Читать книгу Tiivad - Terry Pratchett - Страница 4

Las teie vaimusilmast saab kaamera…

Siin on universum, sätendav galaktikatest koosnev kera, mis meenutab kujuteldamatut jõuluehet.

Leiame õige galaktika…

Võtame selle fookusesse ja liigume lähemale.

Siin on galaktika, mis keerleb maailmaruumis nagu kooreviirg kohvitassis, tähed paistavad imetillukeste tulukestena.

Leiame õige tähe…

Lähemale.

Siin on päikesesüsteem, kus planeedid kihutavad lõõmava päikese ümber läbi pimeduse. Mõned hoiduvad päikese lähedusse, seal on nii kuum, et tina sulaks. Mõned on triivinud aga kaugemale, sinna, kus sünnivad komeedid.

Leiame sinise planeedi…

Lähemale.

Siin on õige planeet. Suuremat osa sellest katab vesi. Selle planeedi nimi on Maa.

Leiame õige riigi…

Lähemale.

… päikese all on sinist ja rohelist ja pruuni, siin aga on kahvatu ristkülik…

Lähemale.

… lennujaam, betoonist taru hõbedastele mesilastele, ja siin on…

Lähemale.

… hoone, mis on täis inimesi ja lärmi, ja…

Lähemale.

… saal, kus on palju tulesid ja sagimist ja…

Lähemale.

… rämpsu täis prügikast ja…

Lähemale.

… kaks tibatillukest silma…

Lähemale.

Lähemale.

Lähemale.

Klõps!

Masklin libistas end ettevaatlikult mööda vana hamburgerikarpi alla.

Ta oli tükk aega inimesi jälginud. Neid oli sadu ja sadu. Masklinile hakkas koitma, et reaktiivlennuki peale pääsemine on hoopis midagi muud kui veoauto ärandamine.

Angalo ja Gurder redutasid sügaval prügi sees ja sõid süngelt külma rasvase friikartuli jäänuseid.

See tuli meile kõigile jahmatusena, mõtles Masklin.

Võtame kas või Gurderi. Kaubamajas oli ta kloostriülem.

Ta uskus, et Arnold Co tegi Kaubamaja noomide jaoks. Ja ta usub siiamaani, et kusagil on Arnold Co, kes valvab meie üle, sest me oleme olulised. Nüüd aga oleme me siin ja teada saanud oleme ainult seda, et noomid ei ole üldse olulised…

Või võtame Angalo: tema ei usu Arnold Co’sse, aga talle meeldib uskuda, et Arnold Co on olemas – lihtsalt sellepärast, et siis saab ta edasi temasse mitte uskuda.

Ja siis olen mina.

Ma ei arvanud, et see saab nii raske olema.

Ma mõtlesin, et reaktiivlennukid on lihtsalt veoautod, millel on rohkem tiibu ja vähem rattaid.

Siin on rohkem inimesi, kui ma kunagi varem näinud olen. Kuidas me sellises kohas pojapoeg Richard 39 üles leiame?

Ma loodan, et nad jätavad mulle ka natuke friikartulit…

Angalo tõstis pea.

„Nägid siis teda või?” küsis ta sarkastiliselt.

Masklin kehitas õlgu. „Seal on palju habemega inimesi,” vastas ta. „Nad kõik on minu meelest ühesugused.”

„Ma ju ütlesin,” ütles Angalo. „Pimedast usust pole kunagi kasu.” Ta põrnitses Gurderi poole.

„Võib-olla on ta juba läinud,” arvas Masklin. „Ta võis minust lihtsalt mööda kõndida, ilma et ma oleksin aru saanud.”

„Lähme siis tagasi,” ütles Angalo. „Meie pärast muretsetakse juba kindlasti. Me tegime proovi, nägime lennujaama ära, kümneid kordi oleks meile peaaegu peale astutud. Lähme tagasi pärismaailma.”

„Mida sina arvad, Gurder?” küsis Masklin.

Kloostriülem vaatas talle pikalt meeleheitel pilguga otsa.

„Ma ei tea,” sõnas ta. „Ma tõesti ei tea. Ma lootsin…”

Tema hääl kustus. Ta paistis nii masendunud, et isegi Angalol hakkas temast hale ja ta patsutas talle õlale.

„Ära võta seda nii südamesse,” lohutas ta. „Sa ei saanud ju tegelikult uskuda, et mingi pojapoeg Richard 39 sööstab taevast alla ja viib meid Floridasse. Igatahes me üritasime. See ei läinud õnneks. Lähme koju.”

„Muidugi ei uskunud ma seda,” nähvas Gurder pahaselt. „Ma lihtsalt mõtlesin, et… võib-olla kuidagi… oleks see võimalik.”

„See maailm kuulub inimestele. Nemad on ehitanud kõik, mis siin on. Nemad juhivad kõike. Me võiksime sellega juba leppida,” lausus Angalo.

Masklin vaatas Asja. Ta teadis, et Asi kuulab. Kuigi Asi oli kõigest väike must kuubik, paistis ta kuulates alati erksam.

Häda oli selles, et rääkis Asi ainult siis, kui tuju tuli. Ta aitas alati täpselt nii palju kui hädapärast vaja ja mitte raasugi rohkem. Tundus, et ta paneb Masklinit kogu aeg proovile.

Miskipärast paistis, et Asjalt abi küsimisega tunnistaks Masklin, et tal endal on mõtted otsas. Aga…

„Asi,” ütles Masklin, „ma tean, et sa kuuled mind, sest siin hoones on kindlasti hunnikute kaupa elektrit. Me oleme lennujaamas. Me ei suuda pojapoeg Richard 39-t üles leida. Me ei oska otsimist isegi kusagilt alustada. Palun aita meid.”

Asi vaikis endiselt.

„Kui sa meid ei aita,” lausus Masklin vaikselt, „siis läheme me tagasi ja astume inimestele vastu, aga sinul pole sellest enam midagi, sest sinu jätame me siia. Me teeme seda tõepoolest. Ja ükski noom ei leia sind enam üles. Rohkem ei tule ühtegi võimalust. Me sureme välja, noome ei jää enam kusagile ja selles kõiges oled süüdi sina. Ja paljude aastate pärast oled sa täiesti üksi ja kasutu ja mõtled: „Võib-olla oleksin ma pidanud Masklinit aitama, kui ta palus,” ja siis mõtled sa: „Kui ma saaksin kõike uuesti teha, siis ma aitaksin teda.” Noh, kujuta ette, et see ongi juba juhtunud ja sinu soov on võluväel täidetud. Aita meid!”

„See on ju masin!” nähvas Angalo. „Masinat ei saa ähvardada… !”

Asja mustal pinnal süttis üksik punane tuluke.

„Ma tean, et sa saad aru, mida teised masinad mõtlevad,” jätkas Masklin. „Aga kas sa saad aru, mida noomid mõtlevad? Loe siis praegu minu mõtteid, kui sa arvad, et ma tõsiselt ei räägi. Sa tahad, et noomid käituksid arukalt. Noh, ma käitungi praegu arukalt. Ma olen piisavalt arukas, et mõista, millal mul abi vaja on. Ja praegu on mul abi vaja. Ja sina saad aidata. Ma tean, et saad. Kui sa meid ei aita, läheme me kohe praegu minema ja unustame, et sa üldse olemas olid.”

Süttis teine tuluke, väga nõrk.

Masklin tõusis ja noogutas teistele.

„Olgu siis pealegi,” ütles ta. „Lähme!”

Asi tõi kuuldavale vaikse elektroonilise heli – see tähendas tema juures sama, mida hääle puhtaks köhatamine noomide juures.

„Kuidas ma saan abiks olla? ”küsis ta.

Angalo vaatas Gurderile laialt muiates otsa.

Masklin istus.

„Otsi üles pojapoeg Richard Arnold, 39,” ütles ta.

„See võtab kaua aega,”vastas Asi.

„Ah soo.”

Asja pinnal liikusid tulukesed. Siis ütles Asi: „Ma leidsin kellegi Richard Arnoldi, vanus kolmkümmend üheksa. Ta läks äsja esimese klassi väljuvate lendude ootesalongi, et asuda lennule number 205, mis suundub Floridasse, Miamisse.”

„See ei võtnud küll väga kaua aega,” arvas Masklin.

„Kolmsada mikrosekundit,” ütles Asi. „See on pikk aeg.”

„Ja sellest, mida sa ütlesid, ei saanud ma vist midagi aru,” lisas Masklin.

„Millest täpselt sa aru ei saanud?”

„Peaaegu mitte millestki,” vastas Masklin. „Kõigest, mis tuli peale sõnu „läks äsja”.”

„Siin on õige nimega isik, kes ootab parajasti erilises ruumis, et minna taevas lendava suure hõbedase linnu peale ja jõuda Florida-nimelisse kohta,”ütles Asi.

„Mis see suur hõbedane lind on?” ei saanud Angalo aru.

„Ta mõtleb reaktiivlennukit. Asi räägib sarkastiliselt,” seletas Masklin.

„Või nii? Kuidas ta seda kõike teab?” uuris Angalo umbusklikult.

„See hoone on arvuteid täis,” ütles Asi.

„Mis, kas selliseid nagu sina?”

Asjal õnnestus haavunud nägu teha. „Need arvutid on väga, väga algelised,” vastas ta. „Aga ma saan nendest aru. Kui ma piisavalt aeglaselt mõtlen. Nende tööks on teada, kuhu inimesed lähevad.”

„Seda ei tea suurem osa inimesi isegi,” märkis Angalo.

„Kas sa saad välja uurida, kuidas me tema juurde pääseksime?” küsis Gurder näost särades.

„Oota nüüd, oota,” pistis Angalo kähku. „Ärme üleliia kiirusta.”

„Aga me tulime ju siia, et ta üles otsida!” õiendas Gurder.

„Jah! Aga kuidas me seda täpselt tegema peaksime?”

„Noh, muidugi, me… me… see tähendab, me…”

„Me ei tea isegi seda, mis see väljuvate lendude ootesalong on.”

„Asi ju ütles, et see on ruum, kus inimesed lennuki peale minemist ootavad,” ütles Masklin.

Gurder suskas Angalot süüdistavalt sõrmega.

„Sa kardad!” ütles ta. „Sa kardad, sest kui me pojapoeg Richardit näeme, tähendab see, et Arnold Co on tõesti olemas ja sinul pole kogu see aeg õigus olnud! Sa oled täpselt oma isa moodi. Tema ei sallinud ka üldsegi, kui tal õigus polnud!”

„Ma kardan sinu pärast,” vastas Angalo. „Sest sa näed, et pojapoeg Richard on lihtsalt inimene. Arnold Co oli samuti lihtsalt inimene. Või kaks inimest. Nad ehitasid Kaubamaja inimeste jaoks. Nad ei teadnud, et noomid üldse olemaski on! Ja minu isa jäta sellest jutust välja!”

Asi avas väikese luugi enda peal. Vahel tegi ta seda. Kui tema luugid olid kinni, ei olnud näha, kus nad on, aga alati, kui Asi oli millestki tõeliselt huvitatud, tegi ta ennast lahti ja sirutas pulga otsas välja väikese hõbedase taldriku, või keerulise toruderägastiku.

Seekord tuli välja metallvarre otsa kinnitatud traatvõrgu tükike. See hakkas aeglaselt pöörlema.

Masklin võttis kasti kätte.

Samal ajal kui teised vaidlesid, küsis ta vaikselt: „Kas sa tead, kus see ootesalong on?”

„Jah,” vastas Asi.

„Lähme siis.”

Angalo vaatas tema poole.

„Kuule, mida sa teed?” küsis ta.

Masklin ei teinud kuulmagi. Ta küsis Asjalt: „Ja kas sa tead, kui palju aega meil on, enne kui ta hakkab Floridasse minema?”

„Umbes pool tundi.”

Noomid elavad kümme korda kiiremini kui inimesed. Neid on raskem näha kui täiskiirusel kihutavat hiirt.

See on üks põhjus, miks inimesed näevad neid väga harva.

Teine põhjus on see, et inimesed oskavad väga hästi mitte näha asju, mille kohta nad teavad, et neid pole olemas. Ja kuna mõistlikud inimesed teavad, et selliseid asju nagu nelja tolli pikkused mehikesed pole olemas, siis noomi, kes ei taha, et teda nähtaks, tõenäoliselt ei nähtagi.

Niisiis ei märganud keegi kolme pisikest ähmast kogu, kes üle lennujaama põranda tormasid. Nad põikasid kõrvale mürinal veerevate pagasikärude rataste eest. Nad sööstsid aeglaselt liikuvatel inimestel jalge vahelt läbi. Nad võtsid libisedes kurve ümber toolide. Nad muutusid peaaegu nähtamatuks, joostes läbi tohutu, kajava koridori.

Ja nad kadusid potitaime taha.

On öeldud, et kõik mõjutab kõike muud. See võib olla tõsi.

Aga võib-olla on maailm lihtsalt täis sarnaseid sündmusi.

Näiteks oli ühe puu otsas kõrgel mäeküljel Masklinist üheksa tuhande miili kaugusel taim, mis nägi välja nagu üksainus väga suur õis. Taim kasvas puuokste vahele kiilutult ja selle juured rippusid õhus, et haarata ududest niipaljukest toitu, kui nad suutsid. Ametlikult võttes oli tegu epifüütse bromeeliaga, kuigi taimel polnud sellest, et ta seda ei teadnud, õigupoolest mitte midagi.

Vesi kogunes tillukesse lompi õie keskel.

Ja lombis olid konnad.

Väga-väga väikesed konnad.

Nende elutsükkel oli nii tilluke, et sellel olid veel abirattad küljes.

Nad jahtisid õielehtede vahel putukaid. Nad kudesid lompi õie sees. Kullesed kasvasid suureks ja neist said jälle konnad.

Kes jälle tegid uusi kulleseid. Lõpuks nad surid, vajusid lombi põhja ja said kompostiks, mis aitas taime toita.

Ja selline oli konnade elukorraldus olnud nii kaua, kui nad mäletasid1.

Kuid sel päeval eksis üks konn kärbseid küttides teelt, roomas mööda ühe välimise õielehe – aga võimalik, et see oli ka lihtsalt leht – serva ning nägi midagi, mida ta polnud kunagi varem näinud.

Ta nägi universumit.

Täpsemalt öeldes nägi ta oksa, mis sirutus udusse.

Ja mitu jardi eemal, sätendamas veepiiskadest üksikus päikesevalgusetriibus, oli teine õis.

Konn istus ja jõllitas.

„Hõngh! Hõngh! Hõngh!”

Gurder toetus vastu seina, ähkides nagu palavuse käes kannatav koer päikesepaistelisel päeval.

Angalo hingeldas peaaegu sama hullusti, aga ta läks näost punaseks, üritades seda mitte välja näidata.

„Miks sa meile ei öelnud?” nõudis ta.

„Teil oli vaidlemisega liiga palju tegemist,” vastas Masklin. „Niisiis ma teadsin, et ainus moodus teid jooksma saada on ise liikuma hakata.”

„Ole… sa… tänatud,” ütles Gurder raskelt hingates.

„Miks sinul võhm väljas pole?” küsis Angalo.

„Ma olen harjunud kiiresti jooksma,” ütles Masklin ja piilus potitaime tagant välja. „No nii, Asi, mis edasi saab?”

„Minge mööda seda koridori,” ütles Asi.

„See on inimesi täis!” piiksus Gurder.

„Kõik kohad on inimesi täis. Sellepärast me seda kõike teemegi,” vastas Masklin. Ta oli hetke vait ja lisas siis: „Asi, kas me saaksime kusagilt teistkaudu minna? Gurder oleks hetk tagasi peaaegu laiaks astutud.”

Asja pinnal liikusid keeruliste mustritena värvilised tulukesed. Siis küsis ta: „Mida te soovite saavutada?”

„Me peame leidma pojapoeg Richard 39,” hingeldas Gurder.

„Ei. Tähtis on hoopis sinna Floridasse minna,” ütles Masklin.

„Ei ole!” nähvas Gurder. „Mina ei taha mingisse Floridasse minna!”

Masklin oli kahevahel. Siis lausus ta: „Ilmselt pole praegu õige aeg seda öelda, aga ma pole teiega päris aus olnud…”

Ta rääkis neile Asjast ja kosmosest ja taevas ootavast laevast. Nende ümber oli sagivaid inimesi täis hoone lõputu kõmin.

Viimaks küsis Gurder: „Nii et sa ei tahtnudki pojapoeg Richardit üles leida?”

„Ilmselt on ta väga oluline,” pistis Masklin kiiruga. „Aga sul on õigus. Floridas on koht, kus on ühed reaktiivlennuki moodi asjad, mis lähevad otse üles, et taevasse mingeid piiksuvaid raadiovärke panna.”

„No kuule!” ütles Angalo. „Taevasse ei saa midagi panna! Sealt kukuks ju kõik alla.”

„Ma ei saa sellest ise ka päris aru,” tunnistas Masklin. „Aga kui piisavalt kõrgele minna, siis ei ole vist enam, kuhu kukkuda. Vist. Igatahes peame me lihtsalt Floridasse minema ja Asja mõne sellise üleslendava lennuki peale panema, ta ütleb, et ülejäänuga saab ta ise hakkama.”

„Ja see on „lihtsalt”?” kordas Angalo.

„See ei saa olla raskem kui veoauto ärandamine,” ütles Masklin.

„Ega sa ei soovita meil ometi lennukit ärandada?” hüüatas Gurder nüüd juba tõelise jubedusega.

„See juba on midagi!” ütles Angalo ja tema silmad lõid särama, nagu oleksid nende sees lambid. Angalole meeldisid igasugused sõidukid – eriti, kui need kiiresti liikusid.

„See sulle meeldiks jah,” nähvas Gurder süüdistavalt.

„See juba on midagi!” ütles Angalo uuesti. Paistis, et ta vaatab mingit pilti, mida näeb ainult tema.

„Sa oled hull!” ütles Gurder.

„Lennuki ärandamisest ei rääkinud keegi,” sõnas Masklin kiiresti. „Me ei äranda lennukit. Loodetavasti me lihtsalt sõidame sellega.”

„See juba on midagi!”

„Ja me ei ürita seda ise juhtida, Angalo!”

Angalo kehitas õlgu.

„Olgu pealegi,” ütles ta. „Aga oletame, et ma olen lennuki peal ja selle juht jääb haigeks – siis pean ma küll juhtimise üle võtma. Sest noh, veoautot juhtisin ma ju päris hästi…”

„Sa sõitsid kogu aeg igasugu asjadele otsa!” hüüdis Gurder.

„Ma alles õppisin. Pealegi pole taevas peale pilvede midagi, millele otsa sõita, ja need paistavad üsna pehmed,” märkis Angalo.

„Aga maapind!”

„Oh, maapinna pärast ei pea muretsema. See on liiga kaugel.”

Masklin koputas Asja pihta. „Kas sa tead, kus see reaktiivlennuk on, mis Floridasse läheb?”

„Jah.”

„Vii meid siis sinna. Nii, et me väga paljude inimestega kokku ei satu, kui võimalik.”

Sadas tasakesi, ja kuna õhtu hakkas kätte jõudma, süttisid lennujaamas tuled.

Mitte keegi ei kuulnud nõrka kõlksatust, kui ühes välisseinas kukkus ventilatsiooniaugu eest tilluke võre.

Kolm ähmast kogu laskusid betoonile ja kihutasid hoonest eemale.

Lennukite poole.

Angalo vaatas üles. Ja siis veel kõrgemale. Aga isegi veel kõrgemal oli, mida vaadata. Lõpuks oli tema pea nii kuklas, kui võimalik.

Ta oli peaaegu nutma puhkemas. „Oh, see juba on midagi!” korrutas ta kogu aeg.

„See on liiga suur,” pomises Gurder, kes üritas mitte vaadata. Nagu enamikule Kaubamajas sündinud noomidest, nii ei meeldinud ka temale, kui üles vaadates lage näha ei olnud. Angaloga oli samamoodi, kuid Väljas olemisest rohkem vihkas ta aeglaselt liikumist.

„Ma olen näinud, kuidas need taevasse tõusevad,” ütles Masklin. „Need lendavad küll. Ausalt.”

„See juba on midagi!”

Lennuk kõrgus nende kohal, nii suur, et selle suuruse nägemiseks pidi muudkui tahapoole astuma. See kiiskas vihmaveest. Lennujaama tuled tekitasid selle külgedele rohelised ja valged viirud. See polnud enam asi, vaid tükk taevast, millele on antud kindel kuju.

„Muidugi paistavad nad kaugelt vaadates väiksemad,” pomises Masklin.

Ta vaatas lennukit, pea kuklas. Ta polnud end kunagi varem nii väikesena tundnud.

„Ma tahan endale ka sellist,” oigas Angalo, surudes käed rusikasse. „Vaadake seda ainult! Isegi kui see paigal seisab, tundub, nagu kihutaks see liiga kiiresti!”

„Kuidas me selle peale saame?” küsis Gurder.

„Kas te kujutate ette, mis näo meie omad teeksid, kui me sellega nende ette ilmuksime?” tähendas Angalo.

„Jah. Kujutan küll. Hirmuäratava selgusega,” vastas Gurder. „Aga kuidas me selle peale saame?”

„Me võiksime…” hakkas Angalo ütlema. Siis jäi ta kõhklema. „Miks sa pidid seda ütlema?” nähvas ta.

„Seal on augud, kust rattad välja ulatuvad,” ütles Masklin. „Ma usun, et me saaksime sealt üles ronida.”

„Ei,” ütles Asi tema kaenla alt. „Seal ei saaks te hingata. Te peate korralikult lennuki sisse minema. Seal, kuhu lennukid lähevad, on õhk hõre.”

„Ma väga loodan,” pistis Gurder vapralt. „Sellepärast seda õhuks nimetataksegi.”

„Te ei saaks seal hingata,”seletas Asi kannatlikult.

„Igatahes saaksin,” väitis Gurder. „Ma olen alati hingata saanud.”

„Maale lähemal on õhku rohkem,” lausus Angalo. „Ma lugesin ühest raamatust. Madalal on palju õhku, aga kõrgel mitte nii väga palju.”

„Miks siis?” küsis Gurder.

„Ei tea. Võib-olla õhk kardab kõrgust.”

Masklin kahlas läbi lompide betooni peal, et näha lennuki teist külge. Natuke kaugemal tõstsid paar inimest mingite masinate abil kaste lennuki külje sees olevast august sisse. Masklin tuli tagasi, tegi ringi ümber lennuki tohutute rataste, ajas pea kuklasse, pilutas silmi ja jäi vaatama kõrgel jooksvat pikka toru, mis ulatus lennujaamahoonest lennukini.

Ta näitas seda teistele.

„Ma arvan, et inimesed laaditakse peale selle kaudu,” ütles ta.

„Mis, toru kaudu? Nagu vesi?” imestas Angalo.

„Parem ikka kui väljas seista ja märjaks saada,” ütles Gurder. „Ma olen juba täiesti läbi ligunenud.”

„Seal on astmed ja juhtmed ja igasugu asjad,” jätkas Masklin. „Sinna üles ronida ei tohiks väga keeruline olla. Kindlasti on seal mõni pilu, kust me saame sisse pugeda.” Ta turtsatas. „Alati on mõni pilu,” lisas ta, „kui inimesed ehitavad.”

„Lähme siis!” ütles Angalo. „Vaat see juba on midagi!”

„Aga sa ei tohi üritada seda ärandada,” hoiatas Masklin uuesti, kui nad tüsedavõitu Gurderi vaevaga jooksma aitasid. „See läheb niikuinii sinna, kuhu me tahame…”

„Mitte sinna, kuhu mina tahan,” ähkis Gurder. „Mina tahan koju minna!”

„… ja sa ei tohi üritada seda juhtida. Meid ei ole nii palju, et me saaksime seda juhtida. Pealegi on see kindlasti palju keerulisem kui veoauto. See on – Asi, kas sa tead, kuidas seda nimetatakse?”

„See on Concorde.”

„Vat nii,” ütles Masklin. „See on Konkord. Mis see ka poleks. Ja sa pead lubama, et ei äranda seda.”