Читать книгу Pikk utoopia - Терри Пратчетт - Страница 8

Kui tema koer Rio ei oleks Poulsonite vana maja taha mingit kujuteldavat karvakera taga ajama läinud, ei oleks Nikos Irwin seda suurt keldrit tõenäoliselt mitte kunagi leidnud. Selleks oli üsna väike võimalus – aga võib-olla ka mitte, kui arvestada, milline Rio oli ning millise kangekaelsuse ja uudishimu ta oma Berni mägikoertest esivanematelt oli pärinud. Kuid ilma Nikose ja tema isepäise koerata oleks võib-olla terve inimkonna edasine ajalugu olnud hoopis teistsugune – kuigi pole teada, kas halvem või parem.

Oli 2052. aasta aprill. Nikos oli kümneaastane.

Nikosele ei meeldinudki tegelikult eriti Poulsonite vana maja ega terve sealne mahajäetud asundus. Poulsonite majas oli lihtsalt kohalik vahetuspunkt ja ema saatis Nikose sinna titapapusid otsima, sest tema sõbranna Angie Clayton oli lapseootel.

Niisiis, Rio kõrval kalpsamas, astus Nikos välja puude varjust, välja paksust rohelisest laanest, kus metsatrollide salk leebet laulukest tuututas, ja jõudis karmi filtreerimata päikesevalguse kätte.

Ta vaatas suuri maju, mis seisid lagendikul tummalt ja ähvardavalt. Nikos oli kasvanud metsas ega armastanud juba vaistlikult lagedaid kohti, sest seal ei olnud võimalust end varjata. Ja see mahajäetud küla oli kummaline paik. Nikose ema ja isa ütlesid alati, et Pikkmaa on liiga uus, et inimestel saaks siin erilist ajalugu olla, aga kui Nikose maailmas kusagil üldse ajalugu oli, siis just siin. Rohelus oli mõned vanad majad juba neelanud, kuid ülejäänud seisid endiselt valguse käes, rasked ja kandilised ja võõrad, lubjavärv koorumas ja aknad mõranenud. Nikose meelest lõhnas siin imelikult, mitte ainult kõdunemise järele, kuna see paik oli juba aastaid tagasi hüljatud, vaid saetud puidu ja kuivanud, tolmuse, elutu maapinna järele.

Põhimõtteliselt oli siin kõik esimeste siiatulnud kolonistide, selle kogukonna asutajate kätetöö. Nemad tegid metsa lagendiku, et endale küla ehitada. Siiamaani võis näha korralikult saetud ja põletatud kände seal, kus vanad võimsad puud olid maha võetud, et teha põllud, ja radasid, mida tähistasid valgeks värvitud kivid, ja muidugi maju, lippaedade, uksevõrkude ja helmekardinatega maju, mille nad olid mõne lühikese aastaga üles raiunud. Mõnel majal olid aknad värvilisest klaasist. Oli isegi väike pooleli jäänud kabel, lõpetamata torn loodusjõudude meelevallas.

Ja ühes suures vanas majas oli uskumatul kombel isegi klaver, puust kast, mille keegi oli ehitanud ilmselt kohalikust puidust ning pannud sellele juurde pedaalid, siseraamistiku ja traatkeeled, mis kõik olid toodud kohale Nulli-lähedastelt Madalatelt Maadelt: imeline ja peaaegu täiesti mõttetu käsitöösaavutus.

Nikose vanemad ütlesid, et selle küla asutajad olid olnud innukad ja usinad ja energilised, ja kui nad jõudsid sellistesse maailmadesse – mis asusid inimeste esimesest maailmast, Null-Maast, enam kui miljoni sammu kaugusel –, oli neil peas justkui mingi palaviku-unenägu minevikust, mil nende esivanemad läksid laiali üle esimese Ameerika ja ehitasid samasuguseid külasid, külasid, kus olid talud ja aiad ja koolid ja kirikud. Nad panid oma külale isegi nime: New Springfield.

Kuid häda oli selles, et see ei olnud uusasunike aegne Ameerika.

Ja see Maa ei olnud Null-Maa. Nikose isa ütles, et see maailm ja terve hulk samasuguseid Maasid selle läheduses on poolusest ekvaatorini ja sealt teise pooluseni välja puudega kaetud, ja ta mõtles seda sõna-sõnalt: siin kasvasid lopsakad metsad isegi Arktika öös. Oli selge, et see Maine’i osariigi koopia on tihedalt täis puid, mis meenutasid sekvoiasid ja loorberipuid, kuid tõenäoliselt need nad ei olnud, ja alustaimestikku, näiteks teepõõsaid ja viljapõõsaid ja sõnajalgu ja osje. Soe, niiske ja hämar õhk metsa all kihas putukatest ning puud ja saviliivane pinnas kubisesid karvakeradest, nagu kõik neid nimetasid, väikestest närvilistest imetajatest, kes kulutasid kogu oma elu ringisibamisele eelmainitud putukaid jahtides.

Ja sellistes maailmades olid esmaasukate lapsed hakanud oma vanemaid, uusasunikke trotsides õige pea avastama uutmoodi võimalusi eluks.

Miks peaks põlluharimisega vaeva nägema, kui sinu ümber on terved tühjad maailmad, mis on täis rikkalikke viljapuid? Ja jõgesid, mis on täis kalu, ja metsa, mis on täis karvakerasid, keda on nii ohtralt, et neid on lihtne püüda? Viljavöö lagedamates maailmades oli põllupidamisel võib-olla tõesti mõtet, aga siin… Sihitult rändajad, kes siit vahetevahel läbi minema sattusid ja end kammijateks või mustlasteks või hulkuriteks nimetasid – elavad näited teistest eluviisidest –, innustasid kohalikke vanadest kommetest lahti ütlema. Nikose vanemate sõbrad rääkisid seniajani ühest iseäranis veenva jutuga ja ilmselgelt intelligentsest neiust, kes elas siin mitu nädalat ja jutlustas vabama elustiili voorustest.

Uusasunikud saavad tavaliselt lapsed noorelt: mida varem uus põlvkond usinaid töötajaid peale kasvab, seda parem. Kuid New Springfieldi arvukad lapsed, kes kasvasid üles hoopis teistsuguses maailmas kui nende vanemad, õppisid varsti oma peaga mõtlema ja hakkasid mässama. Enamik noortest ja suur osa nende vanematest lõid käega ja läksid metsa elama. Nende tahe asundust säilitada justkui lahtus – see kestiski ainult ühe põlvkonna.

Nüüd ei olnudki Irwinitel ja teistel pererühmadel kindlat elukohta. Nad pigem justkui tiirutasid mitme elukoha vahel vastavalt sellele, kus parajasti valmisid leebete aastaaegade rütmis puuviljad, hoidsid väikese põletamisega ära uue võsa kasvamise ja parandasid eelmise aasta hütte ja koldekohti. Nii ronisid nad ühes maailmas paari sammu kaugusel Idas Manningi künkale, just kevadkuudel, kui maa seest tulvasid välja oravmutid, et endale uued kuningannad valida ja uued urud otsida, ja neid oli lihtne lõksudega püüda. Sügisel aga mindi nelja sammu kaugusele Läände, Soulsby jõele, kuhu tuli igal aastal kudema eriti palju lõhesid. Nikos oli sellise eluga üles kasvanud ega teadnudki, et ka teisiti on võimalik.

Mis puutub aga vanasse külasse, siis oli suur hulk selle asutajaid läinud tagasi Nullile, kui nad vanemaks said ja väsisid. Mõned pettunud uusasunikud hoidsid aga endisest elust ikka veel kümne küünega kinni ja nende sugulased pidasid neil vananevatel kangelastel silma peal. Nikose ema jutustas kunagi kurva loo sellest, kuidas ta oli kuulanud õhtuti üht vana naist sedasama klaverit mängimas, ja metsavaikusse voolasid Chopini valsid, muusika, mis oli kirjutatud ammukadunud sajandil ja väga kauges maailmas, ning mõnikord kordasid metsatrollid nende lugude refrääne. Kuid klaver läks häälest ära, tuli päev, mil muusika lakkas sootuks, ning nüüd ei mänginud seda klaverit enam keegi.

Aga isegi pärast seda, kui küla oli täielikult maha jäetud, hoidis Nikose rühm New Springfieldi lagendikku vabana. Sellel oli oma rakendus. Igaühel on vaja sammurit ja sammuri töötamiseks on vaja kartulit, kartuleid on aga vaja kasvatada ja just selleks esimeste asukate talude jäänuseid nüüd kasutatigi. Keegi oli näinud kõvasti vaeva, et Poulsonite maja kõrvale sepikoda ehitada, ja ka seda hoiti töökorras: rauda ei saa ühest maailmast teise viia, pealegi tundus mõistlik rauatöötlemise oskust säilitada. Mõned uusasunike toodud loomad – kanad, kitsed, sead ja isegi lambad – olid ellu jäänud ja siginud. Üsna sagedasti tuli ette, et mõni nende esimeste kärsaliste kolonistide metsistunud järeltulija tormas võsast välja ja ehmatas inimesi.

Ja see konkreetne maja, Poulsonite kunagine maja, mis oli tugevam kui teised, oli aja jooksul omandanud uue rolli. Sellest oli saanud vahetusmaja, nagu kõik seda kutsusid – koht, kuhu võis jätta ja kus vahetada igasugu kraami.

Just sellepärast oligi Nikos täna siia tulnud.

Ta sammus ettevaatlikult üle lagendiku Poulsonite maja poole.

Üks käsi tugeval pronksnoal, mida ta kandis vasakul puusal, teine sammuril, mis oli paremal puusal, tajus Nikos väga teravalt kõike enda ümber. Kohalikke metsaolendeid ta tegelikult ei kartnud. Selles suhtes oli metsas ainult kolm ohtu: sipelgatulv, suured linnud ja krokodillid. Praegu oli ta veest liiga kaugel, et krokodille kohata, ja suured linnud olid küll raevukad, kuid nad olid harjunud väikesi kohalikke karvakerasid taga ajama ning seetõttu olid nad rasked, kohmakad ja aeglased, kui aga mõni sipelgatulv oleks lähedal, kuuleks ta nende tulekut ammu enne seda, kui nad voolavad üle maa nagu mingi jube söövitav vedelik, mis hävitab kõik oma teel. Pealegi laulaksid metsatrollid peaaegu kindlasti juba aegsasti kõigist ohtudest ja Nikos jõuaks kõrvalmaailma astuda. Peaaegu kindlasti. Nikos oli oma silmaga näinud, kuidas suur lind ühe ettevaatamatu lapse kätte sai, ja see oli olnud kole vaatepilt, niisiis tuli ka ise silmad lahti hoida, kuna selles tingimuses oli salakaval sõna „peaaegu”.

Ei, põhjus, miks Nikos oli praegu nii ettevaatlik, oli selles, et vähemalt laste seas liikusid selle maja kohta jutud. Legendid, kui nii võib öelda. Legendid seal elutsevatest olenditest.

Need ei olnud lihtsalt toitu otsivad karvakerad ja muud sellised elukad. Ja mitte ka metsa tuttavad koletised. Seal oli midagi hullemat. Võib-olla oli sinna lõksu jäänud haldjas, Pikkmaa inetu haldjas, kes oli vigane ja küürus ja vana, kuid ikkagi kuri ja ainult ootas, et ettevaatamatud lapsed nahka pista. Aga võib-olla – nii rääkis teine versioon sellest loost – on seal just sellise nahkapistetud lapse vaim, mis haub kättemaksu neile, kes sundisid ta sellesse majja minema…

Muidugi olid need lood tobedad. Nikos oli juba piisavalt vana, et loogikavead üles leida – kui Poulsonite majas kummitab, miks täiskasvanud seda siis laona kasutavad? –, kuid ta oli samas ikkagi ka piisavalt väike laps, et karta. Aga rääkigu lood, mida tahes, ta ei kavatse tagasi minna ilma selleta, mille järele ta saadeti, see oli selge, muidu on kaaslaste narrimine palju hullem kui ükskõik mis, mida mõni koletis saaks temaga teha.

Kui ta verandale jõudis, nuhutas Rio õhku, klähvatas ja kadus jooksuga maja nurga taha, võib-olla mõne ettevaatamatu karvakera jälgedel. Nikos ei pööranud koerale tähelepanu.

Ta tegi kriiksuva, lukustamata ukse lahti, puges sisse ja vaatas ringi. Aknaid aeglaselt vallutavast rohelisest kihist suutis läbi tungida ainult pisut päevavalgust. Nikosel oli üleskeeratav taskulamp ja nüüd koukiski ta selle taskust välja, et hämaruses paremini näha. Tema kuklakarvad tõusid kõhedusest püsti. Ta oli harjunud püstkodade ja hüttidega: lood vaimudest võivad ju tobedad olla, aga tema jaoks oli täiesti harjumatu minna puust ehitatud kasti sisse, mis on igast küljest kinni. Kuid ta läks siiski ettevaatlikul sammul edasi, sügavamale maja sisemusse.

Suurt osa majast valitses üks tuba. Nikos teadis, et sellised majad ehitataksegi niimoodi: alustad ühe suure ruumiga, kus terve kasvav pere elab, sööb ja magab, ja siis teed võimalust mööda teisi juurde: näiteks köögi, magamistoad, sahvrid – aga selle majaga, nagu enamikuga siin külas, ei olnud nii kaugele jõutud. Nikos mäletas ühtteist siinsetest asjadest, nendest kordadest, kui ta koos isaga siin käis – suur vana laud seisis nurgas, poolelioleva korstna all oli kolle, põrand oli kaetud jõe äärest toodud kõrkjatest punutud mattidega, mis olid kohalike taimedega värvitud.

Kuid tuba oli täis koli, tolmust vanakraami, mis oli kuhjatud põrandale ja lauale ja seina äärde. See polnud aga siiski päris tühi koli. Metsarahval oli alati puudus asjadest, sest kõik, mis neil oli, oli toodud kas Null-Maalt või Madalatelt Maadelt või pidid nad selle ise tegema, ja nii ehk teisiti nõudis asjade hankimine palju vaeva. Niisiis, kui miski läks katki – vibu või pronksist matšeete või kabli – ja sa ei viitsinud seda ära parandada, jätsid sa selle siia vahetusmajja lootuses, et kellelegi teisele võib see või vähemalt osa sellest marjaks ära kuluda: pronksi saab ära sulatada, katkisest vibust mõne jõnglase jaoks harjutusvibu teha. Siin oli asjalik varu traadijuppe ja lüliteid ja poole, sedasorti kraami, millega saab parandada sammurit või raadiosaatjat. Oli isegi kuhi peeneid elektroonikakaupu Nullilt: telefone ja tahvelarvuteid, kõik musta ekraaniga ja tummad pärast seda, kui nende akud ja päikesepatareid olid viimaks üles öelnud – nende sees olevad jupid olid liiga peened ja keerulised, et neid kusagil mujal kasutusse võtta. Aga isegi neid võeti mõnikord, et neid ehetena kanda või metsatrollidele läikivaks kingituseks anda.

Lisaks oli seal alati riideid, eriti lasteriideid, aluspesu, pükse, särke, kampsuneid, sokke ja jalatseid, millest suur osa olid toodud Madalatelt Maadelt, osa aga valmistatud siinsamas. Täiskasvanute riided olid tavaliselt liiga kantud, et neist veel kasu oleks, kuid Nikos võttis siiski mõned värvilised riidetükid kaltsuvaiba jaoks, mida ema tegi; madratsitäiteks ja muudeks sellisteks asjadeks sai kasutada isegi karedaid ribasid. Kuid lasteasjad olid sageli ainult natuke kasutatud, sest nende kandjad kasvasid neist kiiresti välja. New Springfieldi rahvas oli liikuv, rändava eluviisiga ega kandnud palju asju kaasas. Igatahes ei tassinud keegi kakskümmend aastat kaasas lapsepapusid õrnas lootuses, et mingil ajal saab mõni lapselaps neid jälle mõne kuu kanda. Ja täna otsiski Nikos just papusid Angie Claytoni veel sündimata lapsele.

Pärast mõningast tuhnimist leidis ta paari ilusaid väikesi susse, mis olid õmmeldunud mõne õnnetu karvakera puhtakskraabitud nahast – need nägid Nikose peopesal välja nagu nukukingad.

Just siis kuulis ta Rio niuksatust, puidu praginat ja sahinat, nagu langeks mingi raske asi auku.