Читать книгу Vaikiv mets - Tana French - Страница 4

Tahan teid hoiatada, et te endale ikka aeg-ajalt meelde tuletaksite, et ma olen uurija. Meie suhe tõega on fundamentaalne, kuid mõrane, murrab segadust tekitavalt valgust nagu kildudeks purunenud klaas. Tõde on meie karjääri tuum, iga meie liigutuse lõppmäng ja me otsime seda strateegiatega, mis on püüdlikult konstrueeritud valedest ja varjamistest ja igat liiki pettustest. Tõde on maailma kõige ihaldatum naine ja meie oleme kõige armukadedamad kallimad, ei luba vaistlikult kellelgi talle vähimatki pilku heita. Me reedame teda rutiinselt, veedame tunde ja päevi oimetuna valedes, seejärel pöördume tema juurde tagasi, hoides käes armsama edukat Möbiuse lehte: aga ma tegin seda ainult sellepärast, et armastan sind nii väga.

Ma oskan päris hästi kujundlikku keelt kasutada, eriti kui see on odav ja lihtne. Ärge laske mul end lollitada ja ärge nähke meid ideaalsete suursuguste rüütlite kambana, kes valgel ratsahobusel leedi Tõe järele galopeerib. See, mida me teeme, on julm, karm ja vastik. Tüdruk annab oma poisile alibi selleks õhtuks, kui too meie kahtlustuste järgi Centra poodi röövis ja müüjat pussitas. Algul flirdin tüdrukuga, öeldes, et mõistan, miks poiss tahab kodus olla, kui tal selline neiu on – tüdruk on rasvaste vesinikblondide juuste ning pikast alatoitumisest tingitud lamedate kängus näojoontega –, ja mõtlen endamisi, et kui oleksin tema peika, tunneksin kergendust, kui saaksin ta vahetada karvase kongikaaslase Razori vastu. Seejärel ütlen talle, et leidsime kassast varastatud märgistatud rahatähti tema poisi uhkete valgete dressipükste taskust ning too väidab, et hoopis tüdruk käis õhtul väljas ja andis need talle, kui tagasi tuli.

Teen seda väga veenvalt, suhtun tema peika reetmisse nii delikaatse ebamugavustunde ja kaastunde seguga, et viimaks kukub tüdruku usk nelja koosoldud aastasse kokku nagu liivaloss – samal ajal istub tema peika mu paarilisega kõrvalruumis ega ütle muud kui „Keri perse, ma olin Jackiega kodus” –, ning pisarate ja tatistamise saatel räägib ta mulle kõik ära, alates tunnist, kui poiss kodunt lahkus, ja lõpetades detailidega tema seksuaalsetest vajakajäämistest. Seejärel patsutan tüdrukut kergelt õlale ning ulatan talle pabertaskurätiku ja teetassi ja paberilehe ütluse kirjutamiseks.

See on mu töö ja seda ei saa teha loomuliku tõmbeta töö prioriteetide ja nõudmiste poole – või kui saad, ei pea sa kaua vastu. Enne kui te mu loo lugemist alustate, tahan öelda kaht asja: ma ajan tõde taga. Ja ma valetan.

Siin on see, mida lugesin toimikust päev pärast seda, kui uurijaks sain. Tulen sama loo juurde ikka ja jälle tagasi, mitmel erineval viisil. Võib-olla on see halb, kuid see on minu jagu, see on maailmas ainus lugu, mida keegi teine peale minu ei oska teile kunagi rääkida.

Teisipäeva, 14. augusti pärastlõunal 1984. aastal mängisid kolm last – Germaine Elinor Rowan ehk Jamie, Adam Robert Ryan ja Peter Joseph Savage, kõik 12-aastased – külavaheteel, mille ääres seisid nende kodud, väikses Dublini maakonna asulas, mille nimi on Knocknaree. Et oli palav ja selge päev, olid paljud elanikud aedades ja mitu tunnistajat nägid pärastlõunal lapsi eri aegadel tänava lõpus asuval müüril turnimas, jalgratastega sõitmas ja rippuval autorehvil kiikumas.

Knocknaree polnud tollal veel välja arendatud ja asulaga külgnes suur mets, mida eraldas sellest pooleteise meetri kõrgune müür. Kella 15 paiku jätsid need kolm last oma jalgrattad Savage’ite eesaeda ning ütlesid proua Angela Savage’ile, kes parajasti õues pesu nöörile riputas, et nad lähevad metsa mängima. Lapsed käisid seal tihti ja tundsid seda metsatukka hästi, nii et proua Savage ei kartnud, et nad võiksid ära eksida. Peteril oli käekell ja ema ütles, et poiss peab õhtusöögiks, kella 18.30-ks kodus olema. Seda vestlust kinnitas ka naabriproua Mary Therese Corry ja mitu tunnistajat nägi, kuidas lapsed ronisid tee lõpus üle müüri, et metsa minna.

Kui Peter Savage ei olnud kell 18.45 kodus tagasi, helistas tema ema teise kahe lapse emadele, arvates, et poeg oli läinud emma-kumma juurde külla. Ükski lastest ei olnud veel naasnud. Peter Savage’it võis tavaliselt usaldada ja vanemad ei hakanud tol hetkel veel muretsema; nad oletasid, et lapsed on oma mängudesse süvenenud ja unustanud kella vaadata. Umbes viis minutit enne seitset kõndis proua Savage mööda teed metsani, astus veidi maad metsa sissegi ja hüüdis lapsi. Ta ei saanud vastust, ei näinud ega kuulnud midagi, mis oleks vihjanud, et metsas kedagi oleks.

Ta naasis koju, et serveerida õhtueinet abikaasale härra Joseph Savage’ile ja nende neljale nooremale lapsele. Pärast sööki läksid härra Savage ja John Ryan, Adam Ryani isa, pisut sügavamale metsa, hüüdsid lapsi, kuid keegi ei vastanud nende hõigetele. Kell 20.25, kui juba hämardus, muutusid vanemad väga murelikeks ja kartsid, et nende lapsed on ära eksinud; preili Alicia Rowan (Germaine’i ema, üksikvanem), kellel oli telefon, helistas politseisse.

Algas metsa läbikammimine. Mingil hetkel tekkis kartus, et lapsed on võib-olla jalga lasknud. Preili Rowan oli otsusele jõudnud, et saadab Germaine’i Dublinisse internaatkooli, et tütar jääb nädala sees sinna ja tuleb Knocknareesse vaid nädalavahetustel; Germaine pidi juba kahe nädala pärast minema sõitma ja kõik kolm last olid tujust ära, et nad lahku lüüakse. Aga kui nende toad põgusalt läbi otsiti, selgus, et kõik riided, raha ja isiklikud esemed on alles. Germaine’i matrjoškakujuline hoiukassa, mis sisaldas 5 naela ja 85 penni, oli terve.

Kell 22.20 leidis taskulambiga varustatud politseinik tihedast padrikust, peaaegu metsa keskpaigast, Adam Ryani, kes seisis seal, selg ja peopesad vastu suurt tammepuud pressitud. Ta oli sõrmeküüned nii tugevasti puukoorde surunud, et need olid murdunud. Näis, et ta oli juba mõnda aega seal seisnud, kuid polnud otsijate hüüetele vastanud. Poiss viidi haiglasse. Nüüd toodi metsa koerte rühm, kes hakkas kahe kadunud lapse jälgi ajama, ent veidi maad Adam Ryani leidmispaigast edasi sattusid koerad segadusse ega võtnud enam lõhna üles.

Kui mind leiti, olid mul jalas lühikesed sinised teksapüksid, valged puuvillased sokid ja valged paeltega tossud, seljas valge puuvillane T-särk. Tossudel oli kõvasti vereplekke, sokkidel vähem. Hilisem plekimustrite analüüs näitas, et veri oli imbunud tossudesse seestpoolt, aga sokkidesse, vähemal määral, väljastpoolt. Arvati, et tossud olid mingil ajal mul jalast ära võetud ja neisse oli verd tilkunud; mõne aja pärast, kui veri oli hakanud hüübima, olid tossud mulle tagasi jalga pandud, ja nii sattus veri sokkidele. T-särgil oli neli paralleelset kaheksa kuni kolmeteistkümne sentimeetri pikkust rebendit, mis kulgesid diagonaalselt üle selja, vasaku abaluu keskelt parempoolsete seljaroieteni.

Ise olin vigastamata, ehkki sääremarjadel oli mõni väike kriimustus, küünte all pinnud (hiljem leiti, et need olid samalt tammepuult) ja mõlemal põlvekedral sügav marrastus, millele hakkas juba koorik peale tulema. Puudus selgus, kas need olid saadud metsas või ei, sest üks väiksem laps (5-aastane Aideen Watkins), kes oli tänaval mänginud, väitis, et nägi, kuidas ma olin varem samal päeval müüri otsast alla kukkunud ja põlvedele maandunud. Kuid tema jutt muutus, kui ta seda uuesti rääkis, ja teda ei peetud usaldusväärseks. Olin peaaegu katatooniline: ei liigutanud end ise umbes 36 tundi ja lisaks ei rääkinud veel kaks nädalat. Kui rääkima hakkasin, mäletasin ainult seda, et lahkusin pärastlõunal kodust ja et hiljem vaadati mind haiglas läbi – vahepealsest ajast ei meenunud mulle midagi.

Mu tossudel ja sokkidel olnud verest võeti proove, et kindlaks teha veregrupp – DNA-analüüse 1984. aasta Iirimaal veel ei tehtud –, ning leiti, et veri oli A-positiivne. Minu veri oli samuti A-positiivne; siiski peeti ebatõenäoliseks, et põlvemarrastustest, kuigi need olid sügavad, oleks jooksnud nii palju verd, et tossud läbi leotada. Germaine Rowani vereproov oli tehtud kaks aastat varem, kui tal pimesool välja lõigati, ja andmed näitasid, et ta oli samuti A-positiivne. Peter Savage’it, ehkki tema veregruppi polnud kusagil kirjas, ei peetud plekkide allikaks: nii tema isal kui ka emal oli 0-tüübi veri, mistõttu pidi pojalgi sama veregrupp olema. Et lõplikult midagi kindlaks ei tehtud, ei saanud uurijad kõrvaldada võimalust, et veri oli pärit neljandalt isikult või hoopis mitmest allikast.

Otsingud jätkusid kogu 14. augusti öö ja mitu nädalat pärast seda. Vabatahtlike meeskonnad kammisid läbi lähedal asuvad heinamaad ja künkad, uurisid põhjalikult piirkonna iga teadaolevat rabamülgast ja kuivenduskraavi ning tuukrid otsisid jõest, mis läbi metsa voolas, kuid tagajärjetult. 14 kuud hiljem märkas kohalik elanik härra Andrew Raftery, kes koeraga metsas jalutas, alustaimestikus käekella, umbes 60 meetri kaugusel sellest puust, mille juurest mind leiti. Kell oli silmatorkav – numbrilaual oli mänguhoos jalgpallur ja sekundiseieri tipus jalgpall ning härra ja proua Savage tundsid selle kohe ära, see oli kuulunud Peterile, nende pojale. Proua Savage kinnitas, et poisil oli see kadumispäeva pärastlõunal käe peal olnud. Kella plastrihm oli paraja jõuga metallkorpuse küljest lahti tõmmatud, ilmselt mõne madala oksa külge kinni jäänud, kui Peter jooksis. Kriminalistikabüroo leidis rihmalt ja korpuselt mõne osalise sõrmejälje; kõik sobisid kokku nendega, mis olid leitud Peter Savage’i isiklikelt asjadelt.

Hoolimata politsei arvukatest üleskutsetest ja kõrge profiiliga meediakampaaniatest ei leitud Peter Savage’ist ega Germaine Rowanist enam jälgegi.

Hakkasin politseinikuks, sest tahtsin saada mõrvauurijaks. Õppimis- ja vormikandmisaeg – Templemore’i kolledž, lõputud rasked füüsilised harjutused, väikelinnades kondamine, multifilmilik helkurjope seljas, et uurida, milline kolmest kohalikust juhmist kurikaelast oli katki visanud proua McSweeney aiakuuri akna – näis ionescoliku2 juhmusena, tüütu katsumusena, mida pidin mingil veidral bürokraatlikul põhjusel taluma, et välja teenida oma tegelik töö. Ma ei mõtle kunagi neile aastatele ega mäleta neid selgelt. Ma ei leidnud sõpru; sellest protsessist eraldumine näis mulle tahtmatu ja vältimatu nagu rahusti kõrvalmõju, kuid teised võmmid võtsid seda kui tahtlikku põlastust, sihilikku irvitamist nende karmi matsliku tausta ja ambitsioonide üle. Võib-olla see oligi nii. Hiljuti leidsin ühe kolledžiaegse päeviku sissekande, kus kirjeldasin kursusekaaslasi sõnadega „suu kaudu hingav kuradima maakate kari, kes kondab ringi klišeede miasmis, mis on nii paks, et peekoni ja kapsa ja lehmasõnniku ja altariküünalde haisu võib lausa tunda”. Isegi kui oletada, et mul oli sitt päev, näitab see teatud austuse puudumist kultuuriliste erinevuste vastu.

Kui mõrvarühma sain, olid mul uued teenistusrõivad juba ole-mas – ilusa lõikega ülikonnad, mis olid nii heast materjalist, et tundusid sõrmede all elavat, väga peenikeste siniste või roheliste triipudega särgid, jänkupehmed kašmiirsallid. Need olid juba aasta otsa riidekapis rippunud. Mulle meeldib määratlemata riietumisstiil. See oli esimene asi, mis mind töö juures võlus – see ja privaatsed funktsionaalsed elliptilised lühendid: varjatud, jälg, ekspertiis. Ühes Stephen Kingi väikelinnas, kuhu mind Templemore’i järel saadeti, toimus mõrv, tavaline koduse vägivalla juhtum, mis oli ka vägivallatseja enda üllatuseks kontrolli alt väljunud, aga et mehe eelmine sõbranna oli surnud kahtlastel asjaoludel, saatis mõrvaüksus kohale paar uurijat. Kogu selle nädala, mis nad seal olid, hoidsin ühe silma kohvimasinal, mil iganes oma töölaua taga olin, et saaksin kohvi võtta samal ajal, kui uurijad seda tegid, ja piima lisades aega viita ning kuulata salaja pealt nende vestluse voolavat julma rütmi: kui saame büroost toksiini ja laborist hambakaardi. Hakkasin uuesti suitsetama, et saaksin neile parklasse järele minna ja neist meetri kaugusel sigaretti pahvida, tuimalt taevasse vahtida ja kuulatada. Aeg-ajalt naeratasid nad mulle põgusalt, mõnikord pakkusid tuhmunud Zippost tuld, enne kui jätsid mu kerge õlakehitusega sinnapaika ja läksid tagasi oma peente multidimensiooniliste strateegiate juurde. Tooge ema esimesena ülekuulamisele, las mees istub tund või paar kodus ja muretseb, mis emme räägib, siis võtame tüübi ette. Sisustage üks sündmuskoha ruum, aga laske tal sellest ainult läbi kõndida, ärge andke talle palju aega ringi vahtida.

Vastupidi sellele, mida te võib-olla arvate, ei hakanud ma uurijaks seepärast, et mul oli ulmeline eesmärk lahendada lapsepõlvest pärit mõistatus. Lugesin seda toimikut ühe korra, esimesel töö-päeval hilja õhtul, kui olin üksi mõrvarühma ruumis, laualamp ainus valgusallikas (unustatud nimede tekitatud kajad, mis nahkhiirtena ümber mu pea sähvisid, kui inimesed tuhmunud pastakakirja kaudu tunnistasid, et Jamie oli ema jalaga löönud, sest ei tahtnud internaatkooli minna, et „ohtliku välimusega” noormehed passisid õhtuti metsaservas, et Peteri emal oli kord sinikas põsesarnal), ja hiljem ei vaadanud seda enam kunagi. Ma ihaldasin saladusi, neid peaaegu nähtamatuid mustreid nagu Braille’i kiri, mida oskavad lugeda ainult pimedad. Nad olid justkui mõnest tõuraamatust, need kaks mõrvauurijat seal pärapõrgus; nagu köietantsijad, kõrvetavalt säravaks lihvitud. Nad mängisid kõrgeimatele panustele ja olid oma tegemistes eksperdid.

Teadsin, et see, mida nad tegid, oli julm. Inimesed on taltsutamatud ja halastamatud; see külm ainitine pilk ja ühe või teise teguri delikaatne kohandamine, kuni inimese peamine instinkt, enesekaitse, mõraneb, on jõhkrus selle kõige puhtamas, poleeritumas ja arenenumas vormis.

Olime kuulnud Cassiest mitu päeva enne, kui ta mõrvarühma tuli, ilmselt isegi enne, kui ta tööpakkumise sai. Meie infovõrk on naeruväärselt, vananaiselikult tõhus. Mõrvarühm on jõuline ja väike meeskond, vaid 20 püsitöötajat, ning iga lisapinge (keegi lahkub, keegi tuleb asemele, liiga palju tööd, liiga vähe tööd) kipub tekitama klaustrofoobset hüsteeriat, millega kaasnevad keerulised liidud ja pöörased kuulujutud. Mina jään sellest tavaliselt kõrvale, kuid Cassie Maddoxi tuleku ümber löödud lärm oli nii vali, et see jõudis isegi minuni.

Üks asi oli kindel – ta oli naine ja see põhjustas mõningat halvasti varjatud pahameelt. Meid kõiki on treenitud tundma õudust hirmsate eelarvamuste ees, ometi igatseme kangekaelselt ja nostalgiliselt taga 1950. aastaid (isegi minu eas inimesed; enamikus Iirimaa paigus lõppesid viiekümnendad alles 1995. aastal, kui hüppasime otse Thatcheri kaheksakümnendatesse), sest siis võisid hirmutada kahtlusalust üles tunnistama, ähvardades tema emmele ära kituda, ja kui ainsad riigis viibivad välismaalased olid meditsiinitudengid ning tööpaik oli ainus koht, kus said olla peidus näägutavate naiste eest. Cassie oli alles neljas naine, kelle mõrvarühm oli vastu võtnud, ning eelmisest kolmest oli vähemalt üks olnud suur viga (mõne inimese arvates sihilik) ja saanud meeskonna jutuaineks, sest oleks enda ja oma paarilise peaaegu surma saatnud, kui kartma lõi ja oma relva nurka aetud kahtlusalusele vastu pead viskas.

Cassie oli ka ainult 28-aastane ja mõni aasta tagasi Templemore’i lõpetanud. Mõrvarühm on parimatele ja ühtegi alla kolmekümneaastast sinna ei võeta, kui tema isa just poliitik pole. Üldiselt peab paar aastat veetma abijõuna, aidates seal, kus kedagi on vaja kusagile saata, ja seejärel ronitakse redelil ülespoole vähemalt ühe või kahe muu rühma kaudu. Cassiel oli seljataga peaaegu aasta narkoosakonnas. Klatšivõrk väitis paratamatult, et ta magas mingi tähtsa mehega, või siis oli kellegi sohitütar või – et olla originaalsem – oli püüdnud kinni mõne narkot ostnud mõjuka tegelase ja see töö oli vastukaup suu kinnihoidmise eest.

Mulle ei valmistanud Cassie Maddoxi tulek mingit probleemi. Olin olnud mõrvarühmas vaid paar kuud, kuid mulle ei meeldinud riietusruumis kõlavad uusneandertallaslikud alatoonid, kemplemine, kellel on parem auto või habemevesi, ning kergelt kõrgid naljad, mis olid „õigustatult iroonilised”, kuid tekitasid alati tunde, et tahaks pidada pika pedantse loengu iroonia mõiste kohta. Üldiselt eelistan ma meestele naisi. Pidin tegelema ka keeruka isikliku ebakindlusega oma koha pärast rühmas. Olin peaaegu 31-aastane, olnud kaks aastat jooksupoiss ja kaks koduvägivalla osakonnas, nii et minu töölevõtmine polnud nii kahtlane kui Cassiel, aga mõnikord mõtlesin, et juhtkond eeldas, et olen hea uurija, kuid samal arutul programmeeritud viisil, nagu mõned mehed eeldavad, et pikk sale blond naine on ilus isegi siis, kui tal on nägu nagu kilpnäärme ületalitluse all kannataval kalkunil – sest mul on kõik vajalik olemas. Mul on täiuslik BBC aktsent, mille omandasin internaatkoolis kaitsemaskeeringuks, ja see koloniseerimise jutt ei unune niipea: kuigi iirlased hoiavad pöialt igale meeskonnale, kes mängib Inglismaa vastu, ja ma tean mõnd pubi, kus ma ei saaks jookigi osta, ilma et ei riskiks klaasiga kuklasse saada, oletavad inimesed siiski, et see kõigutamatu inglane on teistest intelligentsem ja haritum ning et tavaliselt on tal õigus. Tagatipuks olen ma pikk ja kondine, vibaliku keha-ehitusega, mis võib näida sale ja elegantne, kui ülikond on õige lõikega, ning pentsikul moel olen ka üsna hea välimusega. Central Castingi näitlejate agentuur leiaks kahtlemata, et ma mängiksin head uurijat, geniaalset ja isepäist üksikut hunti, kes kartmatult riskib ja alati oma mehe kätte saab.

Mul pole sellise kutiga peaaegu midagi ühist, kuid ma polnud kindel, kas keegi teine oli seda märganud. Vahel, pärast üleliigset üksinda joodud viina, manasin silme ette elavaid paranoilisi stsenaariume, kus komissar saab teada, et ma olen tegelikult riigiteenistuja poeg Knocknareest, ning mind viiakse üle intellektuaalse omandi osakonda. Lootsin, et kui Cassie Maddox välja ilmub, on inimestel vähem aega mind milleski kahtlustada.

Kui ta viimaks saabus, valmistas ta tegelikult väikse pettumuse. Mahlakad kuulujutud olid loonud kujutluspildi kellestki samasugusel telesarja skaalal: lõpmata pikad jalad, šampoonireklaami juuksed ja liibuv pükskostüüm. Meie komissar O’Kelly tutvustas Cassiet esmaspäevahommikusel koosolekul. Too tõusis püsti ja ütles standardsed sõnad: tal on hea meel rühmaga liituda ja ta loodab, et on selle kõrgete standardite vääriline; ta oli napilt keskmist kasvu, tumeda lokipuhma, poisiliku saleda kehaehituse ja kandiliste õlgadega. Ta ei olnud minu tüüp – mulle on alati meeldinud tütarlapselikud naised, armsad väiksed peene kondiga piigad, keda jõuan ühe käega üles tõsta ja ringi keerutada, kuid leidsin, et midagi ses Cassies oli: võib-olla tema hoiak, raskus ühel puusal, sirge ja lihtne nagu võimleja; võib-olla lihtsalt salapära.

„Kuulsin, et tema vanemad on vabamüürlased ja ähvardasid meie rühma laiali saata, kui me teda tööle ei võta,” ütles Sam O’Neill mu selja taga. Sam oli jässakas, lõbus ja kõigutamatu Galway kutt. Pidasin teda meheks, kes kuulujuttude keerisega tavaliselt kaasa ei lähe.

„Ei noh, tore siis,” ütlesin ma õnge minnes. Sam irvitas ja vangutas mulle pead, siis lipsas minust mööda ja istus. Heitsin uuesti pilgu Cassiele, kes oli ka istet võtnud ja surunud ühe jala vastu ees olevat tooli, nii et sai märkmikku reiele toetada.

Ta polnud riides nagu mõrvauurija. Niipea kui see töökoht sihikule võetakse, õpitakse osmoosi teel, et välja peab nägema professionaalne, haritud, diskreetselt kallis, ainult veidike originaalne. Anname maksumaksjale nende raha väärt lohutava klišee: enamasti käime šoppamas luksuslikus Brown Thomase kaubamajas, allahindluste ajal, ning aeg-ajalt tuleme tööle, seljas piinlikult ühesugused rõivad. Selle hetkeni oli meie rühma kõige veidram kutt kretiin Quigley, kes rääkis oma Donegali maakonna aktsendiga nagu multifilmipart Daffy Duck ja kandis ülikonnapintsaku all kirjadega T-särke (näiteks mad bastard), sest pidas end hulljulgeks. Kui ta viimaks taipas, et keegi meist polnud šokeeritud ega isegi natuke huvitunud, lasi ta emal linna sõita, et temaga BT-s ostlemas käia.

Tol esimesel päeval liigitasin Cassie samasse kategooriasse. Ta kandis armee stiilis pükse ja villast bordoopunast sviitrit, mille varrukad ulatusid kaugele üle randmete, ning kohmakaid tosse, ja ma panin selle eputamise arvele: kuulge, ma olen teie traditsioonide jaoks liiga lahe. Süttinud vaenulikkusesäde kasvatas mu poolehoidu. Minus on külg, mida tõmbab väga intensiivselt nende naiste poole, kes mind häirivad.

Ma ei pannud Cassiet järgmise paari nädala jooksul eriti tähelegi, ainult niipalju, nagu ikka märgatakse iga normaalse välimusega naist, kui ümberringi on vaid mehed. Talle tutvustas tööd Tom Costello, meie kauaaegne halliks läinud veteran, ja mina töötasin parajasti ühe kodutu mehe juhtumi kallal: too oli leitud ühelt kõrvaltänavalt surnuks pekstuna. Mingi osa kodutu mehe masendava, armutu elu maitsest oli lekkinud ka tema surma ja see oli üks neid juhtumeid, mis on algusest peale lootusetu: polnud juhtlõngu, keegi ei näinud midagi, keegi ei kuulnud midagi ning tapja oli ilmselt nii purjus või pilves, et ei mäletanud, et seda tegi, mistõttu hakkas minu kui algaja entusiastlik säde veidi kustuma. Quigley oli ühtlasi mu paariline ja meie koostöö ei sujunud; tema idee huumorist oli taasesitada pikalt multika „Wallace and Gromit” osi ja seejärel naerda nagu rähn Woody, et tõestada, kui naljakad need olid, ja siis koitis mulle, et ma polnud tema paariline mitte sellepärast, et ta oli minu kui uue kuti vastu sõbralik, vaid kuna keegi teine ei tahtnud temaga paaris olla. Mul ei olnud aega ega energiat, et Cassiet tundma õppida. Vahel mõtlen, et huvitav, kui kaua see oleks nii kestnud. Isegi väikses rühmas on alati inimesi, kellega jäädaksegi ainult koridorides noogutama ja naeratama, lihtsalt seepärast, et teie teed kunagi kusagil mujal ei ristu.

Me saime sõpradeks Cassie motorolleri, kreemja 1981. aasta Vespa tõttu, mis kuidagiviisi, hoolimata oma klassikalisest staatusest, meenutab mulle õnnelikku krantsi, kelles on borderkolli verd. Kutsun seda golfikäruks, et Cassiet õrritada; tema kutsub minu mõlgitud valget Land Roverit kompensatsiooniautoks, mõne kaastundliku märkusega mu sõbrannade kohta, või ökomobiiliks, kui ta eriti trotsi täis on. Golfikäru valis tigedalt märja ja tuulise septembripäeva, et pärast tööd üles öelda. Hakkasin parklast välja sõitma ja nägin, kuidas see punases vihmakeebis väike tilkuv tüdruk, kes meenutas „South Parki” Kennyt, seisis selle väikse tilkuva rolleri kõrval ja karjus järele bussile, mis oli ta just poriveega üle valanud. Peatasin auto ja hõikasin aknast: „Kas on abi vaja?”

Cassie vaatas minu poole ja minu täielikuks üllatuseks hõikas vastu: „Miks sa nii arvad?” ning purskas seejärel naerma.

Umbes viieks minutiks, kui püüdsin Vespat käima saada, armusin ma Cassiesse. Lohmakas vihmakeebis nägi ta välja nagu kaheksa-aastane, kes oleks pidanud kandma ka mantliga kokkusobivaid lepatriinudega kummikuid; punase kapuutsi seest paistsid tohutu suured pruunid silmad, vihmast märjad ripsmed ja kassipojalik nägu. Tahtsin teda mühava kamina ääres suure pehme käterätikuga hellalt kuivatada. Kuid siis ütles Cassie: „Oota, las ma ise, siin peab teadma, kuidas seda asjakest keerata,” ja ma kergitasin kulmu ning ütlesin: „Asjakest? Ei noh, tõepoolest, tüdrukute värk.”

Kahetsesin seda kohe. Ma pole kunagi olnud andekas lõõpija ja iial ju ei tea, ta võis olla mõni tõsine äärmuslik feminist, kes hakkab mulle vihmas Amelia Earhartist loengut pidama. Kuid Cassie heitis mulle silmanurgast kaalutletud pilgu, lõi märjad käed plärtsatusega kokku ja ütles Marilyni kähiseva häälega: „Oooo, ma olen alati unistanud säravas raudrüüs rüütlist, kes tuleb ja mu, väiksekese, päästab! Ainult et mu unistustes on ta ikka ilus ka olnud.”

See, mida ma nägin, muutus ainsa klõksuga nagu raputatav kaleidoskoop. Ma ei olnud enam Cassiesse armunud, kuid ta hakkas mulle kohutavalt meeldima. Vaatasin tema kapuutsiga keepi ja ütlesin: „Oi issand, kohe tullakse Kennyt tapma!”3 Seejärel tõstsin golfikäru Land Roveri pakiruumi ja sõidutasin Cassie koju.

Tal oli stuudiokorter – niimoodi nimetasid üürileandjad kööktuba, kus on ruumi ka ühele sõbrale –, mis asus Sandymountis pooleldi lagunenud George’i-aegse maja ülemisel korrusel. Tänav oli vaikne; laiast tõstandaknast avanes vaade katustele ja Sandymounti rannale. Puidust raamaturiiulid olid täis vanu pehmes köites raamatuid, toas oli veel madal Victoria-aegne diivan, mille polster oli mürgise varjundiga türkiissinist värvi, suur madrats lapitehnikas tekiga, ei kaunistusi ega plakateid, aknalaual oli ainult käputäis merikarpe, kive ja kastanimune.

Ma ei mäleta tollest õhtust mitte midagi konkreetset ja Cassie jutu järgi tema samuti mitte. Mäletan mõnd asja, millest me rääkisime, paari teravalt selget pilti, kuid ei suuda meenutada peaaegu ühtki öeldud sõna. See tundub mulle kummaline ja teatud meeleolus väga maagiline, sarnane nende segaste seisunditega, milles sajandite jooksul on süüdistatud haldjaid või nõidu või tulnukaid ning pärast mida pole keegi enam endine. Aga need hälbinud, vaevu hoomatavad ajahetked on tavaliselt üksildased; soov neid kellegagi jagada sunnib mind mõtlema kaksikutest, sirutama aeglasi kobavaid käsi välja gravitatsioonivabasse ja sõnatusse kosmosesse.

Tean, et jäin õhtust sööma, tudengitoitu: värsket pastat ja purgikastet, portselankruusidesse valatud kuuma viskit. Mäletan, et Cassie avas suure riidekapi, mis võttis enda alla lõviosa ühest seinast, ja sikutas välja käterätiku, et ma saaksin oma juukseid kuivatada. Keegi, ilmselt ta ise, oli paigaldanud kappi riiuleid. Need olid veidratel, korrapäratutel kõrgustel ja topitud täis igasuguseid asju: ma ei näinud hästi, kuid seal oli täksitud emailpotte, marmormustriga märkmikke, pehmeid juveelivärvilisi sviitreid, täiskritseldatud paberite kuhjasid. See oli nagu mõne vana muinasjutust pärit maja illustratsioonilt võetud.

Mäletan, et viimaks küsisin ma: „Kuidas sa siis meie rühma sattusid?” Olime juba rääkinud sellest, kuidas ta oli end meil sisse seadnud, ja arvasin, et poetan selle küsimuse nagu muuseas, aga Cassie naeratas mulle vallatult, nagu oleksime mänginud kabet, ja taipas, et ma üritasin tema tähelepanu käigult kõrvale tõmmata.

„Tüdrukuna, mõtled?”

„Tegelikult mõtlesin, et nii noorena,” vastasin ma, kuigi jah, olin mõlemale mõelnud.

„Costello ütles mulle eile „poja”,” lausus Cassie. „„Siin mängitakse ausat mängu, poja.” Pärast kukkus kokutama ja pudistama. Vist kartis, et kaeban ta kohtusse.”

„See oli ilmselt omamoodi kompliment,” ütlesin ma.

„Nii ma seda võtsingi. Ta on tegelikult väga armas.” Cassie pistis sigareti suhu ja sirutas käe välja; viskasin talle oma välgumihkli.

„Keegi rääkis mulle, et sa imbusid prostituudina allilma ja sattusid ühe tähtsa nina otsa,” jätkasin ma, kuid Cassie viskas välgumihkli mulle tagasi ja irvitas.

„Quigley, jah? Ta rääkis mulle, et sa olid MI6 nuhk.”

„Mida?” küsisin ma vihaselt ja kukkusin kohe iseenda seatud lõksu. „Quigley on kretiin.”

„Hahaa, arvad?” küsis Cassie ja hakkas naerma. Varsti naersin samuti. See nuhijutt häiris mind – kui seda päriselt usuti, ei räägita mulle enam kunagi midagi – ja tõsiasi, et mind inglaseks peetakse, vihastab mind kohutavalt, ehkki ma nagu isegi nautisin absurdset mõtet olla James Bond.

„Ma olen pärit Dublinist,” ütlesin ma. „Sain oma aktsendi ühes Inglismaa internaatkoolis. Ja see ajukääbikust maakas teab seda.” Quigley teadiski; mu esimestel töönädalatel oli ta tüütuseni ja monotoonselt uurinud, mida teeb üks inglise poiss Iiri politseis, nagu laps, kes sind kogu aeg toksib ja korrutab „Miks? Miks? Miks?”. Viimaks murdsin oma infojagamise reeglit ja andsin selgitusi oma aktsendi kohta. Ilmselt oleksin pidanud kasutama lühemaid sõnu.

„Mida sa temaga koos töötades teed?” päris Cassie.

„Jään tasapisi oma mõistusest ilma,” vastasin ma.

Miski, ma ei tea seni, mis nimelt, sundis Cassiet otsust tegema. Ta kallutas end küljele, võttis kruusi teise kätte (ta vannub, et me jõime kohvi, ja väidab, et ainult mina arvan, et see oli kuum viski, sest me jõime tol talvel seda väga tihti, aga ma tean küll, sest mäletan keelel teravaid nelgiteri, uimastavat auru) ja tiris oma särgi üles, kuni rindadeni. Olin nii üllatunud, et mul kulus minut aega, taipamaks, mida Cassie mulle näitas: üle ühe roide kaardus pikk arm, ikka veel punane ja paistes ja õmblusjälgedega. „Mind susati noaga,” ütles ta.

See oli nii ilmne, et ma tundsin häbi, et keegi polnud varem selle peale tulnud: uurija, keda töökohustuste täitmisel haavatakse, saab valida, kus jätkata. Olime kahtlemata niisuguse võimaluse kõrvale jätnud, sest tavaliselt oleks pussitamine klatšikanalid lühisesse ajanud; aga me polnud sellest midagi kuulnud.

„Jeerum,” ütlesin ma. „Mis juhtus?”

„Ma olin UCD-s4 salaagent,” ütles Cassie. See selgitas nii tema rõivaid kui ka infovaegust – salaagendid võtavad konspiratiivsust tõsiselt. „Sellepärast saingi nii ruttu uurijaks. Ülikoolis müüs mingi kamp narkotsi ja narkoosakond tahtis välja uurida, kes asja taga on, seega vajasid nad kedagi, kes annaks tudengi mõõdu välja. Läksin sinna „psühholoogia magistrit tegema”. Enne Templemore’i olin paar aastat Trinitys seda juba õppinud, nii et oskasin vabalt sõna sekka öelda, ja ma nägin noor välja.”

See oli tõsi. Cassie näol peegeldus teatud kirkus, mida ma polnud kellelgi teisel varem näinud; tema nahk oli poorideta nagu lapsel ja tema näojooned – lai suu, kõrged ümarad põsesarnad, viltune nina, pikad kulmukaared – tekitasid mulje, et teiste inimeste välimus on määrdunud ja hoomamatu. Niipalju kui ma aru sain, ei kasutanud ta kunagi meiki, välja arvatud punast tooni huulepalsamit, mis lõhnas kaneeli järele ja laskis teda veel nooremana paista. Ilmselt pidasid vähesed inimesed teda ilusaks, aga minu maitse oli alati olnud pigem eritellimus kui tootemark ja mul oli palju suurem rõõm vaadata pigem teda kui ükskõik millist rinnakat blondi klooni, keda ajakirjad mind solvates mulle soovitasid.

„Ja sind paljastati?”

„Ei!” hüüdis Cassie nördinult. „Sain teada, kes oli peadiiler – muidugi üks Blackrockist5 pärit ajusurmas rikas poiss, kes õpib ärin-dust –, ja mitu kuud püüdsin tema sõbraks saada, naersin tema nõmedate naljade üle, parandasin esseesid. Siis pakkusin välja, et äkki ma võiksin ise tüdrukutele narkotsi pakkuda, neil on lihtsam seda teise naise käest saada, eks ole? Talle see mõte meeldis, kõik oli okei, siis andsin vaikselt mõista, et äkki on parem, kui ma ise varustajaga kohtuks, selle asemel et kraami tema käest saada. Aga siis hakkas diilerikutt ise oma spiidi ülemäära ninna tõmbama. See oli maikuus ja ees seisid eksamid. Ta muutus paranoiliseks, kartis, et tahan ta äri üle võtta, ja suskas mind noaga.” Cassie võttis tassist lonksu. „Ära sellest Quigleyle räägi. Operatsioon alles käib ja ma ei tohi sellest iitsatada. Las see väike vaene sitapea naudib oma illusioone.”

Salamisi avaldas see mulle tohutult muljet, mitte ainult pussitamine (ütlesin endale, et tegelikult polnud Cassie ju midagi silmapaistvalt vaprat või tarka teinud; ta polnud lihtsalt suutnud noa eest piisavalt kiiresti kõrvale põigata), vaid sünge adrenaliini pumpav mõte salaagendiks olemisest ja täielik ükskõiksus, millega ta seda lugu rääkis. Olles omaenda muretult ükskõikse ilme kallal kõvasti vaeva näinud, tundsin tõelise ükskõiksuse ära, kui seda nägin.

„Jeerum,” ütlen ma uuesti. „Ma loodan, et ta sai kõva koosa, kui ta jaoskonda toodi.” Ma pole kunagi kahtlusaluseid löönud – leian, et seda pole vaja, sest saab ju lasta neil mõelda, et sa võid seda teha –, kuid on kutte, kes seda teevad, ja igaüks, kes võmmi pussitab, kogub endale teel jaoskonda nii mõnegi sinika.

Cassie kergitas lõbusalt kulmu. „Ei saanud. See oleks kogu operatsiooni kihva keeranud. Teda on vaja, et varustaja kätte saada; minu asemel saadeti sinna uus agent.”

„Kas sa siis ei taha, et ta kinni pandaks?” küsisin ma. Mind ärritas Cassie rahulikkus ja mu enda naiivsus, mis mulle vargsi ligi hiilis. „Ta ju pussitas sind.”

Cassie kehitas õlgu. „Kui selle peale nats mõtled, siis oli tema tegevusel point olemas: ma ainult teesklesin tema sõpra, et teda ära kasutada. Ja ta oli väga närviline narkodiiler. Nii ju närvilised narkodiilerid teevad.”

Pärast seda lähevad mu meenutused jälle häguseks. Tean, et tahtsin omakorda Cassiele muljet avaldada, aga et mind poldud kunagi pussitatud ega tulistatud ega midagi, jutustasin talle pika ja katkendliku ja peamiselt tõese loo sellest, kuidas mul õnnestus koduvägivalla osakonnas töötades ära rääkida mees, kes ähvardas koos oma väikse lapsega kortermaja katuselt alla hüpata (tegelikult arvan, et olin siiski veidi purjus – veel üks põhjus, miks olen nii kindel, et jõime kuuma viskit). Mäletan kirglikku vestlust Dylan Thomasest, arvan, et Cassie oli põlvili diivanil ja žestikuleeris kõvasti, põlev sigaret tuhatoosi unustatud. Lõõpisime usinasti, kuid ettevaatlikult nagu arglikud kaalutlevad lapsed, mõeldes mõlemad hoolega iga vastulauset, et olla kindel, et me ei ületa mingeid piire ega riiva teise tundeid. Cassie laulis armsa kähiseva häälega Firelighti ja Cowboy Junkiesega kaasa.

„See narkots, mille sa diilerikutilt said,” ütlesin ma hiljem. „Kas sa seda päriselt ka tudengitele müüsid?”

Cassie tõusis, et teekann tulele panna. „Aeg-ajalt,” vastas ta.

„Kas see ei häirinud sind?”

„Salaagendiks olemise juures häiris mind kõik,” ütles Cassie. „Absoluutselt kõik.”

Kui me järgmisel hommikul tööle läksime, olime sõbrad. Tõtt-öelda oligi see lihtne: me istutasime seemneid ilma mõtlemata ja ärkasime oma isikliku oavarre kõrval. Puhkepausi ajal püüdsin kinni Cassie pilgu ja imiteerisin suitsetamist, seejärel läksime välja ja istusime, jalg üle põlve, teine teises pingi otsas nagu raamatutoed. Vahetuse lõpus ootas Cassie mind, õiendades, et mul läks asjade kokkukorjamiseks nii kaua aega („Nagu läheks ma välja Sarah Jessica Parkeriga. Ära unusta huulepliiatsit, kullake, me ju ei taha, et autojuht peaks selle pärast tagasi sõitma”), ja ma küsisin trepist alla minnes: „Teeme ühe õlle?” Ma ei oska seletada seda alkeemiat, mis ühe koosveedetud õhtuga tekitas tunde, nagu oleksime tuttavad juba aastaid. Mingil moel tabasime ära, kindlasti üllatudes, et me jagame sama lainepikkust.

Kohe, kui Costello lõpetas Cassiele töö tutvustamise, saime paarilisteks. O’Kelly puskles veidi vastu – talle ei meeldinud, et kaks säravat algajat koos töötavad, ja see tähendas, et ta pidi leidma paarilise Quigleyle, kuid pigem puhta juhuse kui targa detektiivitöö tulemusel olin ma leidnud inimese, kes oli kuulnud kedagi kiitlemas, et oli selle kodutu ära tapnud, niisiis olin O’Kelly juures heas kirjas ja kasutasin seda täielikult ära. Ta hoiatas meid, et annab meile ainult lihtsamaid juhtumeid ja midagi hädapätakatele, „ei ühtki juhtumit, mis nõuaks päris uurijatööd”, ning meie noogutasime alandlikult ja tänasime teda veel kord, teades, et mõrvarid pole nii arvestavad ega taga seda, et keerulised juhtumid tulevad ranges järjestuses. Cassie tõi oma asjad minu kõrvallauda, Costello lõi kampa Quigleyga ja heitis meile mitu nädalat kurbi etteheitvaid pilke nagu märtrist labrador.

Järgmise paari aasta jooksul saavutasime vist rühmas hea reputatsiooni. Tirisime jaoskonda tänaval toimunud kakluses kahtlustatava, tümitasime ja kuulasime teda üle kuus tundi – ehkki kui kustutada lindilt iga „Ah, käi perse, mees!”, ei kestaks see ilmselt rohkem kui nelikümmend minutit –, kuni ta üles tunnistas. See oli narkar, kelle nimi oli Wayne („Wayne,” ütlesin Cassiele, kui läksime mehele Sprite’i tooma ja vaatasime, kuidas ta ühepoolsesse peeglisse vahtides oma vinne pigistas. „Miks ei tätoveerinud tema vanemad lihtsalt pärast tema sündi talle otsaette lauset „Keegi mu peres pole lõpetanud keskkooli”?”), ja kes oli kodutule, keda tunti Habeme-Eddie nime all, kõvasti peksa andnud, sest too oli tema teki varastanud. Kui Wayne oli tunnistusele alla kirjutanud, tahtis ta teada, kas saab oma teki tagasi. Andsime ta politseinikele üle ja ütlesime, et nemad uurivad asja, seejärel läksime, šampanjapudel näpus, Cassie poole ja ajasime kuni kella kuueni hommikul juttu, jäime tööle hiljaks, alandlikud ja endiselt lustlikud.

Tegime läbi ettearvatava protsessi: teatud aja jooksul uuris Quigley ja veel mõni, kas ma kepin Cassiega, ja kui jah, kas ta on ka hea; kui neile viimaks koitis, et ma päriselt ka ei keppinud teda, hakkasid nad arutama Cassie võimalikku lesbilisust (olen alati pidanud Cassiet väga selgelt naiselikuks, aga märkasin, kuidas tema soeng, meigi puudumine ja meesteosakonnast leitavad püksid toidavad teatud tüüpi mõtlemisega inimeste kahtlust, et tal on lesbilised kalduvused). Viimaks tüdis Cassie sellest ära ja tegi asja kõigile selgeks, kui ilmus jõulupeole mustast sametist õlapaelteta kokteilikleidis koos jõmmilikult nägusa ragbimängija Gerryga. Mees oli tegelikult Cassie teise astme nõbu ja õnnelikus abielus, kuid ta kaitses Cassiet siiralt ja tal polnud midagi selle vastu, et vahtida teda õhtu otsa imetlevate pilkudega, eriti kui see aitas kaasa neiu karjäärile.

Pärast seda kuulujutud vaibusid ja inimesed jätsid meid enam-vähem rahule, mis sobis meile mõlemale. Kuigi võis jääda mulje, et Cassie on väga seltskondlik, ei olnud ta tegelikult suurem suhtleja kui mina; ta oli elav ja lõõpis palju ja võis igaühega juttu puhuda, aga kui oli valida, eelistas ta minu, mitte mõne suurema kamba seltskonda. Magasin tihti tema juures diivanil. Meie töö kulges tõusujoones – lahendasime palju juhtumeid; O’Kelly ei ähvardanud meid enam iga kord laiali ajada, kui paberitöö esitamisega hilja peale jäime. Olime kohtusaalis, kui Wayne mõisteti süüdi inimese tapmises („Ah, käi perse, mees!”). Sam O’Neill joonistas nutika karikatuuri meist kahest Mulderi ja Scullyna (mul on see siiani kusagil alles) ja Cassie kinnitas selle oma arvuti külge, põrkerauakleepsu kõrvale, mis ütles kehv võmm! ei mingit sõõrikut!.

Tagasi vaadates arvan, et Cassie ilmus minu jaoks välja just õigel ajal. Minu kõrvaltvaataja idealiseeritud ja vastupandamatu nägemus mõrvarühmast polnud sisaldanud selliseid nähtusi nagu Quigley või klatš või kuuesõnalise sõnavara ja hambapuuri pinina moodi aktsendiga narkarite lõpmatud ristküsitlemised. Olin ette kujutanud pinevil, kõrgendatud režiimi, et entusiasm, mis on nii laetud, et sähvib sädemeid, on kõik väikese ja tühise kõrvale lükanud, ning reaalsus tõi mulle hämmingu ja pettumuse nagu lapsele, kes avab säravas pakendis jõulukingi ja leiab sealt villased sokid. Kui poleks olnud Cassiet, oleksin arvatavasti muutunud tolleks uurijaks sarjast „Seaduse nimel”, selleks, kellel on maohaavad ja kes arvab, et kõige taga on valitsuse salasepitsused.