Читать книгу Tänavalapsed. Uus algus - Tea Kask - Страница 9

Martin jutustas Mattiasele, kuidas liimituubiga kaifi saadakse. Mattiast huvitas see väga ning ta pakkus välja, et ta võiks kohe proovida. „Okei,” nõustus Martin. Ta võttis kilekoti ja kutsus venna enda järel tünni.

Poisid ronisid tünni najal olevast redelist üles ja laskusid alla tünni põhja. Seal oli kottpime, ainult üks väike auk säras ühes seinas. Mattias vaatas ringi, kuid ei näinud mingit pilti.

Martin hakkas õpetama: „Võta nüüd liimituub ja lase see kilekotti tühjaks!” Ise ta juba tegigi nii. Mattiasele andis ta teise tuubi ja kilekoti. Kui väikevend sellega hakkama oli saanud, õpetas Martin edasi: „Nüüd pane see kilekott oma nina juurde, hoia seda käega kinni ja hakka sügavalt hingama. Näed, nii!” Ta näitas, kuidas see käib.

Mattias tundis kohe pärast sissehingamist, et tal hakkab imelik: tünn nagu liiguks ja ta istuks justkui kiige peal. Rohkem ta ei mäletanud, ainult veel seda, et värvilised tuled sädelesid ning nende keskele ilmus palju rotte, kes kõik tahtsid talle kallale tulla. Mattiasel oli tunne, et rotid hakkavad teda ründama, kui ta neid ei peleta, ning ta hakkas jalgadega trampima. Ühele rotile sai ta ka pihta ja see kukkus surnult maha. Samal hetkel raputas teda Martin: „Mis sa, loll, mulle kallale tulid, rikkusid mu kaifi ära.”

Mattias justkui ärkas. Ta vaatas enda ümber ega suutnud uskuda: see oli vist mingi unenägu, kuskil polnud surnud rotti, ainult pime tünn. See lugu ajas teda kohutavalt naerma, ta naeris nii nakatavalt, et ka Martin hakkas naeru lagistama.

Lõpuks pidas Martin targemaks tünnist välja ronida ja magama heita. Mattias aga muretses, et ta ei näinud värvilist pilti. „Olid mingid tuled ja rotid ajasid mind taga,” sõnas ta. „Eks sa siis teinekord näed,” kostis Martin, „mina nägin ämblikke, vahel olen ka hobuseid ja kasse näinud. Aga kui ma tahan neid katsuda, kaob pilt ära.”

Mattias kuulas jutu ära ja hakkas jälle naerma. Tema meelest oli see kõik nii lõbus. Ta naeris, kuni Martin käratas: „Jää vait, mõni võib meid veel kuulda!” Poisid heitsid lauavirnal olevate riideräbalate peale. Need haisesid. Ka seljariided olid veel märjad. Mattias tõmbas ühe räbala endale peale ja uinus, suutmata enam millelegi mõelda. Une-Mati oli oma töö teinud.

Poiste päevad ja isegi nädalad möödusid samamoodi kerjates, süües, liimi nuusutades, suitsu tehes ja kuuris elades. Nad olid leidnud endale palju sõpru – nii venelasi kui eestlasi. Martin oskas juba natuke vene keeles rääkida. Mattias alles õppis... Ta lootis selle keele kindlasti selgeks saada.