Читать книгу Käsi - Teet Kallas - Страница 5

Ma läksin esimest korda kooli täpselt kahekümnenda sajandi keskel — 1. septembril 1950. aastal.

Mu koolitee polnud kuigi pikk, aga vihmade saabudes väga porine ja paiguti isegi ohtlik. Kooliteed lõhestasid kaks jõe poole langevat järsku ojaorgu, kitsast jalgrada katkestasid kõrge raudteetamm, saksa sõjavangide poolt ehitatud lai maantee ja mitu sügavat kraavi. Üle ojade ja kraavide olid ehitatud purded, mis muutusid aja jooksul libedaks ja pudedaks.

Mu esimene koolitee oli vaid napilt kilomeeter pikk, aga see oli raske ja põnev tee. Seda võis varieerida ja muuta. Võisin käia kas mööda jõeperve või sügava jõeoru servas, võisin teha mitmeid haake ja kõrvalepõikeid. Võisin alati peatuda, et enda jaoks jälle midagi uut avastada. Ema oli rangelt keelanud jõesildadel turnimise. Eriti ohtlikuks pidas ta raudteesilda. Sinna ei julgenud ma ka ise mitu aastat ronida. Laiadest liiprivahedest paistis selgesti all kärestikus vahutav tume vesi. Ja kahe silla vahel liivakivikaldas mustendas kõhe koopasuu. Suuremad poisid väitsid, et see on vaid üks väike ja igav koobas, aga ma ei uskunud neid päriselt. Nad võisid vabalt valetada. Suured poisid nöökisid minusuguseid alatihti. Vähemalt kaks ülekasvanud nelja-viieteistkümneaastast kolget nende seast tegid seda esialgu tihti ja lõbuga. Nad elasid üle jõe vanas mõisasüdames, tegid suviti rasket täismehetööd tallis ja põllul, aga sõja ning muude asjaolude tõttu oli nende haridustee hõredaks jäänud, nad käisid alles kolmandas klassis ega lõpetanud vist sedagi… Haa, mõtlesin ma: nad uinutavad mu valvsust, et ma siis koopasse läheksin ja seal ära eksiksin. Või millegi koledaga kokku puutuksin. Haa: miks nad ise kunagi sinna ei läinud? Mul oli elav fantaasia ja see koobas mõjus mulle ängistavalt.

Küll aga vahtisin ma meelsasti sealsamas kõrval maanteesilla lähedal püstiseatud kipsist tennisetüdrukut. See suur, valge ja alati tolmune tüdruk oli tardunud toredasse tõrjepoosi. Ta huuled olid asjalikult torukil. Tal oli rätik kaelas. Üks rätinurk oli väga loomutruult õla suunas kooldus. Kipstüdruk oli loomulikult pioneer. Minagi tahtsin pioneeriks saada. Postamendi ümber, millel tennisetüdruk seisis, oli maapind kaetud eriti peeneks jahvatatud kruusapuruga. Kogu kompositsioon oli piiratud magesõstraheki ristkülikuga. Aeg-ajalt tennisisti valgendati. Rehitseti kruusa ja pügati hekki. Keegi sai selle töö eest palka. Üle tee teise peatusetulba taga seisis veel üks kipskuju, laia sarvelabaga põder. Teise sarve olid huligaanid ära murdnud. Mulle meeldisid mõlemad kipskujud. Minu meelest olid nad väga ilusad. Ega ma muid skulptuure palju veel näinud olnudki, kui mõned Leninid, Stalinid ja Gorkid välja arvata — neid valendas igas avalikus ruumis küllaga. Kooli kantseleilaual aga oli koguni Kreutzwaldi pea…

Ah, mulle meeldisid veel paljud asjad: väga meeldisid iga poole tunni tagant laial maanteel linna poole või vastassuunas sõitvad liinibussid ZIS-154, diislid, nagu teadsid rääkida suuremad poisid; meeldisid värvilised poliitilised maakaardid klassiseinal või koduasula punanurgas ja kontoris; rändkino, mis tuli asulasse kaks korda kuus („asutusse“, nagu ütlesime meie) „Tarzanit“ või „Robin Hoodi“ näitama. Oo, Tarzan! — seda ekstaasi oli koguni neli osa! Neli seeriat, nagu siis räägiti.

Ja muidugi meeldisid mulle raamatud. Esialgu eranditult kõik.

Polnud üldse oluline, sain ma loetust aru või mitte. Enda arvates sain aru peaaegu kõigest. Mulle meeldis ennekõike lugemine kui selline. Lugema õppisin tükk aega enne kooliminekut. Lugesin kõike, mida õnnestus hankida: muinasjutte, tootmisromaane, Stalini preemia laureaate, Nobeli preemia laureaate, poliitilist belletristikat, loomajutte, populaar­teaduslikke brošüüre ja ajakirja „Kehakultuur“. Vanem vend oli juba peaaegu täismees, käis tööl ja tõmbas suitsu, aga näe, ta näitas ükskord ometi hoobeldes oma poisipõlve salaraamatuid. Nende seas oli ka värviline fotoalbum Saksa sõjalennukitega. Pärast peitis vend oma varanduse ühte pimedasse ja peaaegu ligipääsmatusse salasoppi meie korruse suurel pööningul. Hiilisin sinna mõnikord venna raamatuid uurima, seda eriti ajal, kui tekkis erihuvi sõjalennukite vastu. Aga ükskord olid kõik raamatud kadunud. Vend ise oli siis juba Siberis sõjaväes. See kant oli mulle raamatute kaudu natuke tuttav, kusagil seal oli ju kõndinud ka jäljekütt Derzu Uzala, kes ei kartnud tiigreid. Vennast sai seal kaugel aja jooksul seersant ja tankikomandör. Ta saatis koju lühikesi reipaid kirju. Neist õhkus mehist meelt ja kauguste romantikat. Sain teada, et vend küpsetab koos armeesõpradega lõkkes maapirne. Lootsin kunagi seda kummalist vilja proovida. Ema aga saatis igal sügisel Siberi poole teele kastitäie rohelisi tomateid meie aiamaalt. Vend kirjutas, et kohale jõudes olid tomatid juba punased, mõned koguni üleküpsenud.

Ema töötas asutuses kokana. Üks päev tööl, teine päev vaba. Aga ta pidi nii mõnelgi õhtul koos teiste naistega (kokkade, köögitööliste, sanitaride, laohoidjate, raamatupidajate, meedikutega) käima punanurgas õppimas. Nemad ei õppinud kirjatehnikat ega aritmeetikat, vaid Jossif Vissarionovitš Stalini elulugu. Ka mina lugesin ükskord selle suurmehe eluloo tumepruunide kaantega raamatust läbi, kuigi ema ei tahtnud seda mulle millegipärast anda. Sain teada, et generalissimus Stalin on tegelikult vaese kingsepa poeg Soso Džugašvili. Pärast vaatasin fotosid — kaua ja keskendunult. Kõige rohkem meeldis mulle pilt kingsepa pojast, kes seisis uhke sõjalaeva pardal, valged riided seljas ja mustad sõdurisaapad jalas. Tema selja taga puhkas suur ja tume meri. See oli maailmakuulus Must meri. Stalin vaatas silmi kissitades ja hubaselt muiates mulle silma. Tal olid vahvad mustad vuntsid. Ta oli nagu suur sõbralik Saabastega Kass. Ma ei kartnud teda üldse.

Aga veel rohkem kui Stalin meeldis mulle üks teine vuntsidega Moskva ülemus: marssal Budjonnõi. Mind ühendas Budjonnõiga suur armastus hobuste vastu. Alles mõne aja eest olin hobuste järele lausa hull! Enne kooliminekut soovisin saada tallimeheks või leivavedajaks. Või siis hipodroomisõitjaks. Ma tundsin kõiki asutuse ja lähima ümbruskonna tööhobuseid nimepidi. Vana heasüdamlikku Mikut pidasin oma lähedaseks sõbraks. Peale sõjaväest väljapraagitud Vetka ei kartnud ma ühtki hobust. Vetka oli sitiktume närviline mära, kes näitas alatasa vihaselt hambaid ja lõi takka üles. Tallimees rääkis, et Vetka vedas sõja ajal suurtükimoona ja kaotas närvid pärast seda, kui tema lähedal plahvatas miin. Vetka ei saanud eestikeelsetest käskudest aru, tallimees ei osanud aga vene keelt. Vetkale viskasin mõne kuiva leivakontsu üle okastraadi. Teistele hobustele pistsin leivatüki otse pehmete mokkade vahele. Ma silitasin nende sametisi ninaotsi. Ma vaatasin neile väga lähedalt silma. Hobusesilm oli põhjatult tumelilla, selle kumeral pinnal peegeldus naljakalt moonutatuna mu enese nägu. Hobused lõhnasid maguskirbelt ja salapäraselt. Nad tõid selle lõhnaga sõnumeid meie ühisest kaugest minevikust. Hobused olid sellega palju rohkem seotud kui meie. Nad näisid sinna tagasi tahtvat.

Budjonnõi aga oli ratsaväemarssal. Ta olid väga pikad ja uhked kikkis vuntsid. Budjonnõi oli kõigi hobuste suurim sõber. Ükskord joonistustunni ajal ütles õpetaja aknast välja vaadates: ah, joonistage täna, mida ise tahate. Igaüks joonistagu seda, mida tahab! Väljas oli ilus ilm. Oli kas kuldne sügis või siis hele kevad. Olin teises või kolmandas klassis. Konkreetsel ajal polnud minu jaoks veel mingit tähtsust ega tähendustki, aeg ei kiirustanud mind tagant, aeg ei ängistanud. Aeg voolas sumedalt, tõttamatult, tolmukuldselt läbi klassitoa. Hele päikesepaiste pehmendas akna all seisva noore naisõpetaja nurgelisi õlgu. Klassiruumis kostis pliiatsite kribinat ja paberisahinat. Tüdrukud joonistasid lilli ja kasse, poisid joonistasid autosid ja sõdureid. Mina aga joonistasin mingi ootamatu puhangu ajel otse mängleva kergusega ratsaväemarssali näopildi. Vaid harva vaatasin ma põlvedel avatud lugemikku, kus seisis hobuste sõbra foto. Budjonnõi rind oli üleni ordeneid täis, Joonistasin ükshaaval üles ka need.

Äkki seisis õpetaja mu selja taga. Kõigepealt haistsin kerget karamellihõngu, niimoodi lõhnas ta parfüüm, siis tajusin õpetaja keskendunud pilku, aga ma ei tajunud veel midagi. Kogu mu olemus, väliselt vagur, kohmetu ja kuulekas, sisemiselt aga juba piisavalt edev ja enesekeskne, ootas kiidusõna. Ma olin väikese algkooli parim joonistaja. Kõik need lihtsameelsed lapsepildid, kõik need kassid, majad ja sügislehed — see oli ju tühiasi, hah! Nüüd aga olin maha saanud tõelise pliiatsiportreega, seda hoolikalt varjutanud, vuntside karedat ja sõbralikku uljust rõhutanud… Ma ootasin teenitud tunnustust. Aimasin, et see pilt on uus etapp mu joonistajaelus.