Читать книгу Peegelpilt - Тана Френч - Страница 6

See on Lexie Madisoni lugu, mitte minu oma. Ma jutustaksin selle teile hea meelega nii, et ei peaks seda teist puudutama, aga nii need asjad ei käi. Ma tavatsesin ikka mõelda, et kui mina meid kahte omaenda kätega servadest kokku traageldasin ja pisted tugevasti kinni tõmbasin, võin mina need ka igal hetkel uuesti lahti harutada. Nüüd arvan ma, et see kõik ulatus palju sügavamale kui traageldused, nii sügavale, et seda pole enam näha; minu kontrolli alt välja.

Aga midagi sellest loost kuulub siiski minule: kõik need minu sooritatud teod. Frank ajab need muidugi teiste, peamiselt Danieli kaela, ning mulle tundub, et Sam süüdistab mingil arusaamatul, kergelt hullumeelsel moel juhtunus Lexiet. Kui ma neile ütlen, et asjad polnud üldse nii, saadavad nad minu poole silmanurgast ettevaatlikke pilke ja vahetavad teemat – mulle on jäänud mulje, et Franki arvates on mind tabanud mingi veider Stockholmi sündroomi variant. Salaagentidega juhtub seda vahel, aga mitte sel korral. Ma ei püüa kedagi kaitsta; polegi enam, keda kaitsta. Lexie ja teised ei saa kunagi teada, et süü lasub neil, ning isegi kui saaksid, ei hooliks nad sellest. Aga ärge minust nii halvasti ka arvake. Keegi teine võis ju kaardid välja jagada, aga mina võtsin need laualt, mina tegin iga viimase kui käigu, ning mul olid selleks omaenda põhjused.

Kõige olulisem, mida te Alexandra Madisoni kohta teadma peaksite, on see: teda pole kunagi olemas olnud. Meie Frank Mackeyga mõtlesime ta välja, kunagi kaua aega tagasi, ühel säraval suvisel pärastlõunal tema tolmuses kabinetis Harcourt Streetil. Tal oli vaja inimesi, kes infiltreeruksid Dublini University College’is tegutsevasse narkoärikate ringi. Ja mina tahtsin seda tööd, võib-olla rohkem, kui ma üldse midagi oma elus tahtnud olen.

Ta oli tõeline legend: Frank Mackey, alles kolmekümnendates, aga juba salaoperatsioone läbi viiva osakonna eesotsas; parim salaagent, keda Iirimaal iial nähtud, hulljulge ja kartmatu, öeldi, köielkõndija, kellel pole julgestuseks iial maandumisvõrku vaja. Ta kõndis IRA rakukeste ja kuritegelike rühmituste keskele, nagu astuks sisse oma kodupubisse. Ma olin kõigi käest seda lugu kuulnud: kui Madu – elukutseline gangster ja viietärnivärdjas, kes kunagi ühe omaenda meestest vigaseks peksis, kuna too oma väljategemisringi vahele jättis – Franki kahtlustama hakkas ja ähvardas talle naelapüstoliga kätte lasta, vaatas Frank talle otse silma, ilma et oleks higisekski läinud, ning bluffis seni, kuni Madu talle sõbramehelikult vastu turja laksas ja vabanduseks võlts-Rolexi kinkis. Frank kannab seda siiani.

Mina olin täiesti roheline ja algaja, aasta eest Templemore’i politseiakadeemia lõpetanud. Paar päeva enne seda, kui Frank hakkas otsima politseinikke, kes olid ülikooliharidusega ja keda võiks vanuse poolest paigutada kahekümnendate algusesse, kandsin ma veel neoonkollast vesti, mis oli mulle selgelt liiga suur, ning patrullisin Sligo väikelinna tänavail, kus suurem osa kohalikke oli häirivalt ühte nägu. Ma oleksin pidanud tema ees aukartust tundma, aga ei tundnud, üldsegi mitte. Ma tahtsin seda tööd sellise kirega, et minus polnud ruumi millegi muu jaoks.

Tema kabineti uks oli lahti ja ta istus lauaserval, jalas teksased ja seljas kulunud sinine T-särk, minu toimik käes. Kabinet oli väike ja räämas, nagu oleks seda peamiselt laoruumina kasutatud. Tema laud oli tühi, seal polnud ühtegi perekonnafotot; riiulitel oli paberikraam segamini bluusiplaatidega, kõmuajalehtede vahel turritas pokkerikomplekt ja roosa naistekampsun, millel oli hinnasilt veel küljes. Ma otsustasin, et mulle see tüüp meeldib.

„Cassandra Maddox,” ütles ta pilku tõstes.

„Jah, söör,” vastasin ma. Ta oli keskmist kasvu, jässakas, kuid vormis, tugevate õlgade ja lühikeseks pöetud pruunide juustega. Ma olin oodanud kedagi, kes on nii ilmetu, et jääb peaaegu märkamatuks, võib-olla nagu Vähimees „Salatoimikutes”, kuid sellel tüübil olid tahumatud, nurgelised näojooned ja suured sinised silmad ning seda sorti tugev aura, mis jätab temast õhku kuumad jutid. Ta polnud minu tüüpi, aga ma olin kindel, et ta saab küllaldaselt naiste tähelepanu.

„Ütle mulle Frank. Söör jäta paberimäärijatele.” Tema hääles kõlas vana Dublini kesklinna dialekt, vaevu aimatav, kuid teadlik, nagu omamoodi väljakutse. Ta libistas end lauanurgalt maha ja sirutas mulle käe.

„Cassie,” ütlesin ta kätt surudes.

Ta osutas toolile ning läks ja istus uuesti lauanurgale. „Siin on kirjas,” ütles ta minu toimikut koputades, „et sa tuled pingega hästi toime.”

Mul läks hetk aega, et aru saada, millele ta viitab. Kooli ajal olin patrullis ühes Corki kahtlasemas piirkonnas, kui mul tuli veenda ümber üks paanikas teismelisest skisofreenik, kes ähvardas vanaisa habemenoaga endal kõri läbi lõigata. Ma olin selle peaaegu unustanud. Mulle polnud kuni selle hetkeni pähegi tulnud, et see oli tõenäoliselt põhjus, miks mind sellele kohale üldse kaaluti.

„Ma loodan, et see nii on,” ütlesin.

„Sa oled mis… kakskümmend seitse?”

„Kakskümmend kuus.”

Aknast langev valgus paistis mulle otse näkku ning ta uuris mind pikalt ja põhjalikult. „Võiksid vabalt kakskümmend üks olla. Siin on kirjas, et käisid kolm aasta ülikoolis. Millises?”

„Trinity College’is. Õppisin psühholoogiat.”

Tema kulmud kerkisid võltsimetlust teeseldes. „Ahaa, tegu on siis professionaaliga. Miks sa ei lõpetanud?”

„Mul tekkis teadusele seni tundmatu allergia anglo-iiri aktsentide vastu,” ütlesin talle.

See talle meeldis. „Kas Dublini University College mõjuks sulle samamoodi?”

„Ma võin võtta allergiatablette.”

Frank lükkas end laualt maha ja läks akna juurde, viibates, et ma talle järgneksin. „Olgu,” ütles ta. „Näed seda paarikest seal all?”

Tänaval kõndisid poiss ja tüdruk ning vestlesid omavahel. Tüdruk otsis võtmed välja ja avas masendavasse kortermajja viiva ukse. „Räägi mulle neist,” ütles Frank. Ta nõjatus vastu aknaraami ja pistis pöidlad püksirihma vahele, mind pingsalt jälgides.

„Nad on üliõpilased,” ütlesin. „Seljakotid. Käisid just söögikraami ostmas – neil olid Dunne’si kilekotid. Tüdruk on poisist paremal järjel; tema jakk oli hinnaline, aga poisil olid teksased lapitud, ja mitte sellisel kombel, mida võiks moekaks pidada.”

„Kas nad on paar? Sõbrad? Korterikaaslased?”

„Paar. Nad kõndisid teineteisele ligemal, kui sõbrad seda teeksid, nende pead olid lähestikku.”

„Kas nad on kaua käinud?”

Mulle meeldis see uus viis, kuidas mu aju tööle sunniti. „Mõnda aega, jah,” ütlesin. Frank kergitas küsivalt kulmu ja hetkeks ei osanud ma öelda, kuidas ma seda teadsin; siis aga jõudis see mulle kohale. „Nad ei vaadanud rääkides teineteise poole. Värsked paarid vaatavad teineteist kogu aeg; need, kes kauem on koos olnud, seda enam nii tihti ei tee.”

„Kas nad elavad koos?”

„Ei, muidu oleks ka poiss hakanud automaatselt oma võtit otsima. See on tüdruku korter. Aga tal on vähemalt üks korterikaaslane. Nad mõlemad vaatasid üles akende poole, et näha, kas kardinad on eest ära.”

„Milline suhe neil on?”

„Hea. Tüdruk ajas poisi naerma – poisid ei naera tavaliselt tüdrukute naljade peale, kui nad neid just sebida ei ürita. Poiss kandis mõlemat Dunne’si kotti ja tüdruk hoidis talle ust lahti, enne kui sisse läks: nad hoolitsevad teineteise eest.”

Frank noogutas mulle. „Tublisti tehtud. Salaagendi töö on suures osas intuitiivne – ja ma ei pea sellega silmas mingit selgeltnägemise jampsi. Tuleb asju märgata ja analüüsida veel enne, kui arugi saad, et seda teed. Ülejäänu on kiirus ja julgus. Kui kavatsed midagi öelda või teha, pead seda tegema kiirelt ja täie veendumusega. Kui ootama jääd ja endas kahtlema lööd, on sul lips läbi, suure tõenäosusega ka ots peal. Sa kaod järgmiseks aastaks või paariks suuresti pildilt. Perekonda on?”

„Onu ja tädi,” ütlesin.

„Poiss?”

„Jah.”

„Sina saad nendega ühendust võtta, nemad sinuga mitte. Kas nad lepivad sellega?”

„Peavad leppima,” vastasin.

Ta nõjatus endiselt nagu muu seas vastu aknaraami, kuid ma märkasin tema sinistes silmades teravat läigatust: ta jälgis mind suure hoolega. „Me ei räägi siin mingist Colombia narkokartellist, suuremalt jaolt tuleb sul pistmist vaid väikeste vennikestega – vähemalt alguses –, aga sa pead aru saama, et see töö on ohtlik. Pooled neist on suurema osa ajast laksu all, teine pool võtab oma asja väga tõsiselt, mis tähendab, et kellelegi neist ei valmistaks sinu mahakoksamine mingit probleemi. Kas see tekitab sinus ärevust?”

„Ei,” ütlesin ja tõesti mõtlesin seda. „Üldse mitte.”

„Vaimustav,” ütles Frank. „Lähme võtame kohvi ja asume tööle.”

Mul läks hetk aega, et mõista: olingi sees. Ma olin oodanud kolmetunnist tööintervjuud ja rida veidraid teste, mis hõlmaksid tindiplekke ja küsimusi minu ema kohta, kuid see pole Franki stiil. Ma ei tea siiani, mis hetkel ta otsuse langetas. Pikka aega ootasin õiget hetke, et tema käest selle kohta küsida. Nüüd aga pole ma enam kindel, kas ma üldse tahan teada, mida ta minus nägi; või mis minu juures talle ütles, et ma selle tööga hästi hakkama saan.

Ostsime sööklast kõrbenud maitsega kohvi ja paki šokolaadiküpsiseid, ning veetsime ülejäänud päeva Alexandra Madisoni välja mõeldes. Mina valisin nime – „Nii jääb see sulle paremini meelde,” ütles Frank. Madison, sest see kõlas piisavalt sarnaselt minu enda perekonnanimega, et paneb mind ringi pöörama, ja Lexie, sest kui olin laps, kandis seda nime minu kujuteldav õde. Frank otsis välja suure paberilehe ja joonistas sellele minu jaoks tema eluloo. „Sa sündisid Holles Streeti haiglas 1. märtsil 1979. Isa, Sean Madison, väiksema järgu diplomaat Kanadas – niimoodi saame su vajadusel kiiresti välja tõmmata: tekitame sulle mingi perekondliku kriisi ja läinud sa oledki. See tähendab ka, et said veeta oma lapsepõlve reisides, mis selgitab seda, miks keegi sind ei tunne.” Iirimaa on väike; alati leidub kellelgi mõni nõbu, kelle pruut sinuga ühes koolis käis. „Me võiksime su välismaalaseks teha, aga ma ei taha, et sa peaksid hakkama mingi aktsendiga jamama. Ema, Caroline Kelly Madison. Mis tööd ta teeb?”

„Ta on medõde.”

„Ettevaatust. Mõtle kiiremini, võta arvesse võimalikud sissekukkumiskohad. Medõel oleks igas riigis uut litsentsi vaja. Ta õppis medõeks, aga lõpetas sellel alal töötamise, kui sina olid seitsmene ja su pere Iirimaalt lahkus. Õdesid-vendi tahad?”

„Ikka, miks mitte,” ütlesin. „Võtan ühe venna.” Selle kõige juures oli midagi joovastavat. Ma tahtsin muudkui naerma puhkeda, lihtsalt sellest tohutust vabadusest: sugulased ja riigid ja võimalused rullusid minu ees lahti ja ma võisin valida, mida iganes soovisin, võisin kasvada üles palees Bhutanis, seitsmeteistkümne õe-venna ja isikliku autojuhiga, kui mul selleks vaid tahtmine tuli. Pistsin suhu järgmise küpsise, et Frank ei näeks mind naeratamas ega arvaks, et ma seda kõike tõsiselt ei võta.

„Mida iganes su süda ihaldab. Ta on kuus aastat noorem, seega on ta koos sinu vanematega Kanadas. Mis ta nimi on?”

„Stephen.” Kujuteldav vend; mul oli lapsena väga aktiivne fantaasiaelu.

„Kas sa saad temaga hästi läbi? Milline ta on? Kiiremini!” ütles Frank, kui ma hetkeks hinge tõmbasin.

„Ta on väike targutaja. Jalgpallihull. Vaidleb kogu aeg meie vanematega, sest ta on viisteist, aga minuga on tal endiselt usalduslik suhe…”

Päikesevalgus langes viltu üle laua armilise puitpinna. Frank lõhnas värskelt, seebi ja naha järele. Ta oli hea õpetaja, suurepärane õpetaja: tema must marker kritseldas ajajoonele kuupäevi ja kohti ja sündmusi, ning Lexie Madison võttis kuju, sündis eimillestki nagu polaroidfoto, koorus paberilt maha ja rippus õhus nagu viirukisuits, tüdruk, kellel oli minu nägu ja pooleldi ununenud unistustest pärit elu. Millal sul esimene suhe tekkis? Kus sa siis elasid? Mis ta nimi oli? Kes kelle maha jättis? Miks? Frank otsis välja tuhatoosi, raputas oma suitsupakist ka mulle ühe sigareti. Kui päikesesiilud laualt maha libisesid ja taevas akna taga hakkas tumenema, pööras ta oma tooli ringi, võttis riiulist pudeli viskit ja kallas sellest sortsu meie kummagi kohvisse: „Me oleme selle ära teeninud,” ütles ta. „Terviseks.”

Me tegime Lexiest rahutu hinge: nutikas ja haritud, kogu elu hea tüdruk olnud, kuid kasvanud ratastel, ilma et oleks mõnd teistsugust eluviisi ära õppinud. Võib-olla veidi naiivne, veidi liiga impulsiivne, liiga varmas pikemalt mõtlemata vastama kõigile su küsimustele. „Ta on sööt,” ütles Frank otsekoheselt, „ja et diilerid näkkaksid, peab ta olema teatud sorti sööt. Piisavalt süütuke, et teda ohtlikuks pidada, piisavalt usaldusväärne, et neile kasulikuks osutuda, ja piisavalt mässumeelne, et neil ei tekiks küsimust, miks ta üldse asjas osaleda tahab.”

Selleks ajaks, kui valmis saime, oli väljas pime. „Tubli töö,” ütles Frank, voltis ajajoone kokku ja ulatas mulle. „Kümne päeva pärast algab meil uurijakoolitus; ma sokutan su sinna. Siis tuled tagasi siia ja mõnda aega teen sinuga veel tööd. Kui UCD oktoobris õppetööga jälle alustab, saadame su objektile.”

Ta võttis riiulinurgal rippunud nahkjaki, kustutas tule ja sulges väikese pimeda kabineti ukse. Kõndisin tummalt tagasi bussipeatusesse, mähitud võimaluste maagiasse, heljudes keset seda salajast ja tuliuut maailma, ajajoon mu mundri taskus vaikselt krabisemas. Nii kiiresti see kõik juhtuski ja nii lihtne see ka tundus.

___

Ma ei hakka kirjeldama seda pikka keerulist sündmusteahelat, mis mind salaoperatsioonide osakonnast koduvägivalla osakonda tõi. Lühendatud versioon on selline: UCD peamine spiidineelaja muutus paranoiliseks ja pussitas mind, tänu töökohustuste täitmise käigus haavata saamisele anti mulle koht mõrvarühmas, mõrvarühm osutus üheks suureks katastroofiks ja ma tulin sealt ära. Ma polnud aastaid mõelnud ei Lexie ega tema lühikese hämara elu peale. Ma pole seda tüüpi, kes pidevalt üle õla tagasi vahiks, vähemalt varem ei olnud. Mis läinud, see läinud; vastupidise väitmine on ajaraisk. Aga nüüd tundub mulle, et ma olen kogu aeg teadnud, et Lexie Madisoni asi polnud lõpetatud. Ei saa luua inimest, hingavat olendit, kellel oli esimene suudlus ja huumorisoon ja lemmikvõileib, ning arvata, et kui teda enam vaja ei lähe, lahustub ta lihtsalt taas kunagi paberile kritseldatud märkmeteks ja viskiga kangestatud kohviks. Ma usun, et teadsin kogu aeg, et ühel hetkel tuleb ta tagasi mind otsima.

Selleks kulus neli aastat. Ta valis oma hetke hoolega. Kui ta saabus, oli varajane aprillihommik, paar kuud pärast mõrvarühmast lahkumist, kui ma olin parasjagu lasketiirus.

Meie lasketiir asub kesklinnas maa all, sügaval poolte Dublini autode ja paksu sudukihi all. Mul polnud otsest vajadust seal olla – ma olen alati olnud osav laskur ja mu järgmine oskuskatse pidi toimuma alles mitme kuu pärast –, kuid viimasel ajal olin hakanud ärkama liiga vara, et kohe tööle minna, ning olin liiga närviline millegi muu jaoks, seega tundus märgilaskmine ainus mõistlik tegevus, pealegi oli see ka ainus asi, mis ärevuse vastu aitas. Võtsin endale rahulikult aega, et kõrvaklapid paika sättida ja relv üle kontrollida, ootasin, kuni kõik teised samuti oma märkidele keskenduvad, et nad ei näeks, kuidas ma esimese paari lasu juures vabisesin nagu elektrit saanud multikategelane. Närvilisusega käivad kaasas teatud erioskused: sa õpid ära teistele märkamatud trikid, et oma ärevust kontrolli all hoida ja seda mitte välja näidata. Kui oled kiire õppija, suudad peagi jätta terve päeva täiesti normaalse inimese mulje.

Ma polnud varem selline. Olin alati arvanud, et närvilisus sobis pigem Jane Austeni tegelastele ja heeliumihäälsetele tüdrukutele, kes iial enda jookide eest ei maksa; tõenäosus, et mul käed kriitilises olukorras värisema hakkavad, oli sama suur kui see, et ma oma ridikülis nuusksoola kaasas kannaksin. Et ma UCD narkodeemoni käest nuga sain, ei pannud mind silmagi pilgutama. Osakonna psühhiaater üritas mind mitu nädalat veenda, et ma olen suure trauma üle elanud, kuigi lõpuks pidi temagi alla vanduma, tunnistama (mõningase kahetsusega, sest talle ei satu just tihti pussitada saanud politseinikke, kellega mängida, ning ta vist lootis, et mul on ehk mingit sorti peen kompleks tekkinud), et minuga on kõik korras ja lubama mul tööle naasta.

Piinlikul kombel tuleb tunnistada, et see, mis mu lõpuks murdis, polnud mõni erakordne massimõrv ega halvasti lõppenud pantvangikriis ega vaikne kena noormees, kelle Tupperware’i karp oli inimorganeid täis. Minu viimane juhtum mõrvarühmas oli nii tavaline, nii sarnane tosina teise juhtumiga, ei midagi sellist, mis häirekellad tööle paneks: lihtsalt ühel suvehommikul leitud väike surnud tüdruk ning mina ja mu paarimees mõrvarühma ruumis teineteise kallal aasimas, kui kõne sisse tuli. Eemalt vaadates läks kõik sujuvalt. Ametlikult kulus meil juhtumi lahendamiseks napilt kuu, inimkonda säästeti järjekordsest kurikaelast, meedias ja aastalõpuaruannetes nägi kõik kena välja. Ei mingit dramaatilist kurjategijate autodega tagaajamist, ei mingit tulevahetust, ei midagi säärast; füüsilises plaanis olin mina ainuke, kes räsida sai, ja sedagi polnud rohkem kui paar kriimustust näol. Neist ei jäänud isegi arme. Suurepärane õnnelik lõpp.

Aga sisimas. Operatsioon „Vestaal”: kui seda kellelegi mõrvarühmast mainida, isegi nüüd, tükk aega hiljem, isegi mõnele tüübile, kes ei tea kogu lugu, saadetakse sulle kohe üks teatud pilk, käed ja kulmud kerkivad tähendusrikkalt, kui ta eemale tõmbub, distantseerib end sellest kolossaalsest pasast ja selle pasaga kaasnenud kahjust. Sest kõiges, mis on oluline, jäime kaotajaks meie. Ja me kaotasime suurelt. Mõned inimesed on nagu tillukesed Tšernobõlid, nad värelevad nähtamatust, kõikjale levivast mürgist: kui nende lähedusse satud, hakkab üks hingetõmme teise järel sind seestpoolt hävitama. Mõned juhtumid – küsige ükskõik milliselt politseiuurijalt – on nii pahaloomulised ja ravimatud, et tapavad kõik oma teel.

Mina pääsesin terve rea sümptomitega, mille peale juba nimetatud psühhiaater oleks oma väikestes nahksandaalides erutusest üles-alla hüplema hakanud, aga õnneks ei tulnud kellelgi pähe mind veidi kriimustada saanud näo pärast psühhiaatri juurde saata. Mul olid peamised tavapärased traumasümptomid – kontrollimatu värisemine, isutus, ehmatusest lakke hüppamine iga kord, kui uksekell või telefon helises –, lisaks veel mõned minu enda ilustused. Mu koordinatsioon muutus imelikuks; esimest korda elus komistasin iseenda jalgade otsa, põrkasin vastu uksepiitasid, lõin pead vastu kapinurkasid. Ja ma ei näinud enam und. Varem olid mu unenäod metsikud kollaažid üksteise järel vahelduvatest piltidest, üle tumedate mägede keerlevatest tulesammastest, läbi tellisseinte tungivatest väätidest, mööda Sandymounti randa kalpsavatest hirvedest, kes on mässitud valgussiiludesse; pärast juhtunut sai minu osaks paks must uni, mis tabas mind nagu nui pähe kohe, kui mu pea patja puutus. Sam – mu elukaaslane, kuigi see kontseptsioon mind endiselt vahel ehmatab –, ütles, et ma endale aega annaksin, et see kõik läheb iseenesest mööda. Kui ma talle vastasin, et pole selles nii kindel, noogutas ta rahulikult ja ütles, et ka see läheb mööda. Aeg-ajalt käis Sam mulle tõsiselt närvidele.

Kaalusin traditsioonilist võmmilähenemist – kärakat, võimalikult vara ja sagedasti –, kuid kartsin, et võin hakata kell kolm öösel helistama ebasobivatele inimestele, et neile südant puistata, pealegi avastasin, et märgilaskmine tuimestas mind peaaegu sama hästi ja ilma ohtlike kõrvalnähtudeta. See oli omajagu ebaloogiline, arvestades, kuidas ma üldiselt valjudele helidele reageerisin, kuid laskmine sobis mulle. Pärast paari esimest lasku lõi mul kuklas kaitse läbi ning ülejäänud maailm haihtus kuhugi kaugele ja ähmastus, mu relva hoidvad käed muutusid kaljukindlaks, ning polnud midagi peale minu ja paberist märklaua, püssirohu kirbe tuttavliku lõhna ja mu seljalihaste, mis olid valmis tagasilööki vastu võtma. Tulin tiirust välja rahuliku ja tuimana, nagu oleksin võtnud vaaliumit. Selleks ajaks, kui saavutatud efekt lahtus, olin järjekordse tööpäevaga ühele poole saanud ning võisin minna ja omaenda kodu turvalisuses pead teravate nurkade vastu ära lüüa. Olin jõudnud oma laskmisega nii kaugele, et tabasin kolmekümne viie meetri pealt kümnest pealasust üheksa, ja lasketiiru pidav väike krimpsus vanamees oli hakanud mind vaatama nagu treener oma hobust, rääkides midagi osakonna meistrivõistlustest.

Tol hommikul lõpetasin umbes seitsme paiku. Mu telefon helises, kui olin parasjagu riietusruumis, puhastasin oma relva ja üritasin kahe korrakaitsebüroo tüübiga lobiseda, ilma et neile jääks muljet, nagu tahaksin nendega koos hommikusöögile minna.

„Jeesus,” sõnas üks korrakaitsetüüpidest. „Sa oled ju koduvägivallas? Kes sellisel kellaajal juba oma prouat on jõudnud klohmida?”

„Tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab alati aega,” vastasin, kui taskust kapi võtit õngitsesin.

„Võib-olla helistatakse eriüksusest,” ütles kahest mehest noorem mulle naeratades. „Otsivad täpsuslaskureid.” Ta oli suur ja punaste juustega, ning tema arvates olin ma kenake. Ta oli oma musklid kõik väljapanekule ritta sättinud ja ma olin märganud, kuidas ta mu sõrmusesõrme poole piilus.

„Nad vist kuulsid, et meie oleme juba kinni,” ütles tema sõber.

Võtsin kapist telefoni. Selle ekraanil helendas nimi SAM O’NEILL ning ühes nurgas vilkus vastamata kõne sümbol.

„Tšau,” ütlesin. „Mis toimub?”

„Cassie,” ütles Sam. Tema hääl oli kohutav, vaikne ja haiglane, nagu oleks keegi tal hinge kinni löönud. „Kas sinuga on kõik korras?”

Keerasin korravalvetüüpidele selja ja liikusin nurga poole. „Kõik on korras. Miks sa küsid? Mis lahti?”

„Püha jumal,” ütles Sam. Ta tõi kuuldavale väikese piinatud heli, nagu oleks ta kurk kinni nööritud. „Ma helistasin sulle neli korda. Pidin juba kellegi sind otsima saatma. Miks sa oma kuradi telefonile ei vasta?”

See polnud üldse Sami moodi. Ta on maailma kõige leebem mees. „Ma olen lasketiirus,” ütlesin. „Telefon oli kapis. Mis juhtus?”

„Anna andeks. Ma ei tahtnud… palun vabandust.” Jälle kõlas see tasane piinatud heli. „Mind kutsuti välja. Sündmuspaigale.”

Mu süda lõi tohutu matsuga vastu rinnakorvi. Sam on mõrvarühmas. Ma teadsin, et peaksin uudiseid oodates arvatavasti istuma, kuid ma ei suutnud sundida põlvi painduma. Toetusin selle asemel vastu kapirivi.

„Kes?” küsisin ma.

„Mida? Ei – jumal, ei, kellegagi ei… tähendab, see pole keegi, keda me tunneksime. Või vähemalt ma ei usu… Kuule, kas sa saaksid siia tulla?”

Sain hingamise tagasi. „Sam,” ütlesin. „Mis kurat teil seal toimub?”

„Lihtsalt… kas sa saaksid lihtsalt tulla? Me oleme Wicklow’s, Glenskehyst natuke edasi. Sa ju tead seda kohta, jah? Tule viitade järgi, sõida läbi Glenskehy küla ja suundu otse lõunasse, umbes pooleteise kilomeetri pärast näed paremale pööravat teeotsa – politseilint on seal juba ees. Me ootame sind seal.”

Korravalvetüübid paistsid juba väga huvitatud. „Mul hakkab tunni pärast vahetus,” ütlesin. „Sama palju kulub mul ainuüksi sinna jõudmiseks.”

„Ma helistan neile. Ütlen koduvägivalla omadele, et meil on sind vaja.”

„Ei ole. Ma ei ole enam mõrvarühmas, Sam. Kui tegu on mõrvaga, pole minul sellega asja.”

Taustal kostis kellegi mehe hääl: kindel, veidi venitatud vokaalid, raske mitte tähele panna; tuttav, kuid ma ei osanud seda hetkel kuhugi paigutada. „Oota korra,” ütles Sam.

Surusin telefoni kõrva ja õla vahele ning hakkasin jälle oma relva kokku panema. Kui tegu polnud kellegagi, keda me tunneme, pidi asi väga halb olema, et Samile niimoodi mõjuda; väga halb. Iirimaal toimuvad mõrvad on endiselt, enamjaolt, lihtsakoelised juhtumid: narkokaklused, viltu läinud röövimised, AB-mõrvad (kiremõrvad ehk abikaasa abikaasa vastu või siis „absoluutne klassika”, oleneb, kellelt küsida) või see pikaleveninud perekonnatüli Limerickis, mis juba aastakümneid statistikatabeleid mõjutab. Meil pole tulnud tegeleda nende arvukate õudustega, mida teistes riikides ette tuleb: sarimõrvarid, jubedad piinamised, keldrid, mille põrandaid katavad laibad nagu sügisesed lehed. Aga nüüd on see kõik vaid aja küsimus. Viimase kümne aastaga on Dublin muutunud kiiremini, kui meie aju seda hallata suudab. Majanduskasv on tekitanud meile liiga palju helikopteritega inimesi ja selliseid, kes on surutud jõuga imepisikestesse õudukakorteritesse, liiga palju neid, kes jälestavad oma elu fluorestseerivates kontorikuubikutes, kus piineldes nädalavahetust ootavad, et siis jälle sedasama korrata, ning me hakkame selle raskuse all kokku varisema. Ma tundsin seda juba mõrvarühma lõpuaegadel: hulluse kime pinin õhus, linn, mis koogutab ja tõmbleb nagu marutaudis koer, suundudes otsejoones vägivallalainesse. Varem või hiljem pidi keegi sattuma esimese õudukajuhtumi otsa.

Meil ei ole ametlikke portreteerijaid, aga mõrvarühma tüübid, kellest suurem osa pole ülikoolis käinud ning kellele minu poolik psühholoogiakraad avaldas rohkem muljet, kui oleks pidanud, kasutasid selleks vahel mind. See tuli mul üsna hästi välja; lugesin vabal ajal palju õpikuid ja statistikaaruandeid ning üritasin end asjaga kursis hoida. Kui Sam jõudis sündmuspaika ja leidis sealt eest midagi piisavalt jubedat, sai tema politseinikuinstinkt arvatavasti kaitsjainstinktist võitu, ning ta kutsus mu kohale, sest mind oli vaja.

„Pea kinni,” ütles punapea. Ta oli demonstratsioonirežiimi välja lülitanud ning ajas end nüüd pingil sirgu. „Sa olid enne mõrvarühmas?” Just nimelt see oli põhjus, miks ma ei tahtnud nendega ennist nii sõbralikult lobiseda. Ma olin viimaste kuude jooksul seda innukat tooni juba liiga tihti kuulnud.

„Kunagi hallil aal,” ütlesin ning saatsin talle oma armsaima naeratuse ja pilgu, mis ütles: sa ei taha teada.

Punapea uudishimu ja libiido pidasid maha kiire võitluse; nähtavasti sai ta aru, et tema libiido võimalused olid nii ehk naa nullilähedased, sest uudishimu võitis. „Sina uurisid seda juhtumit, jah?” ütles ta end paari kapiukse võrra lähemale libistades. „Selle surnud tüdruku oma? Mis seal tegelikult juhtus?”

„Kõik kuulujutud vastavad tõele,” ütlesin talle. Telefoni teises otsas pidas Sam kellegagi summutatud vaidlust, lühikesed ärritunud küsimused, mida katkestas see aeglane venitatud kõnepruuk, ning ma olin kindel, et kui punapea ometi sekundikski vait jääks, suudaksin välja mõelda, kes see teine mees on.

„Ma kuulsin, et su paarimees pööras ära ja kargas kahtlusalust,” informeeris punapea mind abivalmilt.

„Sellest ei tea ma midagi,” ütlesin, püüdes kuulikindlat vesti seljast saada, ilma et telefon käest kukuks. Minu esimene mõte – endiselt – oli öelda talle, et ta iseendaga midagi loovat teeks, kuid minu endine paarimees ja tema armuelu ei olnud minu mure, enam mitte.

Sam tuli liinile tagasi, veel rohkem pinges ja endast väljas. „Kas sa saaksid päikeseprillid ette panna ja mõne mütsi või kapuutsi või midagi pähe tõmmata?”

Tardusin, vest pooleldi üle pea tõmmatud. „Mida kuradit?”

„Palun, Cassie,” ütles Sam ja tema hääl oli nii pingul, et võis iga hetk katkeda. „Palun.”

Mul on iidvana logu Vespa, mis linnas, kus sinu üle otsustatakse su rahaliste vahendite järgi, on täiesti mittelahe, kuid sel on oma hüved. Linnaliikluses liigub see umbes neli korda kiiremini kui keskmine maastur, seda on võimalik parkida ja see on mulle mugavaks sotsiaalseks mõõdupuuks: nendel, kes seda üleoleva põlgusega vaatasid, ei olnud suure tõenäosusega määratud saada minu parimaks sõbraks. Selleks ajaks, kui olin linnast välja jõudnud, valitses suurepärane rattasõiduilm. Öösel oli kõvasti sadanud, vihane lörtsisegune vihm oli raevukalt vastu mu aknaid peksnud, kuid koidikuks oli torm oma jõu kaotanud ning nüüd oli taevas terav ja sinine, esimene peaaegu kevadine päev. Olid ajad, kui mul oli säärastel hommikutel tavaks sõita linnast välja maale, laulda nii valjusti, kui kõrist tuleb, spidomeetri näidik piirkiiruse ületamisele ohtlikult lähedal.

Glenskehy asub Dublini külje all, peidus Wicklow’ mägede vahel, suhteliselt eimillegi lähedal. Ma olin pool elu Wicklow’ mägedes elanud, ilma et oleksin sellele lähemale sattunud kui ehk mõne sinnapoole osutava teeviida juurde. See lihtsalt on sedasorti paik: peotäis vananevaid maju kord kuus avatud kiriku ümber, pubi ja pudupood, väike ja piisavalt eraldatud külake, mis jääb kahe silma vahele ka sel meeleheitel põlvkonnal, kes mööda maakohti trambib, et leida kodu, mida nad endale lubada saavad. Kell kaheksa neljapäeva hommikul oli peatänav – kui mõlemat osa sellest sõnast üsna vabas tähenduses kasutada – piltilus nagu postkaardil ja peaaegu inimtühi, vaid üks vana naine tiris ratastega ostukotti mõnd teadmata sündmust tähistava kulunud graniitmonumendi eest läbi, väikesed suhkrumandlimajad tema selja taga vildakas reas, selle kõige kohal kõrgumas rohekaspruunid ükskõiksed mäed. Ma kujutasin täiesti ette, et siin võiks keegi oma otsa leida, aga pigem mõni talunik põlvkondi kestnud maavaidluses, mõni naine, kelle mees oli liigsest napsist ja klaustrofoobiast hulluks keeranud, mõni mees, kes oli nelikümmend aastat liiga kaua pidanud oma vennaga maja jagama: need on sügavate juurtega tuttavad kuriteod, sama vanad kui Iirimaa ise. Mitte midagi sellist, mis paneks Sami-sugusel kogenud uurijal hääle telefonis värisema.

Pealegi häiris mind see telefonis kõlanud teine hääl. Sam on minu teada ainus uurija, kellel pole paarimeest. Talle meeldib omaette toimetada, asuda iga juhtumi kallale uue meeskonnaga – kohalike mundrikandjatega, kellel on vaja eksperdi abi, mõrvarühma paarisrakenditega, kellel kulub suuremate juhtumite juurde ära kolmas mees. Sam saab kõigiga hästi läbi, ta on ideaalne varumees ja mulle oleks meeldinud teada, keda minu endistest kolleegidest ta nüüd abistama on tõtanud.

Külast välja sõites läks tee kitsamaks, loogeldes ülespoole erksavärviliste astelhernepõõsaste vahel, ning põllulapid muutusid väiksemaks ja kivisemaks. Mäeharjal seisis kaks meest. Sam, heledapäine ja toekas ja pinevil, jalad harkis ja käed jakitaskus; ning temast poole meetri kaugusel veel keegi, pea püsti, selg tugeva tuule vastu sirge. Päike oli veel madalas taevas ning nende pikad varjud muutsid nad hiiglaslikeks ja ähvardavateks, nende siluetid mööda kihutavate pilvede taustal peaaegu liiga teravad, nagu oleks tegu kahe sõnumitoojaga, kes on astunud välja otse päikesest, tulnud mööda sätendavat teed alla. Nende selja taga laperdas ja peksles politseilint.

Sam tõstis mulle tervituseks käe, kui ma talle lehvitasin. Teine mees kallutas pea viltu, see oli kiire kallutus, nagu silmapilgutus, ning ma teadsin kohe, kes ta on.

„Kurat mind võtaks,” ütlesin veel enne, kui Vespa seljast maha sain. „See on Frankie. Kust sa välja ilmusid?”

Frank haaras mind ühe käega endale kaenlasse. Neli aastat ei olnud teda põrmugi muutnud; ma olin üsna kindel, et ta kandis isegi sedasama kulunud nahktagi. „Cassie Maddox,” ütles ta. „Maailma parim valeüliõpilane. Kuidas sul läinud on? Mis värk selle koduvägivalla osakonnaga on?”

„Ma päästan maailma. Mulle anti valgusmõõk ja puha.” Silmanurgast märkasin Sami segaduses kulmukortsutust – ma ei räägi eriti oma kunagisest salaagendi tööst, ma pole isegi kindel, kas ta on mind kunagi kuulnud Franki nime mainimas –, aga alles siis, kui tema poole pöörasin, nägin, kui jube ta välja näeb, suu ümber valge rõngas ja silmad pärani. Miski minu sees tõmbus kokku: see pidi tõesti hull juhtum olema.

„Kuidas sul on?” küsisin ma kiivrit peast võttes.

„Tipp-topp,” ütles Sam. Ta püüdis mulle naeratada, kuid tema naeratus oli vildakas.

„Vau,” ütles Frank ülepakutud vaimustusega, kui mind pealaest jalatallani uuris. „Vaata aga vaata. Kas sellist kraami üks hästi riietuv uurija tänapäeval kannabki?” Kui ta mind viimati nägi, olid mul jalas tanksaapad ja seljas T-särk, millel kiri „Preili Kiisu lõbustuste maja ootab SIND”.

„Näksi muru, Frank,” ütlesin talle. „Vähemalt olen mina viimase paari aasta jooksul mõnel korral oma garderoobi uuendanud.”

„Ei, ei, ei, ma olen ju lausa rabatud. Väga ärinaiselik.” Ta püüdis mind keerutada, kuid ma rehmasin ta käe eemale. Täpsuse huvides pean märkima, et ma ei olnud riides nagu Hillary Clinton. Mul olid seljas mu tööriided – must pükskostüüm, valge särk – ja ma polnud neist ka ise erilises vaimustuses, aga kui ma koduvägivalla osakonda üle läksin, ei jõudnud mu uus ülemus mulle piisavalt toonitada, kui oluline on korrektne ühiskuvand ja avaliku usalduse loomine, mida nähtavasti ei ole võimalik saavutada teksades ja T-särgis, ning mul polnud piisavalt jaksu, et vastu vaielda. „Kas sa võtsid kaasa päikeseprillid ja pusa või midagi?” küsis Frank. „Need sobivad kenasti selle sinu kostüümiga.”

„Sa lasid mul selleks kohale tulla, et mu moetunnetust arutada?” pärisin. Otsisin rolleri sadula alt panipaigast välja vana punase bareti ja viibutasin sellega tema poole.

„Ei, arutame seda millalgi hiljem. Näe, võta need.” Frank võttis taskust päikeseprillid, jubedad peegelklaasidega asjandused, mis 1985. aastal kuulusid arvatavasti Don Johnsonile, ja ulatas need mulle.

„Kui ma pean ringi käima nagu mingi idioot,” ütlesin prille vaadates, „oleks parem, kui selleks oleks ka üks kuratlikult hea põhjendus.”

„Selleni jõuame kohe. Kui sulle need ei sobi, võid alati ka oma kiivri pähe jätta.” Frank ootas, kuni ma õlgu kehitasin ja idioodivarustuse pähe tõmbasin. Tema nägemisest tekkinud elevus oli lahtunud ja mu selg hakkas jälle pingesse tõmbuma. Sam nägi haiglane välja, Frank oli juhtumi juurde kutsutud ja ta ei tahtnud, et mind sündmuspaigal nähtaks: see kõlas täpselt, nagu oleks mõni salaagent mõrvatud.

„Kaunis nagu alati,” ütles Frank. Ta tõstis politseilindi üles, et ma saaksin selle alt läbi lipsata, ning see tundus kõik nii tuttav, ma olin seda kiiret, ladusat liigutust teinud nii palju kordi, et hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud. Sättisin automaatselt relva vööl ja enne, kui isegi aru sain, heitsin oma paarimeest otsides pilgu üle õla, nagu oleks see minu juhtum.

„Lugu on järgmine,” ütles Sam. „Veerand seitsme paiku hommikul jalutas üks kohalik Richard Doyle’i nimeline tüüp sellel jalgrajal siin oma koera. Ta lasi koera rihma otsast lahti heinamaale jooksma. Jalgrajast mitte väga kaugel asub varemetes maja ning koer jooksis sinna sisse, aga ei tahtnud enam kuidagi välja tulla, nii et lõpuks pidi Doyle talle järele minema. Ta leidis koera naise surnukeha juures ringi nuuskimast. Doyle haaras koera kaenlasse, vaatas, et majast välja sai, ja helistas politseisse.”

Pinge minus andis pisut järele: ma ei teadnud ühtegi naisagenti. „Ja miks mina siin olen?” küsisin. „Rääkimata sinust, kullake. Kas sa läksid mõrvarühma üle ja mulle lihtsalt ei räägitud sellest?”

„Küll sa näed,” vastas Frank. Ma läksin tema järel mööda jalgrada ning nägin vaid tema kukalt. „Usu mind, küll sa näed.”

Heitsin pilgu üle õla Samile. „Ära muretse,” ütles ta vaikselt. Talle hakkas värv näkku tagasi tulema, eredate ebaühtlaste laikudena. „Midagi hullu pole.”

Teerada läks üles mäkke ja oli liiga kitsas, et kaks inimest sinna kõrvuti kõndima mahuksid; see polnud rohkemat kui kitsas mudane rajake, mille kahes küljes kasvas tihe viirpuuhekk. Nende vahelt oli näha roheliste heinamaade pööraselt kirju lapitekk, mis oli kirjatud lammastega – kusagil läheduses määgis pisike talleke. Õhk oli külm ja nii rikkalik, et seda oleks võinud juua, ning päike heitis läbi viirpuude pikki kuldseid siilusid. Kaalusin hetkeks, kas peaksin lihtsalt edasi kõndima, üle mäeselja üha edasi minema, ning laskma Samil ja Frankil muretseda selle pärast, mis iganes õudus meid selle hommikuvalguse all ootas. „Siiapoole,” ütles Frank.

Hekk lõppes ja asendus lagunenud kivimüüriga, mis ümbritses sööti lastud heinamaad. Maja oli jalgrajast kolmekümne või kolmekümne viie meetri kaugusel: üks neist paljudest näljahüttidest^[1.], mis siiani Iirimaad risustavad, ning mille surm või väljaränne oli 19. sajandil igaveseks tühjaks jätnud. Üks pilk majale ning tunne, et ma tahaksin siin toimuvast – mis iganes see siis ka on – võimalikult kaugel olla, süvenes veelgi. Kogu heinamaa oleks pidanud kihama keskendunud, kiirustamata tegevusest: politseinikest, kes, pilk maas, süstemaatiliselt rohtu läbi kammides liiguvad, valgetes kaitseülikondades kohtumeditsiinitiimist, kes askeldavad kaamerate ja joonlaudade ja sõrmejäljepulbriga, surnukuuripoistest, kes oma kanderaami autost välja tõmbavad. Kõige selle asemel oli siin aga vaid kaks mundris politseinikku, kes teine teisel pool ust jalalt jalale tammusid, nagu ei teaks nad päris täpselt, mida teevad, ning paar ärritunud ilmega punarinda, kes karglesid räästa all talade vahel ja tõid kuuldavale vihaseid hääli.

„Kus kõik on?” küsisin.

Ma pöördusin Sami poole, aga Frank vastas: „Cooper käis juba ära.” Cooper on riiklik patoloog. „Ma mõtlesin, et ta peaks tüdruku võimalikult kiiresti üle vaatama, et me surmaaja teada saaksime. Labor võib oodata, kohtumeditsiinilised tõendid ei kao siit kuhugi.”

„Isver,” ütlesin. „Siis küll kaovad, kui me neil peal tallume. Sam, kas sa oled kunagi topeltmõrva uurinud?”

Frank kergitas kulmu. „Kas sa leidsid veel mõne surnukeha?”

„Sinu oma, kui kohtumeditsiini tüübid siia jõuavad. Kuus inimest trambib kuriteopaigas enne, kui nemad on selle üle vaadanud? Nad löövad su maha!”

„Asi on seda väärt,” ütles Frank rõõmsalt ja heitis ühe jala üle müüri. „Tahan seda mõnda aega saladuses hoida ja see on keeruline, kui kohtumeditsiini tüübid siin ringi sagivad. Nad kipuvad inimestele silma jääma.”

Miski oli siin väga valesti. See oli Sami juhtum, mitte Franki oma; Sam oleks pidanud olema see, kes otsustab, kuidas tõenditega ümber käia ja keda millal kohale kutsuda. Majakesest leitu oli teda niivõrd endast välja viinud, et ta oli lasknud Frankil kohale lennata, endast põhimõtteliselt üle sõita ja hakata korraldama asju nii, nagu temale parasjagu sobis. Püüdsin Sami pilku tabada, kuid ta vinnas end parasjagu üle müüri ega vaadanud meie poole.

„Kas sa selles kostüümis üldse üle müüride ronida saad?” päris Frank mesikeelselt. „Või on sul abi vaja?” Tegin talle kurja nägu ja hüppasin üle müüri, maandudes pahkluudeni kõrge märja rohu ja võilillede keskele.

Majakeses oli kunagi kaua aega tagasi olnud kaks tuba. Üks neist nägi endiselt enam-vähem toa moodi välja – sel oli isegi suur osa katust alles –, kuid teisest polnud järel muud kui ilmale avatud seinad ja aknaaugud. Müüripragudes ajasid juuri kassitapp ja sammal ja väikesed sinised õied. Keegi oli ukse kõrvale spreivärviga SHAZ kirjutanud, mitte eriti kaunilt, kuid maja oli liialt lagunenud, et keegi siin korrapäraselt käiks: isegi ringi uitavad teismelised olid selle rahule jätnud, tasapisi omas tempos lagunema.

„Uurija Cassie Maddox,” tutvustas Frank, „seersant Noel Byrne ja garda^[2.] Joe Doherty Rathoweni jaoskonnast. Glenskehy jääb nende haldusalasse.”

„Meie pattude pärast,” ütles Byrne. Tundus, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta oli viiekümnendates, küürus selja ja vesiste siniste silmadega, ning lõhnas märja mundri ja allaandmise järele.

Doherty oli üsna õnnetute kõrvadega vibalik noormees, ja kui ma talle käe sirutasin, tõmbus ta ehmatusest eemale nagu mõni multikategelane; ma peaaegu nägin, kuidas ta silmamunad plõnni saatel tagasi oma kohtadele maandusid. Jumal teab, mida ta minust kuulnud oli – võmmide kuulujutuveski on palju tõhusam kui ükskõik millisel bingoklubil –, kuid mul polnud praegu aega sellepärast muretseda. Kostitasin teda oma naerata-ja-põrnitse tervitusega ning ta pobises midagi vastuseks ja lasi mu käe nii kiiresti lahti, nagu oleks see teda kõrvetanud.

„Me tahaksime, et uurija Maddox meie surnukeha üle vaataks,” ütles Frank.

„Seda on arvata, jah,” ütles Byrne mind vahtides. Ma ei saanud aru, kas ta tõesti mõtles seda nii, nagu see kõlas; tal ei paistnud sedasorti lõõpimiseks jaksu olevat. Doherty itsitas närviliselt.

„Valmis?” küsis Sam minult vaikselt.

„Ei jõua ära oodata,” ütlesin. See kõlas veidi nipsakamalt, kui olin tahtnud. Frank lipsas juba majja sisse ja lükkas eemale pikki põldmurakaoksi, mis kardinana tuppa viivat ukseava varjasid.

„Daamid enne,” ütles ta pidulikult viibates. Riputasin playboy-prillid üht sanga pidi endale särgikaelusesse, hingasin sügavalt sisse ja astusin majja.

See oleks pidanud olema vaikne kurblik toake. Pikad vildakad päikesesiilud, mis läbi katkise katuse tuppa tungivad ja pressivad sisse akende kohal rippuva okstevaiba avadest, väreledes nagu valgus veepinnal; ühe perekonna juba sada aastat külmalt seisnud kolle, kuhu on korstnast sisse kukkunud katkine linnupesa, ja keedupoti riputamiseks mõeldud roostetanud rauast konks, mis on endiselt ootevalmis. Kusagil lähedal kudrutab rahulolevalt metstuvi.

Aga kui olete korra surnukeha näinud, teate, kuidas see muudab kogu õhkkonda, tekitab tohutu vaikuse, tühjuse, mis sarnaneb musta auguga, seisma jäänud aeg ja tardunud molekulid selle liikumatu asja ümber, mis teab nüüd maailma viimast saladust, seda, mida ta kellelegi enam rääkida ei saa. Enamik surnukehi jääbki ainsaks asjaks toas. Mõrvaohvritega on teisiti; nemad ei tule üksinda. Vaikus valjeneb kurdistavaks karjeks ja õhk muutub säbruliseks, saab käejälgi täis, surnukeha suitseb selle teise isiku jälgedest, kes mõjub sulle sama häirivalt kui tapetu ise: mõrvar.

Esimene asi, mis mind selle kuriteopaiga juures hämmastas, oli see, kui ähmase jälje oli mõrvar endast jätnud. Olin valmistunud nägema asju, mida ei tahaks ettegi kujutada – alasti kistud kuju, käed-jalad laiali, kohutavad tumedad haavad, löödud liiga tihedalt, et kokku lugeda, nurkadesse laiali paisatud kehaosad –, aga see tüdruk nägi välja, nagu oleks ta end hoolikalt põrandale pikali sättinud ja teinud oma viimase hingetõmbe, pika ühtlase ohke, valinud omaenda aja ja koha, ilma et keegi oleks pidanud teda siia jõudmisel aitama. Ta lebas selili kamina ees varjudes, kuidagi liiga korralikult, jalad koos ja käed külgedel. Tal oli seljas tumesinine, eest lahti poolmantel; selle all olid indigosinised teksased – korralikult jalas, püksilukk kinni –, tossud ja sinine särk, mille keskel batikatehnikas täht. Ainus tavapäratu asi tema juures olid ta kõvasti rusikasse surutud käed. Frank ja Sam olid minu kõrvale astunud ning ma saatsin Frankile küsiva pilgu – ja mis siin nii väga erakordset on? –, kuid tema vaid jälgis mind, näol loetamatu ilme.

Tüdruk oli keskmist kasvu, kehaehituselt nagu mina – sale ja poisilik. Tema pea oli meist eemale pööratud, seina poole, ja ma nägin hämaruses vaid tema lühikesi tumedaid lokke ja siilu valget nahka: põsesarna kõrget kaart, väikese lõua tippu. „Vaata,” ütles Frank. Ta lülitas sisse väikese võimsa taskulambi ning tüdruku näole langes väike terav valguslaik.

Hetkeks olin ma segaduses – kas Sam valetas? –, sest ma teadsin teda kusagilt, ma olin seda nägu miljon korda näinud. Siis astusin sammu lähemale, et paremini näha, ning kogu maailm jäi korraga vakka ja tardus, kui pimedus silmanurkadest möirgega peale tungis ja ma nägin ainult tüdruku nägu, mis leegitsevvalgena mu silmi põletas; sest see tüdruk olin mina. Ninajoon, lai kulmukaar, iga viimanegi tilluke detail ja nurk olid selged kui kristall: see olin mina, siniste huultega ja liikumatu, silmade all tumedad laigud nagu sinikad. Ma ei tundnud oma käsi, jalgu, ei tundnud, et ma hingaksin. Hetkeks mõtlesin, et heljun õhus, et olin end lahti tõuganud ja tuuleiilid kannavad mind eemale.

„Tunned teda?” küsis Frank kusagil kaugel. „Kas ta võib olla mõni sugulane?”

Mul oli tunne, nagu jääksin ma pimedaks; mu silmad ei suutnud tüdrukut hoomata. Ta oli võimatu: kõrgest palavikust tingitud hallutsinatsioon, kisendav pragu loodusseaduste reas. Ma taipasin, et olen kangestunud päkkadele, üks käsi poolel teel relva juurde, iga lihas valmis võitlema selle surnud tüdrukuga kuni surmani. „Ei,” ütlesin. Mu hääl kõlas veidralt, nagu oleks see kuskil minust väljaspool. „Ma pole teda kunagi varem näinud.”

„Kas sa oled adopteeritud?”

Sam keeras järsult pea Franki poole, ehmunud tema otsekohesusest, kuid sellest oli tegelikult veidikene abi. „Ei,” ütlesin. Ühe hirmsa, jalust niitva hetke pidin ise endalt sama küsima. Aga ma olen näinud fotosid emast, kes väsinu, kuid õnnelikuna haiglavoodis täiesti tutt-uut mind rinnal hoiab. Ei.

„Kumma moodi sa oled?”

„Mida?” Ma ei saanud kohe aru. Ei suutnud pöörata pilku tüdrukult; pidin sundima end silmi pilgutama. Pole ime, et Doherty ja tema kõrvad eemale põrkusid. „Ei. Ma olen ema moodi. Mu isa ei ajanud ringi ja see on… Ei.”

Frank kehitas õlgu. „Tasus küsida.”

„Räägitakse, et kõigil on kusagil teisik,” ütles Sam vaikselt minu kõrval. Ta oli liiga lähedal; ma ei saanud kohe aru, et ta oli valmis mind kinni püüdma, nii igaks juhuks.

Ma ei ole minestaja tüüpi. Hammustasin endale kiiresti ja kõvasti huule sisekülge; valusööst lõi mu pea klaariks. „Kas tal on mõni dokument kaasas?”

Põgusa pausi järel, mis sigines enne, kui kumbki neist vastata jõudis, teadsin ma, et siin on midagi valesti. Persse, mõtlesin, kui uus kivi mu sisikonda allapoole vedas: identiteedivargus. Ma polnud päris kindel, kuidas see töötab, aga üks pilk mulle ja natuke loovust ning oli täiesti võimalik, et see tüdruk käib ringi, minu pass taskus, ja liisib minu nimel BMW-sid.

„Tal oli üliõpilaskaart,” ütles Frank. „Mantli vasakus taskus võtmed, paremas taskulamp, teksaste taskus rahakott. Kaksteist naela ja mündid, pangakaart, paar vana tšekki ja see.” Ta võttis põrandalt teiste seast läbipaistva plastist asitõendikoti ja pistis mulle pihku.

See oli Trinity College’i tudengikaart, läikiv ja kiibiga, mitte nagu need lamineeritud värvilise paberi tükid, mis meil vanasti olid. Fotol olev tüdruk nägi kümme aastat noorem välja kui see valge, sissevajunud nägu toanurgas. Ta naeratas mulle minu naeratust, peas triibuline nokaga müts, mille nokk oli küljele keeratud, ja hetkeks jooksis mul juhe täiesti kokku: Aga mul pole sellist triibulist mütsi kunagi olnud, pole ju, millal mul selline… Teesklesin, et tahan kaarti väikese kirja lugemiseks valguse poole hoida, mis andis mulle ettekäände teistele selg keerata. Madison, Alexandra J.

Üheks peadpööritavaks hetkeks oli mul kõik selge: see oli minu ja Franki kätetöö. Meie olime loonud Lexie Madisoni, kont kondi haaval, üks kiud teise järel, meie ristisime ta ja mõneks kuuks andsime talle näo ja keha, ning kui me ta kõrvale heitsime, tahtis tema enamat. Ta oli veetnud neli aastat end tagasi tuues, sündides uuesti pimedast mullast ja öötuultest, ja nüüd on ta meid siia kutsunud, et meile näidata, mida me teinud oleme.

„Mida kuradit,” ütlesin ma, kui jälle hingata sain.

„Kui patrull kohale jõudis ja nad tema nime süsteemist läbi lasid,” ütles Frank plastkotti tagasi võttes, „tuli nimega koos märge: kui midagi selle tüdrukuga juhtub, tuleb kohe mulle helistada. Ma ei hakanud teda toona süsteemist ära kustutama; mõtlesin, et varem või hiljem võib meil teda jälle vaja minna. Ei me ette tea.”

„Jajah,” ütlesin ma. „Muidugi.” Vahtisin pingsalt surnukeha ja püüdsin end kokku võtta: see ei olnud kellegi golem, see oli päris, elus surnud tüdruk, oksüümoron ja puha. „Sam,” ütlesin, „mis meil tema kohta on?”

Sam heitis mulle kiire uuriva pilgu; kui ta aga taipas, et ma ei hakka minestama ega pista karjuma või mis iganes see oli, mida ta minult eeldas, noogutas ta põgusalt. Ta oli hakanud jälle veidi rohkem enda moodi paistma. „Valge naine,” ütles ta, „kahekümnendate keskpaigas või varastes kolmekümnendates, üksainus torkehaav rindkeres. Cooper ütleb, et ta suri kesköö paiku, üks tund siia-sinna. Ta ei oska täpsemalt öelda: šokk, muutuv temperatuur, kas surmale eelnes füüsilist tegevust, kõik see.”

Erinevalt paljudest teistest saan mina Cooperiga hästi läbi, ometi oli mul hea meel, et ma olin siia jõudnud pärast teda. Väike majake tundus liiga täis, täis tammuvaid jalgu ja liikuvaid inimesi ja mind puurivaid silmi. „Kas pussitati siin?” küsisin.

Sam raputas pead. „Raske öelda. Ootame labori aruande ära, kuid öine vihm uhtus paljud asitõendid minema – me ei leia rajalt jalajälgi, vererida, ei midagi sellist. Aga mulle tundub, et see ei ole meie esmane kuriteopaik. Ta liikus vähemalt mõnda aega pärast pussitamist omal jalal ringi. Vaata sinna. Veri on tilkunud otse mööda püksisäärt alla.” Frank liigutas kuulekalt taskulambivihku. „Ning mõlemal püksipõlvel on muda, üks on kärisenud, nagu oleks ta jooksu pealt kukkunud.”

„Otsis varju,” ütlesin. Kujutluspilt kerkis mu silme ette nagu sulam kõikidest ununenud õudusunenägudest: loogeldes pimedusse kaduv rada ja jooksev tüdruk, kelle jalad abitult kividel libisevad, hingeldamine kõrvus kurdistav. Ma tundsin, kuidas Frank hoolikalt sammu eemale astub, vaikib; jälgib.

„Võimalik,” sõnas Sam, „Võib-olla ajas mõrvar teda taga või tundus tüdrukule, et teda aetakse taga. Ta võis vabalt ka mõrvari majauksest kuni siiani endast jäljeraja maha jätta, kuid nüüdseks on see ammu läinud.”

Tahtsin oma kätele tegevust leida, nendega läbi juuste tõmmata, üle oma suu, teha midagigi. Pressisin käed taskusse, et need paigal püsiksid. „Niisiis leidis ta turvalise koha ja kukkus kokku.”

„Mitte päris. Ma arvan, et ta suri hoopis seal.” Sam tõmbas põldmurakaväädid eest ja osutas eestoa nurga poole. „Seal on üsna korraliku suurusega vereloik. Võimatu täpselt öelda, kui palju – vaatame, kas labori omad saavad meid siin aidata –, aga kui pärast sellist ööd sinna veel nii palju verd järele on jäänud, pidi seda alustuseks ikka kõvasti olema. Ta istus arvatavasti selle seina najal – enamik verd on tema särgiesisel ja süles ja püksitagumikul. Kui ta oleks pikali olnud, oleks see tema küljele imbunud. Seda näed?”

Ta osutas tüdruku T-särgile ja ma sain korraga aru: see polnudki batikamuster. „Ta kortsutas särgi kokku ja surus selle haavale, üritas verejooksu peatada.”

Nurgas kössis; ladistav vihm, soe veri sõrmede vahelt immitsemas. „Kuidas ta siis siia sai?” küsisin.

„Meie poiss sai ta viimaks kätte,” ütles Frank. „Või keegi, igatahes.”

Ta kummardus ja tõstis tüdruku jala tossupaelu pidi üles – see, et ta tüdrukut puudutas, saatis kuuma juti mööda mu selgroogu alla – ning kallutas taskulambi jalanõu kanna poole: see oli kulunud ja pruun, paksu mudakihiga kaetud. „Teda lohistati. Pärast surma, sest surnukeha all vereloiku ei ole: selleks ajaks, kui ta siia jõudis, oli verejooks lakanud. Tüdruku leidnud mees vannub, et tema surnukeha ei puutunud, ja ma usun teda. Tal oli selline nägu, nagu tahaks iga hetk kogu sisikonna välja oksendada; tema ei läinud kohe kindlasti laibale lähemale, kui vaja oli. Igatahes liigutati teda üsna varsti pärast surma. Cooper ütleb, et surnukangestust veel polnud ja sekundaarseid koolnulaike samuti mitte – ja ta ei olnud kaua õues vihma käes. Ta riided on vaevu niisked. Kui ta oleks kogu öö lageda taeva all olnud, oleks ta läbi ligunenud.”

Pikkamööda, otsekui hakkaksid mu silmad alles hämara valgusega harjuma, sain ma aru, et kõik need tumedad laigud, mida olin pidanud varjudeks ja vihmaveeks, olid tegelikult verelaigud. Verd oli kõikjal: üle põranda jooksvad triibud, tüdruku pükse immutavad laigud, tema käsi kuni randmeni katvad koorikud. Ma ei tahtnud talle näkku vaadata, ei tahtnud kellelegi näkku vaadata. Hoidsin silmad tema särgil ja lasin pilgul hajuda, nii et tume täht muutus hägusaks. „Jalajälgi on?”

„Null,” ütles Frank. „Isegi tüdruku omi pole. Pehme pinnase järgi võiks ju arvata, et neid on, aga nagu Sam juba ütles, on vihm kõik hävitanud. Teises toas pole muud, kui perseauguni muda ning surnukehast teatanud mehe ja tema koera jäljed – see ongi põhjus, miks ma eriti ei muretsenud sinu siiatoomise pärast. Sama käib jalgraja kohta. Ja siin…” Ta valgustas taskulambiga põrandat ja seinaääri, varjulisi nurkasid: jäljetud mullapinnad, kaugelt liiga siledad. „Niimoodi siin välja nägigi, kui me kohale jõudsime. Need jäljed, mis on surnukeha ümber, kuuluvad meile ja Cooperile ja patrullile. Kes iganes teda liigutas, võttis vaevaks enda järelt kõik ära koristada. Heinamaa keskel on murtud astelherneoks, mis on arvatavasti pärit sellelt suurelt puhmalt maja ukse kõrval; ma pakun, et ta kasutas seda põranda pühkimiseks, kui ära läks. Vaatame, kas labori omad saavad sellelt midagi kätte. Ja lisaks puuduvatele jalajälgedele…”

Ta ulatas mulle järgmise asitõendikoti. „Kas näed siin midagi imelikku?”

See oli valgest kunstnahast rahakott, millel mõned õrnad verejäljed ja hõbedase niidiga tikitud liblikas. „See on liiga puhas,” laususin. „Sa ütlesid, et see oli ta püksitaskus ja veri jooksis talle otse sülle. See peaks üleni verine olema.”

„Bingo. Tasku on verest kange, läbi imbunud, aga mingil põhjusel on rahakott vaevu määritud. Sama käib taskulambi ja võtmete kohta: mitte tilkagi verd, lihtsalt mõni kriim. Paistab, et meie kutt otsis tal taskud läbi ja pühkis asjad enne tagasi panemist puhtaks. Laseme laboril otsida sõrmejälgi kõigelt, kust neid võtta kannatab, kuigi ma ei panustaks eriti tulemustele. Keegi on siin olnud väga-väga põhjalik.”

„Kas on märke seksuaalvägivallast?” küsisin. Sam võpatas. Mina olin sellest etapist juba edasi liikunud.

„Cooper ei taha enne spekuleerida, kui tal on lahang tehtud, aga esialgu ei ole midagi, mis laseks seda arvata. Võib-olla meil veab ja leiame temalt ka kellegi teise verd,” – paljud pussitajad vigastavad rünnaku käigus ka iseennast – „aga põhimõtteliselt ma sellele mingeid lootusi ei pane.”

Minu esmamulje – nähtamatu tapja, kellest pole jälgegi jäänud – oli olnud üsna täpne. Pärast paari kuud mõrvarühmas tunned Ühe Neist Juhtumitest juba kaugelt ära. Selle viimase ajurakukesega, mis veel selgelt mõelda suutis, tuletasin endale meelde, et paistku see kuidas tahes, minu probleem see igatahes ei olnud. „Vägev,” ütlesin. „Kas sul üldse midagi on? Midagi tüdruku kohta, peale selle, et ta käis Trinitys ja kasutab valenime?”

„Seersant Byrne ütleb, et ta on kohalik,” lausus Sam. „Elab Whitethorn House’is, siit võib-olla kilomeetri kaugusel, koos kamba tudengitega. Muud ta tüdruku kohta ei tea. Ma pole tema majakaaslastega veel rääkinud, sest…” Ta viipas Franki poole.

„Sest ma palusin tal sellega oodata,” ütles Frank sujuvalt. „Mul on üks väike mõte, mida tahtsin teiega arutada, enne kui juurdlus tuurid üles võtab.” Ta kergitas ukse ja kahe mundri poole kulmu. „Võib-olla peaksime veidi jalutama.”

„Miks mitte,” ütlesin. Tüdruku surnukeha tegi siinse õhuga midagi veidrat, ajas selle surisema nagu see vaevukuuldav undamine, mida teeb hääletuks keeratud televiisor; mul oli raske selgelt mõelda. „Kui me liiga kauaks samasse ruumi jääme, võib universum antimateeriaks muutuda.” Ulatasin Frankile tema asitõendikoti tagasi ja pühkisin kätt vastu püksisäärt.

Hetk enne ukseavast välja astumist vaatasin üle õla uuesti tema poole. Frank oli taskulambi kustutanud, kuid põldmurakaväätide ukse eest kõrvale lükkamine lasi sisse voogava kevadise päikesepaiste ja üheks lühikeseks hetkeks, enne kui mu keha valguse jälle varjas, tõusis ta leegitsedes pimedusest üles, langetatud lõug ja rusikas käed ja kõri metsik kaar ere ja verine, sama halastamatu nagu mu enda hävitatud vaim.

See oli viimane kord, kui ma teda nägin. Tol hetkel ei mõelnud ma sellele – mul oli muugagi tegemist – ja praegu tundub see uskumatu, aga need kümme minutit, millest jäi keset minu elu jälg nagu teravaks triigitud viik, olid ainsad, mis me koos veetsime.

Mundris politseinikud seisid seal, kuhu nad meist ennist maha olid jäänud, kössis nagu pooltühjad oakotid. Byrne vahtis katatoonilises olekus enda ette; Doherty uuris üht oma sõrme moel, mis pani mind kahtlustama, et ta oli sellega oma nina nokkinud.

„Nii,” ütles Byrne, kui oli oma transist ärganud ja näinud, et me olime majast väljunud. „Meie hakkame minema. Ta jääb siis teile.”

Mõnikord on kohalikud võmmid puhas kuld – vuristavad ette kõigi lähikonna elanike elulood, pakuvad välja terve hulga võimalikke motiive, ulatavad peamise kahtlusaluse sulle peaaegu kandikul kätte. Teistel juhtudel aga ei taha nad muud, kui kõik kellegi teise kaela lükata ja oma kaardimängu juurde naasta. See siin kuulus nähtavasti nende teiste sekka.

„Meil oleks vaja, et te veidi veel siin oleksite,” ütles Sam, mis tundus mulle hea endena – see, kuidas Frank oli kogu juhtimise enda kätte võtnud, tegi mind närviliseks. „Laboril võib teid otsingutel vaja minna ja mina ootan teilt kogu kohalikku infot, mis teil anda on.”

„Kohalik ta ei ole, see on kindel,” ütles Doherty ja pühkis sõrme pükstesse. Ta vahtis mind jälle. „Need seal Whitethorn House’is on kõik sissetungijad. Neil pole Glenskehyga miskit pistmist.”

„Õnnelikud tõprad,” pobises Byrne oma rinnale.

„Aga ta elas ikkagi siin,” ütles Sam kannatlikult, „ja suri siin. See tähendab, et me peame ümbruskonna läbi kammima. Tõenäoliselt peate meid siiski aitama, sest te olete kohalike oludega kursis.”

Byrne’i pea vajus sügavamale õlgade vahele. „Nad on siin kõik ogarad,” ütles ta süngelt. „Täisogarad. Muud pole teil vaja teada.”

„Mõned mu parimad sõbrad on ogarad,” ütles Frank rõõmsalt. „Võtke seda kui väljakutset.” Ta lehvitas meestele ja suundus üles niidulapi poole, jalad märjas rohus sahisemas.

Läksime Samiga talle järele. Isegi tema poole vaatamata tajusin seda tuttavat väikest murekortsu Sami kulmude vahel, kuid mul ei olnud jõudu, et teda rahustada. Nüüd, kui ma olin sellest majast välja saanud, tundsin vaid raevu, puhast ja selget. Minu nägu ja minu endine nimi: nagu oleks ühel päeval koju tulnud ja avastanud, et keegi võõras teeb sinu köögis süüa, jalas sinu kõige mugavamad teksased, ja laulab kaasa sinu lemmikplaadile. Ma olin nii vihane, et suutsin vaevu hingata. Ma mõtlesin sellele fotole ja tahtsin oma naeratuse pikema jututa tema näolt minema peksta.

„Noh,” sõnasin, kui olime Frankile niiduservas järele jõudnud, „see oli vahva. Kas ma võin nüüd tööle tagasi minna?”

„Koduvägivald on vist palju meelelahutuslikum, kui ma arvasin,” ütles Frank ja teeskles, nagu oleks see talle muljet avaldanud, „kui tagasi minemisega nii kiire on. Päikeseprillid.”

Jätsin päikeseprillid sinna, kus need olid. „Kui see tüdruk just koduvägivalla ohver polnud, ja ma ei näinud midagi, mis sellele viitaks, ei ole tal minuga mitte persetki pistmist. Nii et miks täpselt sa mul siia lasid tulla?”

„Kuule, ma olen sind igatsenud, tibu. Mulle sobib mis iganes vabandus.” Frank naeratas mulle; vastasin kurja pilguga. „Ja sa tõesti arvad, et tal pole sinuga mitte persetki pistmist? Vaatame, kas sa ütled seda ka siis, kui me teda tuvastama hakkame, ja kõik, keda sa eales tundnud oled, paanikas helistama hakkavad, et meile sinu nimi anda.”

Kogu viha valgus minust välja, jättes kõhuõõnde maha vastiku tühjuse. Frankil, sel väikesel sitapeal, oli õigus. Niipea, kui selle tüdruku näopilt ajalehtedes ära trükitakse, palvega edastada politseile tema õige nimi, ilmuks välja terve laviin inimesi, kes tundsid mind Lexiena, teda Lexiena, mind minuna, ning kes tahaksid teada, kes täpselt surnud on ja kes kumbki meist siis oli, kui me polnud Lexie Madison, ja järgneks tõeline kaos. Uskuge või mitte, aga sel hetkel jõudis mulle kohale, et see asi siin ei lahene iial nii lihtsalt nagu: ma ei tunne teda ega tahagi tunda, tänan väga, et mu hommiku tuksi keerasid, küllap kunagi näeme jälle.

„Sam,” ütlesin. „Kas sa saaksid mingil moel tema foto avaldamisega paar päeva venitada? Lihtsalt selleks, et ma saaksin inimesi hoiatada.” Mul polnud aimugi, kuidas ma seda tegema peaksin. Vaata, tädi Louisa, me leidsime ühe surnud tüdruku ja…

„Huvitaval kombel,” ütles Frank, „nüüd, kus sa seda mainid, sobib see täpselt minu väikese mõttega.” Heinamaa nurgas seisis hunnik samblaga kaetud kive; ta vinnas end, selg ees, kuhja otsa ja istus seal, üks jalg kõlkumas.

Ma olin seda sära tema silmis ka varem näinud. See tähendas alati, et ta kavatses – nagu muu seas – tulla välja millegi täiesti ennekuulmatuga. „Mida, Frank?” küsisin.

„Noh,” alustas Frank, sättis end kividel mugavamalt istuma ja tõstis käed kuklale, „meil on siin unikaalne võimalus, kas pole? Ei tahaks lasta sel raisku minna.”

„On või?” küsis Sam.

„Meil või?” küsisin mina.

„Oo jaa. Issand, jaa!” Franki suunurkadesse oli ilmunud see ohtlik naeratus. „Meil on võimalus,” ütles ta, endale küllaldaselt aega jättes, „meil on võimalus uurida mõrvajuhtumit seestpoolt. Meil on võimalus saata kogenud salaagent otse mõrvaohvri senise elu keskmesse.”

Me mõlemad jäime teda vahtima.

„Millal te enne midagi sellist näinud olete? See on imeilus, Cass. See on tõeline meistriteos!”

„Rohkem nagu üks pasahunnik,” ütlesin. „Millest sa üldse räägid, Frankie?”

Frank ajas käed laiali, nagu oleks see täiesti enesestmõistetav. „Kuule. Sa oled ennegi Lexie Madison olnud, eks? Sa võid uuesti temaks hakata. Sa võid – ei, oota, kuula mind lõpuni –, kui ta poleks surnud, lihtsalt vigastatud, eks? Sa võiksid rahulikult tagasi tema ellu jalutada ja jätkata sealt, kus temal pooleli jäi.”

„Issand jumal,” ütlesin. „Sellepärast siin ei olegi kedagi laborist ega surnukuurist? Sellepärast lasidki sa mul end mingiks idioodiks riietada? Et keegi ei märkaks, et sul on üks tüdruk varuks?” Võtsin mütsi peast ja toppisin selle tagasi kotti. See plaan oli nõudnud päris kiiret reageerimist, isegi Franki kohta. Plaan pidi tal peas küpsema juba esimeste sekundite jooksul pärast kuriteopaika jõudmist.

„Sa saaksid ligipääsu infole, mis kõigile võmmidele kättesaamatuks jääks, sa saaksid lähedale kõigile, kellega tema lähedane oli, sa saaksid tuvastada kahtlusaluseid…”

„Sa tahad kasutada teda peibutisena,” ütles Sam liigagi rahulikult.

„Ma tahan kasutada teda uurijana, sõbrake,” ütles Frank. „Sest seda ta ju ongi, vähemalt oli, kui mu mälu mind ei peta.”

„Sa tahad ta sinna saata, et see tüüp saaks tagasi tulla ja alustatu lõpetada. Seda nimetatakse peibutiseks.”

„Ja siis? Salaagendid ongi peibutised. Ma ei palu tal teha midagi, mida ma ise kõhklematult ei teeks, kui…”

„Ei,” ütles Sam. „Mitte mingil juhul.”

Frank tõstis ühe kulmu. „Mis sa oled tema ema või?”

„Ma olen selle mõrva juhtivuurija ja mina ütlen, et mitte mingil juhul.”

„Kuule, võib-olla mõtled selle üle veidi järele, enne kui…”

Mind nagu polekski seal olnud. „Halloo?” ütlesin.

Nad pöördusid minu poole ja jõllitasid mind. „Anna andeks,” ütles Sam, pooleldi häbelikult, pooleldi väljakutsuvalt.

„Tšau,” ütles Frank mulle naeratades.

„Frank,” ütlesin, „see on ametlikult kõige haigem mõte, mida ma eales kuulnud olen. Sul kruvid logisevad. Sul on katus täiega ära sõitnud. Sa oled…”

„Mis selles nii haiget on?” nõudis Frank solvunult.

„Isver,” ütlesin. Libistasin sõrmedega läbi juuste ja pöörasin ringi, üritades välja mõelda, kust alustada. Künkad, heinamaad, mõttelagedad politseinikud, surnud tüdrukuga majake: see ei olnud mõni segane unenägu. „Okei, esiteks on see võimatu. Ma pole millestki sellisest kunagi isegi kuulnud.”

„Aga selles asja ilu peitubki,” selgitas Frank.

„Frank, kui minnakse teesklema kedagi, kes päriselt ka olemas on, tehakse seda nagu mingi pool tundi või nii, ja selle eesmärgiks on midagi konkreetset ära teha. Näiteks jäetakse midagi kuhugi või tuuakse midagi ära, mõne võõra käest. Sina räägid selle tüdruku elu ülevõtmisest, lihtsalt sellepärast, et ma näen veidike tema moodi välja…”

„Veidike?”

„Kas sa üldse tead, mis värvi tema silmad on? Mis siis, kui need on sinised või…”

„Ära minust nüüd nii halvasti ka arva, tibu. Need on pruunid.”

„Aga mis siis, kui ta on programmeerija või mängib tennist? Mis siis, kui ta on vasakukäeline? See ei ole võimalik. Ma kõrbeks esimese tunniga.”

Frank võttis taskust lömmis sigaretipaki ja õngitses sealt ühe sigareti. Tema silmis oli jälle see tuttav sära; talle meeldivad väljakutsed. „Ma usun sinusse täiesti. Suitsu tahad?”

„Ei,” ütlesin, kuigi tegelikult tahtsin. Ma ei suutnud paigal püsida, käisin meie vahel kasvavas kõrges rohus edasi-tagasi ja ringiratast. Ta isegi ei meeldi mulle, tahtsin öelda, kuigi selles puudus igasugune loogika.

Frank kehitas õlgu ja pani suitsu põlema. „Las mina muretsen selle pärast, kas see on võimalik või mitte. Sul võib õigus olla, see ei pruugi võimalik olla, aga ma otsustan seda käigupealt. Mis sul veel öelda on?”

Sam vaatas eemale, käed sügaval püksitaskus, jättes kõik minu kraesse. „Ja veel,” ütlesin ma, „see on rohkem kui ebaeetiline. Sel tüdrukul on perekond, sõbrad. Sa kavatsed neile öelda, et ta on elus ja terve ja et tal on vaja vaid paari õmblust, samal ajal kui tema lebab surnukuuris, kus Cooper teda lahti lõikab? Isver, Frank!”

„Ta elab valenime all, Cass,” ütles Frank mõistlikult. „Kas sa tõesti arvad, et ta oma perekonnaga sidet peab? Selleks ajaks, kui me nad üles leiame, on kõik juba läbi. Nad ei saa iial teada, et me midagi üldse korraldasime.”

„Aga tema sõbrad? Patrull ütles, et ta elas koos teistega. Mis siis, kui tal on kellegagi suhe?”

„Need, kes temast hoolivad,” vaidles Frank, „tahaksid, et me nabiksime kinni selle, kes ta tappis. Mis iganes moel me seda ka teeme. Mina küll tahaksin.” Ta puhus suitsu taeva poole.

Sami õlad kerkisid. Ta arvas, et Frank lihtsalt targutab. Aga Sam pole kunagi salaagent olnud, ta lihtsalt ei teadnud, et see on hoopis teistmoodi. Agendid on valmis tegema kõike, kas siis iseendale või kellelegi teisele, et sihtmärk kätte saada. Polnud mõtet Frankiga vaielda, sest ta mõtles kõike öeldut tõsiselt: kui tema laps surma saaks ja keegi seda tema eest mõrvari tuvastamise ettekäändel varjaks, lepiks ta sellega sõnagi lausumata. See ongi salaagendiks olemise juures kõige peibutavam, halastamatu, ilma piirideta mäng; see on karm värk, piisavalt karm, et sul hing kinni lüüa. See on üks põhjuseid, miks ma sellest tööst loobusin.

„Ja edasi?” küsisin. „Kui kõik läbi saab? Ütled neile lihtsalt „Ups, muide, me unustasime öelda, et see siin on teisik, teie sõber suri kolm nädalat tagasi?” Või pean ma olema Lexie Madison, kuni ma vanadusse suren?”

Frank kissitas päikesesse silmi ja pidas hetke aru. „Su haav võib põletikuliseks muutuda,” ütles ta uuesti särama lüües. „Viime su EMO-sse ja arstid kasutavad kõiki moodsa meditsiini võimalusi, aga sellest jääb väheks.”

„Perset küll,” ütlesin. Mul oli tunne, et ma polnudki terve hommikupooliku midagi muud öelnud. „Mis pagana päralt paneb sind arvama, et see on hea mõte?”

„Mis argumente sul veel on?” küsis Frank. „Noh, lase tulla.”

„Veel,” sõnas Sam, pilk endiselt eemale pööratud, „see on kuradima ohtlik.”

Frank kergitas kulmu ja kallutas pea Sami poole, mulle samal ajal salamisi naeratades. Ühe arusaamatu sekundi jooksul pidin end sundima, et ma vastu ei naerataks.

„Veel,” ütlesin ma, „niikuinii on juba hilja. Byrne ja Doherty ja see tüüp oma koeraga, nad kõik teavad, et majas oli surnud naine. Sa tahad öelda, et suudad sundida kõiki kolme suud pidama, lihtsalt sellepärast, et sina seda tahad? See tüüp oma koeraga on arvatavasti juba poolele Wicklow’le juhtunust kellanud.”

„See tüüp oma koeraga on Richard Doyle ja mul pole mingit plaani sundida teda suud pidama. Niipea, kui siin valmis saame, lähen ja õnnitlen teda noore naise elu päästmise puhul. Kui ta poleks näidanud üles ülimat vaimuselgust ja oleks viivitanud meile helistamisega, oleks tagajärg olnud ülimalt traagiline. Ta on kangelane ja ta võib sellest rääkida nii paljudele inimestele, kui aga soovib. Ja sa nägid Byrne’i, tibu. Ta pole meie suurepärase vennaskonna väike rahulolev liige. Kui ma talle vihjan, et ta võib selle eest üleviimise ära teenida, ei hoia ta mitte ainult iseenda suud kinni, vaid veenab ka Dohertyt suud kinni hoidma. Mis veel?”

„Veel,” ütlesin, „see on mõttetu. Sam on uurinud kümneid mõrvasid, Frank, ja lahendanud neist suurema osa, ilma et peaks pööraseid operatsioone korraldama. See, millest sina räägid, vajaks korraldamiseks mitut nädalat…”

„Pigem päeva,” parandas Frank.

„… ja selleks ajaks on tal keegi juba käes. Vähemalt juhul, kui sa tema uurimist persse ei keera, sest sina tahad, et kõik teeksid näo, nagu poleks mõrva üldse olnudki. See ei tee muud, kui viidab sinu aega ja minu aega ja kõigi teiste aega.”

„Kas see keeraks su uurimise persse?” küsis Frank Samilt. „Lihtsalt hüpoteetiliselt võttes. Kui sa ütleksid avalikkusele – no näiteks paariks päevaks või nii –, et tegu oli rünnaku, mitte mõrvaga? Kas keeraks?”

Sam ohkas alistunult. „Ei,” ütles ta. „Ei, vist mitte. Pole erilist vahet, kas uurida mõrvakatset või tegelikku mõrva. Ja nagu Cassie ütles, peame niikuinii sel teemal paar päeva madalat profiili hoidma, kuni teada saame, kes meie ohver tegelikult oli, nii et kogu kupatus päris segi ei pööraks. Aga asi pole üldse selles.”

„Okei,” ütles Frank. „Seega on minu ettepanek järgmine. Enamjaolt on teil esimese seitsmekümne kahe tunniga kahtlusalune käes, õigus?”

Sam ei öelnud midagi.

„Õigus?”

„Õigus,” vastas Sam. „Ja pole mingit põhjust, miks selle juhtumiga peaks teistmoodi minema.”

„Mitte mingit põhjust,” nõustus Frank lahkelt. „Täna on neljapäev. Hoiame sel nädalavahetusel võimalused veel lahtised. Me ei räägi avalikkusele, et tegu on mõrvaga. Cassie püsib kodus, et mõrvar teda kogemata nägema ei juhtuks, ja kui me seda plaani kasutada otsustame, on meil trump tagataskus olemas. Ma uurin selle tüdruku kohta välja kõik, mida saan, lihtsalt igaks juhuks – seda peaks ju niikuinii tegema, on mul õigus? Ma ei jää sulle jalgu, seda ma luban. Nagu sa ütlesid, pühapäeva õhtuks peaks teil keegi juba sihikul olema. Kui on, astun mina kõrvale, Cassie läheb tagasi koduvägivalda, kõik kulgeb edasi tavapärase protokolli järgi ja mingit kahju pole sündinud. Kui sul aga mingil põhjusel kedagi sõelale ei jää… noh, sellisel juhul on meil ka teised võimalused alles.”

Kumbki meist ei vastanud.

„Ma palun vaid kolme päeva,” ütles Frank. „Te ei pea millelegi alla kirjutama. Mis kahju see teha saab?”

Sami näis see veidi maha rahustavat, aga mind mitte, sest ma tundsin Franki meetodeid: hulk väikseid samme, mis kõik tunduvad täiesti turvalised ja kahjutud, kuni leiad end prauhti! millegi keskmest, millega sa ei tahtnud üldse mingit tegemist teha. „Aga miks, Frank?” küsisin. „Ütle mulle, miks, ja ma veedan selle suurepärase kevadise nädalavahetuse oma korteris telekast saasta vahtides, selle asemel et oma poisiga välja minna nagu normaalsed inimesed. Sa tahad kulutada tohutul hulgal aega ja ressurssi millelegi, mis võib osutuda täiesti mõttetuks. Miks?”

Frank tõstis käe päikese varjamiseks silmile, et saaks mulle otsa vahtida. „Miks?” kordas ta. „Jeesus, Cassie! Sest me saame seda teha. Sest mitte keegi pole terve politseiajaloo jooksul sellist võimalust saanud. Sest see oleks täiesti erakordne. Kas sa tõesti ei näe seda? Mis sul, kurat, viga on? Kas sa oled oma kontoritööga puhta tuimaks jäänud?”

Ma tundsin, nagu oleks ta üles karanud ja mulle rusikaga makku virutanud. Lõpetasin edasi-tagasi kõndimise ja pöörasin talle selja, suunasin pilgu üle mäekülje, eemale Frankist ja Samist ja politseinikest, kes oma päid majakese uksest sisse pistsid, et jõllitada märga surnud mind.

Mõne hetke pärast lausus Frank mu selja taga veidi leebemalt: „Anna andeks, Cassie. Sinust poleks ma seda oodanud. Mõrvarühmast ehk küll, aga mitte sinust. Ma ei arvanud, et sa tõesti mõtlesid… Ma arvasin, et sa lihtsalt tahad kindel olla. Ma ei taibanud.”

Tema hääles oli siiras hämmeldus. Ma teadsin väga hästi, et ta töötleb mind edasi, ning oleksin võinud lugeda üles kõik tema kasutatud võtted, aga see polnud oluline, sest tal oli õigus. Viis aastat tagasi, aasta tagasi oleksin rõõmuga haaranud erakordsest võimalusest asuda tema kõrval sellele enneolematule rännakule, oleksin selle aja peale olnud juba tagasi majakeses, et vaadata, kas surnud tüdrukul olid kõrvades augud ja kust ta juuksed olid lahku kammitud. Vaatasin enda ees laiuvaid põlde ja mõtlesin väga selgelt ja end otsekui kõrvalt vaadates: mis kurat minuga juhtunud on?

„Okei,” ütlesin lõpuks. „See, mida sa pressile ütled, ei ole minu mure; see rääkige omavahel klaariks. Mina püsin nädalavahetuse toas. Aga Frank, see on ka kõik, mida ma sulle luban. Vahet pole, kelle Sam leiab või ei leia. See ei tähenda, et ma nõus oleksin. On selge?”

„See on juba minu tüdruku moodi,” ütles Frank. Ma kuulsin irvitust tema hääles. „Hetkeks hakkasin juba mõtlema, et tulnukad on sulle pähe mingi kiibi pannud.”

„Mine persse, Frank,” ütlesin ringi pöörates. Sam ei paistnud just õnnelik, aga sel hetkel ei olnud mul mahti tema pärast muretseda. Mul oli vaja omaette olla ja kõige üle järele mõelda.

„Mina ei ole veel oma nõusolekut andnud,” ütles Sam.

„Muidugi on see kokkuvõttes sinu otsustada,” vastas Frank. Ta ei paistnud eriti muretsevat. Mina aga teadsin, et teda ootab tõenäoliselt kõvem lahing, kui ta arvata oskab. Sam ei ole konfliktne tüüp, kuid aeg-ajalt tahab ta endale kindlaks jääda, ning tema meele muutmine võib osutuda sama keeruliseks kui maja teelt eest lükkamine. „Lihtsalt otsusta kiiresti. Kui me kavatseme seda teha, vähemalt praegu, peame kohe kiirabi kutsuma.”

„Anna teada, mis te otsustate,” ütlesin Samile. „Ma lähen koju. Õhtul näeme?” Franki kulmud kerkisid. Salaoperatsioonidega seotud inimestel on nende enda täiesti arvestatav kuulujutuveski, kuid enamasti hoiavad nad üleüldisest kõmust tahtlikult eemale, ning mina ja Sam olime niikuinii madalat profiili hoidnud. Frank heitis mulle lõbustatud pilgu, keel põses ringi käimas. Ma ei teinud temast välja.

„Ma ei tea, millal ma lõpetan,” ütles Sam.

Kehitasin õlgu. „Ma ei lähe kuhugi.”

„Varsti näeme, tibu,” ütles Frank rõõmsalt järgmise sigareti vahelt ja lehvitas hüvastijätuks.

Sam saatis mu tagasi alla, piisavalt lähedal, et tema õlg puudutas kaitsvalt minu oma; mul oli tunne, et ta ei taha, et ma surnukehast üksinda mööda läheksin. Tegelikult tahtsin ma seda väga uuesti näha, eelistatult ilma teiste juuresolekuta ja pikalt, kuid ma tundsin Franki pilku oma seljal, seega ei pööranud ma isegi pead, kui me majast möödusime.

„Ma tahtsin sind hoiatada,” ütles Sam korraga. „Mackey ei lubanud. Ta oli selles suhtes väga resoluutne ja ma ei suutnud piisavalt selgelt mõelda, et… Ma oleksin pidanud. Anna andeks.”

Oli selge, et Frank, nagu ka kõik teised minu kuradi universumis, oli kuulnud kõlakaid operatsioonist „Vestaal”. „Ta tahtis näha, kuidas ma selle vastu võtan,” laususin. „Mu närve testida. Ja tavaliselt ta saab seda, mida tahab. Pole hullu.”

„See Mackey. On ta hea võmm?”

Ma ei teadnud, kuidas sellele vastata. „Hea võmm” ei ole väljend, millesse me kerglaselt suhtuksime. See tähendab keerulist, mitmest asjast koosnevat konstellatsiooni, ning omab iga politseiniku jaoks erinevat tähendust. Ma polnud üldse kindel, kas Frank oleks sobinud Sami hea võmmi definitsiooniga, või, kui mõtlema hakata, kas see oleks sobinud minugi omaga. „Ta on kuradi nutikas,” ütlesin lõpuks, „ja ta saab pahad alati kätte. Ühel või teisel moel. Kas sa annad talle need kolm päeva?”

Sam ohkas. „Kui sul pole midagi selle vastu, et pead terve nädalavahetuse kodus passima, siis jah, vist annan. Tegelikult pole üldse halb seda juhtumit veidi aega avalikkuse silme alt eemal hoida, kuni meil on rohkem aimu, millega on tegu – kuni meil on tüdruku identiteet, kahtlusalune, mida iganes. See aitab segadust ära hoida. Mulle väga ei meeldi see, et me tema sõpradele asjata lootust anname, aga jah, eks see vist leevendab veidi hoopi – kui neil on paar päeva aega harjuda mõttega, et ta ei pruugi ellu jääda…”

Hommikust oli saamas imeilus päev; päike kuivatas rohu ja oli nii vaikne, et võis kuulda, kuidas tillukesed putukad põllulillede vahel siia-sinna lendasid. Roheliste mäekülgede juures oli midagi, mis muutis mind ärevaks, midagi kangekaelset ja salalikku nagu sinu poole keeratud seljas. Mul läks hetk aega, et aru saada, mis see on: asi oli selles, et need olid tühjad. Terves Glenskehys polnud mitte kedagi, kes oleks tulnud vaatama, mis oli juhtunud.

Kui olime rajalt eemale jõudnud ning teiste silme eest puude ja põõsastega varjatud, tõmbas Sam mind kõvasti enda vastu.

„Ma mõtlesin, et see oled sina,” ütles ta mu juustesse. Tema hääl oli madal ja värises. „Ma mõtlesin, et see oled sina.”

1 Inglise keeles famine cottage. Iirimaa suure näljahäda aegu väga levinud talutüüp, rookatusega ühekorruseline kivimaja. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Garda on Iiri politsei nimetus. [ ↵ ]