Читать книгу Käsi - Teet Kallas - Страница 4

Kahekümnenda sajandi keskel tekkis Eestis täiesti uut tüüpi folkloor. Selle sünnitasid aeg ja impeerium. Kahjuks ei tunta seda ka pool sajandit hiljem eriti põhjalikult. Samas pole ju kahtlust, et tolle ajastu folkloori on piisavalt kogutud ja uuritud, aga arvatavasti tegid seda rahvaluule­kogujatest edukamalt endise impeeriumi luureohvitserid. Ilmselt pole tänased etnograafid veel oma kartoteeke korda saanud. Veel pole süstematiseeritud vastavaid faile arvutites. Publikatsioonide aeg on alles ees.

Minule kangastub sajandi keskpaiga folkloor otsekui mingi suur ja tolmune, koidest näritud ja tindist rikutud lauasahtel, kuhu on laekumise järjekorras kuhjunud kiiruga täidetud, poolvargsi fikseeritud töölipikud või perfokaardid, aga ka täiesti tavalised vihikulehed.

Ei, siiski mitte päris harilikud, vaid sissetrükitud helesiniste kaldjoontega lehed sõjajärgsetest koolivihikutest. Tollal pandi väga suurt rõhku kalligraafiale. Või siis nendesamade vihikute krobelised sinakad või rohekad sisekaaned. Viiekümnendate aastate koolivihikute tagakaasi kirjutamiseks tarvitada ei saanud, sinna oli tavaliselt ikka midagi kasulikku trükitud: kas siis korrutustabel või õpilase käitumisreeglid. Kõige efektsem oli see vihikuseeria, millele oli värvitrükis jäädvustatud ilus ja salakaval elukas, kartulipõldude surmavaenlane — imperialistlik koloraado mardikas.

Ka koloraado mardikas on oluline süžee tolle ajastu folklooris. Koloraado mardikas võis saabuda iga hetk Ameerikast nagu dessantväeosa ja hävitada kogu vabariigi kartulisaagi viimse taimeni nii kolhoosipõldudel kui koduaedades! Väikese usaldava algkoolipoisina kartsin ma koloraado mardikat otse paaniliselt, hiljem aga muutusin küüniliseks ja lakkasin tema olemasolusse uskumast. Mitte keegi polnud iialgi näinud ainsatki sellist mardikat. „Koloraado mardikas“ muutus ajapikku põlgust väljendavaks argoosõnaks, koolipoiste žargooniks, tähistamaks väiksema kaliibri blufivendi. Aga ei, see mardikas oli siiski olemas!

1963. aasta suvel noppisin koos teiste kolhoosipõllule kamandatud sõduritega neid ilusaid pruunide tähnidega kollakaid mardikaid katelokid. See juhtus Leedus, mere ääres, kauni kuurortlinna Palanga külje all. Mina ei tea tänini eitada või kinnitada versiooni, millega koloraado mardikate massilist ilmumist otsekui eikusagilt seletati. Meile näidati ka üht ülikergest metallisulamist mahutit, mida nimetati mardika­konteineriks. Need konteinerid olevat paisanud rannaliivale läänetuul, kokkupuude maapinnaga aga avanud erilise laborikarastuse saanud putukatele luugid. Kõik võib olla, maailmas käis juba üle kümne aasta külm sõda, alles hiljuti olid olnud Kariibi lahe ja Berliini kriis…

Oli see diversioon või mitte, ja kui, siis millise salateenistuse oma, seda ma ei tea, aga mina olen tõepoolest koloraado mardikaid näinud ja neid sadade kaupa auklikuks söödud kartulilehtedelt noppinud. Hullemgi veel: 1995. aasta suvel kohtasin koloraado mardikaid Lõuna-Eestis. Aitasin neid noppida kirjanikust sõbral, kes juba aastaid tagasi taandus linnaelu eest lapsepõlvetallu ning elab ausat maameheelu. Nüüd olid ta sirged kartulivaod otseses hävimisohus. Mardikaid korjates ja lömastades piinas mind veider süütunne, otsekui oleks nende massiline ilmumine mu isamaale mingil moel seotud ka minuga, otsekui leiduks mu nooruses või koguni lapsepõlves mingi laiduväärne või ettevaatamatu tegu, mille tekitatud ahelreaktsioon on külvanud sõbra kartulivartele nüüd sadu õelaid koloraado mardikaid. Ma ei välistanud sedagi võimalust, et viimati manas need mardikad välja mu alustatud käsikiri: see oli mul igaks juhuks sõbra juurde kolkakülla isegi kaasa võetud. Pihtisin oma mured sõbrale ära; ta sai südamest naerda. Tema andmetel tulnud mardikas kartuliseemnega kas Poolast või Valgevenest. Muidugi, eks seegi ole mingi seletus.

Igatahes olen kõige selle peale mõteldes peaaegu kindel, et nii, nagu on olemas täiesti reaalne koloraado mardikas, eksisteerisid kõik teisedki fantastiliseks peetud fantoomid ja tondid, hiiud ja monstrumid. Aeg ise on olnud nende looja ja sünnitaja. Igas ajas, täpsemini, igas konkreetses aegruumis sünnivad ja elavad omad kordumatud peletised. Kust nad tulevad ja kuhu kaovad, seda ma muidugi ei tea. Aga küllap on needki asjad seletatavad: mõned fantoomid surevad asjaolude muutudes välja, teised heidavad talveunne või mähkuvad kookonirüüsse, et ärgata mingil soodsal hetkel ja juba uues kuues. Mõni peletis on loomulikult igavene ja surematu. Ja varem või hiljem satub mõni neist meile ette. Ja siis — adüü, adüü, adüü — tahavad nad jälle mõnda lapsukest…

Neljakümnendate lõpul või viiekümnendate algul tekkinud folkloori salvedes peaks leiduma õige mitu varianti ühest näljaste aastate levinumast õudusjutust. See müüt räägib salajasest vorstivabrikust, kus inimlihast valmistatud sardelle ja vorstikange, mis siis turul maha müüdud. Nii ostnud üks naine keskturul vorstirõnga ja leidnud süües selle seest punaseks lakitud sõrmeküüne. Naine hakanud kriiskama ja läinud seejärel hulluks.

Või siis selline hiliste õhtutundide verdtarretav pajatus: kellelegi hilja peale jäänud mehele pakutud äärelinnas lahkesti öömaja. Kutsuja olnud kena noorik, kuidas sa jätad minemata. Teinud voodi üles ja lasknud ennast koguni natuke kaisutada. Aga näe, täpselt südaööl läinud naine korraks toast välja ega tulnudki enam tagasi. Mees olnud unetu, lamanud niisama avasilmi. Kuni kuulnud pimedas toas mingit tilkumisesarnast heli. Õnnekombel olnud tal taskulamp kaasas. Sügisene aeg, mis seal imestada! Ta avanud riidekapi, kust see heli kostnud, ja näinud ülesriputatud inimkeha, millel polnud käsi, jalgu ega pead. Selle kohutava lihakere all seisnud vereämber. Õnneks olnud tegu kange mehega, kes ei kaotanud teadvust, ei läinud hulluks ega hakanud appi karjuma. Tema hoopis teinud enda asemele teki alla patjadest nuku ja tõmmanud endale riided selga. Olnudki paras aeg, sest kohe kuulnud ta ukse taga saatuslikke samme ja summutatud hääli. Mees põgenenud akna kaudu öhe. Hiljem rääkinud ta asja küll miilitsale ära, aga ei suutnud kahjuks enam seda kohutavat maja üles leida… Tallinna variantides asusid põrandaalused vorstivabrikud äärelinnas, kas Kloostrimetsas, Koplis või Lasnamäel.

Kõige rohkem imelugusid oli muidugi metsavendadest. Need olid enamasti kangelassaagad ja neid räägiti edasi ainult sosinal. Metsavennad olid õilsad, nutikad ja võitmatud. Nad olid suured kui hiiud ja kavalad kui rebased. Näiteks säärane lugu: NKVD mehed püüavad üht kõige kuulsamat metsavendade pealikut. On täpselt teada, et ta istub ühel kindlal päeval ühes kindlas restoranis. Ta on ise sellest julgeoleku­meestele kirja teel teatanud: et tulge, kallid seltsimehed, võtke mind kinni! Palun lahkesti! Määratud ajal on terve restoran hambuni relvastatud ohvitsere täis. Kõige kõrgem ohvitser vaatab puuriva pilguga saali. Aga seal on kõik omad mehed, operatsiooni edukuse huvides ülikondadesse pugenud ja lipsud kurgu alla sõlminud nagu ausad kõrtsikülalised ikka. Kõik naisedki on NKVD agendid, püstolid käekotis. Kõige kõrgema ohvitseri lauas istub üks teisest linnast, kas mitte koguni Venemaalt spetsiaalselt kohalesaadetud julgeoleku­ohvitser, spetsialist bandiitide püüdmise alal ja läbilõhki eesti mees samas. Tema ei varja midagi, tal on koguni hea paraadvorm seljas ja ordenid ridamisi rinnas. Rindemees, selge pilt! Kaks tähtsat meest ajavad suitsu pahvides asjakohast juttu. Kiruvad metsavendi, arutavad perspektiive. Nii möödub tund, seejärel teine ja kolmaski. Kui see luuremäng juba täiesti mõttetuks muutub, kutsuvad ohvitserid kelneri, annavad tellimuse ja hakkavad varsti sööma-jooma. Seapraadi hapukapsaga ja valget viina! Terviseks, seltsimees! Õhtu saabudes tõuseb mundrimees püsti, lööb kannad uljalt kokku, annab au ja läheb kergelt vaarudes minema. Läheb hotelli, et helistada oma ülemustele. Mõnes variandis Tallinna, mõnes teises Riiga või koguni Moskvasse. Pakutud autot ta ei vaja. Ta tahab jalutada, ennast natuke tuulutada, sest hotell pole kaugel. Mõnes variandis on hotelli asemel väike provintsivõõrastemaja. Sinna ei jõua ta iial. Sest tal polnud plaaniski hotelli või võõrastemajja minna. Ja varsti leiab üksijäänud kõrge ohvitser (mõnes variandis koguni kindral) oma praetaldriku alt kirjasedeli: „Tänan meeldiva seltskonna ja lahke kostitamise eest! Seesama mees, keda te täna kogu oma kõrilõikajate polguga jahtisite!“ Tallinnas olla säärane asi juhtunud kas „Glorias“ või „Nordis“, Tartus aga restoranis „Volga“. Olen hiljem kuulnud, et tegelikult olevatki midagi sellist toimunud — aga hoopis Saaremaal, Kuressaare linna ainsas restoranis. See asus tol ajal madalas ühekordses puulobudikus keset väikelinna. Niimoodi narrinud kohalikke ja pealinnast tulnud julgeolekumehi legendaarne metsavend ja riukamees Ilbi Ants (kes hiljem küll kahjuks nii metsikuks läks, et saarlased ise teda kartma ja põlgama hakkasid). Oli see nii või mitte, ei saa siiski päris kindel olla.

Mitte milleski ei saa liiga kindel olla.

Ah, need viiekümnendate aastate pikad sügisõhtud, tuule soiud ja oiged akna taga, sosinad ja pausid tubade kahvatukollases poolhämaruses! Ja meie, hiirvaiksed lapsed, voodiserval istumas, silmad maas, kõrvad reetlikult punased. Sest me ei tohtinud midagi kuulda, teada, kellelegi edasi rääkida. Teadmine oli ohtlik, kuulamine oli kahjulik, rääkimine oli reetmine. Täiskasvanud heitsid enne uusi sosinaid ja pause meie poole umbuskliku pilgu. Meie ilmed olid kurdid, juhmakad ja kivised — just säärased, nagu meilt oodati. Aga tegelikult oli nii, et just meie, sajandi keskpaiga eesti lapsed, ootasime ja uskusime ehk kõige kirglikumalt Valget Laeva. Mitte et ta meid kuhugi viiks, vaid selleks, et teda lihtsalt ära näha. Ja just meie uskusime kõige siiramalt, et Ameerika president Truman on Saaremaa mees, kes ei saa meid ju ometi unustada.

Meie lapsepõlv põimus ajuti väga tihedasti ajastu folklooriga. Mõnikord me lausa elasime selles, ilma et oleks seda märganudki. Me teadsime peaaegu kõike seda, mida teadsid hirmunud täiskasvanudki. Aga võib-olla teadsime enamatki.

Muide, kes teab lugu kohutavast Kontkäest?

Mina tean.