Читать книгу Vaikiv mets - Tana French - Страница 6

Ma ei räägi inimestele Knocknaree asjast. Ja miks ma peaksin seda tegema? See viiks ainult lõputute rõvedate küsimusteni mu olematute mälestuste kohta või kaastundliku ja ebatäpse spekulatsioonini mu psüühika seisukorra üle, ja mul pole mingit soovi kummagagi tegelda. Mu vanemad muidugi teavad, samuti Cassie ja Charlie-nimeline sõber internaatkoolist – ta on praegu Londonis kommertspankur; me peame ikka veel aeg-ajalt sidet – ning see tüdruk, Gemma, kellega ma vahel kohtamas käisin, kui olin umbes 19-aastane (koos olles jõime liiga palju, lisaks oli ta ka suur muretseja ning ma arvasin, et lugu teeb mind huvitavamaks); keegi teine ei tea.

Kui ma internaatkoolis käisin, loobusin Adami nimest ja hakkasin kasutama oma keskmist nime. Ei teagi täpselt, kas see oli vanemate või minu mõte, kuid leian, et see oli hea idee. Dublini telefoniraamatus on vähemalt viis lehekülge Ryaneid, aga Adam pole eriti tavaline nimi ja avalik tähelepanu oli väga suur (isegi Inglismaal, ma sirvisin salamahti läbi ajalehed, mida pidin kasutama, et läita klassivanemate ahjusid, kiskusin välja kõik olulise ja jätsin selle hiljem vetsukabiinis meelde, enne kui veega alla lasin). Varem või hiljem oleks keegi seose leidnud. Kuid ilmselt ei osanud keegi siduda uurija Robi ja tema inglise aktsenti väikse Knocknareest pärit Adam Ryaniga.

Ma muidugi teadsin, et peaksin sellest rääkima O’Kellyle, nüüd, kui töötasin juhtumi kallal, mis näis olevat tolle teisega seotud, aga kui aus olla, siis ei mõelnud ma sekundikski, et seda teen. Mind oleks juhtumi uurimisest kõrvaldatud – uurija ei tohi töötada millegi kallal, millega ta võib olla emotsionaalselt seotud – ja ilmselt oleks hakatud selle metsas veedetud päeva kohta kõike uuesti üle küsima, kuid ma ei näinud, mismoodi oleks see kasulik juhtumile või kogukonnale üldiselt. Mul on ikka veel elavad häirivad mälestused sellest, kuidas mind esimest korda üle kuulati: meeste hääled korrutasid karmi frustreerunud alatooniga vaikselt mu kuulmise äärealadel, samal ajal kui minu meeltes purjetasid valged pilved lõputult üle suure sinise taeva ja tuul puhus üle suure rohuse avaruse. Muud ma juhtunule järgnenud nädalatel ei näinud ega kuulnudki. Ma ei mäleta, et oleksin tollal suurt midagi tundnud, aga tagasi vaadates on see mõte kohutav – mu pea oli puhtaks pühitud, asendatud testpildiga, ja iga kord, kui uurijad tagasi tulid, püüdsid nad kõike uuesti pinnale tirida mõne assotsiatsioonide süsteemi abil, igritsedes mu kuklas ja hirmutades mind pahurasse kasutusse närvilisusse. Ja küll nad püüdsid – algul iga paari kuu tagant, koolivaheaegadel, siis igal aastal või nii, kuid mul polnud neile kunagi midagi rääkida, ja kui hakkasin kooli lõpetama, nad enam ei tulnud. Leidsin, et see oli suurepärane otsus, ja ma ei suutnud elu sees näha, kuidas saaks praegu selle juurde tagasi pöördudes kasulikku eesmärki teenida.

Ja kui aus olla, meeldis see nii mu egole kui ka ilumeelele: mõte kanda seda veidrat pinevil saladust kogu uurimise vältel kiivalt enda sees. Arvan, et tollal tundus see niisuguse asjana, mida Central Castingi agentuuri avastatud isepäine üksik hunt oleks teinud.

Helistasin kadunud isikute osakonda ja peaaegu kohe leiti võimalik isik. 12-aastase Katharine Devlini – pikkus 150 sentimeetrit, sale kehaehitus, pikad tumedad juuksed, pähkelpruunid silmad – kadumisest teatati aadressilt Knocknaree Grove 29 (mulle meenus äkki, et siin asulas oli kõikide tänavate nimi kas Knocknaree Grove või Close või Place või Lane, pidevalt viidi neil post valesse kohta) eile hommikul kell 10.15, kui ema läks teda äratama ning avastas, et tütar on kadunud. Kaksteist ja vanem – seda peetakse piisavaks põgenemiseaks ja Katharine oli ilmselt majast lahkunud omal soovil, nii et kadunud isikute osakond oli andnud talle päeva kojujõudmiseks, enne kui otsingurühma välja saadavad. Neil oli juba pressiteade kirjutatud, et see õhtuste uudiste tarvis meediale saata.

Tundsin ebaproportsionaalset kergendust, kui sain isikutuvastuse, kuigi mitte päris kindla. Ilmselt olin teadnud, et väike surnuna leitud tüdruk – eriti terve ja hoolitsetud väike tüdruk nii väikeses kohas kui Iirimaa – ei saa jääda tuvastamata; aga selles juhtumis tegid paljud asjad mind närviliseks ja ma arvan, et minu ebausklik pool oli lootnud, et see laps jääb nimetuks, nagu oleks ta langenud alla eikusagilt, ning et tema DNA sobib minu tosse määrinud verega ja mitme teise „Salatoimikute” tüüpi värgiga. Saime Sophielt isikutuvastuseks vajaliku foto: see oli polaroidpilt, võetud vähem häiriva nurga alt, perele näitamiseks, seejärel suundusime tagasi soojakute juurde.

Kui lähemale jõudsime, hüppas doktor Hunt ühest soojakust välja nagu väike mees vanadel Šveitsi kelladel. „Kas te… tähendab, see on siis kindlasti mõrv, jah? Vaene laps. Kohutav!”

„Me käsitleme seda kahtlase surmana,” ütlesin ma. „Praegu peame teie meeskonnaga kiirelt paar sõna rääkima. Seejärel tahaksime vestelda isikuga, kes laiba leidis. Teised saavad tagasi tööle minna, kui nad jäävad väljapoole kuriteopaiga piire. Nendega räägime hiljem.”

„Kuidas… Kas on millegagi näidata, kus see… kus nad ei tohiks olla? Lint ja muu selline?”

„Politseilint on kohale pandud,” ütlesin ma. „Kui nad on sellest väljaspool, on see okei.”

„Peame teilt paluma mõnd ruumi, mida saaksime kasutada kohapealse kontorina,” ütles Cassie, „ülejäänud päevaks ja ilmselt kauemakski. Kus kõige parem koht oleks?”

„Kasutage leiukuuri,” pakkus Mark kusagilt välja ilmudes. „Meil on kontorit vaja ja igal pool mujal on loga-laga.” Ma polnud seda väljendit varem kuulnud, kuid vaade soojaku ustest – saapajälgi täis mudakihid, madalad längus pingid, kõikuvad hunnikud põllutööriistu ja jalgrattaid ja kollaseid helkurveste, mis meenutasid ebameeldivalt mu vormikandmise aega – andsid piisava selgituse.

„Kui seal on laud ja mõni tool, siis sobib,” ütlesin ma.

„Leiukuur,” sõnas Mark ja viitas peaga ühe soojaku poole.

„Mis Damienil viga on?” küsis Cassie Huntilt.

Mees pilgutas abitult silmi, suu üllatusest lahti. „Mis… millisel Damienil?”

„Sellel Damienil, kes on teie meeskonnas. Varem ütlesite, et Mark ja Damien teevad tavaliselt ringkäike, aga Damien ei saa uurija Ryanile ümbrust näidata. Miks?”

„Damien on üks neist, kes laiba leidis,” vastas Mark, kui Hunt sõnu otsis. „Nad said ikka paraja šoki.”

„Mis Damieni perekonnanimi on?” küsis Cassie kirjutades.

„Donnelly,” ütles Hunt rõõmsalt, olles lõpuks kindlal pinnal. „Damien Donnelly.”

„Ja oli ta kellegagi koos, kui laiba leidis?”

„Mel Jacksoniga,” ütles Mark. „Melaniega.”

„Lähme räägime nendega,” laususin ma.

Arheoloogid istusid ikka veel ajutises sööklas laua ümber. Neid oli viisteist või kakskümmend; kui me sisse astusime, pöördusid pilgud ukse poole, ainitised ja sünkroniseeritud nagu linnupoegadel. Nad kõik olid noored, varajastes kahekümnendates eluaastates, ja näisid nooremadki, oma grungeliku tudengi rõivastusstiiliga ja tuulest sasitud, välise eluviisi lihtsuses, mis, kuigi päris kindlasti illusoorne, viis mu mõtted kibutsiasukatele ja Waltonitele.10 Tüdrukud ei kasutanud meiki ja nende juuksed olid patsis või hobusesabas, kinni, et soeng oleks praktiline, mitte armas; poistel olid habemeudemed ja nahka ajavad päikesepõletused. Ühel neist, kellel oli villane müts ja süütu nägu, millest õpetajad õudusunenägusid nägid, oli igav hakanud ja ta sulatas välgumihklileegiga ühe katkise CD peal asju. Tulemus (painutatud teelusikas, mündid, suitsupaki tsellofaan, paar kartulikrõpsu) oli üllatavalt meeldiv, nagu mõni sünge kaasaegse linnakunsti ilming. Nurgas oli toiduplekine mikrolaineahi ja üks väike kohatu osa minust tahtis teha kutile ettepaneku panna CD ahju, et näha, mis juhtub.

Hakkasime Cassiega ühel ajal rääkima, kuid mina jätkasin. Ametlikult oli tema peauurija, sest tema oli öelnud: „Me võtame selle ise”, aga me pole kunagi sel põhimõttel töötanud ja ülejäänud rühm oli harjunud nägema, et juhtumite stendil oli „peamise” alla kritseldatud „M & R”, ning mul oli ootamatu kangekaelne tung selgeks teha, et suutsin seda uurimist samamoodi juhtida kui Cassie.

„Tere hommikust!” ütlesin ma. Enamik noortest pomises midagi vastu. Skulptor ütles valjusti ja rõõmsalt „Tere päevast!” – seda see ju oli – ja ma mõtlesin, millisele tüdrukule ta püüdis muljet avaldada. „Mina olen uurija Ryan ja tema on uurija Maddox. Nagu te teate, leiti täna varem teie maa-alalt tüdruku surnukeha.”

Üks noormees lasi oma hingeõhu väikse pahvakuga välja ja hingas siis uuesti sisse. Ta istus nurgas, kahe tüdruku vahel varjus nagu võileiva sisu, mõlemad käed suure aurava kruusi ümber; tal olid lühikesed pruunid lokid ja nägus aval tedretähniline poistebändi liikme nägu. Olin päris kindel, et see oli Damien Donnelly. Teised näisid vaiksed (välja arvatud Skulptor), aga mitte traumeeritud, kuid tema oli oma tedretähnide all kahvatu ja pigistas kruusi liiga kõvasti.

„Meil on vaja rääkida igaühega teist,” ütlesin ma. „Palun ärge lahkuge alalt enne meid. Meil pole ehk võimalik niipea teie kõigini jõuda, aga palun pidage vastu, isegi kui peate natuke hilja peale jääma.”

„Kas me oleme kahtlusalused?” küsis Skulptor.

„Ei,” ütlesin ma, „aga meil on vaja teada saada, kas teil on olulist infot.”

„Ähh,” ütles ta pettunult ja vajus oma toolil uuesti röötsakile. Ta hakkas CD peal šokolaadiruutu sulatama, püüdis kinni Cassie pilgu ja pani välgumihkli käest. Kadestasin teda: olen alati tahtnud olla üks neist, kes võtab kõike nagu super lahedat seiklust, ja mida kohutavam kogemus on, seda parem.

„Veel üks asi,” vastasin ma. „Reporterid jõuavad ilmselt iga hetk kohale. Ärge nendega rääkige. Tõsiselt. Kui neile midagi öelda, isegi seda, mis näib tähtsusetu, võib see kogu uurimise kihva keerata. Jätame teile oma nimekaardid, juhuks kui arvate, et teil on infot, mida me peaksime teadma. Küsimusi on?”

„Aga kui nad pakuvad meile näiteks miljoni?” päris Skulptor.

Leiukuur oli magedam, kui olin oodanud. Kuna Mark oli rääkinud väärtuslikest asjadest, oli mu kujutlusvõime mananud silme ette kuldkarikad ja skeletid ja mündid. Kuuris aga oli ainult kaks tooli, lai laud, mis oli täis joonistuspabereid, ja uskumatu kogus katkiseid savinõusid, mis olid topitud kilekottidesse ja asetatud auklikele kokkupandavatele metallriiulitele.

„Leiud,” ütles Hunt, viibates riiulite poole. „Ma arvan, et… Noh, võib-olla mõni teine kord. Mõned väga kenad rahamärgid ja rõivahaagid.”

„Jah, mõni teine kord, doktor Hunt,” ütlesin ma. „Kas te saaksite meile umbes kümme minutit anda ja siis Damien Donnelly siia saata?”

„Damieni,” kordas Hunt ja astus välja. Cassie sulges tema taga ukse. Ma ütlesin: „Kuidas ta küll suudab seda väljakaevamist juhtida?” ja hakkasin joonistusi laual kokku tõstma – need olid ilusad peenelt varjutatud pliiatsivisandid vanast mündist, eri nurkade alt. Münt ise, üks külg kõvasti painutatud ja mullakihtidest krobeline, kükitas kilekotikeses keset lauda. Leidsin paberitele koha kartoteegikapi peal.

„Marki-suguseid tööle võttes,” vastas Cassie. „Näib, et tema on väga süstemaatiline. Mis selle juukseklambriga oli?”

Lükkasin joonistuste servi otseks. „Jamie Rowan kandis vist üht sellist, mis sarnanes kirjeldusega.”

„Ahaa!” ütles Cassie. „Seda ma arvasin. Kas see on kaustas kirjas või sa lihtsalt mäletad seda?”

„Mis vahet seal on?” See kõlas tõredamalt, kui kavatsesin.

„No kui on mingi seos, ei saa me seda ainult endale hoida,” ütles Cassie arukalt. „Näiteks kui peame laskma Sophiel võrrelda praegust verd 1984. aasta prooviga ja me ei ütle talle, miks. Oleks palju lihtsam asju selgitada, kui seos oleks selgena kaustas olemas.”

„Ma olen päris kindel, et see on nii,” ütlesin ma. Laud kõikus; Cassie leidis tühja paberilehe ja voltis selle lauajala alla toeks. „Kontrollin kohe täna üle. Ära seni Sophiele midagi ütle, okei?”

„Muidugi,” nõustus Cassie. „Kui seda kaustas pole, jätame selle kõrvale.” Ta kontrollis uuesti lauda: parem. „Rob, kas sa ikka oled võimeline seda juhtumit uurima?”

Ma ei vastanud. Nägin aknast, kuidas surnukuuripoisid laipa Sophie juhendamise ja žestikuleerimise saatel kilesse keerasid. Nad ei pidanud kanderaami tõstmiseks mingit vaeva nägema; see näis peaaegu kaalutu, kui nad selle kaubiku juurde tarisid. Tuul väristas järsult mu näo ees klaasi ja ma keerasin ringi. Tahtsin ootamatult ja ägedalt karjuda „Jää, kurat, vait!” või „Perse see juhtum, ma astun minema!” või midagi muud hoolimatut ja mõtlematut ja dramaatilist. Aga Cassie toetas end ainult vastu lauda ja ootas, vaadates mind oma pruunide silmade ainitisel pilgul, ja mul on alati olnud hea pidurdussüsteem, anne valida pöördumatu asemel iga kord midagi rahus-tavat.

„Minuga on kõik korras,” ütlesin ma. „Viruta mulle lihtsalt jalaga, kui ma liiga tujukaks lähen.”

„Hea meelega,” lausus Cassie ja irvitas. „Taevas küll, vaata seda kõike… ma loodan, et saame selle korralikult üle vaadata. Ma tahtsin väiksena arheoloogiks saada, kas ma olen sellest rääkinud?”

„Umbes miljon korda,” ütlesin.

„Veab siis, et sul haugimälu on, ah? Ma käisin tavaliselt tagaaias sonkimas, aga leidsin ainult katkise nokaga portselanpardi.”

„Tundub, et ma oleksin pidanud ise tagaaias kaevamas käima,” ütlesin. Tavaliselt oleksin teinud mõne sellise vihje nagu „õiguskaitseorganite kaotus on arheoloogia võit”, ent olin korraliku lõõpimise jaoks ikka veel liiga närviline ja häiritud; kõik oleks valesti välja kukkunud. „Mul oleks võinud olla maailma suurim keraamikakildude erakogu.”

„Oi, küll selle lausega saaks baarides naisi sebida,” ütles Cassie ja kaevas oma märkmiku välja.

Damien tuli kohmakalt sisse, ühes käes rippumas plasttool ja teekruus ikka veel teises. „Tõin selle…” ütles ta, kasutades kruusi, et osutada ebakindlalt oma toolile ja nendele kahele, millel istusime meie. „Doktor Hunt ütles, et tahtsite mind näha.”

„Jepp,” vastas Cassie. „Ütleksin „võta tool”, aga sul juba on üks.”

Damienil kulus hetk mõistmiseks; siis naeris ta natuke, kontrollides meie ilmeid, et näha, kas see on okei. Ta istus ja hakkas kruusi lauale panema, muutis aga meelt ja hoidis seda enda süles, vaadates suurte kuulekate siniste silmadega meile otsa. See kutt kuulus kindlalt Cassiele. Ta nägi välja nagu tüüp, kes on harjunud sellega, et naised tema eest hoolt kannavad; ta nagunii juba värises, ja kui mingi mees oleks teda üle kuulanud, oleks ta ilmselt sattunud sellisesse seisu, et me poleks temast kunagi midagi kasulikku välja õngitsenud. Ma võtsin tähelepandamatult pastaka.

„Kuule,” ütles Cassie rahustavalt, „ma tean, et sa oled suure šoki läbi elanud. Lihtsalt võta rahulikult ja arutame sündmused koos uuesti läbi, okei? Alusta sellest, mida sa tegid täna hommikul, enne kui kivi juurde läksid.”

Damien hingas sügavalt ja niisutas keelega huuli. „Me… hmm… me töötasime keskaegse kuivenduskraavi kallal. Mark tahtis näha, kas me saame mööda seda veidi kaugemale minna. Teate, me nagu seome praegu lahtisi otsi kokku, sest kaevamine lõpeb varsti…”

„Kui kaua see juba kestnud on?” küsis Cassie.

„Kaks aastat, aga mina olen olnud siin juunist saadik. Õpin kolledžis.”

„Ma tahtsin ka kunagi arheoloogiks saada,” ütles Cassie. Toksasin teda vastu jalga; ta astus mulle jala peale. „Kuidas kaevamine edeneb?”

Damieni nägu lõi särama; ta näis peaaegu rõõmust sõge, aga võib-olla oligi sõgedus tema tavapärane ilme. „See on olnud hämmastav. Ma olen nii õnnelik, et siin saan olla.”

„Mina aga olen kade,” ütles Cassie. „Kas siin lastakse inimestel ka vabatahtlikult kaasa lüüa, näiteks nädal või nii?”

„Maddox,” manitsesin ma tuimalt, „äkki arutad oma karjäärimuutust pärastpoole?”

„Sor-ri!” ütles Cassie, pööritas silmi ja irvitas Damienile. Too irvitas lahkelt vastu. Mul tekkis Damieni vastu ebamäärane, põhjendamatu vastumeelsus. Taipasin, miks Hunt oli määranud talle giidi ülesande – ta oli suhtekorraldaja unistus, sinised silmad ja uje olek –, kuid mulle pole kunagi meeldinud veetlevad abitud mehed. Arvan, et see on sama reaktsioon, mis tekib Cassiel lapsehäälega lihtsameelsete tüdrukute peale, keda mehed tahavad alati kaitsta: segu vastikusest, küünilisusest ja kadedusest. „Okei,” ütles ta, „nii et te läksite kivi juurde…?”

„Pidime rohu ja mulla selle ümbert ära koristama,” jutustas Damien. „Ülejäänud osa tõmmati eelmisel nädalal buldooseriga puhtaks, aga kivi ümber jäeti väike lapp, sest me ei tahtnud riskida sellega, et buldooser kivile pihta läheb. Pärast teepausi ütles Mark mulle ja Melile, et võiksime minna ja seal natuke mütata, samal ajal kui teised kraaviga tegelevad.”

„Mis kell see oli?”

„Teepaus lõpeb üksteist viisteist.”

„Ja edasi…?”

Damien neelatas ja võttis kruusist lonksu. Cassie naaldus julgustavalt ette ja ootas.

„Me… ee… märkasime midagi kivi peal. Arvasime, et see on jakk või midagi, et keegi on oma jaki sinna unustanud. Ma ütlesin… hmm… ütlesin „Mis see on?” ja läksin lähemale ja…” Ta langetas pilgu kruusile. Tema käed hakkasid jälle värisema. „See oli inimene. Ma arvasin, et ta on, teate küll, teadvuseta või midagi, raputasin teda, käsivart ja… ee… ta tundus imelik. Külm ja… ja kange. Kummardusin tema kohale, et näha, kas ta hingab, aga ta ei hinganud. Ta oli verine, ma nägin verd. Näo peal. Siis teadsin, et ta on surnud.” Damien neelatas uuesti.

„Sa oled tubli,” ütles Cassie õrnalt. „Mis te siis tegite?”

„Mel ütles „Oi issand!” või midagi, siis jooksime tagasi ja teatasime sellest doktor Huntile. Ta käskis meil kõigil sööklasse minna.”

„Okei, Damien, ma tahan, et sa nüüd hoolega mõtled,” ütles Cassie. „Kas sa nägid täna või paaril viimasel päeval midagi, mis tundus veider? Kas keegi võõras luusis siin ringi, kas miski oli korrast ära?”

Damien heitis talle tühja pilgu, huuled kergelt avatud, ja võttis uue teelonksu. „See ilmselt ei huvita teid…”

„Kõik võib meid aidata,” lausus Cassie. „Isegi mõni pisiasi.”

„Okei.” Damien noogutas innukalt. „Okei, esmaspäeval, kui ootasin bussi, et koju sõita, asula värava juures, nägin üht meest, kes kõndis mööda teed ja läks asulasse. Ei teagi, miks ta mulle üldse silma jäi, lihtsalt… ta nagu uuris ümbrust, enne kui asulasse läks, nagu kontrolliks, kas keegi jälgib teda või midagi.”

„Mis kell see oli?” küsis Cassie.

„Me lõpetame pool kuus, nii et see võis olla kakskümmend minutit enne kuut. See oli teine imelik asi. Teate, siia ei pole muidu jala asja kui ainult poodi või pubisse minnes, aga pood suletakse juba kell viis. Nii et ma mõtlesin, kust ta küll tuleb.”

„Milline ta välja nägi?”

„Pigem pikk, meeter kaheksakümne kanti. Kolmekümne ringis, ma arvan. Turske. Vist kiilakas. Ja tumesinistes dressides.”

„Kas sa saaksid portreteerija abil temast pildi kokku panna?”

Damien pilgutas kiiresti silmi ja näis ehmunud. „Ee… Ma ei näinud teda nii hästi. Tähendab, ta tuli mööda teed, teiselt poolt asula sissepääsu. Ma nii põhjalikult ei jälginud – ei usu, et ma mäletan…”

„Pole tähtis,” ütles Cassie. „Ära muretse, Damien. Kui sa arvad, et oskad kirjeldada meile veel mõnda detaili, anna mulle teada, eks? Vahepeal lihtsalt hoolitse enda eest.”

Saime Damieni aadressi ja telefoninumbri, andsime talle nimekaardi (tahtsin anda talle ka pulgakommi selle eest, et ta nii julge poiss on, kuid see pole osakonna standardne protseduur) ja saatsime tagasi teiste juurde, paludes tal järgmisena kutsuda Melanie Jacksoni.

„Armas lapsuke,” ütlesin ettevaatlikult, katsetades.

„Jah,” vastas Cassie kuivalt. „Pean teda meeles, juhuks kui ma peaksin kunagi lemmiklooma tahtma.”

Mel oli palju kasulikum kui Damien. Ta oli pikk ja kõhn šotlanna, lihaseliste pruunide käsivarte ja liivakarva sassis hobusesabaga ning ta istus nagu poiss, jalad kindlalt laiali.

„Võib-olla te juba teate seda, aga tüdruk on asulast,” ütles neiu esmalt. „Või kusagilt siit kandist igatahes.”

„Kuidas sa seda tead?” küsisin ma.

„Kohalikud noored käivad vahetevahel kaevamisalal. Neil pole suvel muud teha. Nad tahavad tavaliselt teada, kas me oleme leidnud maetud aardeid või skelette. Olen teda paar korda siin näinud.”

„Millal viimane kord oli?”

„Võib-olla kaks või kolm nädalat tagasi.”

„Kas ta oli kellegagi koos?”

Mel kehitas õlgu. „Ma ei mäleta, kellega konkreetselt. Tavalise noortekambaga vist.”

Mulle meeldis Mel. Ta oli ehmunud, kuid ei näidanud seda välja; ta näppis kummipaela, vormides seda mõhnaliste sõrmede vahel kujudeks. Ta rääkis põhiliselt sama lugu mis Damien, aga teda ei pidanud nii palju meelitama ja hellitama.

„Teepausi lõpus käskis Mark mul minna ohvrikivi juurde kõplaga müttama, et saaksime selle ümbruse üle vaadata. Damien ütles, et tuleb kaasa – tavaliselt me üksi ei tööta, sest see on igav. Poolel teel nõlvast üles nägime kivi peal midagi sinivalget. Damien küsis „Mis see on?” ja ma ütlesin „Kellegi jakk võib-olla”. Kui jõudsime natuke lähemale, taipasin, et see on laps. Damien raputas ta kätt ja kontrollis, kas ta hingab, aga kohe võis aru saada, et ta on surnud. Ma polnud kunagi enne laipa näinud, aga…” Mel hammustas põske ja vangutas pead. „See on jama, kui öeldakse „Oh, ta nagu lihtsalt magas”. Vahest saab ju kohe aru.”

Me mõtleme surelikkusest tänapäeval nii vähe, ainult vibutame trendikate trennide ja kõrge kiudainesisaldusega putrude ja nikotiiniplaastritega hüsteeriliselt selle poole. Mõtlesin rangest Victoria-aegsest meelekindlusest hoida surma pidevalt meeles, kompromissitutest hauakividest: pea meeles, palverändur, kui siit möödud, selline, nagu oled praegu, olin kord mina; selliseks, nagu olen praegu, varsti saad ka sina… Praegu pole surm üldse lahe, see on väga vanamoodne. Minu arvates on meie ajastut defineeriv omadus kiire pöörlemine, kõik on tehtud turu-uuringute järgi, brändid ja bändid on loodud täpselt vajalike kirjelduste järgi; oleme nii harjunud asjadega, mis muutuvad sääraseks, nagu me iganes tahame, nii et surmaga silmitsiseismine põhjustab sügavat pahameelt, sest seda ei saa kuidagi ümber keerata, see on muudkui vääramatult tema ise. Laip oli šokeerinud Mel Jacksonit palju sügavamalt kui kõige kaitstumat Victoria-aegset neitsit.

„Kas surnukeha oleks kahe silma vahele jäänud, kui see oleks juba eile seal kivil olnud?” küsisin ma.

Mel tõstis pilgu, silmad pärani. „Ah, raisk… te arvate, et see oli seal terve selle aja, kui me…?” Kuid kohe raputas neiu pead. „Ei. Mark ja doktor Hunt käisid eile pärastlõunal kogu ala läbi, et teha nimekiri sellest, mida on vaja veel teha. Nad oleksid seda näinud… teda. Me ei märganud teda täna hommikul, sest olime all, kuivenduskraavi lõpus. Künka küljel asuva kivi ülemist osa ei saanud me sealt kuidagi näha.”

Mel polnud märganud midagi ebaharilikku, ka mitte Damieni dressides veidrikku: „Teda poleks ma nagunii näinud. Ma ei sõida bussiga. Enamik meist, kes ei ela Dublinis, elavad selles majas, mis on meile üüritud, paar kilti mööda teed edasi. Markil ja doktor Huntil on auto, me saame nendega tagasi sõita. Me ei sõida asulast mööda.”

See „nagunii” huvitas mind: see laskis paista, et Mel ei uskunud, et veider dressides kutt oleks oluline, nagu ma isegi ei uskunud. Damien näis mulle tüübina, kes ütleks ükskõik mida, kui arvaks, et see su rõõmsamaks teeb. Soovisin, et oleksin temalt küsinud, kas tol mehel olid kontsakingad jalas.

Sophie ja tema noored kriminalistid olid ohvrikiviga lõpetanud ja liikusid nüüd ringis järk-järgult sellest eemale. Ütlesin talle, et Damien Donnelly oli laipa puudutanud ja selle kohale kummardunud; vajasime tema sõrmejälgi ja juukseid, et ta kahtlusaluste seast kõrvaldada. „On idioot!” ütles Sophie. „Peaksime vist tänulikud olema, et ta ei arvanud heaks tüdrukut oma jopega kinni katta.” Kombinesoon ajas teda higistama. Sophie selja taga tiris meeskriminalist salaja märkmikust lehekülje välja ja alustas uut.

Jätsime auto väljakaevamisala kõrvale ja kõndisime teed mööda asula poole (kusagil lihastes mäletasin ma ikka veel üle müüri ronimist: jala toetuspunkti, betooni kraapimist põlve vastas, maandumise põntsu). Cassie nõudis, et peame minema tee peale jäävasse poodi; kell oli kaks läbi ja meil ei pruukinud tulla vahepeal uut võimalust lõunat pidada. Cassie sööb nagu teismeline poiss ja vihkab söögiaegade vahelejätmist, mis mulle tavaliselt meeldib – naised, kes elavad täpselt väljamõõdetud salatiportsudest, häirivad mind –, aga ma tahtsin tänasega ühele poole jõuda nii kiiresti kui võimalik.

Ootasin kaupluse ees ja tegin suitsu, kui Cassie kahe kilesse pakitud võileivaga välja tuli ja ühe mulle andis. „Võta.”

„Ma pole näljane.”

„Söö see kuradima võileib ära, Ryan. Ma ei vea sind seljas koju, kui sa ära minestad.” Ma pole tegelikult kunagi oma elus minestanud, kuid kipun söömist unustama, kuni hakkan ärrituma või muutun uimaseks.

„Ma ju ütlesin, et ma pole näljane,” kordasin, kuuldes hääles vinguvat tooni, aga võtsin siiski võileiva välja: Cassiel oli õigus, päev venib tõenäoliselt väga pikaks. Istusime äärekivile ja ta koukis seljakotist sidrunikokapudeli. Võileib oli ametlikult kanatäidisega, kuid maitses nagu kileümbris ning koka oli soe ja liiga magus. Mul läks süda kergelt pahaks.