Читать книгу Pikk utoopia - Терри Пратчетт - Страница 9

Nikos tormas välja ja jooksis maja taha, kuhu koer oli enne kadunud. „Rio! Rio!”

Maja taga, mahavõtmata ürgmetsa lähedal, oli maasse löödud rida vaiasid – poolelijäänud tara, mis pidi lambad sees ja suured linnud väljas hoidma. Nikos trügis läbi teepõõsaste ja puuvõsude vahelt, mis olid nüüd juba täielikult katnud kunagi lagedaks tehtud platsi maja ja tara vahel – ja oleks peaaegu auku kukkunud.

Ta taganes ettevaatlikult sammu ja kiikas auku. Augu läbimõõt oli umbes kuus jalga ja see oli olnud kaetud rohmakalt saetud laudadega, mis olid ilmselt pudedaks läinud, aja jooksul ära kõdunenud. Allesjäänud laudadest oli näha, et need olid olnud mulla all, mille peal oli veel metsaalust kõdu. Selle õhukese pinnasekihi seest võrsus isegi paar sitket sõnajalapõõsast. Aga nüüd oli üks laud murdunud ja auku kukkunud, paljastades sügava pimeda tühiku.

Nikos sügas kukalt. Kogu see asi oli üsna veider. Kas see on mingi kelder? Võis olla küll. Keldris saab toitu ja muud kraami hoida, pealegi on see mõistlik ettevaatusabinõu röövlite ja teiste vastu, kellel on kurjad plaanid. Kui kellelgi on sammur, ei pea teda ju ükski sein: ta peab astuma lihtsalt kõrvalmaailma, kus seda seina ei ole, minema läbi sellest kohast, kus kõrvalmaailmas on sein, ja tagasi astuma… Aga keldrisse ei saa keegi astuda. Igatahes siis mitte, kui kõrvalmaailmas on sama koha peal muld ja aluskivimid ja puujuured. Isegi Nikose pere suuremate ja korralikumate laagripaikade all siin ja kõrvalmaailmades olid keldrid.

Jah, oli loomulik, et sellisel majal on kelder või vähemalt on keldri tegemist alustatud. Aga miks see laudadega kaeti?

Ja kuigi see sodi laudade peal võis olla aastatega ise kogunenud, jäi vähemalt mulje, et auk on sihilikult kinni kaetud. Mispärast oli vaja seda peita? Kas see oli tegelikult mingi lõks, mitte kelder? Aga kelle jaoks see lõks oli mõeldud? Ainult suur lind või krokodill või Rio-sugune suur koer või inimene oleksid nii rasked, et need lauad murduksid – ja võib-olla ei piisaks ka nende raskusest, sest kunagi ei olnud need lauad ju nii mädanenud kui praegu.

Kuid see kõik ei olnud tegelikult oluline. Rio oli kadunud.

Nikos ebales heleda päikese käes. Minna mingisse maa-alusesse ruumi oleks veel hullem kui Poulsonite majja minek, sest seal ei saa ta kasutada oma peamist kaitsemeetodit, kõrvalmaailma astumist. Ta oleks peaaegu august eemale taganenud. Aga Rio… Üks kaupmees oli Rio kutsikana kaugelt Null-Maalt toonud, ta oli Berni mägikoer, need olevat kunagi aretatud juustukärude vedamiseks. Ta oli tugev ja hea võhmaga, aga aeglane.

Ja ta oli Nikose koer. Kui Nikos peab tema kätte saamiseks auku ronima, siis ta teebki seda.

Ta laskus ettevaatlikult käpuli ja piilus murdunud laua kohalt uuesti auku. Ta nägi ainult pimedust, isegi kui taskulambiga auku valgust näitas.

„Rio!”

Algul ei kuulnud ta midagi, isegi mitte kaja. Siis aga kostis august haugatus, kindlasti Rio haugatus – kuid see tuli justkui väga kaugelt, nagu polekski koer ainult mõne jala sügavusel. „Rio! Rio!…”

Ja siis kostis mingi teine heli. Justkui krabin, peaaegu sosina moodi, nagu oleks seal mingi hiiglasuur putukas. Tundus, et krabin eemaldus, nagu kaoks sügavamale maa alla. Kõik kuuldud legendid ja hirmujutud tõusid Nikose peas kohinal pinnale. Jälle oleks ta peaaegu august eemale taganenud. Aga tema koer on ju seal!

Ta hakkas palavikulise kiiruga allesjäänud laudu augu pealt ära kiskuma, hoolimata sellest, et auku pudenes mulda. „Rio! Siia, tüdruk! Rio!…”

Pehmesse pinnasesse rohmakalt kaevatud auk, mis tema ees avanes, oli ainult umbes kaheksa jalga sügav. Nikos laskis end auguääre küljes rippu, kontrollis, et tal oleks võimalik üles tagasi saada, ja kukutas end siis augu põhja.

Ta vaatas ringi. Kui see oli mõeldud keldriks, siis polnud see küll suurem asi: seinad olid paljast mullast, põrandal olid veel kunagise kaevaja jäetud labidajäljed, neid polnud ära silutud. See oli lihtsalt auk maa sees, kiiruga kaevatud ja veel suurema kiiruga kinni kaetud. Ja Nikose koerast ei olnud siin märkigi.

Aga oli üsna selge, kuhu Rio kadus. Ühes seinas oli üsna põranda lähedal auk.

Nikos vaatas, et taskunuga oleks käepärast, laskus neljakäpakile, piilus auku ja avastas, et sealt läheb maa sisse mingi käik. Käik polnud kuigi lai, ainult mõni jalg, aga see oli kaevatud palju hoolikamalt kui mahajäetud kelder: see oli ümmargune ja siledate seintega. Ja taskulambiga näidates nägi Nikos, et käik läheb üsna järsult allapoole. Alla pimedusse, tema taskulambi valgusvihu ulatusest välja. Kes võis sellise käigu teha? Võib-olla mõni uruloom? Mõned karvakerad elasid maa all ja nüüd manas kujutlusvõime Nikose silme ette pildi oravmutist, kes on inimese suurune ja labidasuuruste küüniseliste kaevekäppadega. See oleks siis juba nagu koboldid, mõtles Nikos, inimesemõõtu ja inimesesarnased mutitaolised olendid, kes siit vahel läbi käisid ja üritasid millegagi äritseda. Kuid Nikosele meenus see krabin, sosin, kraapimine, mida ta oli kuulnud – sellist häält ei saaks teha ükski karvakera ega isegi kobold.

Siis kostis väga kaugelt jälle haugatus, hirmunud klähvatus.

Nikos laskis vaistul juhtimise üle võtta. „Ma tulen! Oota, Nikos tuleb juba!”

Ta pani taskulambi suhu, ronis käpuli käiku ja hakkas allapoole minema. Tema käte ja põlvede all oli ainult muld, mis oli tasandatud ja kinni vajutatud. Päevavalguse ketas tema taga jäi aina kaugemale, eespool aga näitas tema taskulamp käigu lõpus teist avaust, korralikku ringikujulist auku, mis viis veel sügavamasse pimedusse. Hirmus oli siin kitsas käigus olla, lisaks segas vööl olev sammurikarp liikumist. Nikos sai aru, et välja pääsemiseks peab ta tagurpidi minema, sest ümberpööramine oleks keeruline. Aga ta rühkis edasi.

Enda arvates ronis ta umbes paarikümne jala kaugusele ja läks kogu aeg allapoole, pimedusse.

Siis lõppes kaldus käik avausega, kust pääses palju suuremasse koopasse. Ikka veel käpuli piilus Nikos ettevaatlikult koopasse ja näitas taskulambiga valgust. Valgusvihus olid näha lagi ja põrand, mis mõlemad olid tasandatud, lae ja põranda vahe umbes kümme jalga, ning sambad, mis võisid olla jäänud väljakaevatud pinnasest või kivist ja asetsesid üksteisest ühekaugusel. Seinu ei paistnud, ei vasakul, paremal ega ees – taskulambi valgus ei ulatunud nii kaugele. Oli selge, et tema ees on palju avaram ruum, lai ja sügav.

Sellega olid igasugused oravmutid välistatud. Mida paganat see siis tähendab?

See tuletas Nikosele meelde midagi, mida ta oli lugenud ema ebaregulaarsetes õppetundides kaevanduste kohta Madalatel Maadel. Ta teadis, et siin läheduses on rauamaagisoon, mida küla asutajad olid tühjendanud, kui Poulsonid siia sepikoja ehitasid – rikas maagisoon, ainuomane just sellele maailmale, oligi üks põhjustest, miks nad olid nimelt siia elama asunud. Aga Nikos oli seda iseehitatud sepikoda näinud, ta oli näinud ka neid väheseid naelu ja teisi selliseid asju, mis olid seal valmistatud, ja mõnda kabjarauda nende võõrapärase nimega loomade jaoks, keda neil oli kavas olnud siia tuua, kuigi nad ei jõudnud selleni kunagi (Nikos ei olnud kunagi hobust näinud). Nii palju poleks nad kindlasti jõudnud nii lühikese ajaga kaevandada, pealegi poleks nii suure hulga maagi järele ka vajadust olnud. Aga kui seda ei teinud nemad…

Tema ette ilmus nägu.

Nägu: põhimõtteliselt võib seda ka nii nimetada – see oli umbkaudu inimnäo kujuga mask, mille üks külg oli kaetud hõbedase metalliga, teine oli veel jubedam, vormitud millestki selle materjali taolisest, millest Jumal teeb põrnikaid, nagu Nikose isa oleks võibolla öelnud. Aga oli täiesti selge, et see on nägu, mask oli tillukesena tunduva pea küljes, pea aga kaldus peenikese kaela otsas.

Olend paistis peaaegu uudishimulik. Uuris Nikost, kummaline pea küljele kallutatud. Uudishimulik? Elus!

Ehmatus tuli hilinenult. Nikos hakkas karjuma ja tema hääl kajas suurest koopasaalist valjusti vastu. Ta üritas eemale taganeda, kuid ei suutnud käigu kaldus põrandast kinni hoida, libises ettepoole ja kukkus käkaskaela saali…

Otse hõbedase põrnikataolise eluka käte vahele. Käte? Kas tal on käed? Nikos tundis selja ja jalgade all külma metalli. Ta kisas ja rabeles ning lasti lahti.

Ta kukkus maha, küll ainult mõne jala kõrguselt, kuid see lõi tal hinge kinni ja ta pillas taskulambi käest. Ta veeretas end kiiresti jalule, aga kuna oli pime ja mahapudenenud taskulamp heitis ainult kitsa valguskiire, oli Nikosel tunne, et ta on ümber pöördunud, ta ei teadnud, kuspool käik on.

Ta nägi, kuidas põrnikataoline olend laskus kõhuli ja sibas minema – võib-olla oli ta sama ehmunud kui temagi. Olend paistis olevat inimese suurune, aga kujult ja liikumisviisilt ja oma kõva, musta, läikiva keha ja paljude jäsemete tõttu oli ta põrnika või rohutirtsu moodi.

Ja Nikos nägi ning kuulis, kuidas teised põrnikad lähenevad. Ta haaras põrandalt taskulambi ja laskis selle vihul üle koopa käia.

Nad tulid igast küljest, roomasid maadligi lähemale nagu sipelgad, kuid palju suuremad, õudsemad, ja see, et nende läikivad mustad kilbised olid kinnitatud metalliga, kunstlike asjadega, tegi nad miskipärast veel jubedamaks. Kui Nikos näitas ühe peale neist valgust, tõmbus see nõksatusega tagasi, nagu oleks pimestatud, kuid kõigist teistest suundadest tulid nad edasi. Ja kui nad tema juurde jõudsid, hakkasid nad end püsti ajama, nii et ta nägi nende pehmeid kõhualuseid, kus roheka ihu külge kinnitusid mingid helehallid mügarad, nagu oleksid seal villid.

Siis ajas üks neist ennast otse Nikose ees püsti. Põrnikal oli poolt nägu kattev hõbedane mask, täpselt nagu esimesel põrnikal, keda ta oli näinud – võib-olla see oligi seesama esimene põrnikas, Nikos ei osanud neil millegi järgi vahet teha –, ning Nikose poole sirutus kombitsataoline, hõbedane, nöörjas jäse.

Nikos üritas liikumatuks jääda. Aga kui valejäse teda puudutas, külm metall vastu sooja nahka puutus, ütles Nikosel närv üles.

Ta pistis karjudes ja taskulambiga vehkides jooksu ning tormas läbi krabisevate kehade vahelt, mis kukkusid ümber ja üritasid kiiruga tema teelt eest tõmbuda. Ta ei jõudnud väga kaugele, vaid komistas millegi otsa ja kukkus kõvale, kokkutallatud pinnasest põrandale. Jälle pillas ta taskulambi käest ja enne kui ta selle jälle üles leidis, haaras teda liikuvate varjudega pimeduses mõneks hetkeks paanika – mõni hetk kuulis ta, kuidas põrnikolendid ümberringi tammusid ja sahistasid ja krabistasid. Nikosel ei olnud aimugi, kuspool on sein ja käik, kust ta oli tulnud. Jälle tõusis paanika ja nööris kõri kinni.

Ja jälle sirutas üks põrnikataolistest olenditest oma väänleva hõbedase kombitsjala. Midagi mõtlemata virutas Nikos talle taskulambiga. Ta tabas olendit tema näo tumedale poolele, mida metallmask ei katnud. Must kest pragunes ja välja hakkas immitsema mingi roheline ja vastiku haisuga löga. Kui põrnikas tahapoole langes, üritas teine põrnikas oma vigastatud kaaslase kinni püüda. Kuid selle juures sattus ta Nikose lähedale, Nikos lõi jälle taskulambiga…

Ja põrnikas kadus õhupahvatusega.

Nikos oli jahmunud. Jäi mulje, et põrnikas astus sellest tohutust keldrist, maa-alusest koopast! Kuidas see võimalik oli?

Jälle hakkasid põrnikad talle lähenema, nüüd juba ettevaatlikumalt – nende kummalised üheainsa silmaga näod jälgisid vehkivat taskulampi. Nikosele oli selge, et ta ei pääse siit, ja kui nad peaksid teda ründama, ei saa ta nende kõigi vastu.

Ta üritas mõelda.

See põrnikas astus kõrvalmaailma. August ei saa kõrvalmaailma astuda. Aga põrnikas astus. Järelikult saab ka tema astuda.

Sammur oli tal endiselt vööl. Nikos keeras selle suurt kohmakat lülitit vasakule ja paremale, Ida ja Lääne poole, ning üritas astuda – aga mõlemal pool tundis ta kummalist vastusurvet nagu siis, kui üritad astuda keldris või kui kõrvalmaailmas on ees mingi suur asi, näiteks võimas sekvoia. See oli võimatu, maa ja kivi sisse ei saa astuda. Aga põrnikas ju astus! Kuidagi peab see järelikult võimalik olema.

Põrnikad tulid endiselt lähemale.

Hirmu- ja vastikusehoos proovis Nikos uuesti. Ta keeras sammuri lülitit, nii et see tuli küljest. Aga siis ta astus ja mitte Idasse ega ka Läände…

Ta ei olnud enam koopas.

Ta istus kõval siledal maapinnal. Taevas pea kohal oli ere ja pimestav, pärast koopa pimedust tegi valgus silmadele haiget. Kuid siin oli taevas oranžikaspruun, mitte sinine, ja taevas ei olnud päikest ega kuud – olid ainult tähed nagu kõige selgemal ööl, kuid tähti oli rohkem, kui ta oli kunagi varem näinud, ja mõned neist tähtedest olid tõeliselt eredad, eredamad kui ükski tavaline täht või planeet, eredamad kui kuu, eredad nagu päikesekillud.

Jahmatusest tardunult hingas Nikos värinal sisse. Õhk oli hõre ning lõhnas metalli järele, kuivuse järele.

Ta vaatas ringi. Maapind tema all meenutas kokkutallatud mulda. Ta istus nõlval, mis laskus millegi jõetaolise juurde. Teisel kaldal olid kobaras mingid kahvatud poolläbipaistvad mullid. Need meenutasid mügarikke põrnikataoliste olendite kõhul, kuid siin olid need suuremad, majasuurused ja maa küljes kinni – vähemalt mõned, teised aga paistsid üritavat õhku tõusta.

Ja radadel ja teedel jõe ääres ronisid põrnikataolised olendid, nad läksid üle madalate sildade: neid oli palju, sadu, nad liikusid krabinal ja kriginal.

Kõike seda nägi Nikos üheainsa silmapilgu jooksul, muljed tulvasid temast üle.

Üks põrnikas oli otse tema kõrval. Nikos ei olnud märganud, millal see tuli. Pooleldi hõbedaga kaetud nägu libises tema ette ja keerdus jäse sirutus Nikose parema meelekoha poole. Nikos tundis, et on alistatud: ta oli näinud nii palju, et ei suutnud seda vastu võtta, ega suutnud kuidagi ka reageerida. Ta ei hakanud vastu.

Ta pani särava taeva juures tähele veel ühte kummalist asja – vasakul pool olid paljud tähed küll eredad, aga roheka tooniga, paremal aga puhasvalged.

Siis puudutas mingi külm asi tema pead. Tema ümber sulgus tintmust pimedus, nagu kukuks ta jälle käiku.

Ta ärkas võpatusega.

Ta lebas selili. Tema kohal oli sinine taevas, ümberringi aga mullast, tavalisest, heast, puhtast mullast seinad. Ta oli tagasi augus tavalise taeva all. Ta ei olnud enam koopas. Peaaegu kabuhirmus hingas ta sisse ning tema kopsud täitis magus õhk, mis oli paks metsalillede lõhnast.

Ta ajas end õhku ahmides ja läkastades istuli, tema kõri valutas.