Читать книгу Autism. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse - Temple Grandin - Страница 7

Olen aastate jooksul avastanud, et mul on varjatud anne. Ma suudan väga edukalt kaua aega järjest täiesti vaikselt lebada. Esimest korda avastasin endal selle võime 1987. aastal California ülikoolis Santa Barbaras, kui minust sai üks esimesi autistlikke katseisikuid, kes osales magnetresonantskuvamise ehk MRI-uuringus. Tehnikud hoiatasid mind, et masin teeb kõva lärmi ja nii see tõepoolest oli. Nad ütlesid, et peatugi on ebamugav ja nii see tõepoolest oli. Nad ütlesid, et ma pean olema hästi-hästi paigal ja mõningase jõupingutusega ma seda ka suutsin.

Ent ükski nendest füüsilistest ebamugavustest ei häirinud mind põrmugi. Olin liiga elevil. Heitsin pikali teaduse altarile! Mu keha libises aegamööda suurde metallsilindrisse.

Pole paha, mõtlesin. Nagu pressmasin. Või nagu midagi Star Trekist.

Järgneva poole tunni jooksul sai kõik see, mille eest mind oli hoiatatud, tõeks: alasile taguvate haamrite kolin, kaelakramp, enda monotoonsete liikumatusehetkede terav teadvustamine. Ära liiguta, ära liiguta, ära liiguta. Sisendasin endale 30 minutit järjest, et pean lebama absoluutselt liikumatult.

Siis sai see läbi. Hüppasin ratastega kanderaamilt maha ja suundusin otse tehniku ruumi, kus mind ootas preemia: sain näha oma aju. Nimetan seda kogemust „reisiks oma aju keskpunkti”. Olen nüüdseks juba seitse-kaheksa korda pärast ajukuvamisseadmes lebamist saanud heita pilgu oma sisemaailmale, mis moodustab minu: kurdudele ja sagaratele ja juhteteedele, mis määravad ära, kuidas ma mõtlen, kuidas ma kogu maailma näen. Aastal 1987, mil ma esimest korda oma ajust tehtud MRI pilti vaatasin, märkasin kohe, et mu aju polnud sümmeetriline. Üks kambrike – ajuvatsake – minu aju vasakus pooles oli silmnähtavalt pikem kui parempoolne. Arstid kinnitasid mulle, et see asümmeetria ei ole oluline ning et tegelikult on ajupoolkerade mõningane asümmeetria isegi tüüpiline. Ent hiljem on teadlased õppinud seda asümmeetriat mõõtma palju täpsemalt, kui see oli võimalik 1987. aastal ning nüüd teame, et sedavõrd pikaks veninud vatsake näib korreleeruvat mõningate sümptomitega, mis muudavad mind autistlikuks. See fakt on õnnestunud välja selgitada ainult tänu neurokuvamise tehnoloogia ja uuringute erakordsetele edusammudele.

Neurokuvamine võimaldab meil vastata iga ajuosa puhul kahele põhjapanevale küsimusele: kuidas see välja näeb ja mida see teeb?

Magnetresonantskuvamise ehk MRI puhul kasutatakse võimsat magnetit ja hetkelist spetsiifilise raadiosageduse voogu, et panna kehas leiduvate vesinikuaatomite loomulikul viisil pöörlevad tuumad käituma viisil, mida saab masinaga detekteerida. Strukturaalne MRI on olnud olemas alates 1970ndatest ning nagu sõna strukturaalne vihjab, annab see meetod pildi ajusisestest anatoomilistest struktuuridest. Strukturaalne MRI võimaldab vaadata, kuidas aju välja näeb. Funktsionaalne MRI, mis võeti kasutusele 1991. aastal, näitab aju reaalset talitlust vastusena sensoorsetele stiimulitele (vaatepilt, heli, maitse, puudutus, lõhn) või ajal, mil inimene tegeleb mingi ülesandega – lahendab probleemi, kuulab lugu, vajutab nuppu jne. fMRI mõõdab verevoolu ajus, mis eeldatavalt peegeldab närvirakkude aktiivsust (sest iga tegevus nõuab lisaverd). Teadlased oletavad, et ajuosad, mis aktiveeruvad, kui aju teatavatele stiimulitele reageerib või kindlaid ülesandeid sooritab, annavad vastuse küsimusele „Mida see teeb?” Viimasel paaril aastakümnel on fMRI abil läbi viidud neuroloogiliste uuringute põhjal avaldatud üle 20 000 eelretsenseeritud teadusartikli. Viimastel aastatel on tempo kiirenenud kaheksa või enama artiklini päevas