Читать книгу August XIII ja kõikenägev silm - Tania del Rio - Страница 11

11

KUUS PÕIKPÄIST RONKA

Rongad ei teinud kuulmagi.

„Siin on küllalt toredaid puid. Kõtt!“

Aga rongad ei „kõttinud“. Nad näisid teesklevat, et August on nähtamatu.

„Küllap peame siis karmimaid võtteid rakendama,“ ütles ta ohates.

August oli teinud seda tööd kümneid kordi. Vähemalt kord või kaks kuus ronis ta katusele ja rookis pesa korstnast välja, enne kui see oleks kogu hotelli suitsu täis ajanud. Aga täna hommikul tundusid rongad eriti põikpäised. Talv oli tulekul ja neil oli külmade ilmade üleelamiseks mõnusat kohta vaja. „Mis siis, kui ma teid veega üle valan?“ küsis August. „Kuidas see teile meeldiks?“

Linnud teadsid, et ta ei mõtle seda tõsiselt. Üks neist plagistas nokka, aga teised tukkusid rahumeeli edasi. Sestap ronis August katuseharjale, kus seisis kõver tuulelipp. Ta kruvis terava metalltoru lahti ja suskis sellega korstna sees. „Ma kasutan jõudu, kui tarvis,“ ütles ta otsusekindlalt. „Tulge sealt välja või muidu...!“

Rongad ei liigutanud sulgegi. Nad teadsid, et August on liiga hea südamega, et linde tuulelipuga lüüa.

Nüüd oli selge, et Augustile oli jäänud vaid üks võimalus. „Kui te kohe välja ei tule,“ ütles ta nii kurjalt kui suutis, „lähen kutsun tädi Annaconda ja siis tuleb teil

temaga tegemist teha.“

Rongad lausa purskusid korstnast välja ning tõusid kraaksudes ja tiibu laiali laotades taevasse. Nad olid hotelli lähedal piisavalt kaua elanud, et teada kõike Annacondast, ja tema kannatust ei julgenud proovile panna mitte keegi – isegi mitte rongad.

August saatis linde pilguga, kuni need olid vaid tumedad täpid kahvatu koidutaeva taustal. Ta poleks sugugi tahtnud neid ehmatada, aga nad ei jätnud talle muud võimalust. Augusti pilk libises alla ja ta vaatas oma kõrgelt kohalt ringi. Vaates ei olnud midagi erilist.

Mitme miili ulatuses ei olnud siin ühtegi teist hoonet peale Augusti hotelli, mis istus keset trööstitut halli maastikku