Читать книгу Corrida - Teet Kallas - Страница 6

Kui saabub lähistroopiline tähisöö… Ei, öö olgu siiski valge, ilmekas, selline, et üht-teist siiski ka näha oleks. Mis seal ikka — praegu on juuni keskpaik, valgete ööde aeg. Jah, öö olgu valge. Põhjamaiselt valge öö. Aga ühel tingimusel — see peab väga soe olema. See naine ei talu pimedust, veel vähem talub ta külma. Külm teeb mu meeled haigeks. Ma muutun loiuks ja inetuks. Lohmakaks ja tujukaks. Ma olen tüdinenud soojadest sukkpükstest ja kampsunitest.

Niisiis — öö. Kui saabub öö, jalutab üks noor naine merekaldale. Kes ta on, see noor naine? Ah, mis tähtsust sel on!… Ta on üksi, see noor naine. Üksi ja natuke melanhoolne. Ta jalad on pahkluuni leiges liivas. Taamal potsatab rannale suur kookospähkel. Taamal helendab koralle läbi vee. Taamal sätendab paar pisikest pärli läbi korallide. Ah, see noor naine pole mitte et melanhoolne, ta on kohe üsna põhjalikult tujust ära. Miks? Mis tähtsust sel on… Üksi, ilus, kurb. Selles on midagi … midagi… Ainult mitte liiga kauaks.

Lähedal hakkab laulma ööbik. Või hoopis peoleo? Või viimati koolibri? Ornitoloogia pole mu tugevaim külg.

Niisiis, kui on saabunud lähistroopiline põhjamaiselt valge öö, kui rannaliivale potsatab apelsine, riietub noor naine lahti, ta kimonolõikeline kleit langeb soojale liivale, ja viivuks näeme teda suures plaanis. Tõepoolest, ega tal viga ole. Noh, kui kristalselt aus olla, siis õlajoon on natuke liialt sportlik ja kõht võiks ka natuke sissetõmmatum olla, ka liigutused võiksid sutsuke graatsilisemalt mõjuda, aga … kui arvestada maad, kus ta sündis, olusid ja ilmastikku, rahva rasket minevikku ja isiklikku geneetilist liini, siis on tegu üsna silmapaistva kaunitariga, aga olgu see lisatud enesekriitika korras. Niisiis — kimonokleit langeb liivale nagu suur kirev öölind, tume ja sume, ja naine heidab ennast soojadesse lainetesse. Vesi embab teda kirglikult. Kaldal laulab ööbik. Või koolibri? Või hoopis rannaliiv Palangast?

Naine ujub rinnuli, ujub kaua ja kaugele. Ta on hea ujuja. Ja vesi on soe, sõbralik, andunud, samas ka natuke nukker. Issand, kui meeldivad lollused!

Ah, ta ujub ja ujub, aga kusagil kaugel Arizonas ratsutab samal ajal lähistroopilise tähistaeva all kauboi Jimmy ning laulab kauboide armastuslaulu.

Ah, ta ujub ja ujub ja ujub, aga kusagil kaugel Atlandil keset Jaapani merd seisab laevaroolis tüürimees Haldor, jälgib, et ta valge laev vastu Tulemaad ei põrkaks, ning laulab tüürimeeste armastuslaulu.

Ah, ta ujub ja ujub ja ujub ja ujub, aga major Gennadi, surmakartmatu lendur, helikiiruse taltsutaja, istub oma pisikeses majoritoas ja laulab ohvitseride armastuslaulu. Pärast aga kirjutab ta slaavilikult meeltheitva kirja ühele peaaegu blondile, mis sellest, et tegelikult tumešatäänile eesti tüdrukule.

Ööbikud, peoleod, koolibrid hüüavad fortes oma viimase tertsi ja jäävad vakka. Algab äärmiselt kõnekas paus. Saarel hakkavad toimuma kummalised asjad. Valeva majaka torni tekib valges õhtuülikonnas mees, sihvakas, andekas, soojades husaarivurrudes maailma eest varjatud kibestumus. Ta võtab kitarri ja hakkab mängima tangot „Armukadedus” biitrütmis. Avamerelt, noore naise selja tagant kostab saateansambli laulu, meelelisi sopraneid ja alte, noor naine isegi võpatab, aga need on ju ainult delfiinid, olümpiahülged, kalasabadega piigad Rannamõisast. Veidi tavatu, ent siiski, ei midagi liiga originaalset… Juba nähtud, juba loetud. Ulmekirjandus!

Õlgu kehitades astub noor naine merest välja. Seisatab rannaliival. Võtab kauni asendi. Enesekriitika korras olgu lisatud, et ta on tõepoolest üsna kenake, see on näha isegi lähistroopilises põhjamaa öös. Jumal tänatud, see noor naine on kõigest kahekümne kuue aastane! Millest siiski see nukrus, see tusk, majakamuusikust või? Ei tohiks nagu olla… Hullematki nähtud. Tüdruk, tüdruk, küll sa oled ülemeelik, need ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, aga tõesti-tõesti, oled see ikka sina ise, seesama villis näpuotstega õnnetu masinakirjutaja, kes nagu väike rammetu rähn toksis halli büroomasinasse „Moskva” teiste inimeste sõnu, lauseid, ridu, lõike, tähti, ja ainult väga harva raatsis keegi su masina kõrvale poetada kimbukese alpikanne, pea alati oli sel kingitusel ka mingi kaugem tagamõte… Olid see tõesti sina, tüdruk?

Need ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, nagu räägib ka Valgre-Vaarandi laul, ja mis sellest Jimmyst enam, mis sellest Haldoristki, viimati on nad tõepoolest kusagil olemas, need ujeda keskkoolipiiga salasõbrad, äkki pole olemas Genkatki? Jumal, kui ammu see oli! Detsembris… Aga näe, see valge majakamuusik tõuseb nüüd lendu nagu pääsuke või pisuhänd. Pole midagi parata, ilu on ilu ja sündsus on sündsus, tuleb kleit selga panna, ega me fotonäitusel ole! Tuleb kleit selga panna, sest muidu võib midagi valesti minna, viltu, vihuti, aga enam ei tohi lasta millelgi valesti ja viltu minna, tüdruk. Ega sa ometi ei taha jälle mõnda toimetusse rähniks hakata? Mis oli, see oli, kriips peale ja punkt, mis sa soovid, pillimees?

Osutub, et sel kitarristil pole mingit valget õhtuülikonda, tal on seljas vaid heleviledad ersatstunked, ma naeran ah-ha-haa, laulaks nüüd Adele operetist „Nahkhiir”, sest see kõik on nii ääretult tuttav ja meeldivalt tüütu, ja see südamlike sorakil vurrudega vananev poisu ei mõju täna kuigi tõsiseltvõetavana.

„No ja edasi? Muide, tere tulemast minu väikesele üksikule saarele!”

Ööbikud, peoleod, koolibrid puhkevad meloodi­liselt naerma, ja merel lõkerdavad meloodi­liselt delfiinid, olümpia­hülged, kala­sabadega piigad, merel vallatleb ulme­kirjandus…

„Mis sa naerad, Ragne-pai?”

„Ah, ma mõtlesin igasuguseid lollusi,” ütles noor naine huuli torutades, kirtsutas ninaotsa ja hakkas tõepoolest naerma. „Ma olen nii põnevil. Ausalt.”

Mees pani talle delikaatselt käe ümber õla ja jäi ise üksisilmi vahtima poordi poolt lähenevat paadisilda. Samal ajal karjus Eimar midagi mootorimürinasse. Ragne ei saanud millestki aru. Osvald sai, kuna oli Eimariga varemgi kokku puutunud. Ta teadis juba, et paadi-Eimaril oli harjumus mõnevõrra ootamatus situatsioonis mingit huvitavat eluseika jutustama hakata.

Nüüd näis paadimees tahtvat paadil omapead sillalaudadesse rammida lasta, tüüripinni oli ta ammu käest lasknud. Osvald ei julgenud talle seda meenutada. See olnuks viimati ebadelikaatne. Aga Eimar jutustas kahe käega kaasa aidates õpetlikku lugu tuttavast rätsepmeistrist Lemberist. Oli tõesti viimane aeg — konjakipudel oli märkamatult tühjaks saanud, reisijad sama hästi kui Punulaiul.

„… talle, et mingu ära artelli — see juhtus veel artellide aegu — et sealt saab palka ja jootraha pealekauba, eramaksu maksta aga ei tule. Sa sinder, kus siis Lember karjatas: äi, äi, äi, seda pole mette! Ma ole vabakutseline rätsepmeister, ma taha suvel Pärnu rannas peesitada, inimesi ja naisterahvaid vaadata, ja et oleks, et pudel õunaveini õige ligidal liiva sees oleks — see oo väga mugav!”

„Ah nii, ah tõesti või?” hüüatas Osvald Rass viisakalt, ja pigistas siis silmad kinni. Ta uskus, et kohe lendab midagi pilbasteks — kas paat või sild. Aga ei! Mootor jäi vakka, ja viivu pärast sildus lappaja täpipealt keset silda seisva käruga kohakuti. Eimar oli suur meister.

Ja siis lõi Osvaldi hing helama ning kõmisema nagu orel. Ta ajas ennast pikkamisi püsti.

„See on nüüd sedasi, et oletegi kohal,” lausus paadi-Eimar lihtsalt. Temagi tõusis ettevaatlikult jalule, seisis hetke liikumatult paigal, siis aga kaotas tasakaalu. Ta kukkus rinnuli paadisillale. Teinud kindlaks, et sellest asendist pole kuigi lihtne pääseda, sõnas ta leplikult: „Teate mis — ärge mulle teinekord konjakit andke. Teile odavam ja mulle tervislikum. Ma olen veiniga harjunud. Noh, „Volga valge kange” ja… Üks sitt muidugi kõik, peaasi, et suminat saab. Nüüd on sedasi, et sa, kirjamees, pane ots üle selle tõika. Siis tõstke oma kraam tasakesi kärusse. Mina pean nüüd natuke puhkama. Oh, Anderson, kui sa teaksid…”

Paadimees haigutas magusalt ja jäi kohe magama, jalad paadis, rindkere sillal.

Aga Rassid kolisid Punulaiule.