”

„Sa usaldad mind. Kas ma ei ole sulle alati parimat andnud? Kas ma ei ole kulutanud tervet varandust, muutmaks sind selliseks nooreks daamiks, kellega abiellumisest üks väärt mees unistab?”

„Aga kuidas on minu unistustega?” küsis Deborah, aga ta rääkis nii vaikselt, et isa ei kuulnud teda.

„Sul ei ole vähimatki arusaamist sellest, milline saaks olema sinu elu juhul, kui ma laseksin sul lihtsalt oma tahtmist saada,” jätkas mees, nägu sügava, ebaterve punaga kaetud. „Sa oleksid lootuseta, mitte paremas seisus kui kõrtsitüdruk või talunaine. Tänu minule ei tule sul kunagi rabelda, sa ei pea kunagi tundma raskusi. Sinu lastel saab olema maailm jalge ees lahti. Aga ainult sel juhul, kui sul on õige perekondlik taust – Ascoti oma.”

Deborah hakkas mööda pikka, vaibaga kaetud tuba edasi-tagasi kõndima. „Sa korraldasid selle abielu, minu soovidele mingit tähelepanu pööramata. Kas sa mõistad, et minu käest ei küsinud keegi? Sina ja Philip võtsite brändi ja sigarid ning järgmisel päeval kingiti mulle see.” Ta tõstis üles käe, gaasivalguses kahvatu, hiiglaslik teemant siivutult vilkumas.

„Sa näisid täiesti rahul olevat,” märkis isa.

„Sest sina olid, isa. Ma oleksin pidanud juba tükk aega tagasi selle vastu protesteerima.” Aga ta ei olnud seda teinud. Ta oli olnud Philipi kenast välimusest ja võluvast meelitamisest sama pimestatud nagu tema isa mehe seltskondlikust positsioonist. „Kas sa siis ei mõista, et kui mängus on inimsüdamed, siis ei saa asju lihtsalt juhtuma panna?”

„Tühi loba. Mida nad sulle seal koolis õpetavad?”

„Ilmselgelt mitte piisavalt, et aidata mul sind mõistma panna,” vastas Deborah.

„Korraldatud abielud on tsiviliseeritud ühiskonna iseloomulikuks tunnuseks. Armastus ei sünni üleöö. Sa pead ilmutama kannatlikkust ja arusaamist, ja eelkõige kuulekust neile, kes teavad, mis sinu jaoks parim on.”

„Ma ei hakka Philipit mitte kunagi armastama. Mitte iial.”

„Võimalust Ascottide perekonda abielluda ei teki väga sageli. Philip on ainuke laps ja tal ei ole nõbusid. Sa vajad seda abielu, Deborah.”

„Ei, sina vajad seda. Ja Philip vajab seda. Kogu oma siniverelisuse juures on ta peaaegu rahast lage. Tal on nimi, sinul on varandus. Kahepeale on teil olemas kõik, mida tahate. Ma ei saa aru, miks teil üldse mind vaja on. Tee temast lihtsalt oma poeg ja ongi asi korras.” Need sõnad paiskusid Deborah’st välja, ning samal hetkel soovis ta, et saaks need õhust kinni püüda ja kuidagi kaduma panna. Aga oli liiga hilja.

Isa seisis ja jõllitas teda ning tema näol oli sellise mehe rabatud ilme, kellele oli äsja nuga selga löödud.

Ehkki ta ei tunnistaks seda iial, oli Arthur Sinclair end alati alamast klassist olevana tundnud, sest kõrgkihis peeti tema raha „uueks”. Ja tema jaoks läksid ühiskondlikult prominentsete arvamused vägagi korda. Arthur Sinclair igatses üht asja, mida ta oma raha eest osta ei saanud – põlvkondadevanust peenekombelist pealiskihti. Tema arvates – ja nende arvates, kellele ta püüdis muljet avaldada – oli päritud rikkusel eriline kvaliteet, mis end ise ülestöötanud mehe varandusel puudus. Ta ei suuda iial seda kvaliteeti saavutada, aga ta võib astuda sammu lähemale, oma ainukese tütre ja pärija täiuslikult aristokraatlikule Philip Widener Ascot IV-le mehele pannes.

Nad ei olnud sellest muidugi kunagi rääkinud, ja see, et Deborah oli selle jutuks võtnud, näitas, kui meeleheitel ta oli. Kahetsedes, et oli isale haiget teinud, ütles neiu: „Sa oled hea mees, isa. Kõigist parim. See, kas ma abiellun Philipiga või mitte, ei muuda seda.”

Mehe jume muutus tagasi normaalseks. Ta ei paistnud enam karm ega vihane, lihtsalt mõõtmatult pettunud.

„Isa, ma ei tulnud siia sinuga tülitsema,” ütles Deborah vaikselt.

Liikudes nii, nagu ta luud valutaksid, langetas Arthur end toolile istuma. Kui Deborah teda vaatas, nägi ta alati tööstuse titaani, meest, kes on suurem kui elu, isegi suurem kui legend. Kuid täna õhtul oli midagi teisiti. Isa nägi välja lihtsalt nagu mees, kelle üle väsimus võimust on võtnud. Ta ei osanud öelda, kas muutus oli temas või isas.

„Kas ma olen sulle kunagi rääkinud, mida sinu ema mulle oma surmapäeval ütles?” küsis mees pärast pikka pausi.

Deborah ei saanud ootamatust teemavahetusest aru, aga isa näis nüüd rahulikum. Ta võlgnes seda isale, lasta tal oma mõte välja öelda. „Sa oled sellest päevast nii vähe rääkinud,” ütles ta. „Ma tean, et see pidi sinu jaoks valus olema.”

Ta oli olnud ainult kolmeaastane, kui ema surnult sündinud poega sünnitades suri. Deborah’l oli emast ainult üks mälestus. See oli kõigest teadlikkuse sähvatus, mitte just täiemõõduline mälestus. Ta oli olnud selleks liiga väike. Aga see tegi ähmase, võbeleva teadlikkuse tema jaoks veelgi olulisemaks.

Mõnikord kui Deborah silmad sulges ja pea mõtetest tühjendas, suutis ta selle mälestuse esile manada, mis oli haigettegevalt elav ja kannikestega lõhnastatud. Ta tundis ema jaheda käe õrna puudutust oma laubal, mäletas ema armastusega ümbritsetud olemist. Isegi nüüd, nii palju aastaid hiljem, mäletas ta pehme hääle magusat sosinat ütlemas: „Mine magama, mu kullakallis tüdruk. Mine magama.”

Ja seal see lõppes. Võib-olla ei olnud seda hetke tegelikult kunagi olnud, võib-olla oli Deborah selle oma igatsusest ise välja mõelnud, nii et tal oleks vähemalt üks õrn mälestus emast, keda ta ei olnud kunagi tundnud. Aga see ei omanud tähtsust. Tema uskus, et see hetk toimus ega lase sel mälestusel kunagi minna. Ta hoidis seda südamesse suletult, kangekaelselt ja kõvasti, nagu pärli suletud rusikas.