Читать книгу Tänavalapsed. Uus algus - Tea Kask - Страница 8

Vennad jõudsid poe juurde, kus Martin hakkas Mattiasele õpetusi jagama: „Kui me juba poes riiulite vahel oleme, katsu vaikselt midagi tasku pista. Aga võta nii, et keegi ei näe, ning vaata, et sa vahele ei jää.” Mattias kuulas venna õpetust ja noogutas peaga.

Poes veidi ringi vaadanud, märkas Mattias, et riiulil on mingid väikesed pakid. Ta libistas mõned taskusse ja läks siis kommiriiuli juurde. Seal hiilis ta seni, kuni sai kommipaki põue poetada. Peagi nägi ta jälle Martinit ja seda, et toidukorvis oli igasuguseid asju, kuid mitte kommi. Mattiasel oli hea meel, et tal oli õnnestunud maiustusi hankida. Ta tahtis Martinile seda kohe öelda, kuid too ei lasknud. Kõik läks libedalt. Martin maksis kassasse korvis oleva kauba eest ning poisid marssisid poest välja. Õues julges Mattias vennale öelda: „Ma võtsin kommipaki ja ühe paki veel, need on vist nätsud. Keegi ei näinud.” Martin vaatas korraks selja taha ja lisas: „Mul on põues igasugust nodi. Äge ju, ei pea raha maksma.”

Mattias oli venna üle uhke. Talle tundus, et nende tegevuses pole midagi keerulist. Tal oli tükk tegemist, et vennale järele jõuda, sest Martin lisas sammu. „Tule, tule, mis sa kohmerdad! Meil on pikk maa kõndida.” Natuke veel astunud, väsis Mattias ära. „Martin, näe, seal puude all on pingid, lähme istume, kõht on ka tühi,” soovis ta. Martin nõustus. Nad istusid pargipingile, harutasid saiakoti lahti ja hakkasid mõnusasti sööma. Mattiase meelest sõid nad end kurguni täis. Kui nad olid lõpetanud, pistis Martin ülejäägi kilekotti tagasi, võttis taskust suitsupaki ja pakkus ka Mattiasele. Mattias oli näinud, et vend suitsetab, kuid tema ei olnud veel proovinud. Nüüd tuli seda ilmselt teha.

Martin võttis taskust tulemasina, krapsas oma sigareti põlema ja õpetas: „Pane nüüd ots suhu ja tõmba enda poole, ma annan tuld ka.” Mattias tegigi nii, kuid kohe, kui ta oli enda poole tõmmanud ja Martin tuld läigatanud, hakkas ta kõvasti köhima. Martin koputas talle seljale ja ütles innustavalt: „Pole midagi, esimene kõhv peabki läbi käima, siis tahad veel.” Mattias arvas, et ta ei taha üldse enam edasi tõmmata, kuid Martin ei jätnud: „Proovi veel, tõmba rahulikult, ära väga kõvasti hinga.” Mattias jätkas. Juba mõne tõmbamise järel tundus talle, et kõik nagu hõljub ja liigub. Ta andis ülejäänud suitsu Martinile, kes pani kustutatud koni hoolikalt pakki tagasi.

Vahepeal oli taevas pilve tõmbunud ja müristas. Nad hakkasid astuma: ikka Martin ees ja Mattias taga. Ilm kiskus kurjakuulutavalt pimedaks, välgusähvatused läksid heledamaks ja müristas kõvasti. Lõpuks hakkas sadama. Poisid ei otsinud varjualust, nad lausa nautisid sadu. Mõlemad käed laiali, ise rõõmsalt hõigates, läksid poisid edasi. Nad said läbimärjaks, kuid see ei rikkunud nende tuju. Nad nautisid vihma; viskusid teele tekkinud lompidesse ning loopisid teineteisele vett. Nii nad möllasid.

Lõpuks jõudsid nad mingi lagunenud kuuri juurde. Martin avas ukse ja kamandas: „Tule sisse, mis sa vahid! See on minu elamine.” Mattias ei näinud esialgu midagi. Alles siis, kui Martin oli küünla süüdanud, märkas ta, et see oli Keni pesapaigast viletsam urgas. Ta uuris ümbrust ja küsis siis: „Martin, kas sul magamiseks kohta polegi? Ja mis suur tünn see seal nurgas on?”

„Mina magan siin,” osutas Martin väikesele lauavirnale, mille peale oli sätitud vanu riideid. „Aga see tünn on kihvt, seal saab mõnusaid pilte näha. Ostsin kaks liimituubi, sellest saab kaifi. Ma pärast näitan.” Mattias seisis nõutult: ta ei saanud aru, mis see kaif on ja mis pilte saab koledas tünnis näha, kuid pärima ta ei hakanud. Riided olid vastikult märjad ja keha võdises külmast.

Martin tõstis toidu kotist välja – kõik oli märjaks saanud. „Mis sellest, sööme ikkagi ära,” lausus ta. Toidu kallal nokitsedes mõtles Mattias, et vorst on küll hea, kuid sai on kuidagi vastik ja vee maitsega. „Noh, kas ei tahagi süüa või?” katkestas tema mõtted Martin. „Kui kõht on tühi, läheb kõik. Aga kui sa just ei taha, anna siis mulle.” Mattiasele sai tõesti ei maitsenud ning ta andis selle Martinile, öeldes: „Söö, sina oled ju minust suurem.”