Читать книгу Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid - Tanel Saimre - Страница 6

2009. aasta kevadel olen lõpetamas Tartu ülikooli arheoloogiamagistrantuuri ja oma eluga üldiselt sellises huvitavas kohas, kus kõik uus on teretulnud. Olen õppinud erinevaid erialasid nii realia kui ka humanitaria poolelt, kuid lõpetamiseni jõudnud vaid ühes neist. Nüüd ongi küsimus selles, kas minna tööle või jätkata õpinguid. Kas jääda Tartusse elama või kolida kuhugi mujale? Igapäevaelu toimetuste kohal rulluvad lahti niisugused suured küsimused.

Ühel päeval jääb Küütri tänaval Athena kino ees mulle silma plakat, mis kuulutab pretensioonikalt „Maailmafilm“. Ma olen tegelikult teel mingit pangaasja ajama, aga kuna sellega otseselt ei põle, siis astun kinno sisse ja avastan sealt filmifestivali. Vaatan filme, mis räägivad tavaliste inimeste igapäevaelust üle kogu maailma. Saan teada krüptilise ja arusaamatu nimega uurimisvaldkonna visuaalantropoloogia olemasolust, vaimustun, guugeldan, loen Vikipeediast ja mujalt kõike, mida selle kohta leida on, ning saadan avalduse Tromsø ülikooli, et asuda seda eriala magistriõppes õppima. Tromsø ülikooli kasuks langeb valik seepärast, et Euroopas on sel hetkel veel üsna vähe ülikoole, kus seda eriala magistritasemel õpetatakse, ja Tromsø on neist ainuke, mis on tasuta. Pealegi on mingi tung põhja poole – Arktikasse – olnud mul sees juba ammustest aegadest. Loodan lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – õppida ennast huvitavat eriala ja elada keset arktilist tundrat.

2010. aasta suvel potsatab postkasti minu vastuvõtust teatav kiri. Pean tunnistama, et sel hetkel ei tea ma Norrast eriti palju peale selle, et seal on fjordid, trollid ja sotsiaaldemokraatia. On aeg see viga parandada.

Pakin asjad ja kolin polaarjoone taha Põhja-Norra tundrasse maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli õppima. Järgneb kaks aastat elu Arktikas koos polaaröö ja virmalistega, töö-ööd kuivdokkides Bergeni lähedal ja palju muud huvitavat ja igavat, rõõmsat ja kurba, tavalist ja täiesti ootamatut.

Kõik see ühe plakati pärast Tartus Küütri tänaval.

Ja näe, panka unustangi ma sel päeval minna.