Читать книгу Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid - Tanel Saimre - Страница 8

Saabun maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli, kaasas kaks kätt, natuke riideid ja üks läpakas. Kõik on uus: uus riik, uus kultuur, uus eriala, uus kliima, uued sõbrad. Põnev aeg.

Kuigi on alles augusti keskpaik, sunnib jahe sügishõnguline õhk jakihõlmu koomale tõmbama. Esimene sõõm selle linna õhku lennukitrepil – see on saabumise tähtis vaimne rituaal. Päike ripub nagu suur pann madalal terminalihoone tagant paistvate sügiskuldsete mägede kohal ja paar kajakat ajavad taamal ülalpool fjordi oma kajaka-asju. See on meie tervitus ja esmamulje. Mina ja Tromsø. Tere.

Efektiivsuse ajastul saab sellist saabumishetke nautida harva. Enamikus lennujaamades ei saa enam õue minna. Terminalihoone imeb suurte metallist lontide kaudu reisijad lennukist välja ja pumpab kiiresti uued asemele, et lennuk saaks viivituseta stratosfääri piirile raha teenima tõusta. Lennukitrepid on vana aja jäänuk, omased veel vaid odavlennufirmadele ja kolkalennuväljadele.

Kaks kollases vestis meest loobivad pagasit käru peale ja kolmas rullib lahti punase-valgekirjut linti, mis tähistab väikese ühekorruselise terminalihoone poole suunduvat trajektoori. On tõesti väga jahe.

Kolkalennuväli see just nimelt ongi. Tromsø on tsiviliseeritud maailma arktilisel äärel, inimtegevuse sfääri piiril asuv „viimane linn“. Siin on veel valgust ja soojust, on inimmelust sumisev kesktänav, baare ja restorane, on kaks kinogi. Aga siit edasi ei ole enam palju. Siit edasi on veel vaid mõned väikesed asulad ja Nordkapp, kuhu turistid tulevad pooleks tunniks, et paar selfit teha ja siis normaalsusse naasta. Siit edasi on vaid tundra ja mäetipud, mille vahel ulub jäine tuul. Olen jõudnud üsna maailma äärele ja siin on, nagu öeldud, tõesti väga jahe.

Terminalihoones on olemas kõik funktsionaalsed osad, mis ühes lennujaamas olema peavad. On saabuvate ja lahkuvate lendude alad, turvakontroll, pagasilindid ja tollipiir. Aga need on kõik ühes ruumis koos. Kui muud lennujaamad on korterid, siis Tromsø oma on kööktuba. Selline väike ja armas. Sest ega kolgas ei pea üldsegi olema mingi halb koht. On olemas väga toredaid kolkaid.

On hiline pärastlõuna ja sotsiaaldemokraatliku heaolu tingimustes on ülikool selleks kellaajaks juba kõik oma asutused sulgenud. Seega sean ennast siia lennujaamakesse ööbima. Pean lennujaamapingil aega veetma kuni hommikuni, mil kontoritädid – mõtteis veel omleti kõrvale hommikutelevisioonist vaadatud huvitav saatelõik – oma kohvimasinad ja arvutid uuesti käima löövad ja andmebaasidest, saatekirjadest, osakondadest, personalist, inventarist ja fondidest koosnev süsteem, mida nimetatakse Tromsø ülikooliks, uuesti äginal ja puhkides liikuma hakkab. Praegu istuvad kontoritädid oma elutubades diivanitel ja vaatavad õhtust telemagasini, uudiseid segatuna meelelahutusega. Minul on aga valida Tromsø lennujaama kahe pingi vahel. Vasak või parem. Valin vasaku pingi, viskan pikali ja asun raamatut lugema, sest on aasta 2010 ja nutitelefonid pole veel levinud. Võtan enne seinal asuvast brošüürihoidjast Tromsø kaardi. Homme tuleb üles otsida välistudengite vastuvõtukontor. Paberkaardi abil. On ajad.

Reisimine ei tähenda tänapäeval enam seda mis vanasti. Me ei löö enam metsalagendikule laagrit üles ja ei keeda lõkke kohal pajas suppi. Me ei vänta enam kriuksuval jalgrattal mööda suveöölõhnalist kruusateed hahetava horisondi poole nagu Nipernaadi. Reisimine käib nüüd mööda selleks kohandatud infrastruktuuri ja metsalõhna ning öises jaheduses hõõguvad hubased söed oleme me vahetanud lennujaamade, rongivaksalite, kupeede ja istmeridade mugavuse vastu. Miski ei tekita minus reisimise tunnet tugevamini kui hammaste pesemine mõne lennujaama või maanteeäärse bensiinijaama avalikus tualettruumis. „Reis! Seiklus!“ tähendavad need isikupäratud kahhelplaadid ja desinfitseeriva puhastusvahendi lõhn Tromsø lennujaama käimlas järgmisel hommikul.

Hambad puhtad, sõidan bussiga linna ja leian Studentsamskipnadeni. Sellist naljakat nimetust kannab siinne üliõpilasküla, mis hoolitseb tudengielamute, -lasteaedade, -spordirajatiste ja mingite karjääri- ja nõustamisteenuste eest. Lasteaedu, mis on mõeldud tudengite lastele, on muide lausa kaks. See on vist osa elukestva õppe filosoofiast: tudeng ei pea tingimata olema noor ja vallaline.

Studentsamskipnadeni kontoris pääsen lõpuks arvuti-taga-istuja-tädi jutule. Ta on väga jutukas ja ma saan teada, et mingit lootust ühikatuba saada küll ei ole, sest 400 inimest on järjekorras ja ma oleksin ammu pidanud sellekohast soovi avaldama, ja üldsegi eelistatakse nooremaid inimesi, üle kolmekümneaastased peaksid endale ikkagi üürikorteri leidma, aga üürikortereid ka eriti ei ole, sest Tromsø on üsna väike linn ja ülikool on aastate jooksul aina kasvanud. Olukord näib olevat päris lootusetu, aga viimasel hetkel tulistab ta läbi meeleheite rõske udu oma lootusevibust minu poole helendava noole: neil on tudengite jaoks eraldatud üks spetsiaalne auditoorium, mille põrandal saab väikese tasu eest kuni kaks nädalat ööbida. Selle kahe nädala jooksul tuleb endale siiski elamine leida, sest siis tühjendatakse auditoorium elanikest ja võetakse kasutusse õppetööks.

„Väikese tasu“ maksmiseks tuleb minna teises hoones asuvasse kontorisse, tuua sealt maksmist tõendav tšekk ja tulla tagasi Studentsamskipnadenisse, kust saab siis võtme. Ma olen niisuguse nõukogudeaegse süsteemi üle veidi hämmastunud, sest ma ei tea veel, et norrakatele meeldivad keerulised asjaajamisprotseduurid, reeglid, komiteed ja nõukogud. Praegu lihtsalt kuuletun nurisemata ja varsti saangi öömajaks muudetud auditooriumis oma seljakoti vinniliste norra noorte vahel vabale madratsile räntsatada. Õhus on lapsepõlve suusalaagri õhkkond, kui õhtul kell 23 tuled kustutatakse ja siit-sealt hakkab üle pimeda auditooriumi kostma paarikümne inimese tekitatavaid öiseid hääli: keegi vestleb vaiksel häälel, keegi krabistab kuskilt kilekotist midagi otsida, kuskilt kostab suudlemist ja keegi juba norskab. Ma olen Põhja-Norra väikelinnas mingi õppehoone põrandal pimedas toas, ja mul pole aimugi, mis homme saab. Elu ei saaks olla parem.

Bürokraatia on alati ebameeldiv, mõnikord naljakas ja mõnikord toob kaasa üllatusi. Vahel võivad need üllatused isegi meeldivad olla. Õhtul magama minnes olen ma kodutu, hommikul aga saan õppehoone puhketoas kahekümnekesi ühe veekeetjaga puljongite, pakisuppide, teede ja kohvide jaoks vett keetes SMSi, milles teatatakse lakooniliselt, et mulle on eraldatud ühikatuba ühiselamus aadressil Ørneveien 56. Mitte sõnagi 400pealisest järjekorrast ja eluruumipuudusest. Veider.

Kõhklevalt äraootavas meeleseisundis lähen tagasi Studentsamskipnadenisse, maksan tagatise, sõlmin üürilepingu ja saan võtme. Otsin jällegi välja oma truu paberkaardi ja leian ilma suurema vaevata ühiselamu. Mööda pikka koridori oma tulevase toa poole astudes mõtlen, et see on ikka liiga hea, et tõsi olla. Tõenäoliselt on tegemist eksitusega, seal toas elab kindlasti juba mõni paks vahetustudeng Aafrikast. Neil jooksis arvuti kokku või oli keegi esimest päeva tööl ja kasutas vale Exceli-faili („Jesper, ma ju ütlesin, et võta fail kataloogist „Muu info“, mitte „Ühiselamud“! Oeh, olgu peale, too mulle ka üks kohv. Jah, muidugi koorega“). See on kindlamast kindel. Ma pean õige varsti auditooriumipõrandale tagasi kolima. Jõuan õige ukseni, tuba 116, lükkan võtme lukuauku ja keeran – võti sobib, asi seegi! Lõgistan veidi aega lukuga, teen, nagu ma ei saaks seda kohe lahti, et anda paksule aafriklasele, kes on kindlasti just duši all käinud, aega end rätikuga katta. Ukse avanedes lasen pilgul mööda tuba paremalt vasakule sõita: kirjutuslaud, tool, kapp ja voodi. Linoleumiga kaetud põrand. Aafriklase kiiruga kaetud alastust ja üllatust väljendavat pahast nägu ei paista kuskilt.

Lähen tuppa sisse, panen seljakoti seina najale seisma, sulgen ja lukustan ukse. Seestpoolt ukse vastu seljaga toetudes mõtlen hetke järele. Mulle tundub, et mul on nüüd kodu. Siin, teisel pool polaarjoont. Arktikas.

Ülakorruselt kostab seksimist.

Sama päeva pärastlõunal algab ka õppetöö – esimene seminar. Meie kursusele on võetud üheksa inimest. Vastuvõtukord rõhutab skandinaavialikult võrdsust ja süsteemsust: pooled tudengid võetakse Põhjamaadest ja pooled mujalt. Muide, Põhjamaades endis peetakse Põhjamaadeks Islandi, Norrat, Rootsit ja Taanit. See, et ka Soome ennast Põhjamaaks peab, on naljakas seik, mida saab pidudel sõpradele rääkida. Eesti ambitsioonidest Põhjamaaks saada pole mitte keegi kuulnudki. Muide, kas te teadsite, et Maroko esitas 1987. aastal avalduse Euroopa Liidu (tol ajal küll Euroopa Ühenduse) liikmeks saamiseks? Jah, ja siis ma olen veel kuulnud, et Eesti tahab saada Põhjamaaks. Hahaa.

Meie üheksa jaguneme neljaks põhjamaalaseks (Norra, Island, Taani) ja viieks muumaalaseks (Eesti, Leedu, Šveits, Venemaa, Kamerun). Kõik on egalitaarne ja sõbralik. „Tere, olen Tanel, tulen Eestist, jne jne“ – istume ringis ümber laua ja tutvustame endid järjekorras üksteisele ja õppejõududele. Õppejõud istuvad samuti meiega ringis ümber laua, lahedalt ja noortepäraselt kaksiratsi toolil, ning rüüpavad kohvi. Nemad rõhutavad oma võrdsust veel eriti. Tõika, et neil on tudengitest eraldi puhkeruum, peetakse natuke ebasobivaks ja seda on vaja lausa õigustada: „Vaadake, meil on siin samal korrusel kõigil kabinetid ja teie tööruum on korrus allpool, see on niimoodi lihtsalt mugavuse mõttes, et meie puhkeruum on siin teist eraldi. Aga te olete muidugi siia alati teretulnud.“

Nendest inimestest saavad järgmise kahe aasta jooksul minu lähedased sõbrad.

Ane on üks meie kursuse kahest norra neiust. Ta on pärit Bodøst, mis on üldiselt küll kaugel Põhja-Norras asuv linn, kuid Tromsøst vaadates ikkagi 500 kilomeetrit lõuna pool. Ane ei saa kuigi tihti öelda, et ta tuleb „lõuna poolt“, aga praegu on tal selleks võimalus.

Teine norra neiu meie kursusel on Anneli, kes on siitsamast Tromsøst pärit. Tema käis Trondheimis, tegi seal geograafia bakalaureusekraadi ja on nüüd tagasi, et siin magistrikraad teha. Ka Trondheim on „normaalse Norraga“ võrreldes üsna põhjas. Paljud norrakad ei satugi oma eluajal Trondheimist kaugemale põhja. Ja siit vaadates on see 1000 kilomeetrit lõunas.

Esben on Taanist pärit filosoofiamagister ja fotograaf. Tal on kaks omadust, mis kohe kõrva hakkavad: esiteks ta räägib üsna palju ja võib näiteks lauset alustada visuaalsete kujutiste fenomenoloogiast fotograafias ja jõuda sealt naftakapitalismi ja heaoluühiskonna põhimõtete kaudu marksismi ja poliitilise filosoofiani. Vähemalt ma arvan nii. Päris kindel ei saa selles olla, sest tema teine omadus on see, et keegi ei saa tema jutust midagi aru. See tuleb sellest, et ta on taanlane. See on lihtsalt üks asi, millega tuleb taanlaste puhul leppida. Taanlased nimelt ei kasuta oma hääleaparaati artikuleeritud häälikute tekitamiseks, vaid väljastavad sügavalt kurgupõhjast tumedaid korinaid. Taanlastega suhtlemise peen kunst seisneb öeldu äraarvamises konteksti, kehakeele ja tähtede seisu järgi. Ja see pole tegelikult üldse nii keeruline, kui võib tunduda. Me kõik muutume aja möödudes päris osavaks. Ka Esben hakkab tasapisi võõrkeele keskel elades selgemini kõnelema ja meist saavad head sõbrad.

Haukur on lihtne islandi maapoiss. Talle ei avalda muljet keerulised intellektuaalsed mängud ja akadeemiline kõrgpilotaaž, mida me seminarides mängime. Ta tahab lihtsalt reisida ja filme teha. Selles peaks ju meie magistriprogramm siin seisnema, on ta Tromsø ülikooli kodulehelt lugenud. Senikaua peab ta lihtsalt kuidagi vastu ja ootab, et me lõpetaksime kriitilise diskursuseanalüüsi ja epistemoloogia täpsemate aspektide üle arutlemise.

Vaida on leedu tüdruk ja ilmselt meie kursuse kõige eredam isiksus. Ta on ilus tütarlaps, kes elab kuskil vikerkaarte ja ükssarvikute maal, tema mõtted on äraarvamatud ja elu seisneb ainult puhastes siirastes motiivides. Ühest küljest on ta hästi lihtne, selline inimene, kes võib kulutada terve pärastlõuna sellele, et joonistab, kleebib ja lõikab sulle sünnipäevakaarti. Aga ta ei ole kindlasti naiivne või lihtsameelne, tegelikult saab temast meie kursuse üks suurimaid organisaatoreid. Talle sobib inimestega töötamine.

Maria on venelanna ja temast saab minu suurim hingesugulane. Ühest küljest on selle põhjus tema punk olek ja teisest küljest vene/nõukogude taust, tänu millele leiame palju ühist, mida „teised ei mõista“.

Cecilie on Šveitsist, aga elanud pikalt ka Taanis, seega on ta mõnikord Esbenile tõlgiks. Temas ongi segunenud šveitsi täpsus ja taani vabameelsus.

Hamidou on Kamerunist ja seega kõige eksootilisem liige meie kursusel. Temast saab meie „pesamuna“, ja mitte ainult sellepärast, et ta on kõige noorem. Teistsuguse kultuuritausta tõttu tuleb talle paljusid meie kultuuri aspekte õpetada ja lahti seletada nagu lapsele. Hamidou on ühtlasi ka padumoslem ja kipub vähegi pikemate või sügavamate vestluste lõpuks alati koraanini jõudma. See on kohati tüütu, aga kohati ka huvitav. Me väitleme temaga tihti kohvikruusi või võileiva taga kreatsionismi ja teadusfilosoofia üle.

Kursusele võetud kokku üheksa inimest on, nagu öeldud, meelega valitud nii, et meie seas oleks võimalikult erineva taustaga inimesi, nii päritolumaade kui ka enne õpitud erialade poolest. Kuna meil peaaegu puudub ühine taust, siis midagi ei ole enesestmõistetav, kõik mõisted, ideed ja mõttekäigud tuleb samm-sammult lahti seletada ja iga asja juurde leidub alati keegi, kes selle küsimuse alla seab. Nii kulgevad seminarid üsna vaevarikkalt.

Hamidoul on näiteks Skandinaavia familiaarsuse ja egalitaarsusega raske harjuda. Tema kultuuris on õpetaja ikkagi ülim autoriteet, kellel on õigus isegi siis, kui tal ei ole õigus, lihtsalt sellepärast, et ta on õpetaja. Hamidou pingutab kõvasti, et õppejõudu eesnime pidi kõnetada, ja ka siis ei saa ta lahti harjumusest öelda nime ette „mister“ või „missis“. Tal kulub selleks mitu kuud, mille vältel me saame üksteisele otsa vaadates vaikselt muiata, sest Hamidou suust kõlab järjekordne „mister Trond“ või „missis Bente“.

Selliste inimestega istun ma siis kuude viisi tunde ja tunde ümber seminarilaua. Räägime, kuulame, loeme ja kirjutame. Ragistame ajusid ja saame targemaks.

Vvvuuuuuhhh-vvvuuuuhhhh teeb rattakumm asfaldil, kui kihutan rattaga mööda Tromsø äärelinna veien’eid ehk tänavaid. Märgade pidurite kriiksatus, aga ainult korraks. Kallutus ja pööre Ankerveienilt Radarveienile. Siit edasi on terve tee allamäge. Kummide sahin asfaldil muutub valjemaks, tuulevihin kõrvades ka. Jakikrae lipendab vastu põske, esiamordid neelavad lamava politseiniku, väntan hoogu veel juurde ja möödun aeglaselt mööda tänavaäärt liikuvast liinibussist. Kahel pool on väikekodanlik Norra keskklassiidüll, mis muutub kiiruse kasvades sügisvärvides udukoguks mu tunnelikujulise nägemisvälja äärtel. Pidurid uuesti põhja, nii kõvasti, et nad isegi ei kriiksu enam, ja järsk pööre Winston Churchill veienile.

See pärastlõunane allamägeslaalom mööda Tromsø äärelinna väikeseid kõveraid tänavaid on preemia hommikuse mäest ülesväntamise eest. Nurisemata tegin hommikul enne loenguid rattaga tööd, väntasin ennast merepinnast kõrgemale, tõusin mu kodu ülikoolist lahutava seljandiku harjale ja laskusin veidi allapoole ülikooli juurde. Nüüd, pärastlõunal, teen sedasama tagurpidi – tõusen ülikooli juurest seljandikule ja seisatan seal hetkeks. Süda seljataha jäänud järsust tõusust ning ees ootava kiire laskumise ootusest tagumas, võtan hetke, et selles olla.

See on nüüdsest mu iga päeva kõrgpunkt. Hetk enne meesöömist, nagu ütles Puhh. Jalalihased pingest surisemas, hingeõhk jahedas Arktika õhus auramas, olen tõstetud merepinnast kõrgemale, laetud potentsiaalse energiaga. Siis istun sadulasse ja väntan ratta liikuma, panen käima igapäevased kaks minutit metsikust, punki ja anarhiat, kihutamist läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, kus teised jalgratturid kannavad isegi kergliiklusteel sõites kollast helkurvesti ja vilkuvaid tulukesi.

Winston Churchill veieni lõik on lühike, jäänud on veel viimane 90kraadine pööre laiale ja sirgele Ørneveienile. Mu ees avaneb Tromsøya saare läänekülje tasandik, pikeerin seda mööda kajakana mere poole. Lendan vaba olendina otse lennuvälja, fjordivee ja Kvaløya mäetippude ilusasse vaatesse. Kaks anarhiaminutit hakkavad läbi saama.

Kergelt hingeldades astun oma tuppa. Jakk nagisse, algab jälle päriselu. Lugemine-kirjutamine-koolitöö. Vahel on vaja mõni taldrik või kruus pesta. Kõik muud asjad, mida tehakse paigal seistes. Aga ma tean, et homme tuleb jälle see hetk, mil ma seisan seljandikul ja vaatan nendele äärelinnamajadele ülevalt alla. See on hea tunne.