Читать книгу Tiivad - Terry Pratchett - Страница 5

Läbi pilu inimeste-lennuki-peale-minemise-torusse pugemine ei olnudki nii raske. Raskem oli uskuda, mis torus oli.

Karjääris olid kuuride põrandaks olnud paljad lauad või kinnitambitud muld. Lennujaamas oli põrand mingitest läikivatest kiviruutudest. Siin aga…

Gurder viskus näoli maha ja surus nina põrandakatte sisse.

„Vaip!” õhkas ta peaaegu nutma puhkedes. „Vaip! Ma poleks arvanud, et ma sind veel kunagi näen!”

„No kuule, tõuse üles,” ütles Angalo, tundes piinlikkust, et kloostriülem käitub niimoodi kellegi ees, kes võis olla küll väga hea sõber, aga ei olnud Kaubamajas sündinud.

Gurder ajas end häbelikult püsti. „Andke andeks,” pomises ta end puhtaks kloppides. „Ei tea, mis mul hakkas. Lihtsalt vanad ajad tulid meelde, muud midagi. Tõeline vaip! Ma pole mitu kuud tõelist vaipa näinud.”

Ta nuuskas häälekalt. „Kaubamajas olid meil imeilusad vaibad. Imeilusad. Mõnel oli muster ka peal.”

Masklin vaatas torus ringi. See meenutas Kaubamaja koridori ja oli üsna eredalt valgustatud.

„Liigume edasi,” ütles ta. „Siin oleme me kõigile näha. Asi, kus kõik inimesed on?”

„Nad tulevad varsti.”

„Kuidas ta teab?” küsis Gurder kaeblikult.

„Ta kuulab teisi masinaid,” vastas Masklin.

„Selle lennuki peal on samuti palju arvuteid,” ütles Asi.

„Noh, see on tore,” lausus Masklin äraolevalt. „Siis on sul, kellega rääkida.”

„Nad on üsna rumalad,” ütles Asi ja tal õnnestus väljendada põlgust, kuigi tal polnud midagi, millega põlgust väljendada.

Mõne jala kaugusel jõudis koridor järgmisesse ruumi. Masklin nägi kardinat ja veel midagi, mis meenutas tooli serva.

„Hea küll, Angalo,” ütles ta. „Mine ees. Ma tean, et sa tahad seda.”

Möödunud oli kaks minutit.

Kolm noomi istusid lennukiistme all.

Masklin polnud kunagi mõelnud, missugune üks lennuk võiks seestpoolt välja näha, kuigi ta oli päevade kaupa karjääri serval kalju otsas istunud ja vaadanud, kuidas lennukid õhku tõusevad. Loomulikult oli ta oletanud, et lennukite sees on inimesed. Inimesed jõuavad igale poole. Aga ta polnud kunagi mõelnud, mis lennukite sees veel võiks olla. Kui üldse on olemas midagi, mis paistab koosnevat ainult välimistest asjadest, siis on see lendav lennuk.

Aga Gurderile oli see olnud liig. Ta oli pisarais.

„Elektrivalgus!” ägas ta. „Ja siin ka vaibad! Ja suured pehmed istmed! Neil on isegi salvrätid peal! Ja mitte kusagil ei ole pori! Isegi sildid on olemas!”

„Mis sa nüüd, mis sa nüüd,” proovis Angalo teda abitult rahustada ja patsutas talle õlale. „Muidugi oli Kaubamajas hea.” Ta vaatas Masklinile otsa.

„Aga peab tunnistama, et see teeb rahutuks,” ütles ta. „Ma arvasin, et siin on… noh, juhtmed ja torud ja põnevad kangid ja sellised asjad. Mitte midagi Arnold Co Mööbliosakonna taolist!”

„Me ei tohiks siia jääda,” lausus Masklin. „Varsti on siin kõik kohad inimesi täis. Mäletate küll, mida Asi ütles.”

Nad aitasid Gurderi püsti ja sörkisid pingiridade all edasi, hoides teda kahe vahel. Kuid Masklin mõistis, et midagi väga tähtsat oli siin teisiti kui Kaubamajas – siin ei olnud kuigi palju peidukohti. Kaubamajas oli alati võimalik millegi taha või alla ronida või kuskilt läbi pugeda…

Juba kuuliski ta kaugeid hääli. Lõpuks leidsid nad orva ühe kardina taga, lennuki selles osas, kus istmeid ei olnud. Masklin roomas sisse, lükates Asja enda ees.

Nüüd ei kostnud hääled enam kaugelt. Need kostsid väga lähedalt. Masklin pööras pead ja nägi paari tolli kaugusel inimese jalga.

Orva tagumises osas oli metallseina sees auk, mille taga jooksid jämedad juhtmed. Auk oli parasjagu nii suur, et Angalo ja Masklin sealt läbi mahtusid; sealt mahtus läbi ka hirmunud Gurder, kui ülejäänud kaks teda kätest tõmbasid. Augus ei olnud just väga palju ruumi, aga vähemalt ei olnud noome väljast näha.

Kuid nad ei näinud ka ise. Nad lamasid hämaruses tihedalt üksteise kõrval, üritades end juhtmete peal mugavalt sisse seada.

Natukese aja pärast ütles Gurder: „Nüüd on juba parem.”

Masklin noogutas.

Kõikjalt ümberringi kostis helisid. Kaugel all käis rida metalseid kolksatusi. Kostis kurblikku inimhäält ja siis käis jõnksatus.

„Asi?” sosistas Masklin.

„Jah?”

„Mis toimub?”

„Lennuk hakkas ruleerima.”

„Ah soo.”

„Kas sa tead, mida see tähendab?”

„Ei. Tegelikult mitte.”

„Ta sõidab õhkutõusmisrajale. Ruleerima tähendab maa peal sõitma ja õhkutõusmisrada on õhkutõusmisrada. Lennuk ruleerib, võtab hoo sisse ja tõuseb õhku.”

Masklin kuulis Angalo hingamist.

Ta seadis end metallseina ja juhtmekimbu vahel võimalikult mugavalt sisse ja jäi pimedusse vahtima.

Noomid vaikisid. Mõne aja pärast käis jälle nõrk jõnksatus ja tunda oli liikumist.

Rohkem ei juhtunud midagi. Ja ei juhtunud aina edasi.

Viimaks ütles Gurder, hääl kabuhirmust värisemas: „Ei tea, kas on juba hilja maha hüpata, kui…”

Tema lause lõpetas äkitselt tõusnud kauge mürin. Tuim kõmin raputas kõike nende ümber väga vaikselt, kuid väga kindlalt.

Järgnes raske vaikusehetk – umbes selline tunne võib olla ülesvisatud pallil enne seda, kui ta hakkab jälle alla kukkuma –, siis paiskas miski kõik kolm noomi rabelevasse hunnikusse. Põrand üritas seinaks hakata.

Noomid rippusid üksteise küljes, vahtisid üksteisele näkku ja kisendasid.

Mõne aja pärast jätsid nad kisendamise järele. Paistis, et polnud erilist mõtet jätkata. Pealegi sai neil kopsudes õhk otsa.

Põrand muutus väga aeglaselt jälle korralikuks põrandaks ega ilmutanud enam vähimatki ambitsiooni seinaks saada.

Masklin lükkas Angalo jala oma kaela pealt ära.

„Ma arvan, et me lendame,” ütles ta.

„Ah selles on siis asi,” tähendas Angalo hädiselt. „Maa pealt vaadates paistab lendamine sutike graatsilisem.”

„Kas keegi sai viga?”

Gurder ajas end püsti.

„Ma olen üksainus suur sinikas,” kurtis ta. Ta kloppis ennast puhtaks. Ja siis, kuna noomide loomust juba ei muuda, lisas ta: „Kas siin kusagil süüa on?”

Söögi peale ei olnud nad mõelnud.

Masklin vaatas juhtmeid täis tunnelisse oma selja taga.

„Võib-olla pole meil süüa vajagi,” ütles ta kõhklevalt. „Asi, kui kaua Floridasse jõudmine aega võtab?”

„Kapten ütles äsja, et selleks läheb kuus tundi ja nelikümmend viis minutit,”vastas Asi2.

„Me nälgime surnuks!” karjatas Gurder.

„Võib-olla on siin mingeid jahiloomi?” pakkus Angalo lootusrikkalt.

„Ei usu,” arvas Masklin. „See ei paista sedasorti koht, kus võiks hiiri olla.”

„Inimestel on kindlasti toitu,” ütles Gurder. „Inimestel on alati toitu.”

„Ma teadsin, et sa seda ütled,” pistis Angalo.

„Lihtsalt terve mõistus.”

„Huvitav, kas me saaksime aknast välja vaadata?” ütles Angalo. „Ma tahaksin näha, kui kiiresti me lendame. Kõik need puud ja muud sihukesed asjad vuhisevad mööda…”

„Kuulge,” ütles Masklin, et olukord käest ei läheks. „Ootame natuke aega lihtsalt siinsamas, eks? Rahunege maha. Puhake natuke. Siis saame võib-olla toitu otsima hakata.”

Nad seadsid end uuesti sisse. Vähemalt oli seina vahel soe ja kuiv. Vanasti, kui Masklin elas urus teeperve sees, oli tal liiga tihti olnud külm ja märg, et kirtsutada nina võimaluse peale magada soojas ja kuivas.

Ta tukastas…

Nad olid õhus.

Õhus…

Võib-olla elavad lennukites sajad noomid – täpselt nii, nagu nad olid elanud Kaubamajas. Võib-olla nad elavad kusagil selle vaibaga kaetud põranda all oma elu, samal ajal kui neid viiakse meeletul kiirusel kõigisse neisse kohtadesse, mida Masklin oli näinud ainsalt kaardilt, mille noomid olid kunagi leidnud. See oli olnud taskumärkmiku vahel ja sellele kirjutatud kaugete kohtade nimed kõlasid nõiduslikult: Aafrika, Austraalia, Hiina, Ekvaator, Trükitud Hong-Kongis, Island…

Võib-olla ei vaata lennukinoomid kunagi aknast välja. Võib-olla nad ei teagi, et nad liiguvad.

Ta mõtles, kas just seda oli Grimma mõelnud kogu oma jutuga konnadest, kes elavad lilleõie sees. Grimma oli seda mingist raamatust lugenud. Sa võid elada kogu oma elu tibatillukeses kohas ja arvata, et see ongi kogu maailm. Kahjuks oli Masklin siis pahane olnud. Ta ei tahtnud kuulata.

Noh, nüüd oli ta igatahes oma õiest väljas…

Konn oli toonud oma kohale õiemaailma serval, lehtede keskel, veel teisi noori konni.

Nad vahtisid ainiti oksa. Seal polnud mitte ainult üks lill, neid oli seal kümneid, kuigi konnad ei suutnud niimoodi mõelda, sest konnad oskavad loendada ainult üheni.

Nad nägid palju ühtesid.

Nad vahtisid lilli. Vahtimine on üks väheseid asju, mida konnad hästi oskavad.

Mõtlemine aga pole. Oleks tore öelda, et tillukesed konnad mõtlesid pikalt ja pingsalt uuest lillest, elust vana lille lehtede vahel, vajadusest uusi paiku avastada, võimalusest, et maailm on suurem kui lehtedega ümbritsetud lombike.

Tegelikult mõtlesid nad ainult: „-mipmip-mipmip-mipmip.”

Aga see, mida nad tundsid, oli liiga suur, et ühe lille sisse ära mahtuda.

Pikalt venitades, ettevaatlikult ja teadmata ise sugugi, miks, hüppasid nad plätsudes alla oksa peale.

Asi piiksatas viisakalt.

„Võib-olla on teil huvitav teada,” ütles ta, „et me purustasime helikiiruse.”

Masklin pöördus väsinult teiste poole.

„No nii, tunnistage üles!” lausus ta. „Kes selle puruks tegi?”

„Ära minu otsa vaata,” vastas Angalo. „Mina pole midagi puutunud.”

Masklin roomas augu juurde ja piilus välja.

Väljas olid inimese jalad. Naisinimese jalad, kui välimuse järgi otsustada – tavaliselt olid naisinimestel vähem praktilised jalatsid.

Jalatsite järgi võis inimeste kohta palju teada saada. Enamasti olid need ka ainsad asjad, mida noom sai vaadata. Ülejäänud inimene paistis tavaliselt ainult ninasõõrmetena kõrgel üleval.

Masklin nuhutas õhku.

„Kusagil on toitu,” ütles ta.

„Millist?” küsis Angalo.

„Pole oluline, millist!” hüüatas Gurder ja lükkas Angalo eest. „Mis see ka poleks, mina võtan!”

„Tagasi!” nähvas Masklin ja surus Asja Angalole kätte. „Mina lähen! Angalo, ära lase tal kuhugi minna!”

Ta sööstis välja, jooksis kardina juurde ja lipsas selle taha. Mõne sekundi pärast pistis ta pea niipalju välja, et paistis üks silm ja kortsus kulm.

Ruum teisel pool kardinat oli mingi toidukoht. Naisinimesed võtsid seina seest kandikuid toiduga. Noomide haistmismeel on teravam kui rebasel, nii et Masklinil oleks suu äärepealt vett jooksma hakanud. Seda pidi ta tunnistama – toidu küttimine ja kasvatamine on väga tore, aga niimoodi saadav saak ei ole midagi, võrreldes selle toiduga, mida inimeste läheduses võis leida.

Üks naisinimestest pani viimase kandiku kärule ja lükkas selle Masklinist mööda. Käru rattad olid peaaegu Masklini kõrgused.

Kui käru kiuksudes mööda veeres, sööstis Masklin oma peidukohast välja, hüppas kärule ja surus end pudelite vahele. Ta teadis, et see oli rumal tegu. Aga see oli ikkagi parem, kui konutada augus kahe lollpea seltsis.

Ta nägi ridade viisi kingi. Mõned olid mustad, mõned pruunid. Mõned paeltega, mõned ilma. Üsna paljudes neist ei olnud jalgu, sest inimesed olid need jalast võtnud.

Käru liikus aeglaselt edasi ja Masklin vaatas üles.

Nüüd nägi ta jalgade ridu. Mõned olid seelikutes, kuid enamik pükstes.

Masklin vaatas kõrgemale. Istuvaid inimesi näevad noomid harva.

Ridade viisi kehi, mille otsas olid peade read, näod eespool. Ridade viisi…

Masklin tõmbus pudelite vahel küüru.

Tema poole vaatas pojapoeg Richard!

See oli seesama nägu, mis oli olnud ajalehes. Eksida polnud võimalik: väike habe oli olemas ja naeratav suu, mille sees oli palju hambaid. Ja juuksed, mis nägid välja, nagu oleksid need mingist läikivast materjalist välja raiutud, mitte tavalisel moel kasvanud.

Pojapoeg Richard. 39.

Nägu vahtis Masklinit hetke ja pöördus siis ära.

Ta ei saanud mind näha, mõtles Masklin. Ma olen korralikult peidus.

Mida Gurder ütleb, kui ma talle räägin?

Ta läheb hulluks, vaat mis.

Ma jätan selle vist mõneks ajaks enda teada. Jah, võibolla on see hämmastavalt hea mõte. Meil on niigi muresid küllalt.

39. Kaks võimalust: kas on olemas veel kolmkümmend kaheksa pojapoeg Richardit – ja ma ei tea, mida see peaks tähendama –, või tahavad ajaleheinimesed sellega öelda, et pojapoeg Richard on kolmkümmend üheksa aastat vana. Peaaegu pool Kaubamaja vanusest. Ja Kaubamaja noomid ütlevad, et Kaubamaja on sama vana kui maailm. Ma tean, et see ei saa tõsi olla, aga…

Mis tunne võib olla, kui elad peaaegu igavesti?

Ta kaevus sügavamale kärule pandud asjade vahele. Suuremalt jaolt olid seal pudelid, kuid olid ka mõned kotid, mille sees olid Masklini rusikast natuke väiksemad mügarikud. Ta raius oma noaga kotipaberit, kuni oli piisavalt suure augu lõiganud, ja tõmbas ühe mügariku välja.

See oli soolatud maapähkel. Noh, alustuseks hea küll.

Ta haaras pakist ja täpselt samal hetkel sirutus temast mööda inimese käsi.

See oli nii lähedal, et ta oleks võinud seda puudutada.

See oli nii lähedal, et oleks võinud teda puudutada.

Ta nägi möödalibisevaid punaseid sõrmeküüsi, mis sulgusid aeglaselt kõrvaloleva pähklipaki ümber ja tõmbusid tagasi.

Hiljem taipas Masklin, et toidujagajast naine ei oleks saanud teda näha. Ta sirutas lihtsalt käe, et võtta kärult, mida ta teadis seal olevat – ja peaaegu kindlalt ei kuulunud Masklin nende asjade hulka.

Sellele järeldusele jõudis Masklin hiljem. Selle toimumise ajal aga, kui inimese käsi oleks äärepealt tema pead puudutanud, paistis kõik sootuks teisiti. Masklin pistis jooksu, hüppas käru pealt maha, tegi vaibale maandudes kukerpalli ja lidus lähima istme alla.

Ta ei hakanud hinge tõmbama. Kogemus oli talle õpetanud, et just siis, kui sa peatud, et hinge tõmmata, saadakse sind kätte. Ta sööstis istme alt istme alla, süstides hiiglaslike jalgade, tühjade kingade, mahapillatud ajalehtede ja kottide vahel. Kui ta vahekäigust toidukohta jõudis, liikus ta isegi noomide mõõdupuu järgi nii kiiresti, et näha oli ainult hägu. Ta ei peatunud, kui jõudis augu juurde seinas. Ta lihtsalt hüppas ja lendas läbi augu, ilma et oleks selle servi puudutanud.

„Üks maapähkel?” hüüatas Angalo. „Kolme peale? Sellest ei saa igaüks ühte suutäitki!”

„Mida sina siis soovitad?” küsis Masklin mõrult. „Kas sa tahad selle toidujagaja juurde minna ja öelda, et siin on kolm väikest noomi, kellel on kõht tühi?”

Angalo jäi talle otsa vaatama. Masklin ei hingeldanud enam, kuid oli näost ikka veel väga punane.

„Tead, seda võiks täitsa proovida,” ütles Angalo.

„Mida?”

„Noh, kui sina oleksid inimene, kas sa arvaksid, et näed lennuki peale noome?” küsis Angalo.

„Muidugi mitte…”

„Aga kindla peale oleksid sa hämmastunud, kui sa mõnda noomi ikkagi näeksid, mis?”

„Kas sa paned ette, et me näitaksime end sihilikult inimesele?” küsis Gurder kahtlustavalt. „Me pole seda kunagi teinud.”

„Ja mind oleks hetk tagasi niikuinii peaaegu nähtud,” ütles Masklin. „Ma ei tahaks seda lähemal ajal uuesti läbi teha!”

„Kas sa tahad öelda, et parem oleks leppida ühe pähkliga ja surnuks nälgida?”

Gurder vaatas igatsevalt pähklitükki oma pihus. Muidugi olid nad ka kaubamajas maapähkleid söönud. Jõululaada aegu, kui Toidusaal oli tuubil täis toitu, mida teistel hooaegadel ei nähtud, sai nendega söögikorra kenasti lõpetada. Tõenäoliselt oleks nendega kena söögikorda ka alustada. Ainuke häda oli, et nad ise ei moodustanud kena söögikorda.

„Mis plaan sul on?” küsis ta väsinult.

Üks toidujagajatest tõmbas parajasti riiulilt kandikuid, kui mingi liikumine ta pilku tõstma sundis. Tema pea pöördus väga aeglaselt.

Otse tema kõrva äärde laskus mingi väike ja must olend.

See torkas oma tillukesed pöidlad väikestesse kõrvadesse, vehkis sõrmedega ja näitas keelt.

„Brrrrrrrrrp,” tegi Gurder.

Inimese käes olnud kandik prantsatas põrandale. Inimene tõi kuuldavale pikaksvenitatud hääle, mis kõlas nagu udupasuna kile hüüd, ja taganes, tõstes käed suu ette. Viimaks pöördus ta väga aeglaselt nagu kukkuma hakkav puu ja põgenes kardinate vahele.

Kui ta koos teise inimesega tagasi tuli, oli väike olend kadunud.

Suurem osa toidust samuti.

„Ma ei teagi, millal ma viimati suitsulõhet sain,” tähendas Gurder rõõmsalt.

„Mhõh,” ütles Angalo.

„Niimoodi ei tohi süüa,” manitses Gurder tõsiselt. „Ei tohi kogu toitu korraga suhu toppida ja siis seda osa ära lõigata, mis suhu ei mahu. Mida sinust niimoodi arvatakse?”

„Siin pole ju kedagi,” vastas Angalo, kuid pudistades. „Siin olete ainult sina ja Masklin.”

Masklin lõikas piimatopsil kaane pealt. Tops oli peaaegu noomi mõõtu.

„Nii juba läheb, mis?” ütles Gurder. „Korralik toit oma loomulikul viisil, ikka purkide ja selliste asjade seest, nagu peab. Pole vaja pori maha kraapida nagu karjääris. Ja siin on kenasti soe kah. Täpselt nii ongi õige reisida. Kas keegi tahab seda…” ta tonksas ühte kaussi, teadmata, mis seal täpselt sees on „… värki?”

Teised raputasid pead. Kausis oli midagi läikivat, võbisevat ja roosat, mille peal oli kirss, ja kummalisel kombel õnnestus sel välja näha nii, et seda ei tahaks süüa ka siis, kui see pärast nädalapikkust nälgimist sinu taldrikule pannakse.

„Mismoodi see maitseb?” küsis Masklin, kui Gurder oli suutäie võtnud ja läbi närinud.

„Roosalt,” vastas Gurder3.

„Kas keegi tahab lõpetuseks maapähklit?” küsis Angalo. Ta irvitas laialt. „Ei? Ma siis viskan minema.”

„Ei!” hüüatas Masklin. Teised jäid talle otsa vaatama. „Andke andeks,” ütles ta. „Ma tahtsin öelda, et seda ei tohiks ära visata. Pole õige korralikku toitu raisata.”

„See on patt,” sõnas Gurder pepsilt.

„Hmm. Patu kohta ma ei tea,” ütles Masklin. „Aga rumal on see küll. Pane see oma kotti. Kunagi ei tea, millal võib vaja minna.”

Angalo ringutas ja haigutas.

„Tore oleks, kui nüüd saaks pesta ka,” ütles ta.

„Ma ei näinud kusagil vett,” vastas Masklin. „Tõenäoliselt on kusagil kraanikauss või kempsupott, aga ma ei tea, kust otsida.”

„Kui kemps juba jutuks tuli…” tähendas Angalo.

„Toru teise otsa, palun,” katkestas teda Gurder.

„Ja juhtmetest hoia eemale, ”lisas Asi. Angalo noogutas hämmeldunult ja roomas pimedusse.

Nüüd haigutas Gurder ja ringutas.

„Kas need inimesed, kes toitu jagavad, meid otsima ei hakka?” küsis ta.

„Ei usu,” ütles Masklin. „Kui me Väljas elasime – enne seda, kui me Kaubamaja leidsime –, nägid inimesed meid vahel, ma olen selles kindel. Ma arvan, et nad ei uskunud oma silmi. Nad ei teeks neid imelikke aiakaunistusi, kui nad oleksid mõnda päris noomi näinud.”

Gurder pistis käe oma rüü alla ja tõmbas välja pojapoeg Richardi pildi. Kuigi kaablitorus oli hämar, tundis Masklin ära istmel nähtud inimese. Mehel ei olnud küll voltimiskortse näo peal nagu fotol ja ta ei koosnenud sadadest tillukestest täppidest, aga kui see välja arvata…

„Mis sa arvad, kas ta on praegu kusagil siin?” küsis Gurder igatsevalt.

„Võimalik. Võimalik,” vastas Masklin, tundes end näruselt. „Aga tead, Gurder… võib-olla Angalo küll liialdab natuke, aga tal võib õigus olla. Võib-olla on pojapoeg Richard tõesti lihtsalt inimene. Ilmselt ehitasid inimesed tõesti Kaubamaja ainult inimeste jaoks. Teie esivanemad kolisid sinna lihtsalt sisse, sest seal oli, noh, soe ja kuiv. Ja…”

„Ma ei kuula sind!” teatas Gurder. „Ma ei kavatse kuulata väiteid, et me oleme täpselt samasugused nagu rotid ja hiired. Meie oleme erilised!”

„Asi ütles täiesti selgelt, et me oleme tulnud kusagilt mujalt,” poetas Masklin leebelt.

Kloostriülem voltis pildi jälle kokku. „Võib-olla olemegi. Võib-olla mitte,” ütles ta. „See pole oluline.”

„Angalo meelest on see oluline, kui see on tõsi.”

„Ei tea, mispärast? Tõtt võib olla mitut sorti.” Gurder kehitas õlgu. „Mina võiksin ju ka öelda: noom on lihtsalt hulk tolmu ja vedelikke ja konte ja karvu – ja mul oleks õigus. Aga ma võin ka öelda: noom on see, mis lahkub sinu seest, kui sa sured. See on samuti tõsi. Küsi Asjalt.”

Asja pinnal vilkusid värvilised tuled.

Masklin oli jahmunud. „Midagi sellist pole ma temalt kunagi küsinud,” ütles ta.

„Miks siis? Mina küsiksin seda kõigepealt.”

„Kindlasti ütleks ta midagi niisugust, et „Võimatu arvutada” või „Käsitlematud algandmed”. Niimoodi ütleb ta siis, kui ta ei tea ega taha seda tunnistada. Asi?”

Asi ei vastanud. Tema tulede muster muutus.

„Asi?” küsis Masklin uuesti.

„Ma jälgin sidet.”

„Ta teeb seda tihti, kui tal igav on,” seletas Masklin Gurderile. „Ta passib ja kuulab nähtamatuid sõnumeid õhus. Kuula nüüd hoolega, Asi. See on tähtis. Me tahame…”

Tulukesed liikusid. Paljud neist läksid punaseks.

„Asi! Me…”

Asi klõpsatas vaikselt – see oli tema puhul sama mis hääle puhtaks köhatamine noomide puhul.

„Piloodikabiinis nähti noomi.”

„Kuula nüüd, Asi, me… mida?”

„Ma kordan: piloodikabiinis nähti noomi.”

Ähmis Masklin vaatas ringi.

„Angalot?”

„See on äärmiselt tõenäoline,”vastas Asi.