Читать книгу Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid - Tanel Saimre - Страница 9

Esmamulje Tromsøst on peaaegu liiga ilus, et seda uskuda. Keset Arktikat on kerkinud ülikoolilinn, kuhu on kokku tulnud inimesed üle kogu maailma ennast harima. Sukeldun pea ees sotsiaaldemokraatlikku heaollu.

Kõik, kes ilu pärast või oma tarbeks kirjutavad, teavad seda sädet või tunnet, mis kirjutama paneb. Seda tahtmist istuda arvuti taha ja saada mingi mõte või tunne endast välja ekraanile. Mõnikord on see mõni levitamisväärne idee, mõnikord avastus, kui leiad ägeda situatsiooni või inimese. Mõnikord tahad natuke uhkeldada kellegi ees, kirjeldada mõnd pähe turgatanud toredat mõtet, situatsiooni, kus sa viibisid, või kohta, kus käisid. Lugege, siis näete, kui äge mees ma olen.

Praegusel juhul on selleks ajendiks aga hoopis üks kogetud hetk maanteel kuskil Ersfjordeni ja Kaldfjordeni vahel. Ja tahtmine seda momenti kirjutamise ja hiljem ülelugemise teel üha uuesti ja uuesti läbi elada. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba aegamööda Tromsø linna poole. Tee vingerdas fjordi ja mäe vahel, kulgedes sealt, kust loodus lubas, ja kui loodus ei lubanud kuskilt, siis rammis tunnelina jõuga läbi mäe. Kõikjal orunõlvadel särasid vaevakased kuldses sügisrüüs. Madal septembripäike valas kõik üle karge külma valgusega ja Ane vana punase Fordi-loksu krabisevast automakist laulis meile Tracy Chapman. Õhus oli nii palju ilu, et ninasõõrmed hakkasid kipitama. Olime kursakaaslastega ette võtnud väikese retke Kvaløya saarele Hillesøy külakesse, üürinud seal majakese, matkanud ümbruskonnas, paitanud lambaid, kokanud, saunatanud, õlletanud, ajanud poole ööni juttu, maganud põrandal magamiskottides. Nüüd oli retk läbi ja me olime teel tagasi Tromsøsse. Ane palus minul rooli istuda, sest ta on norrakas ja pikad sõidud mööda hingematvalt ilusaid kurvilisi mägiteid tüütavad teda surmani. Niisiis sõitsime me autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba ja ma kümblesin selle hetke ilus.

Muidugi, fjordivee tumedast peeglist paistvad kuldsed mäed meie ümber olid ilusad, kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte sinises taevas rippuvad valged pilved või läbi õhusina paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie – noored tulevikku vaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peas kajasid ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektid. Kaamera, osalusvaatlus ja refleksiivsus on meie meetodid. Ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks-tunne, nagu laskuvas lennukis. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.

Mu käed, mis autorooli hoidsid, kandsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu oma. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimene õppetund kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib, kuidas ta väikesena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi Vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaoundérés ja kasvamisest rangest moslemist isa käe all, Haukur oma hulkumistest Loode-Islandi maakolka looduses.

Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. „Siber on tulevikumaa“ – selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elavad hüdroelektrijaamade elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.

Naljakas on neid kujutluspilte meenutada. Naljakas on see kuni selle aasta augustini, mil ma saabun Tromsøsse. Nüüd ei ole see enam naljakas, sest siin tundub, et utoopia on tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel Norra sotsiaaldemokraatia ja rahvastevahelise suhtluse keeleks vene keele asemel inglise. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda koos kursakaaslastega puhketoas. Keeta tassike teed ning ajada juttu maast ja ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Paljud hooned on siin maa alt omavahel ühendatud, et ei peaks õue külma kätte minema. Nõnda saan ma T-särgi väel, kruus näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitiste ja rajatiste eesmärk on üks: võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi kõikjalt üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Istumas või külitamas, aeglaselt jalutamas või ruttamas, vestlemas, vaidlemas, lugemas, kirjutamas. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas ja arenemas, paremaks saamas.

Utoopia.

See on muidugi minu lihtsustatud ja naiivne arusaam, ma tean seda isegi. Aga see meeldib mulle, las ta siis kestab. Küll jõuab avastada, et igal pool suurtes asutustes esinev totter bürokraatia eksisteerib ka Tromsø ülikoolis, et ilm on siin sama halb nagu igal pool Norras ja hinnad on kallid. Küll jõuab. Seniks naudin utoopiat ja selles elamist.

Innustun ülikoolis valitsevast valgustuslikust atmosfäärist. Mu ühikatuba on askeetlik nagu mungakong. Seal on voodi, kirjutuslaud, kapp ja riiul. Köögis on taldrik, lusikas ja kruus. Kapis on natuke riideid ja raamaturiiulil hästi palju raamatuid. Ja eelmise kolme lausega nimetasin ma ära suure osa, peaaegu kõik, mis mul üldse on. Hämmastav, kui vähe on inimesel tegelikult eluks vaja. Toituda saab toidupoest kõige alumiselt riiulilt leitud First Price’i riisist. First Price on Norra igapäevakaupade odavbränd, idaeurooplase parim sõber. Selle omanikul NorgesGruppenil on mitu toidukaupluste ketti ja nad on mingi Exceli-tabelite, tarneahelate ja käibemahtude kung fu abiga suutnud kõige odavamad madala kvaliteediga kaubad teha veel odavamaks ja need aitavad veidi leevendada seda šokki, mis tabab Norrasse elama asunud idaeurooplast umbes teise nädala lõpu poole, kui reaalselt toidu peale kuluvad summad juba selgemat kuju hakkavad võtma ja on selge, et plaanid kokkuhoidlikult elada jäävadki vaid plaanideks. First Price’i riis, kartulid, WC-paber ja hambapasta käitavad kogu poola torumeeste ja rumeenia keevitajate armeed, mis Norra kuningriiki töös hoiab.

Füüsilisel tasandil võtab mu elu vaimustavalt lihtsa kuju. Ma söön oma lusikaga oma taldrikult oma riisi ja joon oma kruusist vett. Siis panen ma oma kapist omale jalga oma püksid ja selga oma särgi, võtan oma pastaka ja oma kaustiku ja lähen kooli. Ainsad asjad, mida on mul rohkem kui üks, on sokid ja raamatud. Mitte kunagi varem ei ole ma kulutanud nii vähe aega igapäevatriviaalsustele, kodule, elu põhivajadustele. Ma sukeldun ülikooli, segunen tarmukate nigeeria ja kameruni vahetustudengitega, erudeeritud akadeemilises inglise keeles vestlevate ameeriklastega, kosmopoliitsete norrakatega, kogukonnaaktivistidest saamidega. Ma tõusen Maslow’ püramiidi kõrgematele korrustele, vaimsuse tipu poole.

Visuaalantropoloogia magistriprogramm, kuhu ma olen õppima asunud, on akadeemilises mõttes üsna veider moodustis. Rõhutatult interdistsiplinaarne, mis tähendab, et see ei kuulu otseselt ühegi olemasoleva teadusharu raamidesse, vaid võtab paljudest erialadest (antropoloogiast, epistemoloogiast, filmiteooriast, narratoloogiast) tükke ja paneb neid uudsel moel kokku. Selle programmi alus on eeldus, et teadmisi saab talletada ja edasi anda erineval moel. Raamatute tekst, helisalvestised, videosalvestised, fotod ja muuseumides hoitavad esemed kannavad kõik kultuurilist infot ning erinevad infokandjad (ehk meediumid) jätavad infole erineva jälje. Tekst sobib hästi abstraktsete ideede ja kontseptsioonide edasiandmiseks, samas kui foto ja video annavad paremini edasi vahetut kogemust, aistinguid, konkreetseid füüsilisi asju. Akadeemiline maailm põhineb siiani suuresti tekstil – ükski teadmine ei ole õieti teaduslik enne, kui see on tekstiks vormituna artiklis või raamatus publitseeritud. See määrab suuresti ka akadeemilise teadmise abstraktse iseloomu – seda mõistab igaüks, kes on kuulnud sõnamoodustisi nagu „epistemoloogiline representatsioon“ või „poststrukturaalne diskursus“. Visuaalne antropoloogia kasutab meediumina filmi, mitte teksti, ja see peaks vähemalt teoorias kaasa tooma ka teemade ja küsimuste konkreetsema iseloomu.

Kui semester on kestnud umbes kuu aega, siis otsustame teha ühe korralikuma „kursuseürituse“. Vaida on teada saanud, et ühel tudengiorganisatsioonil on Tromsøst paarikümne kilomeetri kaugusel Hillesøys majake, mida liikmed saavad soodsalt üürida. Keegi meist astub liikmeks. Paneme maja üheks nädalavahetuseks kinni, ostame poest head-paremat kaasa, paigutume kahte autosse ja sõidame kohale. Maja asub lammastega pikitud kaljuste niitude vahel kohaliku väikese külakiriku vahetus läheduses, nii et see võis kunagi olla pastoraat. Aga see pole tähtis, tähtis on see, et see sobib ideaalselt üheksa hästi varustatud ja heade mõtetega noore inimese meeldivaks nädalavahetuseks. Mina võtan enda peale loomulikult eestlasele kõige tähtsama ülesande ja panen küdema allkorrusel asuva sauna. Kui selgub, et on vaja puid lõhkuda, siis teen ettepaneku, et seda võiks teha Haukur. Tema on nimelt aastaid töötanud Islandil matkagiidina ja üldse igatepidi metsik ja vintske loodusmees. Kõik, mis puudutab lõket ja tuletegemist, võiks olla tal käpas, eks ole? Vale. Haukur on viisakas noormees ja läheb puid lõhkuma, aga kui ta pärast veerandtunnist ootamist ikka veel lõhutud puudega tagasi ei laeku, lähen asja uurima. Juba pealiskaudne visuaalne vaatlus tuvastab, et Haukuril lihtsalt puudub igasugune oskus kirvega puid väiksemateks osadeks lahutada. Teoreetiline teadmine on tal olemas, aga praktilistest oskustest on puudu. Minu ettekujutus, et matkasell peaks oskama kirvega puid peenestada, osutub vääraks. Ühe piirkonna või kultuuri enesestmõistetavuste ülekandmist teisele piirkonnale või kultuurile nimetatakse antropoloogias etnotsentrismiks. Islandi matkasellid lõket ei tee, sest Islandil ei kasva puid. Matkasuppi keedetakse gaasipriimusel ja Haukur pole oma elus ka kirvest kuigi tihti kasutanud.

„Vabandust, Haukur, ma olin sinu suhtes etnotsentriline.“

„Pole hullu, juhtub ikka.“

Hamidoule kui aafriklasele on saun muidugi väga veider ja arusaamatu asi, aga ta on seiklushimuline ja tahab järele proovida. Päris paljaks ta ennast võtta ei soovi, see on tema kultuuris ikkagi äärmiselt sobimatu. Aga ta ei ole etnotsentriline ja ei pane pahaks, kui meie Haukuriga ennast alasti koorime.

Laval ei ole kultuurirelativismist enam kasu ja kultuuridevahelisse kommunikatsiooni sekkub füüsika oma möödapääsmatu determineeritusega: kõrge temperatuur on Hamidoule lihtsalt liig. Me Haukuriga küll püüame teda veenda, et see on nagu Aafrikas ja Hamidou peaks olema sellega harjunud, aga sellest pole kasu. Aafriklane lahkub leiliruumist mõne minuti pärast, islandlane ja eestlane istuvad edasi ja võtavad korraliku leili.

Järgmisena on meil Haukuriga muidugi vaja karata Norra mere karastavatesse lainetesse. Seiklushimuline Hamidou otsustab kaasa tulla, kuigi nüüdseks ei suuda küsimus „Miks te seda teete?“ enam üksnes mõtte kujul tema peas püsida, vaid tikub iga natukese aja tagant tugeva fula-aktsendiga inglise keeles välja. Mitmekultuurilisus avardab inimese mõttemaailma ja sunnib ennast kõrvalt vaatama – kõik need kolmkümmend meetrit, mis saunauksest jäise fjordiveeni joosta tuleb, mõtlen ma pingsalt: „Tõepoolest, miks me seda teeme?“ Siis on mu ees aga tume sügavik, kuusirp lainesäbruliselt veelt peegeldamas, ja me teeme Haukuriga ühel ajal äratõuke. Kohe-kohe lõikavad meie varbad katki teraskülma veepeegli ja kirgastav külmatunne haarab meid endasse.