Читать книгу Corrida - Teet Kallas - Страница 4

„Reedel, 16. juunil.

Kui olla täpne, siis jõudis paat lahtisesse väinavette täna hommikul kell 11.15,” kirjutas üks tõtt ja täpsust kalliks pidav literaat hilisel õhtutunnil oma päevikusse. „Tegemist oli Veeriku saare postipaadiga,” lisas ta ääremärkuse korras, nühkis natuke aega pastakaga prilliraami ja jätkas: „Oli erakordselt ilus, ütleksin koguni, et ühemõtteliselt ülendavaid mõtteid ja tundeid sisendav juunihommik. Meri sillerdas sinirohekalt ja…”

Tõtt ja täpsust armastaval literaadil oli loomulikult õigus. Võib-olla oli tegemist koguni lühikese suve kõige kaunima hommikuga. Vesi sillerdas tõepoolest sinirohekalt, kirkalt ja rõõmsalt, ja paadi kohmakas nina rügas sellesse matsivisadusega oma vagu, paadi kohmakas vari lohises mööda pinda nagu suur märg kalts, peletades laiali noorte lestade ja ahvenate vilkaid trobikondi. Seda lohmakat paati hüüti lappajaks. Selle päras rümas agressiivselt „Mikojani”-mootor. (Täpsustused pärinevad loomulikult ülalmainitud päevikust.)

Üksiku ja lärmakana oli paat siia unustatud väina tekkinud, lastiks eri suuruses vineer- ja pappkaste, pampe, kohvreid, portfelle, seljakotte, spinninguid, kõige peal paar uhiuut spordikotti olümpiaregati embleemidega. Spordikotid kiiskasid päikeses vastu, läigatasid punasinist, sinivalget, punakollast kunstnahka, välgatasid tõmbelukuhõbedat ning ärritasid millegipärast paari kalakajakat, kes esimesest mootoripopsust saadik olid paadi kohal tiirelnud ning teineteise võidu kottidele valgeid märke lasknud.

Käilapingil, seljaga sõidusuunas, istusid sõnatult mees ja naine. Nende näod olid hajameelsed, pilgud helesõgedad. Midagi muud sarnastavat või kokkulangevat mehe ja naise juures polnud. Mees oli sügavas keskeas, suurt kasvu, lõdva turjaga kohmakas inimene. Temas oli kõike natuke liiga palju — ninajuurt, põsepalle, alahuult, lõualotti, kõhtu, tagumikku, reisi, ja ilmselt just seetõttu võis jääda mulje, nagu kipuksid nii riided kui peakategi numbri võrra napimaks jääma. Muidu oli ta tõsine inimene — raskete raamidega prillid, beež barett ja puhtakskaabitud lõug. Naine mõjus ta kõrval lausa tillukesena, noorukese vennatütrena, sire ja sujuv nagu hästitehtud iluasi. Pea kaunilt viltu, salguke silmil, sinine müts kulmule tõmmatud. Mehe nahkne kuub õlgadel, lühikesed poistepüksid jalas. Mõlemad vaatasid kaugenevat randa, Oopkauba kalasuitsutus­tsehhi korstnat, männiku taga kikitavat kirikutorni…

Päras istus paadimees. Paadimehe nimi oli Eimar. Eimar oli natuke vintis.

Eimar polnud sugugi liiga tihti vintis. Ainult kolm korda nädalas — esmaspäeval, kolmapäeval, reedel. Tal polnud vererõhuga kõik korras, nii et ega ta rohkem niikuinii poleks välja kannatanud. Ja see, kui rangelt võtta, oli süütu olmevinditamine, sest nimelt nendel nädalapäevadel käis Veeriku saare postimees Eimar Rand Oopkauba rannakülas, suures nagu lahjemat sorti mandrilinn, korrespondentsi ja mõnikord ka produktide järel. Oopkaubas asus terve rida elulise tähtsusega asutusi: „Peilingu” suurmajandi kolmanda osakonna kontor, külanõukogu, sidejaoskond, ilmajaam, kalasuitsutus­tsehh, klubi, liiklusmärgi­tsehh — suurkolhoosi üks abiettevõtteid, kirik, ETKVL-i kauplus „Veeriku”, ETKVL-i söökla „Oopkauba” ja kollane kiosk küla serval vahtrate vilus. Kioskil ametlikult nime polnud, head inimesed hüüdsid seda aga ammust aega hellitavalt „Alligaatoriks”. Kõikjale oli Veeriku saare esindajal asja, kõige enam aga „Alligaatori” juurde.

„Alligaatoris” ei käinud Eimar kaugeltki kannutäie hapuka õlle pärast, see tühi ei tasunud käimist — Eimar mõistis ise palju murdvamat ja muhedamat teha, ta kasvatas sel eesmärgil oma aiamaa servas koguni üht head sorti humalat. Eimar käis poes, sööklas ja loomulikult ka kioski juures ennekõike inimlikust suhtlemis­vajadusest. Eimar oli erk ja uudishimulik mees, elu väikesel Veerikul kulges aga võrdlemisi ühekülgselt, seal tuli tal enamasti kuulata oma naise informatsiooni sellest, misuke viltuarenenud inimene ta on ja kuidas tegelikult elama peaks. Et suhtlemine „Alligaatori” juures püsiks vajalikul tasemel, pakuks pinget ja kätkeks võimalikult enam uusi teadmisi, tavatses Eimar sinna kaasa võtta pudeli-teise rahvaveini. Väga otstarbekas mark oli tema meelest näiteks „Volga valge kange”, paha sõna ei saanud ütelda ka punase vermuti kohta. Kõlbas ka sõstravein, kuigi sellest tulid kõrvetised. Ega Eimar polnud ülemäära nõudlik inimene. „Üks sitt ta puha, peaasi, et suminat saab,” tavatses ta ütelda.

Napi tunni-kahe jooksul jõudis Eimar mitme meeskodanikuga vesteldes ammendada palju uut ja huvitavat nii rahvusvahelisest olukorrast, vabariigi pealinna teokatest uudistest, rajooni ja kodukolhoosi jooksvatest probleemidest, samuti ka miilitsaleitnant Andersonist. Andersoniga olid nad kunagi koos külakoolis käinud. Aga see oli ammu. Ah, see Anderson, tema oli „Alligaatori”-meestega tarbetult tihti närvilises vahekorras. Ah, see Anderson… Aga eks ta üks ebavõrdne võitlus muidugi oli, teinekord hakkas Eimaril Andersonist isegi natuke kahju. Aga elu käis oma radu, Anderson pidi oktoobris pensionile minema, „Alligaator” oli aga midagi jäävat. Ega Anderson paha mees olnud, kui nii võtta. Teiste inimeste asju ajades, nende eluloolisi kõverusi sirgeks võideldes oli Anderson unustanud enese elu sootuks korraldamata, jätnud naise võtmata ja õige kodugi soetamata…

Pärast sisukaid vestlusi, mitmekesise informatsiooni talletamist astus Eimar nõukalt alla sadama poole, postipaun üle õla lentsumas, tähendusrikas muie suunurkadesse vajutatud. Ta mõtles uudistest, sorteeris neid erinevatesse mälulaegastesse — mida naisele rääkida, mida muule Veeriku rahvale, mida aga enda teada jätta. Teinekord lõi ta poolel häälel laulugi. Ei hoolinud Eimar looduse stiihiast, tormist ja idatuulest, udust ja jääsulbist. Suvel paadiga, talvel soome kelguga käis ta kolm korda nädalas Oopkaubal, ja õigupoolest oleks ta juba ammu pidanud mingi medali saama…

Hooaja saabudes teadsid kõik suvitajad, ka need, kes esimest korda elus Oopkaupa saabusid, kust ja millal Eimarit leida („Alligaatori” mõjutsoonis murdunud haruga vahtra all, otse ja siis natuke vasakule…). Eimar oli suve saabudes selle rannikuosa kõige populaarsem ja vajalikum inimene. Teda teati Tallinnas, Tartus ja Tõraveres. Vähe sellest — küllap jutustasid temast mõnel tubasel talveõhtul oma sõpradele ka Leningradi poeet Miša Veller, Odessa humorist Jakov Ordinarski, Moskva füüsik Matvei Matvejev, Riia advokaat Uldis Brikis ja Tbilisi konjakitehnoloog Avto Maharadze, helde inimene. Jutustasid tuulest parkunud näoga paadimehest ja saagalikust Veeriku saarest, tuuleveskitest ja koduõllest, Läänemere liivasest põhjast ja suitsusaunast, kadakaväljadest ja kuivatatud lestadest, kõigest sellest eksootikast, mille juurde õnnelik juhus oli neid Eimari paadis kandnud. Eimari üldteatus kasvas iga hooajaga, võrdväärselt kodusaare omaga.

Viimasel aastakümnel oli Veeriku, kus alaliselt elas vaid kakskümmend üheksa inimest, suvekuudel asustatud terve pataljoni jao intelligentsete ja ebapraktiliste perekondadega, kes nägid kurja vaeva poollagunenud kalurihüttide taastamisega, võitlesid sääsenuhtlusega ja kõhnusid mõnevõrra harjumatu, igatahes küllalt ühekülgse toitumise tõttu. Kõige selle juures olid need inimesed väga õnnelikud.

Ka praegune paar, see paks prillimees oma noore naisega, oli Eimari „Alligaatori” juures üles otsinud, lähemale astunud, kahel viisakal häälel köhatlenud, pilke vahetanud, paluja tasadusega jalalt jalale tammunud, siis oli mees talle isegi konjakipudeli avanud. Viimane oli loll tegu, äratas liialt tähelepanu. Aga mis seal ikka, Eimar ei tahtnud tava rikkuda, rüüpas kolmandiku tõttamata sisse, jättis oma Oopkauba-sõpradega kättpidi hüvasti ja istus siis prillimehe kirsivärvi autosse. Tuttav lugu, tuttavad talitused, Eimar oli mõnikord mõtelnud, et niimoodi võib vähe kehvema iseloomuga mees õige ruttu raisku minna, upsakaks muutuda. Temal oli aga sisemist väärikust, tänu taevale. Tuttav lugu, selle vahega ainult, et need kaks ei tahtnudki tema saarele, need tahtsid hoopis Punulaiule. See saar jäi Veerikust tosin kilomeetrit põhja poole. Tegelikult oli see täiesti iselugu, kes asja teadis…

Jah, nemad need olidki, kes olid kevadel omakorda Punulaiu ainsa majapidamise, Ülgeme talu tükkis laguneva tuulikuga endale ostnud. Käisid jutud, et nad oleksid vajaduse korral ostnud ära saare teises tipus seisva igivana majakavaregi, ja mitmed „Alligaatori” juures viibivad Oopkauba meeskodanikud, kes nägid päevast päeva kümneid ja kümneid turiste ning suvitajaid, silmitsesid seda paari varjamatu uudishimuga.

Ka Eimar silmitses neid nüüd oma ahtripingilt mõtlikult ja arusaavalt. Eks ta ole, eks ta ole. Inimeste tahtmised käivad veidraid radu pidi, kunagi ei tea, mis neist tahtmistest tuleb. Need siin tahtsid Punulaiule. Aga — miks ka mitte. Eimar näiteks mõttes teinekord, et poleks paha Poslavitsal ära käia, kuigi tal polnud aimugi, mis koht see on ja kus see asub…

Varasel hommikutunnil oli ta sidekontori ees trehvanud Kaarlepa Priiduga. Priidu oli ennevanasti väikese, kuid kõlava nimega „Brigantiini” kolhoosi esimees, nüüd aga juhatas Oopkauba osakonda. Priidu teised iseloomuomadused ei puutunud Eimarisse, aga rahvamees oli ülemus küll. Nägu naerul, hääl usaldust täis, torkas ta Eimarile viis pihku ja ütles:

„Kuule, tee siis täna see trett ära ning vii lugupeetud kriitik koos perekonnaga laiu peale. Hakkad seal kord nädalas käima, nagu kokku sai lepitud. Kui muidugi, jah, aga noh, mis me sellest. Ning ära sa neid liiast väntsuta, sõida tasakesi ja pisukesi. Otsekui kass, kes kõnnib poriloigus. Ah? Ei, ma tegin nalja. Täna on na kena ilm, see peaks neile meeldima. Ah? Ei, ma niisama. Kriitik on sulle teada mees, mulle ka, aga tema noorik, vaat, äkki ei kannata see mereloiku välja? Sõnaga — hoia neid inimesi väga, Eimar! Ning üldse olgu kõik nõndaviisi, nagu sai räägitud. Ega sul pole tarvis jah ülemäära jutukaks minna. Kriitikud ei kannata liigset juttu, usu mind. Kuule, ma nüüd lähengi ajan lugupeetud kriitikuga tarka juttu, küsin järele, mida head lugeda soovitatakse. Ah? Sa oota seni… Ning vaata, et sa „Alligaatori” juurde ei lähe!”

Kontori ees oli juba seisnud mõnevõrra tuttav „Žiguli”. Eimar läks loomulikult „Alligaatori” juurde. Ja paari tunni pärast lukustati auto kalasuitsutus­tsehhi tuletõrjekuuri…

Taas kõõritas Eimar oma reisijate poole. Tal tuli äkki tahtmine midagi südamlikku laulda. Südamlikku ja kurba. Juhtub, juhtub, miks mitte… Aastat viisteist tagasi, kui Eimar veel Oopkaubas elas, käis ta klubis lauluharjutustel ja kaks korda pealinnas suurel laulupeol. Ta oli meesansamblis lüüriline ehk hale tenor. Mõeldud-tehtud, Eimar hakkas vaikselt ümisema:

„Sunnitööle saatsin sõpra-seltsimeest…”

Ent siis ta kohkus, neelas lauluisu alla, sülgas meelekinnituseks üle parda ja tõstis pudeli suu juurde.

Kriitikut — või kes ta täpselt oli? — sõidutas Eimar kevade poole paaril korral Punulaiu vahet, kraamiks mööblitükid, aiatööriistad ja muu kogukam kraam. Ega ta mehe kuuldes polekski peljanud laulu lasta, teine asi, et iga laul poleks sobinud, siin pidi taipu olema. Eimar pelgas rohkem seda plikaohtu noorikut, kes nägi välja nagu mehe vennatütar või umbes nii, oli aga tema uhiuus abikaasa. Eks ta ole, eks ta ole. Linnamehe asi, neil vabam liikumine ja suurem valik, need võivad endale iga natukese aja järel uut naist lubada. Aga kes neid võõraid asju teadis, prill paistis mõne kandi pealt päris inimese moodi olevat, ja mine sa tea, mis rasked draamad ja uneta ööd tal kõik selja taga võisid olla!

See paganama noorik jah. Seal ta istus, kael kenus, juuksetutt silmal ja näol selline imelik mõistatuslik ilme — otsekui naerataks, aga ei naerata ka. See noorik sisendas võõrastust ja melanhooliat, tegi nõutuks ja arakski, viis mõtted uitama, juhtis need tagasi kireva ja hullu nooruse peale, ja Eimarile meenusid üksteise järel Hamburgi sadam ja Hanna-Lore, Mustla linn ja Meeta, Liibavi dokid ja Laima, madruse, kraavihalli, sadamalaadija üürikesed õnnepalangud, aga kohe samas meenus talle ta lõplik õnn, rist ja karistus, mis peaasi, ta vääramatu saatus pakkpaksude jalgadega Linda näol. Linda Rand oli selle naise nimi, ja tõsijutt, nad olid juba nii kaua abielus olnud, et Eimar ei mäletanud enam teisepoole neiupõlvenimegi. Linda oli viiekümne viiele eluaastale vaatamata äärmiselt ägedaks ilmaparandajaks hakanud, ähvardades muu hulgas meest iga esmaspäeva, kolmapäeva ja reede lõuna paiku kas lahutuse, viinaravi või leitnant Andersoniga. Otsekui oleksid kõik need asjad Veerikul käepärast võtta. Sellest mõttekäänust sai hing täis. „Ära maruta ühti, püsi parem vagusi,” ütles Eimar mootorimürinasse, kujutledes korraks elavalt silme ees naise pisikest ja kurja nägu. See pilt ei teinud talle rõõmu. Ta vaatas taas kriitiku nooriku poole.

Tolle kintsud olid päikesepruunid, parajalt prinkis, ent soojast ilmast hoolimata kananahal. Neil pärlendas veepiisku, puhtaid ja kurbi, ning Eimar mõtles: pask värk see elu, kui nii võtta.

Ta laskis roolipinni lõdvale, kobas uuesti konjakipudeli järele ja võttis sedakorda väga pika sõõmu. Konjakil oli tahe petroolimekk. Siis koogutas ta pudelit moepärast ka prillimehe poole, aga kus sa sellega, mees raputas hajameelselt naeratades pead, otsekui ilmsüüta laps või täiskarsklane. Eks tuli temastki aru saada, ikkagi ajalooline paadisõit, noor naine ja hägused perspektiivid. Igatahes kahel eelmisel korral polnud ta lihtrahva peedikat päriselt ära põlanud…

„Mikojan” podises ja rümises, paadi-Eimar tahtis kangesti laulda — või siis midagi jutustada.

Mehe nimi oli Osvald Rass. Ta oli neljakümne seitsme aastane. Veerand sajandit sellest ajast oli ta tegutsenud mitmekülgse literaadina. Aga veelgi kauem oli ta sisemas kandnud ja hellitanud üht helesinist unistust. Ebamäärase ja laialivalguvana oli see sündinud juba ulmerohkes, ent mitte eriti helges lapsepõlves (Osvald kandis juba kümnendast eluaastast prille, ja tollal mõjus selline detail mitte ainult iseloomule, vaid ka tervele saatusele, prillikandjate elu oli tema lapsepõlves väga raske), see unistus oli ilmestunud nohisevas murdeeas, see oli küpsenud pürgivas nooruses, konkreetseid jooni ja lõhnu kogunud varajases keskeas, mil ta esmakordselt elus oli sattunud läänesaartele, Vormsisse ja Abrukale.