Читать книгу Karjase kroon - Terry Pratchett - Страница 5

Sissejuhatus

Kroon Kriidimaal

Ta oli sündinud Rõngasmere pimeduses, algul oli ta lihtsalt pehme hõljuv olend, mida tõusud ja mõõnad edasi-tagasi uhtusid. Ta kasvatas endale kesta, kuid selles lainetavas, kukerpallitavas maailmas olid tohutud elukad, kes oleksid võinud selle ainsa silmapilguga lahti murda. Sellest hoolimata jäi ta ellu. Tema väike elu oleks võinud jätkuda samamoodi niikaua, kuni ohtlikud rannalained ja teised hõljuvad olendid sellele lõpu teevad, kui poleks olnud lompi.

See oli soe lomp kõrgel rannal, mida täitsid vahetevahel Naba poolt puhuvad tormituuled, ja seal elas see olend endast veel väiksemaid olendeid süües ning kasvas, kuni sai kuningaks. Ta oleks kasvanud veel suuremaks, kui poleks tulnud üht palavat suve, mil vesi lõõskava päikese käes ära auras.

Ja nii see väike olend suri, kuid tema kest jäi alles ning kandis endas millegi terava seemet. Järgmise tormiga uhusid lained ta veepiirile, kus ta jäi koos kivikeste ja muu tormiprahiga edasi-tagasi veerlema.

Meri lainetas terveid ajastuid, kuni kuivas ja tõmbus maast eemale, ammusurnud olendi ogaline kest aga vajus teiste väikeste olendite kestade alla, kes polnud ellu jäänud. Ja seal see lebas ning terav tuum paisus selle sees aeglaselt, kuni ühel päeval leidis selle karjane, kes vaatas lambaid küngastel, mida tunti Kriidimaa nime all.

Karjane võttis kätte kummalise asja, mis oli talle silma hakanud, ja pööras seda üht- ja teistpidi. See oli mügarlik, aga ei olnud ka, ja see mahtus tema peopesale. See oli liiga korrapärase kujuga, et olla ränikivitükk, kuid selle südames oli ränikivi. Selle pind oli hall nagu kivil, kuid halli all oli aimata kuldset. Sellel oli ühtlaste vahedega viis selget ranti, mis olid peaaegu nagu triibud ja tõusid laiemalt põhjalt ülespoole. Karjane oli selliseid ka varem näinud. Kuid see paistis teistsugune – see hüppas talle peaaegu ise pihku.

Väike ese kukerpallitas tema käes, kui ta seda pööras, ja karjasel oli tunne, et see tahab talle midagi öelda. Ta teadis, et see on tobe mõte, ja ta polnud isegi õlut joonud, aga paistis, et see imelik ese täidab terve tema maailma. Siis ütles ta endale, et on lollpea, aga ta võttis selle ikkagi kaasa ja näitas kõrtsis oma semudele.

„Vaadake,” ütles ta, „see on nagu kroon.”

Loomulikult hakkas üks semudest naerma ja mühatas: „Kroon? Mis on sinul kroonidega pistmist? Sina pole ju miski kuningas, Daniel Aching.”

Kuid karjane viis leiu koju ja asetas köögis ettevaatlikult riiulile, kus hoidis asju, mis talle meeldisid.

Ja sinna see lõpuks jäigi ning vajus unustusehõlma.

Kuid mitte Achingute jaoks, nemad andsid seda põlvest põlve edasi…