Читать книгу Autism. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse - Temple Grandin - Страница 4

Käesolevas raamatus viin teid ekskursioonile autistlikk uajju. Tänu isiklikele autistlikele kogemustele ning aastakümnete jooksul moodsates ajukuvamisuuringutes osaledes hangitud teadmistele olen teejuhiks üpris õige inimene. Kui 1980ndate lõpus loodi MRI tehnoloogia, kasutasin kohe võimalust võtta ette esimene reis „oma aju süvasoppidesse”. MRI aparaadid olid tollal haruldased, seepärast oli võimalus omaenda ajuanatoomiaga üksikasjalikult tutvuda tõeliselt vaimustav. Sellest ajast alates olen iga kord, kui on leiutatud mõni uus kuvamismeetod, püüdnud seda esimeste seas proovida. Minu arvukate ajukuvade põhjal on välja pakutud mitmeid võimalikke seletusi nii minu hilisele kõne arengule lapsepõlves, paanikahoogudele kui ka raskustele nägude äratundmisel.

Autismi ja teiste arenguhäirete diagnoosimiseks tuleb endiselt kasutada kohmakat käitumisprofiili koostamise meetodit, mis põhineb „Psüühikahäirete diagnostika ja statistika käsiraamatul” (DSM). Iga kord, kui on ilmunud uus DSMi täiendatud väljalase, on autismi diagnoosimise kriteeriumeid selles muudetud, erinevalt näiteks ägeda kurgupõletiku diagnoosimise kriteeriumitest. Seepärast hoiatan lapsevanemaid, õpetajaid ja terapeute, et nad ei langeks jäiga sildistamise lõksu. Ükski silt ei ole tõene. Ma palun teid: ärge pange mitte ühelegi lapsele ega täiskasvanule DSMi järgi külge kindlalt paika pandud silti.

Autismi geneetika on ääretult keerukas ja segane. Oma roll on paljudel aju arengut suunava geneetilise koodi väikestel variatsioonidel. Ühel autistlikul lapsel leitud geneetiline variatsioon võib teisel autistlikul lapsel puududa. Annan selles raamatus muuhulgas ülevaate autismi geneetika uusimatest avastustest.

Uuringuid, mis hõlmavad autistide sotsiaalseid suhtlemisraskusi ja võimetust nägusid ära tunda, on läbi viidud sadu, ent sensoorsed aspektid on nendes jäänud tahaplaanile. Sensoorne ülitundlikkus on mõnede autistide jaoks lausa halvav, teiste jaoks väiksem probleem. Sensoorsete probleemide tõttu ei suuda paljud autistlike häiretega inimesed elada normaalset pereelu, ammugi mitte leida töökohta. Just seepärast on täpsete diagnooside leidmine ja sensoorsete probleemide ravimeetodite arendamine minu jaoks autismiuuringutes esikohal.

Autism, depressioon ja teised häired moodustavad normaalsest ebanormaalseni ulatuva kontiinumi. Mingi tunnuse intensiivne avaldumine põhjustab ränka häiret, samas kui mõõdukas avaldumine võib kasuks tulla. Kui kõik geneetilised ajuhäired kõrvaldada, oleksid inimesed võib-olla õnnelikumad, aga selle eest tuleks hirmsat hinda maksta.

Kui kirjutasin 1995. aastal raamatu „Mõtlemine piltide abil” („Thinking in Pictures”), arvasin ekslikult, et kõik autismispektri häiretega inimesed on minusarnased visuaalsed mõtlejad, kes näevad kõike fotorealistlikult. Kui hakkasin teisi inimesi intervjueerima ja küsisin, kuidas nad informatsiooni meenutavad, siis taipasin, et olin eksinud. Mu peas küpses mõte, et on kolm erinevat spetsialiseerunud mõtlemistüüpi ning leidsin oma suureks rõõmuks mitu uuringut, mis seda ideed kinnitasid. Kui inimene mõistab selegesti, mis tüüpi mõtleja ta on, siis võimaldab see tal oma puudustega paremini toime tulla ning mis on sama tähtis – see aitab tal oma tugevaid külgi ära kasutada.

Olustik, kuhu ma 65 aastat tagasi sündisin, oli praegusest hoopis erinev. Me ei paiguta ränga autismiga lapsi enam hooldusasutustesse, vaid püüame tagada neile võimalikult täisväärtusliku elu – nagu te 8. peatükist lugeda võite, tähendab see muuhulgas sobiva töökoha leidmist neile, kes suudavad mingit konkreetset tööd teha. Käesolev raamat kirjeldab sammhaaval minu teekonda.

– TG –