Читать книгу Pikk utoopia - Терри Пратчетт - Страница 6

2052. aasta veebruaris kaugel Pikkmaal:

Ühes teises maailmas, teise taeva all – lausa teises universumis, mille kaugust Null-Maast, inimkonna Maast, võis sellest hoolimata mõõta igapäevaste inimsammudega – lebas Joshua Valienté oma lõkke kõrval. Jahtipidavad olendid mörisesid ja nohisesid orupõhjas. Öö oli lillakas-sametine, kihav putukatest ning torkiv nähtamatutest kirpudest ja pisisääskedest, kes ründasid surmapõlgavalt iga paljast tolli Joshua nahast.

Joshua oli olnud siin juba kaks nädalat ja talle polnud tuttav mitte ainumaski neist olenditest, kes siin maailmas temaga koos elasid. Tegelikult ei teadnud ta täpselt isegi seda, kus ta on, ei geograafiliselt ega Pikkmaa mõistes: ta ei olnud viitsinud Maid, millest läbi astus, loendada. Kui sa oled üksinda hingamisretkel, ei ole täpne koht otseselt asja mõte. Oli selge, et isegi pärast kolmekümmet aastat rändamist Pikkmaal ei olnud selle imed ammendunud.

Ja see pani mõtlema. Sel aastal pidi Joshua saama viiekümneaastaseks. Sellised numbrid teevad inimese mõtlikuks.

„Miks see kõik nii imelik pidi olema?” Ta ütles seda valjusti. Ta oli planeedil ainus inimene, nii et miks pagana pärast poleks ta pidanud valjusti rääkima? „Kõik need paralleelmaailmad ja muu selline värk. Milleks seda kõike vaja on? Ja miks see pidi just minuga juhtuma?”

Ja miks tal hakkas jälle peavalu tekkima?

Juhtumisi olid vastused mõnele neist küsimustest täiesti olemas, need peitusid Pikkmaa kummalises kõrvalmaailmade-geograafias ja olid maetud sügavale Joshua enda minevikku. Üks, osaline vastus Pikkmaa tõelise loomuse kohta oli hakanud kooruma juba 2036. aasta juulis, Kõrg-Megerites:

Kogu selle aja, mil nad olid elanud selles majas New Springfieldis – ja seda oli tegelikult olnud ainult mõni aasta –, oli Cassie Poulson üritanud kõigest hingest unustada, mille ta oli leidnud, kui 36. aasta suvel maja taga keldrit kaevas.

Kõigest aasta enne seda, kui Cassie sellesse uude maailma saabus, ei teadnud ta eriti, mida sellest arvata. Ta ei kahelnud oma suutlikkuses siin, Pikkmaa peaaegu täielikult läbiuurimata kõnnumaal kodu luua ja perekonda kasvatada. Ta ei kahelnud ka oma suhtes Jebiga, sest see oli tugev ja sirge nagu raudnaelad, mida mees juba oma sepikojas tagus. Ta ei kahelnud ka nendes inimestes, kes olid koos nendega tulnud nii kaugele, sooritanud kangelasliku retke rohkem kui miljoni sammu kaugusele Nullist, otsides uut kodu maailmade müriaadist, mille Joshua Valienté kõigest mõne aasta tagune avastusretk esimese Pikkmaa õhulaevaga oli inimestele avanud.

Ei, Cassiel oli raske mõista maailma ennast, vähemalt algul. Maa Lääs 1217 756 koosnes põlismetsast. Ainult põlismetsast. See kõik oli täiesti võõras tüdrukule, kes oli suurema osa oma elust kasvanud Miami Lääs Neljal – tollal oli see olnud põhimõtteliselt kõigest väike eeslinn Nullil asuvale emalinnale.

Aga esimese aasta kulgedes läks asi paremaks. Cassie avastas oma heameeleks, et siin ei ole tegelikke aastaaegu, polnud suvesid, mis muutsid Miami Lääs Nelja raevukalt lõõskavaks praeahjuks, ega ka mainimisväärseid talvi. Ilma pärast ei pidanud lihtsalt muretsema, sest see ei häirinud inimest kunagi. Kui tavalist sääskede ja teiste putukate assortiid mitte arvestada, ei olnud ka metsas midagi inimesele ohtlikku – kui hoida eemale jõgedest, kus varitsesid krokodillid, ja suurte lindude pesadest, oli kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda sai, et mõni hirmunud karvane loomake näksab sind sõrmest.

Ja elu läks veelgi paremaks, kui nad olid koos Jebiga raadanud niipalju maad, et said panna maha esimesed seemned – nisu, kartulid, lehtsalati ja peedid –, ja kanad, kitsed ja sead hakkasid järglasi ilmale tooma ning tema ja Jeb klopsisid kokku oma kodu esimese alge.

Jah, kõik läks hästi kuni päevani, mil Jeb kuulutas, et neil on vaja keldrit.

Kõik teavad, et keldri ehitamine on Pikkmaal mõistlik, see on vajalik nii toiduvarude hoidmiseks kui pelgupaigaks näiteks tornaadode ja sammuritega bandiitide eest. Jeb ja nende naabrid ei oodanud siin küll mingeid rünnakuid, aga kunagi ei või ju teada ja oleks rahustav, kui kelder saaks valmis enne lapse sündi.

Niisiis kaevaski Cassie nüüd Miami Lääs Neljalt kaasa toodud pronkslabidaga maad, Jeb aga oli meestega metsas, kus nad üritasid jälle mõnda suurt lindu kätte saada. Kaevata polnud raske. Plats oli puudest juba puhtaks tehtud ja juured välja kaevatud, Cassie oli aga tugev, rändamine ja uusasunikuelu oli ta sitkeks teinud. Varasel pärastlõunal kaevas must ja higine Cassie juba augu põhjas, mis oli tema pikkusest sügavam.

Just siis sattus tema labidas korraga tühjusse ja Cassie varises ettepoole.

Ta sai tasakaalu tagasi, taganes natuke, hingas korra sügavalt ja vaatas lähemalt. Labidas oli sündiva keldri seinast läbi tunginud. Augu taga oli sügavmust pimedus nagu koopas. Cassie ei teadnud ühtegi looma, kes kaevaks endale nii suure ja sügava uru nagu see siin: selles maailmas leidus küll maa all elavaid karvakerasid, aga keegi polnud näinud ühtegi, kes oleks kassist eriti suurem. Kuid see, et keegi polnud sellist elukat näinud, ei tähendanud veel, et neid ei saaks olemas olla – ja oli väga võimalik, et sellisele elukale ei meeldi häirimine. Cassie teadis, et peaks jalga laskma.

Aga kõik oli rahulik. Ainult mõne sammu kaugusel lobisesid paar naabrit limonaadi juues. Cassie ei tundnud, et miski teda ohustaks.

Pealegi näris teda uudishimu. See oli midagi uut New Springfieldi lõputus muutumatus suves. Ta kummardus, et seina lõhutud august sisse vaadata.

Ja avastas, et talle vaatab vastu mingi nägu.

See oli inimnäo suurune, kuid ei olnud inimnägu. Cassie meelest oli see pigem putuka moodi, läikivmustas, raidkuju meenutavas näos oli viinamarjakobarat meenutav silm. Ja pool nägu oli kaetud hõbedase metalliga, maskiga. Kõike seda pani Cassie tähele üheainsa silmapilgu jooksul, mis jahmatuse kohalejõudmiseks kulus.

Siis ta karjatas ja taganes rüsinal eemale. Kui ta uuesti vaatas, oli maskis nägu kadunud.

Josephine Barrow, üks tema naabritest, tuli augu servale ja vaatas alla. „Kas kõik on korras, kullake? Kas sa lõid labidaga jalga?”

„Kas sa saad mu välja aidata?” Cassie sirutas käed üles.

Kui ta väljas oli, ütles Josephine: „Sul on selline ilme, nagu oleksid viirastust näinud!”

Noh, ta oligi näinud… midagi.

Cassie vaatas oma maja, millele võis varsti hakata alalist katust panema, ja põlde, mille nad olid puhtaks teinud, ja auku, mille nad olid kaevanud, et teha sinna liivakast, kus nende laps saaks ühel päeval mängida… Nad olid pannud siia nii palju tööd. Nii palju armastust. Ta ei tahtnud siit ära minna.

Aga ta ei tahtnud ka selle pärast muretseda, mis iganes elukas seal augus oli.

„Me peame selle kinni katma,” ütles ta.

Josephine kortsutas kulmu. „Pärast nii suurt vaeva?”

Cassie leiutas kähku. „Seal tuli põhjavesi vastu. See koht ei sobi keldri jaoks. Ükskord teeme siia hoopis kaevu.” Maja tagaseina vastu oli laotud virn rohmakalt saetud puitmaterjali. „Aita.” Cassie hakkas laudu augu peale panema.

Josephine vaatas talle otsa. „Miks seda ei võiks lihtsalt kinni ajada?”

Sellepärast, et see võtaks liiga palju aega. Sellepärast, et Cassie tahtis, et see oleks igaveseks peidus, enne kui Jeb tagasi jõuab. „Ma ajan selle pärast kinni. Aga praegu aita mind, eks?”

Josephine vaatas teda kummalise pilguga.

Aga ta aitas ikkagi ja kui Jeb tagasi jõudis, oli Cassie laudadele mulda ja metsakõdu laotanud, nii et keegi poleks osanud arvatagi, et seal all on auk, ja ta oli teisel pool maja isegi teise keldriauguga algust teinud.

Ja kui nad õhtul oma maja verandal sööma istusid, hakkas Cassie Poulson juba unustama, et ta üldse seda maskis nägu nägi.

Ja mõni aasta hiljem, 2040. aasta märtsis, Maa Lääs Nelja Miamis:

Hiljem olid kõik Järgmistest ajaloolased ühel meelel, et see oli lihtsalt kokkusattumus, et Stan Berg sündis just Lääs Nelja Miamis, selles Madala Maa koopialinnas, kus oli üles kasvanud ka Cassie Poulson, seesama Cassie Poulson, kelle maalapil Kõrg-Megerites leiti esmakordselt märke ehitajate anomaaliast – anomaaliast, millele oli määratud vormida Stan Bergi lühikest elu ja veel palju muudki. See oli kummaline, kuid ikkagi kõigest kokkusattumus.

Muidugi hakkas sellelsamal aastal, mil Stan sündis, linnake dramaatiliselt muutuma, sest tuli esimene põgenikelaine Null-Ameerikast, mille Yellowstone’i vulkaanipurse oli elamiskõlbmatuks muutnud. Kui Stan oli kaheksa-aastane, võttis valitsus koos korporatsioonidega aina ülerahvastatumaks, seadusetumaks ja kaootilisemaks muutuva põgenikelaagri üle ja tegi sellest ainulaadse ehitusplatsi ning Stani üheteistkümnendaks sünnipäevaks säras lõunas silmapiiri kohal uus liikumatu „täht” – mitte päris täht, vaid orbitaaljaam ehitatava kosmoselifti jaoks, mille alumine ots oli selle Maa Floridas ja mida ehitas kiiruga palgatud „oavarre-Jackide” kogukond, kuhu sel ajal kuulusid juba ka Stani ema ja isa.

Kuid ükskõik millised maailma vapustavad pöörded Stani noorele elule ka värvi ei andnud, ei olnud midagi imelikku selles armastuses, mis täitis Stani ema Marthat sellest hetkest alates, kui ta oma lapse esimest korda sülle võttis. Ja vähemalt tema ei näinud midagi imelikku ka selles ilmses uudishimus, millega varaküpselt avanenud silmadega Stan uuris muutuvat maailma juba sellest hetkest alates, mil ta sellesse jõudis.

Joshua Valienté suhtus Bill Chambersi lugudesse jokker-Maadest alati umbusuga. Kuid hiljem tagasi mõeldes taipas ta, et kui ta oleks Billi juttu tähelepanelikumalt kuulanud ja tema sõnade üle järele mõelnud, oleks ta võib-olla toimuvast juba varem aimu saanud. Võtame kas või selle loo, loo Piljardipalli-nimelisest jokkerist, mille Bill jutustas talle 2040. aastal – samal aastal, kui sündis Stan Berg –, kui ta sõitis koos Joshuaga õhulaeval Kõrg-Megeritesse, palju kaugematele Maadele kui see, kus asus New Springfield.

Joshua oli tegelikult seda jokkerit ka ise vilksamisi näinud. Tema koos Lobsangiga avastaski selle Maa, mis pesitses Viljavööks nimetatud suhteliselt taltsaste maailmade reas, nende esimesel retkel kaugele Pikkmaa sügavustesse, ja just siis saigi Joshua selle sõna tähenduse teada. „Jokkerid,” ütles Lobsang tookord, „on maad, mis ei sobi mustrisse. Ja mingi muster, mingi seaduspära, on põhimõtteliselt tõesti olemas. Kuid need erandid rikuvad seda mustrit justkui jokkerid kaardipakis, nagu Pikkmaa teadlased ütlevad…” Joshua teadis juba paljusid selliseid maailmu, kuid tollal ei olnud tal nende jaoks veel eraldi nime. See jokker oli Maa, mis meenutas piljardikuuli, pilvitu sügavsinise taeva all oli täiesti tasane üksluine maapind.

Aga kuigi Joshua oli seda Maad ise näinud, teadis ta, et Billi jutte ei maksa puhta kullana võtta. Bill Chambers, kes oli Joshuaga umbes ühevanune, oli kasvanud üles koos temaga Wisconsini osariigis Madisoni linnas, Kodus, nagu nemad seda kutsusid. Ta oli olnud Joshua sõber, rivaal, pahandustetekitaja – ning alati ülim luiskaja.

Nüüd ütles Bill: „Ma tean ühte tüüpi, kes teab ühte tüüpi…”

„Ja-jah.”

„… kes vedas kihla, et jääb Piljardipalli peale laagrisse. Ainult üheks ööks. Ihuüksinda. Nagu ikka. Ja purjus peaga veel kah – see käis kihlveo juurde.”

„Selge see.”

„Hommikul ärkas ta põrguliku pohmakaga. Üksi juua pole kunagi arukas. Aga see tüüp oli loomulik astuja. Nii ta siis pani oma kola pohmas peaga kokku ja astus, aga astumise juures ta justkui komistas.”

„Komistas?”

„Talle tundus, et ta ei astunud õiges suunas.”

„Mida? Kuidas see võimalik on? Mis mõttes?”

„Noh, meie astume kas Ida või Lääne poole, eks ole? Siis on veel pehmed kohad, otseteed, kui neid otsida oskad, aga see on ka kõik…”

Astumine: Sammupäeval pööras maailm end inimeste ümber teistpidi. Ühekorraga võisid kõik, kes olid võtnud vaevaks ehitada sammurikarbi, rohmaka elektrilise seadme – ja mõnel, nagu ka Joshual, ei olnud vaja isegi seda –, astuda vanast tõelisusest välja, sellest maailmast välja, kõrvalmaailma, mis oli muidu täpselt nagu originaal, aga maetud metsa alla, mida keegi polnud raadanud, ja metsloomi tuubil täis – sest inimkond oli välja arenenud ainult algsel Maal ja saanud selle palet muuta. Terved planeedid olid ühekorraga lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja mõlemas suunas, Idasse või Läände, võis astuda veel ühe sammu ja veel ühe. Kui Pikkmaal, nagu seda maailmade rida nimetama hakati, üldse oli olemas mingi lõpp, siis seni ei olnud seda avastatud. Pärast Sammupäeva oli kõik muutunud nii inimeste kui Pikkmaa enda jaoks – eriti aga Joshua Valienté jaoks.

Kuid isegi Pikkmaal olid oma reeglid. Vähemalt oli Joshua alati nii arvanud.

„… sellele tüübile aga tundus, et tema astus teises suunas. Ristipidi. Nagu oleks ta astunud Põhja poole.”

„Ja…?”

„Ja ta jõudis mingisse teise maailma. Seal oli öö, mitte päev. Selges taevas polnud ühtegi tähte. Mingis mõttes polnud seal ühtegi tähte. Selle asemel…”

„Sinu jutuvestmisstiil käib mõnikord tõsiselt närvidele, Bill.”

„Aga minu jutud ikkagi lihtsalt peab lõpuni kuulama, õigus?”

„Räägi juba edasi. Mida ta siis nägi?”

„Ta nägi kõiki tähti. Kõiki. Ta nägi tervet meie kuramuse galaktikat, mees, tervet Linnuteed. Väljastpoolt.”

Väljastpoolt. Tuhandete valgusaastate kauguselt Maast – kõigist Maadest…

Bill lõpetas: „Ja ise oli ikka veel purjus.” See ongi kammijate häda, tegi Joshua sellest kõigest järelduse. Nad on hambassepuhumise eksperdid. Võib-olla peavad nad lihtsalt liiga palju üksi olema.

Kuid 2052. aastal seda meenutades kippus ta isegi Lobsangi hambassepuhujaks pidama, kuigi kosmilist mõõtu hambassepuhujaks. Kui ta oleks Lobsangi ainult kuulanud, kui veel võimalus oli…

Nüüd oli selleks juba hilja, sest Lobsang oli surnud.

2045. aasta hilissügisel, kui see juhtus, oli Joshua ise kohal.

Tema ja Sally Linsay ootasid Kodu ukse juures Madison Lääs Viiel. Oli varajane õhtu ja tänavalambid süttisid.

Sally oli rännuvarustuses: tema tavalise paljude taskutega kalamehevesti peal oli veekindel kombinesoon, seljas oli tal kerge nahkkott. Nagu alati, nii jäi ka nüüd mulje, et ta on valmis iga hetk jalga laskma. Ja see muutus seda tõenäolisemaks, mida kauem nunnad selle neetud ukse avamisega venitasid.

„Kuule,” ütles Joshua, üritades Sallyt kinni hoida, „võta rahulikult. Ütle tere. Kõik tahavad sind näha ja sind selle eest tänada, mida sa Järgmiste heaks tegid. Et sa need ülitargad noored sealt Pearl Harbouri kompleksist ära tõid…”

„Sa ju tunned mind, Joshua. Madalatel Maadel on elu viimasel ajal nagu paanikas rahvajõugu keskel. Ja sellistes kohtades ka. Selles Kodus, kus inimesi nende endi heaolu silmas pidades luku taga hoitakse. Mul on ükskõik, kui õnnelik või õnnetu sa siin nende pingviinide juures olid, Joshua.”

„Ära ütle nende kohta „pingviinid”.”

„Kohe, kui sellega ühele poole saab, võtan ma nina täis, ja nii ruttu kui võimalik…”

„Siis on sul vaja midagi kangemat kui meie magus šerri.” Õde John oli ukse vaikselt lahti teinud ja seisis nüüd naeratades uksel. „Tulge sisse.”

Sally surus õde Johnil üsna viisakalt kätt.

Joshua läks nende järel sisse ning sammus mööda koridori edasi hoonesse, mis meenutas talle õõvastavalt seda Kodu, kus ta oli üles kasvanud, originaali Null-Madisonis, mille tuumapomm oli ammu hävitanud.

Õde John, kelle pead kattis korralikult triigitud nunnalinik, kummardus Joshuale lähemale. „Kuidas sul siis läheb?”

„Ma olen kombes. Aga siin tekivad segased tunded.”

„Saan aru. Siin pole päris õige lõhn, eks? Noh, las hiired teevad veel paarkümmend aastat oma tööd ja kõik saab korda.”

„Ja sina… Nüüd juhid sina ju Kodu! Minu jaoks jääd sa ikka lihtsalt sellekssamaks vanaks Sarah’ks.”

„Kelle sina pidid Sammupäeval metsast päästma. Kui sina siia tuled, tundub, nagu oleksime kuidagi väga äkki täiskasvanuks saanud, eks ole?”

„Jah. Minule tundub, et Kodu juhataja peaks olema tohutu võimas isiksus ja vana…”

„Kas nii vana kui mina?” Uksel, mis viis Kodu võõrastetuppa, peenesse salongi, kus õed külalisi vastu võtsid, ootas neid õde Agnes.

Kuid natuke jubedusttekitaval kombel nägi Agnes nüüd välja noorem kui õde John. Ja kui Joshua tal end kallistada laskis, tundis ta vaevumärgatavat kunstlikkust, üleliigset siledust põsel, mida ta suudles – ja Agnese praktilise, pisut kulunud nunnarüü all oli peaaegu alateadlikult aimata rahutukstegevat, tohutut üliinimlikku jõudu. Pärast Agnese surma äratas Lobsang ta ellu, laadis tema mälestused elusuurusesse tehiskesta, lastes samal ajal laulda budistlikke palveid. Joshua jaoks oli see sama hull, kui keegi oleks talle kogu elu ema asemel olnud inimese tapjarobotiks muutnud. Kuid Lobsangi tundis Joshua juba kaua ja oli õppinud nägema hinge masina sees. Nüüd oli Agnesega samamoodi kui Lobsangiga.

Joshua ütles lihtsalt: „Tere, Agnes.”

„Ja Sally Linsay!” Sallyga vahetas Agnes ettevaatliku käepigistuse, mitte kallistuse. „Ma olen teist nii palju kuulnud, preili Linsay.”

„Samad sõnad.”

Agnes uuris Sallyt teraselt, peaaegu väljakutsuvalt, ning pöördus siis Joshua poole. „Niisiis, Joshua, kuidas su perel läheb? Kahju, et sa oma pisipoisist lahus pead olema.”

Joshua vastas: „Ega ta nii pisike polegi… Noh, sa ju tunned mind, Agnes. Minu hing on kaheks tükiks. Ühte poolt minust kisub kogu aeg eemale, Pikkmaale.”

„Aga nüüd oled sa kodus. Tule teiste sekka…”

Salongi tavalistes, polstrit ülearu täis topitud tugitoolides – mõned neist olid originaalid, vanast Null-Maa Kodust toodud – istusid kõrvuti Nelson Azikiwe ja Lobsang.

Lobsangil või õigemini tema paljaksaetud peaga ja paljaste jalgadega mobiilsel kehastusel oli seljas tema firmamärgiks saanud oranž mungarüü. Sallyt tutvustati kiiresti Nelsonile. Lõuna-Aafrikas sündinud Nelson, nüüd juba üle viiekümnene endine vaimulik, oli riides suhteliselt tagasihoidlikult, ülikonna ja lipsuga. Lobsang ja Nelson, sobimatu paar, hoidsid mõlemad põlvede peal tasakaalus portselanist teetassi ja taldrikut, millel oli koogilõik. Üks noorem nunn, keda Joshua ei tundnud, askeldas teed ja kooki pakkudes ringi.

Ja seal oli ka kass Shi-mi. Ta tuli Joshua juurde, hõõrus end soosingu märgiks vastu tema jalgu ning põrnitses Sallyt oma LEDroheliste silmadega.

Kui Joshua ja Sally istet võtsid, ühines nende ringiga Agnes ning õde John ja tema noor kaaslane pakkusid kõigile teed ja kooki. Agnes lausus: „Noh, just seda ma tahtsingi, Joshua. Mul oli plaanis praegusel suhteliselt rahulikul hetkel – viimane ülemaailmne paanikalaine, mil kõik kartsid, et superajuga lapsed suretavad meid välja, on pisut vaibunud – Lobsang siia kutsuda ja kõik tema sõbrad korraks kokku tuua.”

Sally kortsutas kulmu. „„Sõbrad”? Kas sa pead meid tõesti oma sõpradeks, Lobsang? Pigem oleme sulle kasiinožetoonid. Mündid, mida sa söödad saatuse mänguautomaati.”

Nelson muigas laialt. „Täpselt nii, preili Linsay. Aga me tulime ikkagi kõik kohale.”

„Sõbrad,” lausus Agnes kindalt. „Mis oleks selles elus sõpradest ja perest tähtsam?”

Rahulik ja üsna tuima näoga Lobsang märkis: „Praegu lööb ju sinu pere laineid, Sally. Vähemalt sinu isa oma ideedega uutlaadi kosmosevallutuseks.”

„Jah, muidugi, minu kallis paps unistab sellest, millal tema Marsi tüüpi oavarred loovad vaba juurdepääsu kosmosele. Otsetee tohutuks tööstushüppeks!”

„Willis Linsay on tark, omal moel. Me peaksime tõesti uuesti ehitama hakkama sellele madalale vundamendile, millele Yellowstone’i katastroof meid sundis. Me peaksime ehitama nii kiiresti ja nii puhtalt kui võimalik, ja kosmoseliftid teevad selle võimalikuks. Mingil ajal tuleb meil ju võib-olla Järgmistega konkureerida.”

Nelson küsis: „Mida sa Järgmistest õigupoolest tead, Lobsang? Ma tean, et nad võtsid sinuga mingil moel ühendust. Kas selle taga on midagi enamat, kui sa avalikult oled öelnud?”

„Ainult niipalju, et nad on läinud. Kõik need geniaalsed lapsed, kes kõikjal üle Nulli, kõikjal üle Pikkmaa välja ilmusid – järgmine etapp inimeste arengus – ning kelle meie valitsus kokku ajas ja Havail kongi pistis. Nad läksid mingisse kohta, mida nad ise nimetavad Taluks ja mis asub kusagil Pikkmaal. Ma ei osanud isegi oletada, kus see võiks olla.”

Sally pahvatas naerma. „Nad ei öelnud sulle? Nad jätsid kogu selle jama Õnnelikus Maandumises lihtsalt sinu klaarida? See ajab sul kopsu üle maksa, eks ole, Lobsang? Pikkmaa kõikjalolev ja kõiketeadev jumal tehti tühiseks sõnumipoisiks, ja seda tegid lapsed!”

Joshua tahtis Sally vaikima sundida.

Kuid Lobsang ütles: „Ei, las ta räägib. Tal on õigus. See on olnud minu jaoks raske aeg. Sa tead seda sama hästi kui kõik teised, Joshua. Ja tegelikult just sellepärast lubasingi ma Agnesel teid kõiki kokku kutsuda.”

Agnes tõmbus jäigaks. „Aa, või sina lubasid, mis? Ja mina veel arvasin, et see oli puhtalt minu mõte.”

Lobsang vaatas neile kõigile järgemööda otsa: Sallyle, Nelsonile, Joshuale, Agnesele, õde Johnile. „Teie olete ju minu perekond. Minu jaoks te olete pereliikmed. Kuid teil on ka endal peresidemed. Te ei tohi neid hooletusse jätta.” Ta pöördus Nelsoni poole. „Ka sina ei ole nii üksi, kui arvasid, mu sõber.”

Paistis, et see ebamäärane avaldus tekitas Nelsonis pigem huvi, kui solvas teda. „Tavaline Lobsangi salapärane jutt. Tüüpiline Lobsang!”

„Ma ei taha salapära tekitada. Kui sa meenutad seda korda, mil me koos Uus-Meremaal käisime…”

Agnes, keda tema kokkukutsutud seltkonna röövimine silmanähtavalt pahandas, pistis teravalt vahele: „Lobsang, kui sul on midagi öelda, siis asu juba asja juurde.”

Lobsang naaldus ettepoole, õlad longus. Ühtäkki tundus ta Joshuale seletamatult vana. Vana ja väsinud. „Yellowstone’i katastroof ja Nulli kokkuvarisemine mõjusid mulle rängalt. Ma hõlman terve Pikkmaa, minu teisendeid on puistatud tervesse päikesesüsteemi, kuid minu tasakaalukeskmeks on alati olnud Null-Maa. Nüüd on Null kohutavalt kahjustatud. Ja selle tulemusena olen seda ka mina.” Ta surus pöidlad meelekohtadele. „Mõnikord on mul tunne, et mul on midagi puudu. Justkui kaoks minu mälu ja siis kaoks mälestus ka selle kadumisest… Yellowstone oli minu jaoks nagu lobotoomia.

Pärast seda on mul tekkinud… kahtlused. Ma olen sulle sellest rääkinud, Joshua. Mul on kummaline tunne, et ma mäletan oma eelmisi kehastusi. Kuid see ei ole Tiibeti pärimuste järgi tavaline: kui minu taaskehastumine on olnud edukas, peaksid mul kaduma kõik mälestused eelmistest eludest. Võib-olla ei ole minu taaskehastumine olnud täielik. Või siis” – ta heitis pilgu Agnese poole – „on asjale mõni igapäevasem seletus. Ma koosnen ju lõppude lõpuks ainult elektrisädemetest mitmele poole jaotatud Black Corporationi geeli hoidlates. Võib-olla on keegi minusse sisse häkkinud.

Ja nagu sellest oleks vähe, tulid siis veel Järgmised ja andsid mulle oma hinnangu. Enne seda kõike kujutasin ma ette – just nimelt, Sally! –, et ma olen muutunud kõikjalolevaks ja kõiketeadvaks. Miks mitte? Kõik inimkonna arvutisüsteemid, kõik sidevahendid ühendati lõpuks üheks olendiks – minuks. Ja mina pidin teid igavesti oma turvalises ja soojas rüpes hoidma.”

Sally mühatas. „Igavene allumine? Tänan, ei!”

Lobsang vaatas Sallyt kurvalt. „Aga mis minust saama peab? Ilma selle unistuseta ei ole ma mitte keegi.”

Ta pani teetassi ettevaatlikult käest.

See väike liigutus tegi Agnese ilmselgelt ärevaks. „Mida sa öelda tahad, Lobsang? Mis sul kavas on?”

Lobsang naeratas. „Kallis Agnes, see ei tee haiget. Ma lihtsalt…”

Ta tardus. Lihtsalt lülitus liigutust ja lauset lõpetamata välja.

Agnes hüüatas: „Lobsang? Lobsang!”

Joshua sööstis koos Agnesega Lobsangi juurde. Ta haaras Lobsangil õlgadest, Agnes aga hõõrus Lobsangi käsi ja nägu: sünteetilised käed hõõruvad sünteetilisi põski, mõtles Joshua, kuid see tundeväljendus poleks kuidagi saanud ehtsam olla.

Lobsangi pea pöördus – ainult pea, justkui kõhurääkija nukul – kõigepealt Joshua poole. „Ma olen alati sinu sõber olnud, Joshua.”

„Ma tean…”

Nüüd vaatas Lobsang Agnese poole. „Ära karda, Agnes,” sosistas ta. „See pole surm. See pole surm…”

Tema nägu vajus lõdvaks.

Hetke valitses vaikus.

Siis märkas Joshua muutust taustahelides, Kodu tasastes, igapäevastes häältes – helid lakkasid, nähtamatute masinate, ventilaatorite ja pumpade sumin lõppes. Need lülitusid välja. Joshua vaatas aknast välja ja nägi, et tuled vastasmajas hubisevad ja kustuvad. Terved linnaosad jäid pimedaks. Kusagil hakkas helisema häirekell.

Agnes haaras Lobsangil õlgadest ja raputas teda. „Lobsang! Lobsang! Mida sa teinud oled? Kuhu sa läksid? Lobsang, igavene lurjus!”

Sally puhkes naerma, tõusis ja astus maailmast minema.

Loomulikult ei teadnud ka Lobsang sellest kõike. Selgus, et mõned Joshua iseäralikkuse mõistatustest on peidetud mitte Pikkmaa kaugetesse maailmadesse, vaid sügavale aega. Mõistatused, mis hakkasid hargnema, õigemini end küll sasipuntrasse kerima juba 1848. aasta märtsis Null-Maa Londonis:

Aplaus oli mürisev, Suur Elusivo kuulis seda, kui läks Victoria teatri tagauksest välja ja trepist alla. Tema kõrvad kumisesid ikka veel kolmepennise saali lärmist, nüüd aga nahutasid tema meeli New Cuti tänava pildid ja hääled: poeaknad, müügiletid, kihav liiklus, tänava-meelelahutajad, kerjuspoisid, kes viskasid hundiratast, et neile mõni penn visataks. Ja loomulikult oodati Luisi väljas, Lambethi linnaosa hämaras õhtus – teda oodati alati. Mõnikord oli seal isegi noori preilisid. Võib-olla lausa lootusrikkaid noorpreilisid.

Kuid seekord hõikas teda kõrvaltänavast hoopis vaikne mehehääl. „Te liigute tõesti väga kiiresti, härra. Võiks öelda, et lausa tähelepanuväärselt kiiresti. Kas ma tohin öelda teile lihtsalt Luis? See vist on teie õige nimi. Vähemalt üks neist. Mul on teile ettepanek. Ja see on, et ma viin teid õhtusöögile „Purjus Merikarpi” – see on Lambethi parim austrirestoran, kui te juhtumisi seda juba ei teadnud. Sest ma tean, et teile meeldivad väga austrid.”

Mehekogu oli hämaruses halvasti eristatav. „Kahjuks mina teid ei tunne, härra.”

„Jah, tõepoolest. Ja põhjus, miks ma räägin teiega nii kiiresti, et mitte öelda pakiliselt, on see, et ma tean, et iga hetk, kui te peaksite seda soovima, võite lihtsalt haihtuda. Nagu ma näen, teenib see võime teid väga hästi. Kuid te ei tea, kuidas te seda teete. Seda ei tea ka mina. Et lühidalt teha…”

Mees kadus ja tunda oli õhu kerget liikumist.

Ja siis ilmus mees uuesti. Ta ahhetas ja haaras kõhust, nagu oleks sinna rusikahoobi saanud. Kuid ta ajas end püsti ja ütles: „Mina suudan seda samuti. Minu nimi on Oswald Hackett. Luis Ramon Valienté… kas ajame natuke juttu?”

Ja 2052. aasta veebruaris kaugel Pikkmaal:

Taevas särasid Joshua Valienté isiklikud tähed, ainult tema jaoks. Oli ju üsna mõistlik arvata, et ta on ainus hing terves selles Loodus.

Tal oli ikka veel tuttav peavalu.

Ja lisaks sellele sügeles nüüd ka tema vasaku käe könt.

Samal ajal kui pimeduses kiljatas ja suri mingi olend, hõljus Valienté vaim pimeduses. Ja ta kartis kohutavalt, pealaest jalatallani. „Ma hakkan selle jaoks juba liiga vanaks jääma,” pomises Joshua.

Ta hakkas asju kokku panema. Ta läheb koju.