Читать книгу Vaikiv mets - Tana French - Страница 5

Devlini juhtumi saime ühel augustikuu kolmapäeva hommikul. Minu märkmete järgi oli see kell 11.48, kui kõik olid väljas kohvitamas. Me Cassiega mängisime minu arvutis ussimängu.

„Haa!” ütles Cassie, tõukas ühe oma ussi pesapallikurikaga minu ussi kallale ja lükkas selle kaljult alla. Lennul ookeani poole karjus minu uss Kojamees Willy mulle „Ah sa vana memmepoju!”.

„Ma lasksin meelega sul seda teha,” ütlesin ma Cassiele.

„Muidugi lasksid,” soostus Cassie. „Ükski tõeline mees ei saa kunagi väikse tüdruku käest pähe. Isegi uss teab seda: ainult munadeta, testosteroonivaba tuuletasku võib…”

„Õnneks olen ma oma maskuliinsuses piisavalt kindel, nii et mind ei ähvarda…”

„Kuss!” ütles Cassie ja pööras mu näo tagasi monitori poole. „Tubli poiss! Ole nüüd ilusti ja mängi oma ussiga. Jumal teab, et keegi teine seda sinu eest ei tee.”

„Ma arvan, et lähen üle kuskile mõnusasse ja rahulikku paika, nagu ERU,”6 ütlesin ma.

„ERU vajab kiiret reageerimist, kullake,” lausus Cassie. „Kui sul kulub pool tundi aega, et otsustada, mida teha kujuteldava ussiga, ei taha sind keegi pantvange päästma.”

Samal hetkel tormas O’Kelly mõrvarühma ruumi ja nõudis: „Kus kõik on?” Cassie vajutas kõvasti Alti ja Tabi; ühe tema ussi nimi oli O’Smelly ja ta oli seda sihilikult lootusetutesse olukordadesse saatnud, et vaadata, kuidas ta koos plahvatavate lammastega õhku lendab.

„Kohvipausil,” vastasin ma.

„Arheoloogide rühm leidis laiba. Kes läheb?”

„Me võtame selle ise,” ütles Cassie, tõugates jalaga mu tooli, nii et ta sõitis enda toolil tagasi oma laua taha.

„Miks meie?” küsisin ma. „Kas patoloog ei saa sellega tegelda?”

Seaduse järgi peavad arheoloogid politseisse helistama, kui nad leiavad inimjäänuseid kuni kahe ja poole meetri sügavuselt maapinna alt. Juhuks kui mõnel geeniusel tuleb mõte varjata mõrva nii, et matab laiba XIV sajandi kalmistule ja loodab, et seda peetakse keskajast pärinevaks. Nad vist arvavad, et kõik, kellel on ettevõtmist kaevata sügavamale kui kaks ja pool meetrit, ilma et teda märgataks, väärib juba pühendumise eest vabadust. Politseinikke ja patolooge kutsutakse välja üsna sageli, kui vajumine ja erosioon on toonud skeleti pinna lähedale, kuid tavaliselt on see vaid formaalsus; nüüdse aja ja iidsete jäänuste vahel on suhteliselt lihtne vahet teha. Uurijad kutsutakse välja ainult erijuhtudel, tavaliselt kui turbasoo on säilitanud liha ja luud nii ideaalselt, et surnukehal on kõik värske laiba tunnused.

„Seekord mitte,” ütles O’Kelly. „See on hiljutine. Noor, naissoost, näib mõrva moodi. Politsei tahab meid. Nad on siinsamas Knocknarees, seega ei pea te ööseks sinna jääma.”

Mu hingamisega juhtus midagi veidrat. Cassie lõpetas oma asjade seljakotti loopimise ja ma tundsin, kuidas tema pilk lühikeseks hetkeks minule pidama jäi. „Söör, kahju küll, aga me ei saa praegu teist mõrvauurimist ette võtta. Me oleme McLoughlini juhtumiga kinni ja…”

„Maddox, siis see sind ei häirinud, kui arvasid, et saad lihtsalt vaba pärastlõuna,” ütles O’Kelly. Talle ei meeldinud Cassie mitmel arvataval, kuid nõmedal põhjusel – sugu, riietus, vanus, poolkangelase minevik – ja see häiris Cassiet rohkem kui asjaolu, et ta polnud meele järele. „Kui teil on aega päev otsa maal olla, on teil aega ka tõsiseks mõrvauurimiseks. Kriminalistikabüroo on juba teel.” Ja ta lahkus.

„Kurat küll!” ütles Cassie. „Kurat küll, see väike sitakott! Ryan, anna andeks! Ma ei osanud arvata…”

„Pole hullu, Cass,” ütlesin ma. Cassie üks parimaid omadusi on see, et ta teab, millal suu kinni panna ja sind rahule jätta. Tema kord oli autot juhtida, aga ta valis mu märgistamata lemmiku, 1998. aasta Saabi, mis töötab nagu unistus, ja viskas võtmed mulle. Autos tiris ta oma CD-hoidja kotist välja ja ulatas mulle; juht valis muusika, kuid mul läks tavaliselt meelest midagi kaasa võtta. Valisin esimese, millel näis kõva bassitümps taga olevat, ja panin selle valjult mängima.

Ma polnud tollest suvest saadik Knocknarees käinud. Olin läinud internaatkooli paar nädalat pärast seda, kui Jamie oleks pidanud minema – mitte samasse kooli, vaid ühte, mis asus Wiltshire’is, nii kaugel, kui mu vanematel oli võimalik endale lubada –, ja kui ma jõuluks koju sain, elasime juba Leixlipis, teisel pool Dublinit. Kui jõudsime neljarealisele maanteele, otsis Cassie kaardi välja ja leidis mahasõidu koha, juhatades meid edasi mööda auklikke teid, mille äärtes oli rohupuhmaid ja metsikuks kasvanud hekke, mis vastu aknaid kraapisid.

Ilmselt olen alati soovinud, et mäletaksin, mis tolles metsas juhtus. Need mõned üksikud inimesed, kes seda Knocknaree asja teavad, soovitavad varem või hiljem alati, et ma prooviksin hüpnootilist regressiooni, kuid mingil põhjusel on see mõte mulle vastumeelne. Mulle tunduvad kahtlased kõik asjad, millel on vähegi new age’i haisu juures, mitte selle praktiseerimise pärast, sest ohutust kaugusest vaadatuna on selles nii mõndagi head, vaid sellega tegelejate pärast, kuna näib, et nad suruvad su kuskil peol alati nurka ja seletavad, kuidas nad avastasid, et on ellujääjad ja väärivad õnne. Kardan, et tulen hüpnoosist välja enesele rahuldust pakkuva valgustatuse suhkruse glasuuriga nagu 17-aastane, kes on äsja Kerouaci avastanud, ja hakkan pubides võõraid oma usku pöörama.

Knocknaree väljakaevamisala oli ühe künka külje all madalal nõlval asuv suur väli. See oli mullani paljaks kraabitud ja segi paisatud, täis dešifreerimatut arheoloogilist tavaari – kraavid, tohutud mullahunnikud, soojakud, siin-seal konarliku kivimüüri fragmendid nagu mingi hullu labürindi piirjooned. Pilt oli sürreaalne, kustkui tuumasõjajärgne. Ühelt poolt piiras seda tihe puudesalu, teiselt poolt müür, korrapärased katusekelbid üle piilumas; see ulatus puude juurest maanteeni. Nõlva tipu lähedal müüri ääres olid kriminalistid kobaras millegi ümber, mis oli piiratud sinivalge politseilindiga. Ma ilmselt tundsin neid kõiki, kuid kontekst – valged kaitseülikonnad, tegusad kinnastatud käed, nimetud peened instrumendid – muutis nad võõraks ja võikaks ja ilmselt CIA-ga seotuks. Paar tuvastatavat objekti näisid kui pildiraamatust võetud ja rahustavad: madal valgeks lubjatud majake kohe tee kõrval, musta-valgekirju karjakoer selle ees end välja sirutanud, käpad unes siblimas; kivitorn, mida kattev luuderohi väreles nagu vesi tuule käes. Valgus võbeles jõe tumedal viilul, mis lõikas läbi väljakaevamisala ühe nurga.

kaldamudasse kaevunud tossutallad, lehtede varjud punasele T-särgile laike heitmas, okstest ja nöörist õngeridvad, sääskede eemalepeletamine: ole vait, sa hirmutad kalad ära!..

Selle välja asemel oli enne mets, kakskümmend aastat tagasi. Metsast oli järele jäänud ainult puudesalk. Mina olin elanud kunagi ühes neist müüritagustest majadest.

Ma ei olnud osanud seda oodata. Ma ei vaata Iiri uudiseid; need näitavad tavaliselt migreeniga kaasneva uduse, sotsiopaadi pilguga identseid poliitikuid, kes annavad edasi mõttetut valget müra, vidinat-vadinat, mis tekib, kui mängitad kümnetollist vinüülplaati 45 pöördega minutis. Jään välismaiste uudiste juurde, sest kauguse tõttu on lihtsam uskuda troostivat illusiooni, et sealsed tegijad on teistsugused. Ma küll teadsin ähmaselt, et kuskil Knocknaree kandis on arheoloogiline väljakaevamispaik ja et sellega on seotud mingi vaidlus, kuid ma polnud detailidesse ega täpsesse asukohta süvenenud. Seda pilti ma igatahes oodata ei osanud.

Parkisin auto soojakute kobarast teisele poole teed, kriminaalbüroo kaubiku ja suure pika mersu – Cooper, riiklik patoloog – vahele teetaskusse. Ronisime autost välja ja ma seisatasin, et relva kontrollida: puhas, laetud, kaitseriiv peal. Ma kannan õlakabuuri; silmatorkavamas kohas näiks see taktitu, nagu liputamise legaalne ekvivalent. Cassie ütleb, et kuradile taktitus, sest kui oled 167 sentimeetri pikkune noor naine, siis pole paha, kui sul on veidi ülbet ülemvõimu, mistõttu kannab tema relvavööd. Sageli töötab erinevus meie kasuks: ei teata, kumba karta, kas väikest relvaga tüdrukut või suurt relvata kutti, ja otsustamatus hoiab neid segaduses.

Cassie toetas end vastu autot ja koukis seljakotist sigaretid välja. „Tahad ka?”

„Ei, aitäh,” vastasin ma. Käisin turvistiku üle, pingutasin rihmasid, tegin kindlaks, et need pole keerdus. Sõrmed olid paksud ja kohmakad, justkui ei kuuluks need minule. Ma ei tahtnud, et Cassie mainiks, et kes iganes see tüdruk on ja mil iganes ta on tapetud, on ebatõenäoline, et mõrvar kuskil soojaku taga varitseb ja ootab, et ta sihikule võetaks. Cassie ajas pea kuklasse ja puhus suitsu pea kohale okstesse. See oli tavaline Iirimaa suvi, ärritavalt mõõdukas, päike ja taevas sõudvad pilved ja kõverasse ajav tuul. Iga hetk võis vabalt hakata paduvihma sadama või päike kõrvetama või mõlemat.

„Lähme,” ütlesin ma. „Elame sisse.” Cassie kustutas koni kingatalla all ja pistis selle tagasi paki sisse ning me ületasime tee.

Keskealine mees, hargnev džemper seljas, hulkus soojakute vahel ja näis eksinud. Ta elavnes tublisti, kui meid märkas.

„Uurijad,” ütles ta. „Olete uurijad, jah? Doktor Hunt… see tähendab Ian Hunt. Väljakaevamisala juhataja. Kuhu te soovite, kontorisse või laiba juurde või…? Teate, ma pole ju selles asjas päris kodus… protokollis ja muudes värkides.” Ta oli üks neist inimestest, keda aju hakkab otsekohe koomiksitegelasena ette kujutama: juurde soditud tiivad ja nokk ja tadaa! ongi professor Yaffle7 valmis.

„Uurija Maddox ja tema on uurija Ryan,” ütles Cassie. „Kui teile sobib, doktor Hunt, siis ehk üks teie kolleegidest annab kogu ala kohta uurija Ryanile ülevaate, kuni teie mulle surnukeha näitate?”

Väike nõid, mõtlesin ma. Tundsin end ühel ja samal ajal närvis ja uimasena, nagu oleksin üritanud üleliigse kofeiiniga lahustada tohutut savupohmelli; segipööratud maal vedelevate vilgukivifragmentide sillerdused näisid liiga eredad, riukalised ja rahutud. Mind polnud vaja kaitsta. Kuid üks Cassie ja minu väljaütlemata reegel oli see, et vähemalt avalikus kohas me ei vaidle. Mõnikord kasutas üks meist seda ära.

„Hm… olgu,” ütles Hunt prillide taga silmi pilgutades. Millegipärast jäi temast mulje, et ta pillab kogu aeg asju maha – kollaseid joonelisi pabereid, nätsutatud pabertaskurätikuid, pakendist poolenisti väljapudenenud kurgupastille –, kuigi tal polnudki midagi käes. „Jah, muidugi. Nad on kõik… No tavaliselt korraldavad ringkäike Mark ja Damien, aga teate, Damien… Mark!” Ta hõikas ühe soojaku avatud ukse poole ja mulle avanes põgus vaade tühja laua ümber kogunenud salgale: laigulise mustriga kuued, võileivad ja auravad kruusid, põrandal saviplärakad. Üks kutt viskas kaarditihi lauale ja hakkas end plasttoolilt üles kergitama.

„Käskisin neil kõigil siin olla,” lausus Hunt. „Ma polnud päris kindel… Tõendid. Jalajäljed ja… kiud.”

„Suurepärane, doktor Hunt,” ütles Cassie. „Püüame paiga vabaks teha ja teid tööle lasta nii ruttu kui võimalik.”

„Meil on ainult mõni nädal aega,” ütles soojaku uksel seisev kutt. Ta oli lühikest kasvu ja kõhetu, kehaga, mis oleks raske džempri all lapselikult õblukesena paistnud; ta kandis T-särki, poriseid armeepükse ja Dr. Martensi saapaid; käiste all olid tema lihased pingul ja soonelised nagu sulgkaalu tõstjal.

„Siis hakka end parem liigutama ja näita mu kolleegile ümbrust,” ütles Cassie talle.

„Mark,” ütles Hunt. „Mark, vii see uurija ringkäigule. Tavalisele, tead küll, terve ala ulatuses.”

Mark heitis Cassiele veel ühe pilgu, siis noogutas talle; Cassie oli vist mehe mingi isikliku testi edukalt sooritanud. Tüüp astus minu juurde. Ta oli kusagil kahekümnendate eluaastate keskpaigas, pika heleda hobusesaba, kitsa rebasenäo, väga roheliste silmade ja väga intensiivse pilguga. Temasugused mehed, kes ilmselt huvituvad sellest, mida nemad teistest inimestest arvavad, mitte sellest, mida neist arvatakse, on mind alati raevukalt ebakindlaks teinud. Neil on teatud güroskoopiline eneseusk, mistõttu tunnen ma end ebakompetentse ja hälbelisena, selgroota inimesena, kes on vales rõivastuses vales kohas.

„Teil on kummikuid vaja,” ütles ta pilkavalt mu kingi vaadates: m.o.t.t. Tal oli tugev piiriäärsete maakondade aktsent. „Tagavarapaar on tööriistakuuris.”

„Pole vaja, tulen nii, nagu olen,” ütlesin ma. Teadsin, et arheoloogilistel väljakaevamistel on sageli meetrisügavusi poriseid kraave, kuid mitte mingil neetud moel ei kavatsenud ma sel hommikul selle kuti järel sumbata, ülikonnapüksid naeruväärselt otsapidi kellegi vanades kummikutes. Tahtsin midagi: tassi teed, sigaretti, midagi, mis annaks mulle põhjuse viis minutit vaikselt istuda ja välja mõelda, kuidas sellele kõigele läheneda.

Mark kergitas kulmu. „Olgu siis nii. Siiapoole.”

Ta suundus soojakute vahele ega vaadanud, kas ma järgnen. Cassie irvitas mulle ootamatult, kui ma Marki taga kõmpisin – ulakas Said nüüd! irvitus, mis tegi mu tuju veidi paremaks. Kratsisin põske nii, et ta nägi mu keskmist sõrme.

Mark juhatas mind üle väljakaevamisala, mööda kitsast rada salapäraste mullavallide ja kivihunnikute vahel. Ta liikus nagu võitluskunstide valdaja või salakütt: pikk kerge tasakaalus kõnnak. „Keskaegne drenaažikraav,” ütles ta käega kusagile osutades. Paar varest tõusis lendu mahajäetud, mulda täis kärult, kuid jõudsid siis otsusele, et me oleme ohutud, ja hakkasid uuesti mullas sobrama. „Ja see on neoliitiline asundus. See paik on olnud asustatud enam-vähem kogu aeg, kiviajast saadik. On siiani. Näe, see majake taamal on kaheksateistkümnendast sajandist. See oli üks neist kohtadest, kus 1798. aasta ülestõusu8 plaaniti.” Ta heitis üle õla minu poole pilgu ja mul oli absurdne tahtmine selgitada oma aktsenti ning talle teada anda, et ma pole mitte ainult iirlane, vaid olin kunagi elanud kohe ümber nurga. „See kutt, kes siin praegu elab, põlvneb tollest, kes selle püsti pani.”

Olime jõudnud ala keskele kivitorni juurde. Luuderohu vahelt paistis nooleheitepilusid ja ühel küljel oli sein alla varisenud. See näis kummaliselt, frustreerivalt tuttav, kuid ma ei suutnud meenutada, kas ma päriselt mäletasin seda või teadsin, et peaksin mäletama.

Mark sikutas tubakapaki püksitaskust välja ja hakkas sigaretti rullima. Mõlema tema peopesa ümber oli mässitud maalriteip, seal, kus sõrmed algasid. „Walshi klann pani selle torni püsti neljateistkümnendal sajandil ja järgmise paarisaja aasta jooksul ehitas selle ümber kindluse,” ütles ta. „See kõik oli nende territoorium, alates neist küngastest seal” – ta viitas horisondi poole, kus kõrgusid tumedate puudega kaetud, üksteisest üle ulatuvad künkad –, „kuni selle halli talumaja taguse jõekäänakuni. Nad olid mässajad, rüüstajad. Seitsmeteistkümnendal sajandil tegid nad tihti retki Dublinisse, terve tee Briti armee barakkideni Rathminesis, krabasid kaasa mõne relva, tõmbasid pea maha igal sõduril, keda nägid, ja lasksid jalga. Selleks ajaks, kui britid organiseerusid, et neile järele minna, olid nad juba poolel teel tagasi.”

Mark oli õige mees seda lugu jutustama. Mõtteisse tulid tagajalgadel hobused, tõrvikutuli ja ohtlik naer, sõjatrummide põrina kasvav tempo. Üle Marki õla nägin ma Cassiet mõrvapaika piirava lindi juures Cooperiga rääkimas ja märkmeid tegemas.

„Ma ei taha sind katkestada,” ütlesin ma, „aga meil pole vist aega põhjalikku ringkäiku teha. Mul on vaja vaid üldist ülevaadet.”

Mark tegi sigaretipaberi serva keelega märjaks, kleepis paberi kokku ja otsis välja välgumihkli. „Olgu nii,” ütles ta ja hakkas siia-sinna osutama. „Neoliitiline asundus, pronksiaja ohvrikivi, rauaaja püstkoda, viikingite elumajad, neljateistkümnenda sajandi torn, kuueteistkümnenda sajandi kindlus, kaheksateistkümnenda sajandi majake.” See, kus Cassie ja kriminalistid seisid, oli pronksiaja ohvrikivi.

„Kas seda ala öösel valvatakse?” küsisin ma.

Mark hakkas naerma. „Ei. Me paneme muidugi leiukuuri ja kontori lukku, aga see, mis on tõepoolest väärtuslik, läheb otsejoones peakontorisse. Ja kuu või paar tagasi hakkasime ka tööriistakuuri lukustama, sest mõni asi läks kaduma, avastasime, et talunikud kasutasid kuiva ilmaga meie voolikuid oma põldude kastmiseks. Ja kõik. Mis mõttega seda valvata? Kuu aja pärast on nagunii kõik läinud, välja arvatud see.” Ta patsutas torni seina; miski sibas meie peade kohal väätides.

„Miks nii?” küsisin ma.

Mark jõllitas mind ja tema pilgus oli uskumatult muljet avaldav vastikus. „Kuu aja pärast,” ütles ta, sõnastades seda mulle väga selgelt, „tõmbab see kuradima valitsus selle paiga buldooseriga üle ja ehitab siia ühe kuradima kiirtee. Nad olid heldelt nõus jätma selle torni jaoks ühe kuradima liiklussaare, et nad saaksid kelkida, kui palju nad on teinud, et meie pärandit kaitsta.”

Nüüd meenus mullegi üks uudiselõik sellest kiirteest: mingi ükskõikne poliitik oli šokeeritud, et arheoloogid tahavad, et plaanid uuesti üle vaadataks, ja nõuavad selleks maksumaksjatelt miljoneid. Ma vahetasin arvatavasti tol hetkel kanalit. „Me ei taha teid kaua tööst eemal hoida,” ütlesin ma. „Kas see koer selle majakese juures haugub, kui inimesed kaevetööde alale tulevad?”

Mark kehitas õlgu ja asus taas sigareti kallale. „Meie peale mitte, sest meid ta tunneb. Me anname talle toidu ülejääke ja puha. Ta võib haukuda, kui keegi läheb majale liiga ligidale, eriti öösel, aga müüri juures viibivate inimeste peale ta ilmselt ei haugu, see jääb tema territooriumilt välja.”

„Aga autod? Kas ta nende peale haugub?”

„Kas ta teie auto peale haukus? Ta on karjakoer, mitte valvur.” Mark laskis hammaste vahelt välja peenikese suitsujoa.

Nii et tapja võis tulla territooriumile mis tahes suunast: tee, asula, isegi jõe poolt, kui tahtis asja keeruliseks ajada. „See on kõik, mida mul on praegu vaja teada,” ütlesin ma. „Aitäh, et aega leidsid. Võid nüüd teiste juurde tagasi minna, me tuleme mõne minuti pärast ja viime teid asjaga kurssi.”

„Ärge astuge millelegi, mis meenutab leidu,” ütles Mark ja hakkas tagasi soojakute juurde loivama. Mina suundusin mööda nõlva üles laiba poole.

Pronksiaja ohvrikivi oli madal massiivne plokk, kahe meetri pikkune, ühe meetri laiune ja ühe meetri kõrgune, raiutud ühestainsast rahnust. Seda ümbritsev väli oli buldooseriga rohmakalt paljaks lükatud – üsna hiljuti, otsustades selle järgi, kuidas maa kingade all vetrus –, kuid kivi ümbritsev padjand oli jäetud puutumata, nii et see kõrgus nagu saar keset ülessobratud mulda. Selle otsas paistis midagi sinivalget, nõgeste ja pika rohu vahel.

See polnud Jamie. Seda olin enam-vähem kindlalt juba enne teadnud – Cassie oleks mulle kindlasti öelnud, kui see olnuks tema –, aga mu pea oli sellest hoolimata tühi. Sel tüdrukul olid pikad tumedad juuksed, üks pats üle näo heidetud. Muud ma esmalt ei märganudki, ainult tema tumedaid juukseid. Mul ei tulnud pähegi, et Jamie surnukeha poleks enam niisuguses konditsioonis.

Cooperiga ei saanudki ma kokku, ta otsis juba rada tagasi tee poole, raputades iga sammu juures jalgu nagu kass. Üks kriminalist tegi pilte, teine võttis sõrmejälgi; paar kohalikku võmmi kibelesid kanderaami juures ja vestlesid morgikuttidega. Rohule oli siia-sinna asetatud kolmnurkseid nummerdatud tähiseid. Cassie ja Sophie Miller olid ohvrikivi kõrval kummargil ja uurisid midagi selle serval. Teadsin kohe, et see on Sophie; rühti, sirget nagu seljatugi, oli näha ka anonüümsete tunkede all. Sophie on mu lemmik kriminalist. Ta on sale, tõmmu ja tõsine, pähe tõmmatud valge vannimütsiga sobiks ta kahurimüra taustal kummarduma haavatud sõduri voodi kohale, talle midagi rahustavat sosistama ja plaskust lonksukaupa vett pakkuma. Tegelikult on ta kiire ja kärsitu ning võib igaühe, politsekomissarist süüdistajani, paari krõbeda sõnaga paika panna. Mulle meeldib selline kokkusobimatus.

„Kustkaudu?” hüüdsin ma politseilindi poole. Mõrvapaika ei jalutata lihtsalt niisama sisse, kuni kriminalistikabüroo omad pole öelnud, et sa võid seda teha.

„Hei, Rob!” hüüdis Sophie, ajas end sirgu ja võttis maski eest. „Oota!”

Cassie jõudis mu juurde esimesena. „Ta on olnud surnud vaid päeva või nii,” ütles ta vaikselt, enne kui Sophie talle järele jõudis. Tema suu ümbrus oli veidi kahvatu; surnud lapsed mõjuvad enamikule meist nii.

„Aitäh, Cass!” ütlesin ma. „Hei, Sophie!”

„Hei, Rob! Te olete mulle siiani joogi võlgu.” Olime juba mitu kuud tagasi lubanud talle kokteili välja teha, kui ta saab labori nõusse, et seal meile kiiresti ühed vereanalüüsid ära tehtaks. Sestsaadik oleme kõik alati pidevalt öelnud „Peame need joogid ikka ükspäev ära tegema”, kuid siiani pole see meil õnnestunud.

„Aita meid sellega siin ja me teeme sulle õhtusöögi ka veel välja,” ütlesin ma. „Mis meil siin siis on?”

„Valge, naissoost, vanust kümme kuni kolmteist,” lausus Cassie. „Dokumente pole. Taskus on tal võti, koduvõtme moodi, see on kõik. Tal on pea sodiks löödud, aga Cooper leidis ka petehhiaalse hemorraagia9 ja paar võimalikku muljumismärki tüdruku kaelal, seega peame ootama lahangut, et surma põhjust teada saada. Ta on täielikult riides, aga ilmselt on teda vägistatud. Rob, siin on midagi täiesti mäda. Cooper ütleb, et ta on olnud surnud umbes kolmkümmend kuus tundi, aga ühestki putukast pole veel jälge ja ma ei taipa, kuidas arheoloogid teda ei näinud, kui ta terve eilse päeva siin oli.”

„See pole siis esmane mõrvapaik?”

„Mitte mingil juhul,” ütles Sophie. „Kivil pole pritsmeid, peahaavast jooksnud verd pole kusagil näha. Ta tapeti mujal, ilmselt hoiti päev otsa seal ja siis toodi siia.”

„Kas leidsite midagi?”

„Palju,” ütles ta. „Liiga palju. Näib, et kohalikud noored käivad siin hängimas. Suitsukonid, õllepurgid, paar kokapurki, näts, kolme kanepipläru konid. Kaks kasutatud kondoomi. Kui kahtlusaluse leiate, võib labor proovida teda nende asjadega kokku viia – see on õudusunenägu –, aga kui aus olla, siis ma arvan, et see on lihtsalt tavaline teismeliste sodi. Igal pool on jalajälgi. Juukseklamber. Ma ei usu, et selle tüdruku oma, klamber oli kivi jalamil mulla sees ja ma olen kindel, et see on seal olnud juba kaua aega, aga te võite kontrollida. See ei paista mõne teismelise oma olevat; üleni plastist, plastmaasikas otsas, tavaliselt kannavad selliseid väiksemad tüdrukud.”

valge tiivatõste

Mul oli tunne, nagu oleksin ootamatult vaaruma löönud ja nägin vaeva, et ma päriselt tasakaalu otsima ei hakkaks. Kuulsin, kuidas Cassie kusagil teisel pool Sophiet kiiresti ütles: „Ilmselt mitte tema oma. Tal on kõik ainult sinivalge, kuni patsikummideni. Sellel lapsel oli kõik kooskõlas. Aga me kontrollime seda siiski.”

„Kas kõik on korras?” küsis Sophie minult.

„Jah, ikka,” vastasin ma. „Mul on ainult kohvi vaja.” Uue, popi, trendika, topeltespresso Dublini rõõm on see, et iga kummalise tuju põhjuseks võid tuua kohvipuuduse. Teega ei juhtunud seda kunagi, vähemalt mitte noorte tänavakultuuris.

„Panen ta sünnipäevaks kohvitilguti alla,” ütles Cassie. Ka talle meeldib Sophie. „Ilma kohvilaksuta on ta veel kasutum. Räägi talle kivist.”

„Jah, me leidsime kaks huvitavat asja,” lausus Sophie. „Umbes nii suure kivi” – ta pani peopesad tassikujuliselt kokku, umbes kahekümne sentimeetri laiuselt – „ja ma olen üsna kindel, et see on üks mõrvarelvadest. See oli müüri ääres rohu sees. Juuksed ja veri ja luutükid ühe külje peal.”

„Kas sõrmejälgi on?” küsisin ma.

„Ei. On paar plekki, aga ilmselt kinnastest. Huvitav asjaolu on see, kus kivi lebas – müüri kõrval; see võib tähendada, et mõrtsukas ronis üle selle, tulles asulast, kuigi võib-olla tahetakse meid seda arvama panna –, ja teiseks see, et ta viitsis kivi siia tuua. Võiks arvata, et ta loputas selle puhtaks ja jättis oma aeda, mitte ei tassinud siia, sest tal oli ju veel laip kaasas.”

„Kas see ei võinud juba varem rohu sees olla?” küsisin ma. „Ta võis laiba selle peale heita, kui ta seda üle müüri upitas.”

„Ei, seda ma ei usu,” ütles Sophie. Ta tatsus delikaatselt jalgel, püüdes mind kivilaua juurde nügida; ta tahtis uuesti tööle asuda. Pöörasin pilgu kõrvale. Laibad ei aja mind kergesti iiveldama ja ma olin veendunud, et olin hullematki näinud – aasta varem mudilast, kelle isa oli teda jalaga tagunud, kuni laps oli peaaegu pooleks murtud –, aga tundsin end siiski veidralt uimasena ega suutnud pilku selgelt fookustada, et kogu kuju haarata. Äkki ma tõepoolest vajangi kohvi, mõtlesin ma. „Verine külg oli allpool. Ja rohi on kivi all värske, kuivamata; see kivi on seal lühikest aega olnud.”

„Pealegi, tüdruk ei veritsenud enam, kui ta siia toodi,” ütles Cassie.

„Oi jaa, teine huvitav asi,” märkis Sophie. „Tule, vaata siia.”

Andsin paratamatusele alla ja kummardusin lindi alt läbi. Teised kriminalistid tõstsid pilgu ja taandusid kivi juurest, et meile ruumi teha. Nad mõlemad olid väga noored, vaevalt rohkem kui praktikandid, ja äkki mõistsin, millised me nende pilgu läbi olime: palju vanemad, erapooletumad, täiskasvanuea peentes kunstides ja läbirääkimistes palju enesekindlamad. See stabiliseeris mind teatud moel: pilt kahest mõrvauurijast, kelle treenitud näod ei reetnud midagi, kui nad astusid õlg õla kõrval ja ühtsel sammul surnud lapse poole.

Tüdruk lebas kõveras vasakul küljel, nagu oleks täiskasvanute vestluse rahuliku mõmina saatel diivanile magama jäänud. Tema vasak käsivars oli üle kivi ääre rippu; parem oli langenud rinnale, labakäsi paindus ebamugava nurga all. Ta kandis suitsusiniseid armee stiilis pükse, selliseid, millel on kirjad ja lukud omapärastes kohtades, valget T-särki, mille esiküljele oli trükitud stiliseeritud rukkilillede rida, ja valgeid tosse. Cassiel oli õigus, tüdruk oli vaeva näinud: põsele vajunud paks pats oli kinnitatud siidise sinise rukkilillega. Ta oli väike ja väga kerge, kuid ühe üles kerkinud püksisääre alt paistis pingul ja lihaseline sääremari. Kümme kuni kolmteist tundus õige: tüdruku rinnad olid alles hiljuti kasvama hakanud, need kergitasid vaid vaevu T-särgi kangast. Tema ninal, suul ja esihammastel oli kuivanud verd. Tuuleõhk keerutas juuksepiiri pehmeid lokkis salke.

Tema käed olid kaetud läbipaistvate kilekottidega, mis olid seotud mõlemale randmele. „Paistab, et ta võitles,” ütles Sophie. „Mõni küüs on murtud. Ma ei panusta sellele, et leiame ülejäänute alt DNA-d – need paistavad puhtad olevat –, aga tema riietelt peaksime kiude ja muid jälgi leidma küll.”

Hetkeks hakkas mul pea ringi käima ja mul oli tahtmine tüdruk sinnapaika jätta, kriminalistide käed eemale lükata, lähedal jõlkuvatele morgikuttidele hüüda, et käigu nad sealt minema. Olime talle niigi palju kurja teinud. Talle oli jäänud vaid surm ja ma tahtsin selle talle alles jätta, vähemalt sellegi. Tahtsin ta pehmetesse tekkidesse mähkida, hüübinud verega kaetud juuksed näolt tagasi lükata, langenud lehtedest ja väikeste loomade sahinatest vaiba talle peale tõmmata. Jätta ta magama, liuglema igaveseks mööda salajast maa-alust jõge, kui vahelduvad aastaajad keerutavad tema pea kohal võililleseemneid ja kuufaase ja lumehelbeid. Ta oli nii väga tahtnud elada.

„Mul on sama T-särk,” ütles Cassie vaikselt mu õla juures. „Primarki lasteosakonnast.” Olin seda tal varem seljas näinud, nüüd teadsin, et ta ei pane seda enam kunagi selga. See rikutud lapselik süütus oli liiga sügav ja lõplik, et seda samasugust särki kandes jäljendada.

„See, mida ma sulle näidata tahtsin, on siin,” ütles Sophie kärmelt. Ta ei poolda mõrvakohtades ei sentimentaalsust ega surnuaianalju. Ta ütleb, et need raiskavad aega, mis peaksid kuluma selle neetud juhtumi lahendamiseks, kuid ühtlasi tahab ta öelda, et säärased toimetulekuvõtted on nannipunnidele. Ta osutas kivi servale. „Tahad sa kindaid?”

„Ma ei puuduta midagi,” ütlesin ma ja küürutasin kivi kohale. Mulle avaneva nurga alt nägin, et tüdruku üks silm oli veidi pilukil, nagu oleks ta teeselnud, et magab, ootab õiget hetke, et üles hüpata ja hõisata „Ehee! Tegin teid lolliks!”. Läikiv must mardikas rajas endale metoodiliselt teed üle tema käsivarre.

Kivi ümber, mõne sentimeetri kaugusele servast, oli uuristatud sõrmelaiune vagu. Aeg ja ilm olid selle siledaks, peaaegu läikivaks kulutanud, aga ühes kohas oli tegijal peitel käest libisenud, tüki vao küljest lahti täksinud ja jätnud järele väikse sakilise eendi. Selle alumise poole küljes oli mingi tume, peaaegu must plekk.

„Helen märkas seda siin,” ütles Sophie. Noor naiskriminalist tõstis pilgu ja naeratas mulle häbelikult, kuid uhkelt. „Võtsime proovi, see on veri – ma annan teada, kui see on inimese oma. Kahtlen, kas sellel on mingit pistmist meie laibaga; tema veri oli siiatoomise ajaks kuivanud ja nagunii võin kihla vedada, et see siin on aastaid vana. See võis olla loom või on jäänud mõnest teismeliste tülist või millest iganes, aga ikkagi on see huvitav.”

Mõtlesin Jamie randmeluu õrnale lohukesele, Peteri pruunile kuklale, millel oli pärast juukselõikust valge joon. Teadsin, et Cassie ei vaata minu poole. „Ma ei usu, et see võiks olla kuidagi seotud,” ütlesin. Tõusin püsti – liiga raske oli ilma kivilauda puudutamata kandadel tasakaalu hoida – ja tundsin, kuidas peas kohisema hakkas.

Enne kui väljakaevamisalalt lahkusime, seisin väiksel seljakul tüdruku laiba kohal ja tegin täisringi, talletades pilti mällu: kaevikud, majad, põllud, juurdepääs ja nurgad ja suunad. Asula müüri ääres oli hõre puudesalu puutumata jäänud, arvatavasti selleks, et kaitsta elanike ilumeelt kompromissitult arheoloogilise vaate eest. Ühelt puult rippus meetripikkuselt alla sinine plastnööritükk, suure haru ümber tugevasti sõlmes. See oli kulunud ja hallitanud ning andis aimu võikast gooti ajaloost – lintšiv rahvajõuk, kesköised enesetapud –, kuid mina teadsin, mis see oli: rehvikiige jäänuk.

Kuigi olin hakanud mõtlema Knocknareest, nagu oleks see kõik juhtunud mõne teise, tundmatu inimesega, oli mingi osa minust kogu aeg siin olnud. Kui ma Templemore’is konspektidesse kritseldasin või end Cassie madratsile sirutasin, ei lakanud see visa laps minus kunagi hullumeelselt rehvikiigel keerutamast, Peteri heleda pea järel üle müüri ronimast või pruunide jalgade välkudes ja naeru saatel metsa kadumast.

Oli aeg, kui ma uskusin koos politsei, meedia ja oma hämmastunud vanematega, et olin lunastatud, poiss, kes pääses turvaliselt koju mõõna ajal, pärast veidrat tõusu, mis viis ära Peteri ja Jamie. Enam ei uskunud. Teatud moel, mis on liiga sünge ja määrav, et seda metafooriliseks pidada, ei lahkunud ma sellest metsast iialgi.