Читать книгу Peegelpilt - Тана Френч - Страница 7

Tegelikult ei veetnud ma järgmist kolme päeva telekast saasta vahtides, nagu Frankile ütlesin. Ma ei suuda niikuinii kaua ühe koha peal istuda ning kui mul on närvid ka veel pingul, on mul kohe eriti suur vajadus liikumise järele. Niisiis – kuna ma siiski teen seda tööd närvikõdi pärast – hakkasin koristama. Küürisin ja võtsin tolmu ja lõin läikima iga sentimeetri oma korterist, alates põrandaliistudest, lõpetades praeahjuga. Võtsin kardinad eest, pesin need vannis käsitsi ära ja riputasin tuletõrjeredelile kuivama. Heitsin teki üle aknalaua õue ja tagusin seda praelabidaga, et tolmu välja saada. Ma oleksin ka seinad üle värvinud, kui mul oleks värvi olnud. Kaalusin tõsiselt idioodivarustuse selga panemist, et otsida üles lähim ehituspood, kuid olin Frankile oma lubaduse andnud, seega pesin hoopis ära loputuskasti taguse seina.

Ja mõtlesin sellest, mida Frank oli mulle öelnud. Sinust poleks ma seda oodanud… Pärast operatsiooni „Vestaal” olin mõrvarühmast lahkunud. Sellega võrreldes ei pruugi koduvägivald just erilist väljakutset pakkuda, aga seal on nii rahulik, kuigi ma tean, et see on kummaline sõna, millega seda kirjeldada. Kedagi kas löödi või ei löödud, nii lihtne see kõik ongi; ja sina ei pea tegema muud, kui välja uurima, kes keda lõi ja sundima neid lõpetama. Koduvägivalla osakonna töö on selgepiiriline ja vaieldamatult tarvilik – ja seda viimast oli mul väga vaja. Ma olin nii väsinud kõrgete panustega mängimisest ja eetilistest dilemmadest ja komplikatsioonidest.

Sinust poleks ma seda oodanud; kas sa oled oma kontoritööga puhta tuimaks jäänud? Minu kena töökostüüm, mis triigituna kapiukse küljes rippus ja esmaspäeva ootas, pani mu sisemuse keerama. Lõpuks ei suutnud ma selle poole vaadatagi. Toppisin kostüümi kappi ja lõin ukse pauguga kinni.

Ja muidugi mõtlesin ma kogu selle aja, kõiki neid asju tehes sellest tüdrukust. Mul oli tunne, nagu oleks pidanud tema näos midagi olema, mingi salajane sõnum, mida ainult mina lugeda suudan, kui mul oleks ainult piisavalt oidu ja aega, et seda märgata. Kui ma oleksin veel mõrvarühmas, oleksin pannud pihta mõne foto kuriteopaigast või tema isikut tõendava dokumendi koopia, ja selle koju kaasa võtnud, et seda rahus uurida. Sam oleks mulle midagi toonud, kui ma oleksin palunud, aga ma ei teinud seda.

Kusagil seal väljas, millalgi nende järgneva kolme päeva jooksul, viib Cooper läbi lahkamise. See mõte ajas mu aju lühisesse.

Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks mingil moel minuga sarnanenud. Dublin on täis jubedaid tüdrukuid, kes, võiksin vanduda, on tegelikult kõik üks ja sama isik või siis vähemalt pärit ühest ja samast pruunistava kreemi pudelist; mina ei pruugi küll olla viietärni-tibi, aga ma pole ka üheülbaline. Mu emapoolne vanaisa oli prantslane ja mingil moel sulandus prantsuse ja iiri veri kokku kombel, mis lõi midagi üsna spetsiifilist ja selgelt eristatavat. Õdesid-vendi mul pole, peamiselt on mul tädid, onud ja suur lõbus kamp teise astme nõbusid, ning keegi neist ei näe ligilähedaltki minu moodi välja.

Mu vanemad surid, kui ma olin viiene. Ema oli kabareelaulja, isa ajakirjanik; ühel vihmasel detsembriööl olid nad parasjagu ema Kilkennys toimunud esinemiselt teel kodu poole, kui isa libedal teel auto üle kontrolli kaotas. Nad käisid kolm korda üle katuse – arvatavasti ületas isa kiirust – ja paiskusid välja põllule, kuhu nad pea alaspidi toppama jäid, kuni üks talunik autotulesid märkas ja asja uurima läks. Isa suri järgmisel päeval; ema veel enne, kui kiirabi kohale jõudis. Tavaliselt räägin selle uutele tuttavatele kohe alguses ära, et asjaga ühele poole saada. Kõik muutuvad pärast seda alati kas kidakeelseks või siis liiga härdaks („Sa tunned neist kindlasti nii väga puudust”) ja mida paremini me teineteist tunneme, seda kauem peaks see harras hetk nende arvates kestma. Ma ei tea kunagi, mida neile vastata, arvestades, et ma olin viiene ja see juhtus rohkem kui kakskümmend aastat tagasi; ma usun, et võib üsna kindlalt öelda, et olen nüüdseks sellest üle saanud. Soovin, et mäletaksin neid nii palju, et neist puudust tunda, kuid ma saan puudust tunda vaid vanemate kontseptsioonist ja vahel neist lauludest, mida ema mulle laulis, aga sellest ma teistele ei räägi.

Mul vedas. Tuhanded teised minu olukorras lapsed on läbi süsteemi pragude libisenud, sattunud kasuperedesse või kohutavatesse eriinternaatkoolidesse. Aga teel kontserdile olid vanemad viinud mu ööseks isa õe ja tema abikaasa juurde Wicklow’sse. Ma mäletan keset ööd helisema hakanud telefoni, kiireid samme trepil ja ärevat sosistamist koridoris, automootori käivitamist, päevade kaupa sisse-välja saalivaid inimesi ja siis lõpuks tädi Louisat, kes mind hämaras elutoas istuma pani ja seletas, et jään veel mõneks ajaks nende juurde, sest mu ema ja isa ei tule enam tagasi.

Louisa oli isast palju vanem ning temal ja onu Gerardil ei olnud lapsi. Gerard on ajaloolane; nad mängivad palju bridži. Ma arvan, et nad ei harjunud lõpuni päriselt mõttega, et ma nende juures elan – nad paigutasid mu külalistetuppa, kus oli kõrge kaheinimesevoodi, palju kergesti purunevaid nipsasjakesi ja lapsele sobimatu „Veenuse sünni” repro, ning paistsid kergelt murelikud, kui ma piisavalt vanaks sain, et tahta seinale omaenda plakateid panna. Aga kaksteist ja pool aastat toitsid nad mind, maksid mu kooli ja võimlemistundide ja muusikaõpingute eest, patsutasid mind ebamääraselt, ent kiindumusega pealaele, mil iganes ma juhtusin läheduses olema, ning lasid mul rahus olla. Vastutasuks olin eriti hoolas, et nad ei saaks teada, kui ma koolist poppi tegin, kukkusin alla kohtadest, kuhu ma poleks tohtinud ronida, pärast tunde jäin või suitsetama hakkasin.

Mul oli – ja see paistab inimesi ikka ja jälle vapustavat – õnnelik lapsepõlv. Esimesed kuud veetsin suures osas aia tagaotsas, kus ma nutsin, kuni öökima hakkasin, ja karjusin roppusi naabruskonna lastele, kes üritasid minuga sõbraks saada. Aga lapsed on pragmaatilised, nad elavad üle ka palju hirmsamaid asju kui orvuks jäämine, ning ma ei suutnud lõputult sõdida tõsiasja vastu, et miski ei too mu vanemaid tagasi, ega nende miljoni meeldiva asja vastu nagu naabri-Emma, kes aia otsas kõõlus, minu uus jalgratas, mis päikese käes punaselt läikis, ja poolmetsikud kassipojad tööriistakuuris, mis kõik kannatamatult ootasid, et ma tardumusest virguksin ja välja mängima läheksin. Sain varakult selgeks, et kaotatut igatsedes on väga lihtne oma elu raisku lasta.

Ma kasvasin üles nostalgiaga, mis meenutab metadoonisõltuvust (kuigi see on vähem sõltuvusttekitav, vähem silmatorkav ning ei aja sind tõenäoliselt hulluks): igatsesin seda, mida mul pole kunagi olnud. Kui ma koos oma uute sõpradega poest Curly Wurly šokolaadi ostsin, jätsin mina poole enda šokolaadist oma kujuteldavale õele (hoidsin seda riidekapi põhjas, kus see kleepuvateks loikudeks muutus ja mu kingad ära määris); samuti jätsin talle ruumi oma kaheinimesevoodis, kui Emma või keegi teine meie pool ei ööbinud. Kui see jube Billy MacIntyre, kes koolis minu taga istus, mulle patsidesse tatikolle määris, andis mu kujuteldav vend talle senikaua peksa, kuni ma õppisin seda ise tegema. Minu kujutlustes vaatasid täiskasvanud meid kolme, meie ühesuguseid tumedaid peanuppe, ja ütlesid: heldeke, kohe saad aru, et üks pere, nad on ju kõik nii sarnased!

Ma ei janunenud kiindumuse järele, asi polnud selles. Ma tahtsin, et mul oleks keegi, kellega ilma igasuguste kahtluste või mööndusteta ühte kuuluda; keegi, kelle iga pilk oleks kinnitus, vankumatu tõend sellest, et me olime kogu eluks teineteise külge köidetud. Fotodel tunnen ära iseenda sarnasuse ema, aga mitte kellegi teisega; mitte iialgi. Ma ei tea, kas te üldse suudate seda ette kujutada. Kõigil mu koolikaaslastel oli kas perekonnale omane ninakuju või isa juuksed või õe silmad. Isegi üks tüdruk Jenny Bailey, kes oli adopteeritud, nägi välja, nagu oleks ta suure tõenäosusega kogu ülejäänud klassi nõbu – need olid kaheksakümnendad ja kõik iirlased olid ühel või teisel moel omavahel suguluses. Kui ma otsisin lapsena midagi, mille pärast muretseda, oligi just see põhjus, miks ma tundsin, nagu ei oleks mul peegelpilti. Polnud midagi, mis tõestaks, et mul on õigus siin olla. Ma oleksin samahästi võinud pärineda kust iganes, võib-olla saatsid tulnukad mu maa peale või vahetasid haldjad mu ära, võib-olla loodi mind CIA laboris katseklaasis, ja kui nad ühel päeval välja ilmuvad, et mind sinna tagasi viia, ei oleks maailmas midagi, mis mind siin kinni hoiaks.

Kui see saladuslik tüdruk oleks tollal minu klassi sisse astunud, oleks sellest saanud parim päev mu elus. Aga kuna ta seda ei teinud, kasvasin ma suureks, võtsin end kokku ja lõpetasin sellest mõtlemise. Nüüd, täiesti ootamatult, oli mul naabruskonna parim peegelpilt ja see ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Ma olin harjunud olema ainult mina ise, ühegi sidemeta. See tüdruk oli aga nagu käerauad, mis mulle täiesti tühja koha pealt randmete ümber laksatakse ja kuni luuni pingule tõmmatakse.

Ja ma teadsin, kust ta Lexie Madisoni identiteedi sai. See oli mu peas ere ja terav nagu katkine klaas, sama selge, nagu oleks see juhtunud minuga, ning ka see ei meeldinud mulle mitte üks põrm. See pidi juhtuma kusagil linnas, rahvast täis pubi baarileti ääres või poes rõivaväljapanekute vahel kõndides, kui korraga: Lexie? Lexie Madison? Appi, ma pole sind sada aastat näinud! Ja pärast seda polnud vaja muud, kui olla hoolikas ja esitada mõned süütud küsimused (Nii palju aega on mööda läinud, ma isegi ei mäleta, millega ma tegelesin, kui me viimati kohtusime?), õngitseda välja kogu vajaminev informatsioon. See tüdruk polnud kaugeltki rumal.

Paljud mõrvajuhtumid kujunevad kahe mõistuse vägikaikaveoks, et näha, kumb teise üle kavaldab, kuid see siin oli teistmoodi. See oli esimene kord, kui ma tundsin, et minu tõeline vastane ei olnud mõrvar, vaid ohver: kangekaelne, kõiki oma saladusi kiivalt enda teada hoidev, mulle igas mõttes täiuslik vastane, liiga võrdne kõiges.

Laupäeva lõunaks olin end nii piisavalt hulluks ajanud, et ronisin köögilauale, võtsin kapi otsast alla oma tähtsat paberikraami täis kingakarbi, kallasin dokumendid põrandale laiali ja otsisin nende hulgast välja oma sünnitunnistuse. Maddox, Cassandra Jeanne, naine, 3500 grammi. Üksiksünd.

„Idioot,” ütlesin valjult ja ronisin tagasi laua peale.

___

Sel pärastlõunal tuli Frank minu juurest läbi. Olin selleks ajaks juba nii rahutuks muutunud – mu korter on väga väike ja mul ei olnud enam midagi, mida küürida –, et mul oli isegi hea meel läbi fonoluku tema häält kuulda.

„Mis aasta meil on?” küsisin, kui ta trepist üles jõudis. „Kes on president?”

„Lõpeta vingumine,” ütles ta ja embas mind ühe käega. „Sul on terve see kena korter, kus aega veeta. Sa võiksid sama hästi olla sihtmärki varitsev snaiper, kes peab päevade kaupa ühtegi lihast liigutamata paigal passima ja pudelisse kusema. Ja ma tõin sulle kraami.”

Ta ulatas mulle kilekoti. Kõik peamised toidurühmad olid esindatud: šokolaadiküpsised, sigaretid, jahvatatud kohv ja kaks pudelit veini. „Sa oled kullatükk, Frank,” ütlesin. „Ja tunned mind liiga hästi.” Ja tundiski; neli aastat oli möödunud ja tal oli endiselt meeles, et ma eelistan Lucky Strike Lights’e. See arusaamine ei andnud mulle kindlust juurde, aga ta polnud seda plaaninudki.

Frank kergitas ükskõikselt kulmu. „Sul korgitseri on?”

Mul läksid alarmkellad tööle, aga ma talun alkoholi päris hästi ja Frank pidi ometi teadma, et ma ei ole nii rumal, et end koos temaga täis joon. Viskasin talle korgitseri ja otsisin välja klaasid.

„Kena pesake,” ütles ta esimest pudelit lahti korkides. „Ma kartsin, et leian su mõnest jäledast pintsaklipslase korterist, kus kõik on kroomiga kaetud.”

„Politseiniku palga eest?” Dublini korterihinnad on umbes samad, mis New Yorgis, ainult et New Yorgis saad oma raha eest ka New Yorgi. Minu korter asub kõrge ümber ehitatud George’i-aegse maja viimasel korrusel ja koosneb ühest keskmise suurusega toast. Sel on alles algupärane sepistatud raamiga kamin, piisavalt ruumi kokkupandava voodi, diivani ja kõigi mu raamatute jaoks, ühes nurgas viltu vajunud põrand, pööningul elav öökullipere ning vaade Sandymounti rannale. Mulle meeldib.

„Kahe politseiniku palga eest. Kas sa ei käi siis meie Sammyga?”

Istusin voodile ja sirutasin talle klaasid, et ta need täis valaks. „Ainult paar kuud. Me ei ole veel kooselu faasi jõudnud.”

„Ma mõtlesin, et te olete kauem koos olnud. Ta paistis neljapäeval üsna kaitsev. Kas see on tõeline armastus?”

„Pole sinu asi,” ütlesin temaga kokku lüües. „Terviseks! Niisiis: miks sa siin oled?”

Frank näis haavunud. „Mõtlesin, et sulle kulub seltskond ära. Tundsin end süüdi, et su siia vangi jätsin, täitsa üksi ja nii…” Heitsin talle mõnitava pilgu; ta sai aru, et ei peta mind ära, ning naeratas. „Sa oled targem, kui sulle endale kasuks tuleb, tead seda, jah? Ma ei tahtnud, et sul kõht tühjaks läheks või igav hakkaks või suitsunälg tekiks ja sa välja poodi läheksid. Tõenäosus, et keegi meie tüdruku tuttavatest sind näeb, on üks tuhandest, aga milleks riskida?”

See kõlas üsna usutavalt, kuid Frankil on kombeks sinu eksitamiseks mitu sööta korraga vette visata, et sul konks nende keskel märkamata jääks. „Mul pole endiselt kavatsust seda teha, Frankie,” ütlesin.

„Mõistan,” vastas Frank häirimatult. Ta võttis suure lonksu veini ja sättis end diivanile mugavamalt istuma. „Rääkisin muide ülemustega ja see on nüüd ametlikult kahe osakonna ühine uurimine: mõrvarühm ja salaoperatsioonid koos. Aga su kavaler juba arvatavasti rääkis sulle.”

Ei rääkinud. Sam oli viimased paar ööd oma kodus ööbinud („Ma pean kindlasti kella kuuest ärkama, pole mõtet sind ka nii vara üles ajada. Kui sa just ei taha, et ma tuleks? Kas sa saad omapäi hakkama?”); ma polnud teda kuriteopaigast saadik näinud. „Ma olen kindel, et kõik on vaimustuses,” ütlesin. Ühisuurimised on tõeline peavalu. Need jooksevad omadega alati põhjalikult rappa, peamiselt lõputu, mõttetu testosteroonist ajendatud kraaklemise tõttu.

Frank kehitas õlgu. „Küll nad ellu jäävad. Tahad kuulda, mis meil tüdruku kohta hetkel teada on?”

Muidugi tahtsin. Tahtsin seda samamoodi nagu alkohoolik klõmakat: nii väga, et lükata kõrvale kindel teadmine, kui halb mõte see tegelikult on. „Räägi siis,” ütlesin. „Kui sa juba siin oled.”

„Imeline,” ütles Frank ja sobras kilekotis sigaretipaki järele. „Okei: esimese hooga ilmub ta välja 2002. aasta veebruaris, kui esitab pangakonto avamiseks Alexandra Madisoni sünnitunnistuse. Ta kasutab sünnitunnistust, pangaväljavõtet ja oma nägu, et saada kätte sinu dokumendid UCD-st, seejärel kasutab ta neid, et astuda Trinitysse ja teha seal doktorikraad inglise keelest.”

„Hästi korraldatud,” ütlesin ma.

„Oo jaa. Hästi korraldatud, loov ja veenev. Tal oli selleks loomulik anne; ma poleks ise ka paremini suutnud. Ta ei püüdnud end töötuna arvele võtta, mis oli temast väga tark; lihtsalt hankis endale ühes kohvikus töö ja töötas seal kogu suve täiskohaga, kuni alustas oktoobris Trinitys õpingutega. Tema väitekirja pealkiri – see meeldib sulle – on: „Varjatud hääled: identiteet, varjamine ja tõde”. See räägib naisautoritest, kes kirjutasid valenime all.”

„Nunnu,” ütlesin. „Nii et tal oli huumorisoont.”

Frank heitis mulle küsiva pilgu. „Ta ei pea meile meeldima, tibu,” ütles ta mõne aja pärast. „Me peame lihtsalt välja uurima, kes ta tappis.”

„Sina pead. Mina ei pea midagi. Mis sul veel on?”

Ta pistis sigareti huulte vahele ja otsis taskust välgumihkli. „Okei, nii et ta käib Trinitys. Seal saab ta tuttavaks nelja inglise keele doktorandiga ning nemad ongi ainsad, kellega ta peamiselt aega veedab. Eelmise aasta septembris sai üks neist pärandusena oma vanaonu maja ning nad kõik kolisid sinna elama. Selle nimi on Whitethorn House. Asub Glenskehyst veidi väljas, veidi alla kilomeetri kohast, kust ta leiti. Kolmapäeva õhtul läks ta jalutama ega tulnud enam koju. Ülejäänud neli on kõik üksteisele alibi andnud.”

„Seda kõike oleksid sa saanud mulle ka telefonis öelda,” laususin ma.

„Jajah,” vastas Frank jakitaskus sobrades, „aga ma ei oleks saanud sulle näidata neid. Palun väga: Fantastiline Nelik. Tema majakaaslased.” Ta võttis välja peotäie fotosid ja laotas need lauale.

Üks neist oli talvisel päeval tehtud ülesvõte, kus taevas on hall ja maapind kerge lumekirmega kaetud: neli inimest suure George’i-aegse maja ees, pead lähestikku ja juuksed tuule käes lehvimas. Lexie oli keskel, seljas seesama poolmantel ja naeratus huulil, ning mu peas toimus taas see pöörane lühis: millal ma…? Frank jälgis mind nagu jahikoer. Panin foto käest.

Teised fotod olid mingist koduvideost võetud stoppkaadrid – need nägid kohe sedamoodi välja, inimeste piirjooned olid liikumise pärast veidi udused – ja prinditud mõrvarühma ruumis: sealne printer jätab üles paremasse nurka alati musta juti. Neli täispikkuses pilti, neli lähikaadrit näost, kõik tehtud samas toas, sama kulunud triibulise tapeedi taustal, millel mustriks väikesed lilleõied. Kahe kaadri nurgas oli näha suur ehtimata kuusepuu: järelikult vahetult enne jõule.

„Daniel March,” ütles Frank sõrmega osutades. „Mitte Dan ega, jumala ees, Danny: Daniel. Tema on see, kes maja päris. Ainus laps, orb, vanast anglo-iiri suguvõsast. Vanaisa kaotas viiekümnendatel suurema osa perekonna rahast kahtlastes tehingutes, kuid seda on piisavalt järel, et Danny-poisule igakuist elatusraha maksta. Tal on kolledžist stipendium, seega ei pea ta õppemaksu maksma. Tema doktoritöö teema on, ja ma ei tee nalja, elutud asjad kui jutustajad varakeskaegses eepilises luules.”

„Päris tuhm siis pole,” ütlesin. Daniel oli suur mees, kõvasti üle meeter kaheksakümne ja kehaehitusega, mis tema pikkusele alla ei jäänud, tumedate läikivate juuste ja kandilise lõuaga. Ta istus kõrge seljatoega tugitoolis, tõstis karbist ettevaatlikult välja klaasist jõuluehet ja vaatas otse kaamerasse. Tema riided – valge särk, mustad püksid, pehme hall kampsun – paistsid kallid. Lähivõttes olid tema silmad metallist raamidega prillide taga hallid ja külmad kui kivi.

„Tuhm ta nüüd just ei ole. Keegi neist ei ole, aga tema pole seda kohe kindlasti. Temaga pead ettevaatlik olema.”

Ma ei teinud sellest välja. „Justin Mannering,” jätkas Frank. Justin oli fotol hädas puntra valgete jõulutuledega ning vaatas neid abitult. Ta oli samuti pikk, aga kiitsakas, omamoodi enneaegselt professorlikul moel: lühikesed hiirekarva juuksed, mis juba hõrenesid, väikesed raamideta prillid, pikergune leebe nägu. „Belfastist. Tema doktoritöö on sakraalsest ja profaansest armastusest renessansiaja kirjanduses, mis iganes see profaanne armastus ka on; kõlab, nagu maksaks see paar naela minut. Ema suri, kui ta oli seitsmene, isa abiellus uuesti, kaks poolvenda, kodus tihti ei käi. Aga issi – issi on advokaat – maksab endiselt ta õpingute eest ja saadab igal kuul raha. Mõnel on kena elu, mis?”

„Ega see nende süü pole, et nende vanemad on rikkad,” vastasin hajameelselt.

„Nad võiksid endale ju mõne kuradi töökoha otsida, mis? Lexie andis eratunde, parandas kirjalikke töid, passis eksamite juures – ta töötas kohvikus, kuni nad Glenskehysse kolisid ja logistika liiga keeruliseks muutus. Kas sina ei töötanud ülikooli ajal?”

„Ma olin pubis baaridaam ja see oli väga nõme. Kohe kindlasti ei oleks ma seda teinud, kui mul oleks valikut olnud. See, kui purjus raamatupidajad sind persest näpistavad, et tee sinust kahtlemata paremat inimest.”

Frank kehitas õlgu. „Mulle ei meeldi inimesed, kellele kõik tasuta kätte tuleb. Sellest rääkides: Raphael Hyland, hüüdnimi Rafe. Väike sarkastiline persevest. Issi on äripankur, algselt Dublinist pärit, aga kolis seitsmekümnendatel Londonisse; emme on seltskonnadaam. Nad lahutasid, kui poiss oli kuuene, ja saatsid ta otsejoones internaatkooli, iga paari aasta tagant vahetas kooli, kui issi järjekordse palgatõusu sai ning võis endale suuremaid kulutusi lubada. Rafe elab oma sihtfondist. Tema doktoritöö teemaks on teisitimõtlejad James I aegses draamas.”

Rafe vedeles diivanil, käes veiniklaas ja peas jõuluvanamüts, oli puhtalt dekoratiivne ja sai sellega hästi hakkama. Ta oli naeruväärselt kena, sedasorti kena, mis tekitab suures osas meestes paanilise soovi oma kõige madalama häälega ülbeid kommentaare loopida. Ta oli umbes sama kasvu ja sama kehaehitusega nagu Justin, kuid tema nägu koosnes vaid põsesarnadest ja ohtlikest nurkadest ning ta oli üleni kullasärane: paksud tumeblondid juuksed ja nahk, mis oli alati kergelt päikesepruun, pikergused jääteepruunid silmad looritatud nagu kullil. Ta oli nagu mask mõne Egiptuse printsi hauakambrist.

„Vau,” ütlesin ma. „Korraga näib see tööots palju ahvatlevam.”

„Kui sa hästi käitud, ei ütle ma sellele sinu kutile, et sa seda ütlesid. Arvatavasti on niikuinii tegemist joomavennaga,” ütles Frank otsustava lõplikkusega. „Ja viimasena: Abigail Stone. Kutsutakse Abbyks.”

Abby ei olnud otseselt kaunitar – ta oli väike, õlgadeni ulatuvate pruunide juuste ja nöbininaga –, kuid tema näo juures oli midagi: tema kulmukaar ja suujoon andsid talle uuriva ilme, mis tekitas tahtmise teda veel kord vaadata. Ta istus kaminas põleva turbatule ees ja ajas popkorni nööri otsa, kuid ta vaatas kaamerat hoidvat inimest – kelleks oli arvatavasti Lexie – pahasel ilmel ja tema udune vaba käsi tekitas minus tunde, et ta oli äsja ühe popkorni kaamera poole visanud.

„Temaga on hoopis teised lood,” ütles Frank. „Pärit Dublinist, kasvanud ilma isata, ema andis ta kasuperesse, kui ta oli kümnene. Abby tegi keskkooli lõpueksamitel suurepärase tulemuse, sai Trinitysse sisse, rabas hullu moodi tööd teha ja lõpetas cum laude. Tema doktoritöö teemaks on sotsiaalne klass viktoriaanlikus kirjanduses. Kooliraha teenimiseks käis kontoreid koristamas ja andis koolilastele inglise keeles järeleaitamistunde; nüüd, kus ta ei pea enam üüri maksma – Daniel ei küsi teistelt üüri –, teenib ta lisa kolledži juures seminaride andmise ja oma juhendaja abistamisega uurimistöös. Te saate kindlasti kenasti läbi.”

Isegi niimoodi ootamatult nende neljaga kohtudes, tekitasid nad sinus soovi edasi uurida. Osaliselt oli selle põhjuseks nende elu sätendav täiuslikkus – ma lausa tundsin ahjus küpsevate piparkookide lõhna ja kuulsin taustal jõululaule, nad olid vaid ühe punarinna kaugusel jõulukaartide saatmisest. Osaliselt oli põhjuseks see, kuidas nad riides käisid, rangelt, peaaegu puritaanlikult: meeste särgid olid säravvalged, püksiviigid teravad nagu noaterad, Abby pikk villane seelik häbelikult põlvede ümber tõmmatud, mitte ühtegi logo ega trükikirja. Tollal, kui mina veel tudeng olin, kandsime kõik rõivaid, mis nägid välja, nagu oleks neid liiga tihti mõnes kahtlases selvepesulas mingi imeliku pesuvahendiga pestud, mida muidugi oligi tehtud. Need tüübid olid nii klanitud, et see oli lausa kõhe. Eraldi vaadelduna oleksid nad võinud Dublini disainerrõivaste- ja brändikülluse taustal paista tagasihoidlikud, isegi igavad, aga kui nad olid kõik koos, oli neil selline jahe, väljakutsuv silmavaade, mis ei teinud neid lihtsalt ekstsentrilisteks, vaid lausa tulnukalikuks, nagu oleksid nad pärit mõnest teisest sajandist, kaugest ja hirmuäratavast. Nagu enamik uurijaid – ja Frank muidugi teadis seda, see on kindel – ei suutnud minagi keerata selga millelegi, millest ma aru ei saanud.

„On vast seltskond,” ütlesin.

„Üks veider seltskond, seda nad on, vähemalt ülejäänud inglise keele õppetooli sõnul. Nad tutvusid ülikooli alguses, nüüdseks juba peaaegu seitse aastat tagasi. Sellest ajast saadik on nad olnud lahutamatud; kellegi teise jaoks neil mahti ei ole. Nad pole õppetoolis just kõige populaarsemad – teiste tudengite arvates, üllatus-üllatus, on nad ennast täis. Aga mingil moel õnnestus meie tüdrukul nad ära võluda, peaaegu kohe pärast Trinitysse õppima asumist. Oli teisigi, kes püüdsid temaga sõbraks saada, aga ta polnud huvitatud. Ta oli just selle seltskonna sihikule võtnud.”

Ma nägin, miks, ning tundsin tema suhtes õige pisut poolehoidu. Olgu see tüdruk milline tahes, odav ta maitse küll ei olnud. „Mida sa neile rääkisid?”

Frank irvitas. „Kui ta lagunenud majja jõudis ja kokku kukkus, langes ta ehmatusest ja külmast hüpotermilisse koomasse. See aeglustas tema südame tööd – nii et teda leides oleks igaüks võinud teda surnuks pidada, eks ole? –, peatas verejooksu ja hoidis ära organikahjustuse. Cooper ütleb, et see on kliinilises mõttes naeruväärne, aga üsnagi usutav nende jaoks, kellel puuduvad meditsiinilised teadmised, mis sobib mulle väga hästi. Siiani ei ole see kelleski küsimusi tekitanud.”

Ta pani sigareti põlema ja puhus lae poole suitsurõngaid. „Ta on endiselt teadvusetu ja tema seisukord on ohtlik, kuid ta võib sellest veel välja tulla. Kunagi ei või teada.”

Ma ei kavatsenud õnge minna. „Nad tahavad teda kindlasti näha,” ütlesin.

„Juba küsisidki. Kahjuks ei saa me hetkel turvakaalutlustel tema asukohta avaldada.”

Frank nautis seda. „Kuidas nad selle vastu võtsid?” küsisin.

Frank mõtles hetkeks järele, pea vastu diivani seljatuge toetatud, aeglaselt suitsu kimudes. „Olid üsna vapustatud,” ütles ta viimaks, „arusaadavalt. Aga on raske öelda, kas kõik neli on närvis sellepärast, et tüdrukut pussitati, või on üks neist närvis sellepärast, et ta võib veel teadvusele tulla ja meile rääkida, mis juhtus. Nad on väga abivalmid, vastavad kõigile meie küsimustele, ei näita üles mingisugust vastumeelsust, ei midagi sellist; aga hiljem saad aru, et tegelikult ei rääkinud nad sulle eriti midagi. Nad on veider kamp, Cass; raske lugeda. Ma tahaksin teada, mida sina neist arvaksid.”

Lükkasin fotod hunnikusse kokku ja ulatasin Frankile. „Okei,” ütlesin. „Miks sa ikkagi tulid ja neid mulle näitasid?”

Ta kehitas õlgu, sinised silmad suured ja süütud. „Et näha, kas sa tunned mõne neist ära. See annaks asjale täiesti uue nurga…”

„Ei tunne. Räägi tõtt, Frank. Mida sa tahad?”

Frank ohkas. Ta toksis fotodepakki vastu lauda, selle servi ühtlaseks koputades, ning toppis need tagasi jakitaskusse.

„Ma tahan teada,” ütles ta vaikselt, „kas ma raiskan siin ainult oma aega. Ma pean teadma, kas sa oled sada protsenti kindel, et tahad esmaspäeval koduvägivalla osakonda tööle minna ja unustada, et see kõik üldse aset leidis.”

Naer ja teesklus olid tema häälest kadunud ja ma tundsin Franki piisavalt hästi, et teada: sellisena on ta kõige ohtlikum. „Ma pole kindel, kas ma saan selle lihtsalt ära unustada,” ütlesin ettevaatlikult. „See asi on mu täiesti läbi raputanud. See ei meeldi mulle ja ma ei taha sellega mingit tegemist teha.”

„Oled selles kindel? Sest ma olen kaks viimast päeva end ogaraks rabanud, et saada kätte iga viimanegi detail Lexie Madisoni elu kohta…”

„Mida oleks niikuinii tegema pidanud. Ära ürita minus süütunnet tekitada.”

„… ja kui sa oled tõesti täiesti kindel, pole mõtet mulle meele järele olemisega minu ja iseenda aega raisata.”

„Sa ise tahtsid, et ma sulle meele järele oleksin,” märkisin. „Ainult need kolm päeva, ei mingeid lubadusi, bla-bla-bla.”

Ta noogutas mõtlikult. „Ja see on kõik, mida sa siin praegu teinud oled: mulle meele järele olnud. Sa oled koduvägivalla osakonnas õnnelik. Sa oled endas kindel.”

Tõde on see, et Frank oli – ja see on tema eriline anne – otse märki tabanud. Võib-olla oli asi temaga taaskohtumises, aga Franki naeratus ja ta hääle kiire rütm paiskas mind hooga tagasi aega, kui see töö paistis nii kutsuv ja meelitav, et ma tahtsin lihtsalt hoogu võtta ja pea ees sisse hüpata. Võib-olla oli see õhus sumisev kevad, mis mind õrritas; või siis lihtsalt see, et ma pole iial osanud pikalt jääda olukorda, mis mind õnnetuks teeb. Aga olgu põhjus mis tahes, esimest korda mitme kuu jooksul tundsin, et olen tõeliselt ärkvel, ning korraga pani mõte esmaspäeva hommikul tagasi koduvägivalla osakonda minemisest mind üle keha kihelema – kuigi Frankile ei kavatsenud ma seda tunnistada. Ma töötasin koos ühe Maheri-nimelise mehega Kerryst, kes kandis golfikampsuneid ja kelle meelest oli iga mitteiiri aktsent naeruväärne, pealegi hingas ta trükkides läbi suu ja äkki ei olnud ma enam üldse kindel, kas suudan tundigi temaga koos veeta, ilma et tahaks oma klammerdajaga talle vastu pead virutada.

„Mis sellel praeguse juhtumiga pistmist on?” küsisin.

Frank kehitas õlgu, kustutas sigareti. „Lihtsalt huvi pärast küsin. See Cassie Maddox, keda mina tundsin, ei oleks olnud rahul mingi turvalise üheksast-viieni tööga, mida oleks suuteline tegema ka une pealt. Muud midagi.”

Minus tekkis korraga äge soov Frank oma korterist välja saada. Temaga koos tundus korter liiga väike, liiga rahvast täis ja ohtlik. „Noh, jah,” ütlesin, võtsin veiniklaasid ja viisin need kraanikausi juurde. „Me pole kaua aega näinud.”

„Cassie,” ütles Frank minu taga oma kõige leebemal toonil. „Mis sinuga juhtus?”

„Ma leidsin Jeesuse, kes mind päästis,” ütlesin ja asetasin klaasid kraanikaussi, „ja ta ei kiida heaks inimeste ajude keppimist. Ma lasin endale uue aju siirdada, sain hullu lehma tõve, sain pussitada ja sain vanemaks ja mulle tuli mõistus pähe – nimeta seda, kuidas tahad, ma ei tea, mis juhtus, Frank. Ma tean vaid seda, et tahan lõpuks ometi veidike rahu ja vaikust ja oma elu elada, ja see kuradi haige juhtum ja see sinu kuradi haige mõte suure tõenäosusega ei võimalda seda. Okei?”

„Kuule, arusaadav,” ütles Frank tasakaalukal toonil, mis tekitas minus tunde, nagu oleksin ma idioot. „See on sinu otsus. Aga kui ma sulle luban, et ei hakka enam juhtumist vatrama, kas ma saan siis veel ühe klaasi veini?”

Mu käed värisesid. Keerasin kraani lahti ega vastanud.

„Võiksime natuke kaotatud aega tagasi teha. Nagu sa ütlesid, ei ole me kaua aega näinud. Vingume ilma üle, ma näitan sulle pilte oma lapsest ja sina räägid mulle oma uuest silmarõõmust. Mis selle tüübiga juhtus, kellega sa enne käisid, Mistanimioligi, see advokaat? Ma pidasin teda sinu jaoks alati liiga vanamoodsaks.”

Temaga juhtus salaagenditöö. Ta jättis mu maha, kui ma alatasa kohtumistele ei ilmunud, ei rääkinud talle, miks, ei rääkinud talle, mida ma päevad otsa tegin. Ta ütles, et ma hoolin rohkem oma tööst kui temast. Loputasin klaasid ja asetasin kuivatusrestile.

„Kui sa just ei taha veidi omaette olla, et asja üle järele mõelda,” lisas Frank abivalmilt. „Ma saan aru. See on suur otsus.”

Ma ei saanud sinna midagi parata, hetke pärast lagistasin juba naerda. Frank võis olla tõeline sitapea, kui tahtis. Kui ma ta nüüd välja viskaksin, oleks see sama, kui öelda, et ma kaalun tema hullumeelset mõtet. „Olgu,” ütlesin. „Hästi. Joo nii palju veini, kui soovid. Aga kui sa seda juhtumit veel kord mainid, annan sulle matsu munadesse. Sobib?”

„Imeline,” ütles Frank rõõmsalt. „Tavaliselt pean säärase asja eest maksma.”

„Sinule teen iga kell tasuta.” Viskasin klaasid ükshaaval talle tagasi. Ta kuivatas need oma särgi sisse ja küünitas veinipudeli järele.

„Niisiis,” sõnas ta. „Kuidas meie Sammy ka sängis on?”

Tegime lõpu esimesele pudelile ja alustasime teisega. Frank viis mind kurssi salaoperatsioonide osakonna kuulujuttudega, kõigega, mis teiste osakondadeni ei jõua. Ma teadsin täpselt, mis tagamõttega ta seda teeb, aga nii hea oli kuulda tuttavaid nimesid, ametile omaseid termineid ja ohtlikke sisenalju ning kiiret, täpset jutuvada. Mängisime „kas-sa-mäletad” mängu: see kord, kui ma olin peol, aga Frankil oli vaja mulle kiiresti infot anda, seega saatis ta ühe teise agendi ärapõlatud kavaleri mängima ja akna alla Stanley Kowalskit^[1.] tegema („Lexiiiiiie!”), kuni ma välja läksin; see kord, kui me Merrion Square’i pargipingil briifingut tegime ja ma nägin üht tuttavat ülikoolist meie poole tulemas, seega kargasin püsti, sõimasin Franki valju häälega vanaks perverdiks ja tõmbasin minema. Taipasin, et kas ma seda tahtsin või mitte, mulle meeldis, et Frank siin oli. Mul käisid vanasti kogu aeg inimesed külas – sõbrad, mu endine paarimees, kellega koos me end diivanil välja sirutasime ja liiga kaua üleval olime, muusika taustal mängimas ja me mõlemad veidike liiga jokkis –, aga sellest ajast, kui keegi peale Sami mu korteris viibis, on kaua möödas; veel kauem on möödas ajast, kui ma viimati niimoodi naersin, ja see oli hea tunne.

„Tead,” ütles Frank tükk aega hiljem, meditatiivselt, oma klaasi sisu poole silmi kissitades, „sa pole ikka veel ei öelnud.”

Mul polnud jaksu selle peale ärrituda. „Kas ma olen öelnud midagi, mis kõlab natukenegi jaa moodi?” pärisin.

Ta nipsutas sõrmi. „Nii, mul on üks mõte. Homme õhtul on meil juhtumiga seoses koosolek. Sa võiksid ka tulla? See võib aidata sul otsustada, kas tahad kaasa lüüa või mitte.”

Ja bingo! – seal see oligi: konks teiste peibutiste keskel, tema tõeline eesmärk kõigi nende šokolaadiküpsiste ja vanade aegade meenutamise ja minu vaimse tervise pärast muretsemise keskel. „Isver, Frank,” ütlesin. „Kas sa ise ka aru saad, kui läbinähtav sa oled?”

Frank irvitas, näitamata üles mingitki häbi. „Sa ei saa mulle ette heita, et ma üritan. Ausalt, sa peaksid tulema. Abivägi ei alusta enne esmaspäeva hommikut, nii et tegelikult oleme seal ainult mina ja Sam, ning arutame, mis meil seni on õnnestunud välja uurida. Kas sind üldse ei huvita?”

Muidugi huvitas. Kogu Frankilt saadud info ei olnud öelnud mulle midagi selle kohta, mida ma tegelikult teada tahtsin: milline see tüdruk inimesena oli. Toetasin voodil pea vastu seina ja süütasin järgmise sigareti. „Kas sa tõesti arvad, et me saaksime sellega hakkama?” küsisin.

Frank mõtles hetkeks. Ta valas endale uue klaasi veini ja viibutas pudeliga minu poole; raputasin pead. „Tavapärastes oludes,” ütles ta viimaks, kui oli end diivanil paremini sisse seadnud, „ütleksin, et arvatavasti mitte. Aga need ei ole tavapärased olud ja on mõned asjad, lisaks kõige silmanähtavamale, mis meile eelise annavad. Esiteks eksisteeris see tüdruk sisuliselt ainult kolm aastat. Sul ei tule hallata terve eluaja pikkust ajalugu. Sa ei pea petma ära vanemaid või õdesid-vendi, ei saa joosta kogemata kokku tema lapsepõlvesõpradega, keegi ei tule sinult küsima, kas sa mäletad oma esimest tantsu koolipeol. Teiseks näib tema elu nende kolme aasta jooksul olevat väga piiratud: ta suhtles ühe väikese seltskonnaga, õppis ühes väikeses õppetoolis, tal oli üks töökoht. Sa ei pea tegelema terve hulga pereliikmete, sõprade, kolleegidega.”

„Ta tegi inglise kirjanduses doktorikraadi,” märkisin. „Ma ei tea inglise kirjandusest mitte mõhkugi, Frank. Sain keskkooli lõpueksamil küll A, aga sellega asi ka piirdub. Mul ei ole vajalikku sõnavara.”

Frank kehitas õlgu. „Nii palju, kui meie teame, ei olnud seda ka Lexiel, ja temal õnnestus kõiki ära petta. Kui tema sellega hakkama sai, saad ka sina. Meil on taas siin veidi õnne: ta oleks võinud ka farmatseutikat või inseneriteadust õppida. Ja isegi kui sa tema doktoritööd sõrmeotsagagi ei puuduta, noh, see olekski ju ootuspärane, mis? Iroonilisel kombel on see noahaav päris kasulik: me saame diagnoosida sul posttraumaatilise stressihäire, amneesia, mida iganes tahame.”

„Kas tal poissi oli?” Nendel asjadel on piir, milleks ma töö nimel valmis olen.

„Ei, nii et sinu vooruslikkus on kaitstud. Ja on veel üks asi, mis meile eelise annab: need fotod? Meie tüdrukul oli kaameraga telefon ja paistab, et nad kõik kasutasid seda üksteise filmimiseks. Pildikvaliteet pole kiita, aga tal oli igavesti suur mälukaart ja see on täis erinevaid klippe – kuidas nad koos väljas käivad, piknikku peavad, oma uude ulualusesse kolivad, seda remondivad, kõik-kõik. Nii et sul on juba olemas tema hääle, kehakeele, maneeride ja nendevaheliste suhete valmis juhend – kõik, mida vaid tahta oskaks. Ja sa oled hea, Cassie. Sa oled kuradi hea salaagent. Pane see kõik kokku ja ma ütleksin, et meil on pagana head šansid see asi ära teha.”

Ta kummutas klaasi, et sellest viimased tilgad kätte saada, ja küünitas oma jaki järele. „Oli tore sind jälle näha, tibu. Sul on mu number. Anna teada, mida sa homse õhtu kohta otsustad.”

Ja läinud ta oligi. Alles siis, kui uks tema järel kinni langes, sain ma aru, mida olin teinud: tema doktoritöö ja poisi kohta küsimine jättis mulje, nagu kontrolliksin ma plaani vettpidavust; nagu kaaluksin ma tõepoolest selle tegemist.

___

Frank on alati osanud täpselt õigel hetkel lahkuda. Kui ta läinud oli, istusin tükk aega aknalaual ja vahtisin pimedaid katuseid, neid tegelikult nägemata. Alles siis, kui tõusin, et endale veini valada, nägin, et ta oli jätnud midagi mu diivanilauale.

See oli foto Lexiest ja tema sõpradest Whitethorn House’i ees. Seisin, veinipudel ühes, klaas teises käes, ja mõtlesin foto tagurpidi keerata ja jätta see sinna seniks, kuni Frank alla annab ja sellele järele tuleb; mõtlesin, hetkeks, see tuhatoosi toppida ja ära põletada. Siis aga võtsin foto kätte ja läksin tagasi aknalauale istuma.

Ta võis olla minuvanune. Dokumentides oli tema vanuseks kakskümmend kuus, aga usutav oleks olnud ka üheksateist või kolmkümmend. Tema nägu oli ilma igasuguste jälgedeta, ei ühtegi kortsu ega armi ega tuulerõugekahjustust. Mida iganes elu tema teele ka enne Lexie Madisoniks saamist veeretas, see voolas tal mööda külgi alla ja haihtus nagu udu, jättes ta puutumatuks ja rikkumatuks, ilma ühegi nähtava ühenduskohata. Ma nägin temast vanem välja: operatsioon „Vestaal” oli kinkinud mulle silmade ümber esimesed kortsud ja tumedad ringid, mis ei kao ka pärast kosutavat und. Ma lausa kuulsin Franki oma peas ütlemas: sa kaotasid sitaks palju verd ja oled mitu päeva koomas olnud, kotid silmade all on täiuslikud, ära proovigi mingit öökreemi kasutada.

Tema kõrval seisvad majakaaslased vaatasid mind, ise tasakaalukad ja naeratavad, pikad mustad mantlid tuules laiad ning Rafe’i sall kui karmiinpunane sähvatus. Kaader oli veidike vildakas; nad olid kaamera millegi peale toetanud ja kasutanud viitpäästikut. Kaamera taga ei olnud fotograafi, kes käsiks neil naeratada. Need naeratused olid privaatsed, mõeldud vaid üksteisele, nende tulevikuminadele, kes möödunud aegu meenutavad, mulle.

Nende selja taga võttis suurema osa ülejäänud fotost enda alla Whitethorn House. See oli lihtsailmeline maja: lai hall George’i-aegne kolmekorruseline hoone, mille lükandaknad igal järgmisel korrusel järjest väiksemaks muutusid, et anda majale näiliselt kõrgust veelgi juurde. Maja uks oli tumesinine ning värv koorus sellelt suurte laastudena maha; selleni viis kahelt poolt ust kivist trepp. Kolm korralikku rivi korstna pikendustorusid, paksud luuderohuvaibad, mis katsid seina peaaegu katuseni välja. Ukse kõrval olid soontega sambad ja selle kohal paabulinnusabakujuline kaaraken, aga kui need välja arvata, polnud mingeid muid ilustusi, lihtsalt maja.

Selle riigi hullus kinnisvara järele on meile verre kodeeritud, see on sama võimas ja ürgne kui iha. Sajandid, mis elatud isanda meelevallas, kes võis su iga hetk abituna tänavale tõsta, õpetavad su luudele, et omaenda kodu on kõige tähtsam asi siin ilmas. Seepärast ongi majade hinnad sellised, nagu need on: kinnisvaraarendajad teavad, et võivad kahetoalise uberiku eest küsida miljoni, ning et kui nad kokku hoiavad ja teevad nii, et muud võimalust ei ole, müüb iirlane maha oma neeru ja töötab sada tundi nädalas, et see hind maksta. Mingil moel – võib-olla on asi mu prantsuse veres – on see geen minust mööda läinud. Mõte mul kivina kaelas rippuvast hüpoteegist teeb mind närviliseks. Mulle meeldib, et mu korter on üüritud – neli nädalat etteteatamisaega ja mõned prügikotid, ning ma võin vehkat teha, mil iganes soovin.