Читать книгу Tänavalapsed. Uus algus - Tea Kask - Страница 6

Mattias ärkas kõva lärmi peale. Silmi avades ja voodivõre vahelt välja piiludes nägi ta kohutavat pilti: isa peksis jalgadega maas lamavat ema, kes kohutavalt karjus. Mattias tõmbus voodis kerra ega julgenud piiludagi – hirm oli nii suur. Ema pea oli verine, kuid isa jättis järele alles siis, kui ema enam ei liigutanud. Lõpuks tormas isa uksest välja.

Kui välisuks oli prõmmuga kinni löödud, ronis Mattias kiiresti voodist välja, läks ema juurde ning palus nutuga pooleks:

„Ema, tõuse üles, emme, kallis, tõuse…”

Kuid ema ei liigutanud, tema suust tuli halba lõhna ja peahaav veritses nii, et Mattiase käed said veriseks. Ta raputas veel kord ema, kuid see ainult korises.

Nähes, et ema suust tuleb verd, hakkas Mattias vanaema appi hüüdma, kuigi ta ei teadnud, kas vanaema on kodus.

Mitmekordse hüüdmise järel ilmus vanaema köögiuksele ja küsis pahaselt:

„Mis sul viga on, mis sa karjud?”

Mattiasel oli hea meel, et vanaema ikkagi kodus oli, ning ta hakkas kiiresti seletama:

„Issi peksis emmet, emme pea on verine ja ma…”

Vanaema katkestas poisi jutu:

„Mis sa seletad siin, ma tean küll.” Ta läks kööki tagasi, tõi sealt väikese pudeli ja pani selle emale nina alla. Ema hakkas nüüd liigutama, tõusis peagi püsti ja läks tuikudes vannitoa poole. Mattias märkas, et ema kleit oli verine.

Vanaema ei öelnud emale ühtki sõna. Mattias poetas vaikselt:

„Issi on nii paha. Miks ta emmele haiget teeb?”

„Sina ole vait, sa ei tea midagi!” käratas vanaema ning läks teise tuppa. Mattias kuulis vee solinat ja sai aru, et ema peseb end. Tal tikkus vägisi nutt peale. „Miks nad kõik nii tigedad on?” mõtles ta ja istus nurka, kus ta õige pea magama jäi.

Kui Mattias ärkas, tundis ta, et piss oli püksi tulnud. Ta võttis püksid jalast ja pani need oma voodi alla. Siis otsis ta ühest pesuhunnikust teised püksid. Ema oli vahepeal oma diivanile magama heitnud.

Mattiasel oli kõht tühi. Ta läks kööki ja tõstis tabureti lüliti juurde, et tuld põlema panna – ta kartis pimedat. Seejärel ronis ta ettevaatlikult taburetilt maha ja vaatas külmkappi, lootes sealt midagi leida. See oli aga tühi, täis vastikut haisu. Ainult üks tühi konservikarp haigutas ühel riiulil. Midagi leidmata pani ta kapiukse kinni ja läks tuppa tagasi. Toas ema diivani ees laual nägi ta leivakääru vedelemas. Seal oli ka kaks suurt tühja pudelit ja kohvitass, mille põhjas olid mõned tilgad. Ta rüüpas need ära, kuigi jook oli mõru. Ikka veel ei saanud ta silmi lahti leivatükilt. Samas kerkis ta silme ette pilt, kuidas isa ja ema olid valget jooki klaasist rüübates seda leiba nuusutanud. Tühi kõht andis endast aga märku ning Mattias otsustas: „Ma söön selle siiski ära.”

Ta võttis leivakääru kahe käe sõrmede vahele ja hakkas nosima, kuigi see oli kõva ja maitsetu.

Mattias, kes oli uuesti tukkuma jäänud, ärkas vanaema hõike peale: „Mattias, too see pudel sealt ema voodi tagant ja laua pealt leivatükk!” Mattias võpatas, mõeldes, et ta vist kuulis seda unes, kuid vanaema käratas uuesti: „Kas sa kuuled, too pudel siia!”

Nüüd ajas poiss end püsti, uuris ema diivanit ja leidiski pudeli, milles loksus valge jook, mida vanaema nõudis. Kuid leiva oli Mattias ju ära söönud, tal ei olnud seda enam laualt võtta ja vanaemale viia. Mattias haaras pudeli kõvasti kätte, läks vanaema juurde, ulatas selle talle ja poetas arglikult: „Ma sõin leiva ära, mu kõht oli nii väga tühi.”

Kõigepealt rüüpas vanaema pudelist tugeva lonksu ning läkastas ja köhis vaheldumisi. Siis oleks nagu kõuemürin alanud.

Vanaema röökis: „Mis sa, kurat, selle leiva ära sõid! Mina heitku sinu pärast või hing. Te olete kõik mind ära tüüdanud, ma ei saa omaenda pinsist leiba ka süüa.” Nüüd mõistis Mattias, et seda leiba ei oleks tohtinud võtta.

„Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised. Näe, elavad nagu miškad, häda ei midagi,” jätkas vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!” Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!” Ning vanaema viskas poisi tänavale.

Mattias ei saanud arugi, kui ta juba väljas oli. Uks mürtsatas tema selja taga kõva prõmmuga kinni. Poiss laskus matile kükakile ning toetus vastu ust. Talle tundus, et ta on haigeks jäänud, sest kurgus pigistas ja nutt kippus peale. Ta lasi nutul tulla, pisarad jooksid ja jooksid. Väljas oli veel pime, ka koridor oli hämar, sest laes olev pirn andis vähe valgust. Mattias kuulatas naabrite ukse taga: kõik oli vaikne. Natukese aja pärast julges ta oma koduuksele koputada, lootuses, et ema teda kuuleb ja ukse avab. Ent uks jäi suletuks. Kõht oli aga väga tühi. Mattiasele meenusid vanaema sõnad: „Kui tahad süüa, mine ja kerja.” Ta ei teadnud, mis see kerjamine tähendab, kuid ta otsustas minna ja selle järele proovida.

Kui suur koridoriuks Mattiase järel kinni vajus, avanes tema ees linn oma tuledesära ja automüraga. Ta hakkas astuma sinnapoole, kust paistsid ilusad värvilised tuled ja kus kõndisid inimesed. Mattias vaatas vastutulevaid inimesi ja mõtles: „Neil on nii kiire. Ei tea, kas nad lähevad kõik koju?”

Ta kõndis aina edasi, kuni jõudis laia autoteeni. Seal istus ta tänava äärekivile, toetus seljaga vastu mingit posti ja hakkas autode liikumist jälgima. Mattiasele tundus see kõik nii ilus olevat, et ta unustas isegi oma tühja kõhu ja muud mured. Ta jälgis vaikides tänaval toimuvat, kuni keegi teda õlast raputas:

„Kes sa oled ja miks sa siin istud?” Mattias võpatas ja vaatas alt üles poisi poole, kes teda kõnetas.

„Olen Mattias. Ma ei saa koju minna, vanaema ja ema magavad ning mul pole võtit, et ust lahti teha.” Ta tõusis püsti ja nägi, et see poiss on temast natuke pikem. Mattias muutus julgemaks: „Mis sinu nimi on?”

Poiss vaatas ringi ja vastas: „Mina olen Ken. Minul ei olegi kodu. Elan igal pool, see on ju suur linn.” Mattias tundis, et võib selle poisiga kõigest rääkida, ja ta küsis: „Kas mina ei saaks koos sinuga igal pool elada? Võta mind kaasa!” Ken mõtles hetke ja noogutas nõusolevalt. Nad hakkasid astuma. Tänavavalgustus oli kustutatud ja inimesi oli justkui juurde tulnud. Veidi maad vaikides kõndinud, küsis Ken: „Kas sul kõht ka tühi on?” Mattias ainult noogutas ja tundis äkki, et tühi kõht koriseb. Ta arvas, et peab ikka midagi ütlema, ning lausus üsna vaikselt: „Mu kõht on nii tühi, et ta kohe valutab.”

„Pole viga, varsti ehk saame süüa,” suutis Ken teda lohutada.