Читать книгу August XIII ja kõikenägev silm - Tania del Rio - Страница 12

12

õnnetult ühel mäetipul, sama trööstitute ja räsitud puudest metsa piiramisrõngas. Ükskõik mis suunas minema hakates võis kõndida mitu tundi, ilma et midagi huvi-tavat ette oleks sattunud.

Aga August ei silmitsenud seda masen-davat vaadet. Ta vaatas sellest kaugemale, üle horisondi, sinna, kus oli ülejäänud maailm. Ta kujutles linnu ja džungleid, sadamaid ja kõrbi, maastikke, mida ta oli vaid raamatutes näinud. Kõiki neid kohti, kuhu ta oleks tahtnud minna…, kui ta poleks olnud kaksteist aastat vana ja pärija oma suguvõsa hotellis, kus ta töötas ainsa jooksupoisi, meistrimehe, parasiiditõrjuja, toapoisi ja üleüldise käsutäitjana. August XIII oli veetnud hotellis kogu oma elu, täpselt samamoodi nagu enne teda tema isa ja veel üksteist Augustit.

August naasis ohkega vaevalise korst-napuhastustöö juurde. Varsti olid tema

käed nõest mustad. Ta sikutas korstnast välja tosinate kaupa puupulki ja oksaraage ning ka peotäie veidraid, ootamatumaid esemeid: daami pitstanu, roostes küüne-viili, koogipanni ja isegi kotikese nipsukive, mis olid kunagi talle endale kuulunud. August juurdles parasjagu selle üle, kuidas rongad olid nipsukivide koti tema pöönin-gukambri kirjutuslaua sahtlist kätte saanud, kui tema tähelepanu pälvis üks madal urin.

August vaatas silmi kissitades vara-hommikusse uttu. Oma üllatuseks märkas ta metsas liikumist. Pikkade peenikeste okste kupli varjus vingerdas puude vahel mingi suur tume kuju. Hotelli ümbritsevad metsad kubisesid karudest ja metssiga-