Читать книгу Karjase kroon - Terry Pratchett - Страница 7

See oli selline päev, mis pannakse tallele ja jäetakse meelde. Kõrgel kõrgustikul, vanemate talu kohal, tundus Tiffany Achingule, et ta näeb maailma servani välja. Õhk oli selge nagu kristall ning värske tuul keerutas sügisest jäänud kuivanud lehti saarepuude ümber, mis väristasid oksi, et uue kevade kasvudele ruumi teha.

Tiffany oli alati mõistatanud, miks need puud seal kasvavad. Vanaema Aching ütles kunagi, et seal on vanad rajad, mis olid tehtud aegadel, kui org oli alles soo. Vanaema ütles, et just sellepärast ehitasidki muistsed inimesed oma kodud kõrgustikule – eemale soost ja eemale teistest inimestest, kes hea meelega nende kariloomi röövima tuleksid.

Võib-olla tundus neile, et vana kiviring, mille nad kõrgustikult leidsid, pakub kaitset. Võib-olla püstitasid nad selle ise? Keegi ei teadnud kindlalt, kust need kivid olid tulnud… aga kuigi seda tegelikult ei usutud, teadsid kõik, et need on sedasorti asi, mis oleks parem rahule jätta. Igaks juhuks. Lõppude lõpuks, isegi kui seal ringis peituvadki mingid vanad saladused või aarded… noh, mis kasu sellest lammaste juures oleks? Ja kuigi paljud kivid olid ümber kukkunud… mis siis, kui need, kes on nende alla maetud, ei taha, et nad üles kaevataks? See, et keegi on surnud, ei tähenda, et ta ei võiks kurjaks saada, kaugeltki mitte.

Kuid Tiffany ise oli kunagi läinud ühtede selliste kivide abil Haldjamaale – haldjariiki, mis selgelt ei olnud selle moodi, millest ta luges kunagi „Hää lapse muenasjuturaamatust” – ja ta teadis, et oht on tõeline.

Täna oli ta mingil põhjusel tundnud vajadust kivide juurde tulla. Nagu kõik mõistlikud nõiad, nii kandis ka Tiffany tugevaid saapaid, mis suudavad kõigest läbi marssida – häid, mõistlikke saapaid. Kuid need ei seganud tal maa tunnetamist, tunnetamist, mida see ütleb. See oli alanud kerge kõditusega, kipitusega, mis hiilis tema jalalabadesse ja nõudis, et teda kuuldaks, sundis Tiffanyt vantsima kõrgendikule, käima kiviringi juures, kuigi tema käsi oli sel ajal, kui see tunne tekkis, ühe lamba tagumikus, et üritada ära klaarida kurje gaasivaevusi. Miks ta pidi kivide juurde tulema, seda Tiffany ei teadnud, kuid ükski nõid ei jäta võimalikku kutset tähelepanuta. Ja kiviringid olid kaitseks. Need kaitsesid tema maad – kaitsesid selle eest, mis võiks sealt läbi pääseda…

Tiffany suundus otsekohe sinna, kulm pisut kortsus. Kuid siin kõrgendikul, Kriidimaa tipus, oli kõik korras. Siin oli alati kõik korras. Isegi täna.

Või kas ikka oli? Sest Tiffany üllatuseks tuli välja, et tema pole ainus, keda täna vana kiviringi juurde tõmbas. Kui ta pöördus karges puhtas õhus ja kuulatas tuuli, lehed jalgadest mööda tantsisklemas, märkas ta tuttavat punaste juuste välgatust, tätoveeritud sinist nahka – ja kuulis pominat: „Kirivise piralt,” kui üks eriti mänguhimuline lehepahmakas jänesekolbast kiivri sarvede otsa kinni jäi.

„Kelda isi saadis mu seie, et ma noil kividel silma pial ’oiass,” ütles Rob Igaüks, kes pidas sealsamas lähedal kivinukil vahti. Ta kammis pilguga maastikku, nagu otsiks rüüstajaid. Kust nad siis ka ei tuleks. Eriti kui nad tulevad läbi kiviringi.

„Ja kui mõni võrvet piass tahtma uuesti proovima tulla, oleme meie valmis, igastahes,” lisas Rob lootusrikkalt. „Meie näidame noile, kuda Feegle’id oskavad külalisi vasta võtta.” Ta ajas oma soonilise ja sinise keha selle täies kuuetollises pikkuses sirgu ja ähvardas nähtamatut vastast lühikese mõõgaga.

Üsna hirmuäratav, mõtles Tiffany, ja mitte esimest korda.

„Need muistse aja rüüstajad on ammu surnud,” ütles Tiffany enne, kui end takistada suutis, kuigi järelmõtted käskisid tal korralikult kuulata. Kui Jeannie – Robi naine ja Feegle’ite klanni kelda – oli näinud mingeid pahandusi käärimas, noh, siis olidki pahandused ilmselt tulemas.

„Surnd? Nuuh, meie oleme ju kah,” ühmas Rob.^[1.]

„Kahjuks,” ohkas Tiffany, „neil ammustel aegadel surelikud lihtsalt surid. Nad ei ärganud uuesti ellu, nagu teiega paistab olevat.”

„Oless ärgand, kui neil oless ol’d siukest körti nigu meitel.”

„Missugune see teie kört on?”

„Nuuh, sie on siuke puder, kus on kõikisid asju sies ja kui võimalik, siis ka sorts brändit või sinu vanaema Lambavõiet.”

Tiffany hakkas naerma, kuid kummaline kõhedus ei kadunud. Ma pean Jeanniega rääkima, mõtles ta. Ma pean teada saama, miks temal ja minu saabastel on ühtemoodi tunne.

*

Kui nad jõudsid lähedalasuva suure rohtunud künkani, mille all asus Feegle’ite eluaseme keeruline käigurägastik, suundusid Tiffany ja Rob põldmarjalapi poole, mis varjas peamist sissepääsu, ja leidsid Jeannie väljas käigusuu ees istumas ja võileiba söömas.

See võileib on lambalihaga, mõtles Tiffany kerge pahameeletorkega. Ta teadis väga hästi kokkuleppest Feegle’itega, mille järgi nad võisid vahel võtta mõne vana ute tasuks lõbu eest, mida pakkus ronkade eemalepeletamine – need ründasid muidu noori tallesid, kes üritasid kõigest hingest teha seda, mida talled kõige paremini oskavad: ära eksida ja surma saada. Nüüd oli Kriidimaa eksinud talledel uus trikk – nad kihutasid suure kiirusega üle tasandiku tagasi karja juurde, mõnikord selg ees, iga jala all Feegle.

Kelda peab olema suure isuga, sest igal Nac Mac Feegle’ite klannil on ainult üks kelda, kellel on palju poegi, lisaks, kui veab, vupsab vahel ka mõni tütar välja.^[2.] Iga kord, kui Tiffany Jeanniet nägi, oli väike kelda jälle natuke laiem ja ümaram. Tema puusad pidid tõsist tööd tegema ja oli selge, et Jeannie näeb nende kasvatamisega ka praegu vaeva: ta maadles võileivaga, kus kahe leivatüki vahele paistis olevat pistetud pool lambakintsu. See pole ainult kuue tolli pikkuse Feegle’i jaoks sugugi väike saavutus, ja sedamööda, kuidas Jeanniest sai tark vana kelda, kaotas sõna „vöö” tähenduse esemena, mis hoidis üleval tema seelikut, ja muutus lihtsalt tema ekvaatori tähiseks.

Noored Feegle’id karjatasid tigusid ja maadlesid. Nad põrkasid tagasi üksteiselt, seintelt ja mõnikord ka iseenda saabastelt. Tiffany ees tundsid nad aukartust, kuna nägid temas omamoodi keldat, nii et kui Tiffany künka juurde tuli, lõpetasid nad kisklemise ja vaatasid teda kartlikult.

„Võtke rivisse, poisid, ja näitke meite moorile, kui kõvasti teie tüöd olete teind,” ütles nende ema uhkusega hääles ning pühkis huultelt lambarasva.

Oi ei, mõtles Tiffany. Mida ma nüüd näha saan? Loodetavasti pole see kuidagi seotud tigudega…

Aga Jeannie ütles: „Laske nüüd moorile oma tähestikku kuulda! Nuuh, sina ’akka piale, Tillu Jockist Tiba Tillem Jock.”

Reas esimene Feegle sügas oma avaskit ning nipsas eemale väikese põrnika. Paistab olevat paratamatu, et Feegle’i avask peab alati kihelema, mõtles Tiffany, näiteks sellepärast, et see, mida seal hoitakse, võib veel elus olla. Tillu Jockist Tiba Tillem Jock neelatas. „K-ga näituseks ’akkab kirves,” möirgas ta, „Millega saab jalad alt raiu’, nuuh!” lisas ta ja ajas rinna uhkelt kummi.

„S on suabas!” kisas järgmine Feegle ja pühkis oma käelt kildi peale midagi, mis meenutas teolima. „Et pia pial trampida.”

„Ja M on mõek… ja kirivise piralt, mina annan sul’e siukse keretäie, kui sa mind viel tolle mõegaga tonksad!” karjus kolmas Feegle, pöördus ja sööstis vennale kallale.

Kui kaklus põldmarjapõõsasse kandus, pudenes maha mingi kollane poolkuukujuline asi ning Rob haaras selle kähku üles ja üritas selja taha peita.

Tiffany silmad tõmbusid pilukile. See asi oli meenutanud kahtlaselt… jah, vana varbaküünetükki!

„Nuuh,” pomises Rob jalalt jalale tammudes, „sina ju lõigud ütelugu siukseid kilde nonde vanamieste varvaste küllest, keda sa enamjagu päivi kaimas käid. Nood lendivad akendest välla, ain’t oodavad, et keegi nood üles korjass. Ja nood on kõvad nigu nailad.”

„Jah, aga sellepärast ei pea veel…” alustas Tiffany, kuid siis vakatas. Võib-olla oleks vanahärra Nimletil ja teistel tore teada, et mõni osa nende kehast on veel võitluseks valmis. Kuigi vanahärra Nimlet ise ei saa viimasel ajal ilma abita toolilt tõustagi.

Nüüd tõmbas kelda Tiffany kõrvale ja ütles: „Sina tiad, moor, et sinu nimi on siin maapinnas. Sie kõneleb sinuga, Tir-far-thóinn, Maa Laine All. Kas sina kõneled temaga kah?”

„Jah,” vastas Tiffany. „Aga ainult mõnikord. Aga ma kuulan, Jeannie.”

„Aga mette iga päiv?” küsis kelda.

„Ei, mitte iga päev. Nii palju on teha, nii palju on teha.”

„Sida ma tian,” lausus kelda. „Sa tiad, et ma valvan sinu üle. Mina vaatan sind oma pias, aga ma näin sind vihisemas ka üle oma pia. Ja sa piad meeles pidama, et sa oled ammu surn’d.”

Tiffany ohkas, ta oli üdini väsinud. Inimeste juures tuleb käia – seda teeb iga kaastundlik nõid, sellega täitsid tema ja teised nõiad tühje kohti maailmas, nad tegid seda, mida oli vaja teha: tassisid eidekestele küttepuid või panid õhtusöögiks hautise tulele, tõid ravimtaimi vaeva tegeva jala või näriva küljevalu vastu, viisid korvi „üleliigseid” mune või kasutatud riideid äsjasündinud lapse jaoks majas, kus raha nappis, ja kuulasid, jah, kuulasid alati inimeste muresid ja hädasid. Ja varbaküüned… need varbaküüned tundusid kõvad nagu ränikivi, ja mõnikord olid mõnel vanapoisil, kellel polnud sõpru ega peret, varbaküüned nii pikaks kasvanud, et olid saabaste sees keerdus.

Kuid tasu suure hulga töö eest paistiski olevat suur hulk tööd. Kui sa kaevad kõige suurema augu, antakse sulle lihtsalt suurem labidas…

„Täna, Jeannie,” ütles Tiffany aeglaselt, „kuulasin ma maad. See käskis mul ringi juurde minna…?” Õhku jäi rippuma küsimus.

Kelda ohkas. „Ma’i näind sida veel selgelt, aga miski… on valesti, Tiffan,” lausus ta. „Loor meite maailmade vahel on õhuke ja sie võib kergesti katki minna. Kivid on püsti, nii et värav pole valla – ja haldjate kuninganna pole tugev, sest sina saatsid ta Haldjamaale tagasi. Ta ei kibele sinule uuesti vastu astuma, aga… minul on sellest ’oolimata ’irm. Ma tunnen sida, nigu ’õljuks udu meite poole.”

Tiffany hammustas huulde. Ta teadis, et kui kelda on mures, peaks tema samuti olema.

„Ää’ sa sellega oma südant vaiva,” lausus Jeannie vaikselt ja silmitses Tiffanyt tähelepanelikult. „Kui sul Feegle’eid vaja on, oleme meie platsis. Seni aga ’oiame sul silma pial.” Ta võttis võileivast viimase ampsu, heitis siis Tiffanyle teistsuguse pilgu ja vahetas teemat. „Sul on ju sie noormies… Preston on vist tema nimi. Kas sina näid teda tihti?” Korraga oli kelda pilk terav nagu kirves.

„Noh,” ütles Tiffany, „ ta töötab palju nagu minagi. Tema haiglas ja mina Kriidimaal.” Tiffany tajus oma õuduseks, et hakkab punastama, see oli sedasorti punastamine, mis algab varvastest ja liigub sealt üles näo poole, kuni sa näed välja nagu tomat. Ta ei tohi punastada! Ta ei tohi punastada nagu mõni noor maaplika oma poisi ees. Ta on ju nõid! „Me kirjutame teineteisele,” lisas ta vaevukuuldavalt.

„Ja kas sellest piisab? Kirjadest?”

Tiffany neelatas. Kunagi arvas ta – seda arvasid kõik –, et võib-olla on tal Prestoniga Midagi, kuna Preston on haritud poiss ja ta pidas Achingute talu küünis kooli, kuni sai niipalju raha kõrvale panna, et minna suurde linna arstiks õppima. Nüüd arvasid kõik endiselt, et neil on Midagi, Tiffany ja Preston ise kaasa arvatud. Ainult et… kas Tiffany peab tegema seda, mida kõik temalt ootavad? „Ta on väga tore inimene ja räägib imevahvaid nalju ja oskab sõnu seada,” üritas Tiffany seletada. „Aga… meile meeldib meie töö, meile mõlemale, tegelikult võiks öelda, et me olemegi meie töö. Preston töötab Leedi Sybili Tasuta Hospitalis nii palju. Ja minule meenub tahes-tahtmata Vanaema Aching ja see, kui väga talle meeldis elu kõrgendikul, kus olid ainult tema ja lambad ja tema kaks koera, Kõu ja Välk, ja…” Tema hääl kustus ja Jeannie asetas oma väikese pähkelpruuni käe tema käsivarrele.

„Kas sina arvad, et niimoodu on sobilik elada, kallis tütrik?”

„Noh, mulle meeldib mu töö ja ma aitan inimesi.”

„Aga kes sind avitab? See sinu luud lendab siia ja sinna, nii et vahepial tundub, et see lä’eb iga ’etk põlima. Sina ’oolitsed kõigi eest – aga kes sinu eest ’oolitseb? Kui Preston on kaugel, nuuh, siis on ju veel su sõber parun ja tema noorik. Nemad ju ’oolivad ka inimestest. ’oolivad nii palju, et avitaksid.”

„Hoolivad tõesti,” nõustus Tiffany, meenutades judinaga, kuidas kunagi olid kõik arvanud, et Midagi on temal ja Rolandil, kes nüüd oli paruniks saanud. Miks kõik üritavad nii hirmsasti teda kellegagi paari panna? Kas mehi on siis nii raske leida, kui ta peaks abielluda tahtma? „Roland on mõistlik inimene, kuigi ta pole nii hea, kui tema isa lõpuks oli. Ja Letitia…”

Jah, Letitia, mõtles ta. Tema ja Letitia teadsid mõlemad, et Letitial on maagilised võimed, kuid praegu mängis ta lihtsalt noore parunessi rolli. Ja seda oskas ta hästi – nii hästi, et Tiffany mõistatas, kas parunessielu võib lõpuks nõiaelust lõplikult võitu saada. Igatahes on parunessielus palju vähem musta tööd.

„Sa oled juba tein’d siukseid asju, mida ei usukski,” jätkas Jeannie.

„Noh,” ühmas Tiffany, „liiga palju on teha, aga tegijaid liiga vähe.”

Naeratus kelda näol oli kummaline. Väike naine küsis: „Aga kas sa lased teistel proovi teha? Ää pelga abi küsida. Uhkus on ’ia asi, kallis tütrik, aga lõpuks sie ’ukutab inimese.”

Tiffany hakkas naerma. „Jeannie, sul on alati õigus. Aga ma olen nõid, seepärast on uhkus mul veres.” See tõi talle meelde Vanaema Weatherwaxi – nõia, keda kõik teised nõiad pidasid kõige targemaks ja kõige kõrgemaks. Kui Vanaema Weatherwax midagi ütles, ei tundunud kunagi, et ta oleks uhke – aga seda polnud vajagi. Tema uhkus oli lihtsalt olemas, talle sügaval sisimas kaasa antud. Tegelikult oli Vanaema Weatherwaxil kuhjade kaupa kõike, mida ühel nõial olema peab. Tiffany lootis, et ühel päeval saab ka temast sama tugev nõid.

„Nuuh, sie on ainult ’ia, ainult ’ia,” lausus kelda. „Sina oled meite küngaste moor ja meite mooril piab uhkust olema. Aga me tahass, et sul oless ka oma elu.” Kelda pisike tõsine pilk püsis Tiffanyl. „Nii et mine ja kai, kuspoole tuul sind puhub.”

Tuul Krahvkonnas oli kuri, puhus igal pool, nagu oleks millegipärast pahane, ulus korstnates lord Swiveli häärberi katusel, mis seisis aakritesuuruse pargi keskel ja kuhu oli võimalik jõuda ainult pika sõiduga – see hoidis eemal kõik külalised, kellel polnud vähemalt korralikku hobust.

See välistas suurema osa selle kandi tavalistest inimestest, kes olid enamikus talupidajad ja kellel oli lisaks liiga palju tööd, et selliste asjadega tegelda. Siin olid kõik hobused tavaliselt suured ja karvaste jalgadega ning harilikult nähti neid vankri ees. Kõhnad, poolhullud hobused, kes kargasid mööda häärberi sissesõiduteed või olid tõlla ette rakendatud, vedasid tavaliselt hoopis teistsuguseid mehi: selliseid, kellel oli alati olnud maid ja raha, kuid sageli väga vähe lõuga. Ja kelle naine meenutas mõnikord tema hobust.

Lord Swiveli isa oli saanud raha ja tiitli päranduseks oma isalt, suurelt ehitusmeistrilt, kuid ta oli joodik ja raiskas kogu raha ära.^[3.] Noor Harold Swivel aga keerutas ja pööritas raha, ning tõesti, ka šlikerdas ja mahhineeris, kuni oli taastanud perekonna varanduse ning lisanud perekonna häärberile kaks tiiba, mille täitis kallilt inetute esemetega.

Tal oli kolm poega, mis valmistas talle suurt heameelt, kuna naine oli kinkinud talle ühe poja lisaks tavalisele kahele – „üks pärija ja üks varuks”. Lord Swivelile meeldis olla kõigist teistest parem, isegi kui ta oli parem ainult poja poolest, kellest ta just ülearu ei hoolinud.

Harry, vanim poeg, ei käinud eriti koolis, sest tegeles nüüd juba mõisaga, aitas isa ja õppis, kes on väärt, et temaga räägitaks, ja kes mitte.

Number kaks oli Hugh, kes oli isale mõista andnud, et hakkaks hea meelega vaimulikuks. Isa ütles seepeale: „Ainult siis, kui lähed Omi kirikusse, mitte ühtegi teise! Ma ei kavatse lasta oma pojal mingi sektilise tegevusega jahmerdada!”^[4.] Om on sobilikult vait, võimaldades oma preestritel tõlgendada tema soove täpselt nii, nagu nad ise heaks arvavad. Hämmastaval kombel tõlgendati tema soove haruharva selliste juhtnööridena nagu „anna vaestele süüa” või „aita vanureid”, vaid pigem sinnapoole, et „sul on vaja vapustavalt peent eluaset” või „miks ei võiks õhtusöök olla seitsmekäiguline?” Niisiis tundus lord Swivelile, et võib olla kasulik, kui peres on mõni vaimulik.

Tema kolmas poeg oli Geoffrey. Ja mida Geoffreyst arvata, seda ei teadnud täpselt keegi. Muuhulgas ei teadnud seda ka Geoffrey ise.

Lord Swivel hoidis oma poiste harimiseks palgal koduõpetajat, kelle nimi oli Wiggall. Geoffrey vanemad vennad kutsusid teda Vigaseks, mõnikord lausa tema kuuldes. Kuid Geoffrey jaoks oli härra Wiggall nagu jumalate kingitus. Õpetajal oli Swivelite majja tulles kaasas tohutu kast raamatuid, kuna ta teadis liigagi hästi, et mõnes uhkes majas pole peaaegu ühtegi raamatut, kui mitte arvestada selliseid raamatuid, mis räägivad möödunud aja lahingutest, kus mõni suguvõsa liige oli rumala kangelaslikkusega silma paistnud. Härra Wiggallilt ja tema imelistest raamatutest õppis Geoffrey suurte filosoofide Ly Tin Wheedle’i, Orinjocratese, Xeno ja Ibidi kohta, ning kuulsate leiutajate Kuldsilm Hõbekäsi Dactylose ja Quirmi Leonardi kohta, ja nii hakkas Geoffrey teada saama, mida endast arvata.

Kui nad parajasti ei lugenud ega õppinud, viis härra Wiggall Geoffrey kõikjale Krahvkonda igasugu asju üles kaevama – vanu luid ja vanu kohti – ja rääkis talle universumist, millele Geoffrey ei olnud varem mõelnudki. Mida rohkem ta teada sai, seda enam ta teadmisi janunes, ta igatses teada kõike Suure Kilpkonna A’Tuini kohta ning maade kohta, mis asusid Krahvkonnast kaugemal.

„Andke andeks,” küsis ta ühel päeval õpetajalt, „kuidas teist õpetaja sai?”

Härra Wiggall hakkas naerma ja ütles: „Mind õpetati, nii see käibki. Ja minu õpetaja andis mulle ühe raamatu, ja pärast seda lugesin ma kõiki raamatuid, mida kätte sain. Täpselt nagu teiegi, noorhärra. Ma näen, et te loete kogu aeg, mitte ainult tundides.”

Geoffrey teadis, et tema isa suhtub õpetajasse põlglikult, kuid tema ema sekkus ja ütles, et Geoffreyle on saatusest määratud kaugele jõuda.

Isa irvitas selle peale. „Ta tuhnib ainult sopas ja kontides, ja kellele peaks korda minema, kus Neli-iks asub? Keegi ei käi seal ju kunagi!”^[5.]

Geoffrey ema paistis väsinud, kuid asus poja poolele ja ütles: „Ta oskab väga hästi lugeda ja härra Wiggall on talle kolme keelt õpetanud. Ta oskab natuke isegi offleri keelt!”

Isa muigas jälle põlglikult. „Sellest oleks kasu ainult siis, kui ta tahaks hambaarstiks saada! Hah, milleks üldse keelte õppimise peale aega raisata? Tänapäeval räägivad ju kõik ankh-morporki keelt.”

Kuid ema ütles Geoffreyle: „Loe aga edasi, poiss. Lugemine aitab edasi jõuda. Teadmised on kõige võti.”

Varsti pärast seda saatis lord Swivel koduõpetaja minema, öeldes: „Siin käib liiga palju tühja lollitamist. Sellest poisist ei saa niikuinii midagi. Ta ei ole selline nagu tema vennad.”

Häärberis oli võimalik kaugelt kuulda, mida öeldakse, ning Geoffrey kuuliski seda ja mõtles: Noh, ükskõik, kelleks ma tahan saada, ei saa ma igatahes selliseks nagu mu isa!

Nüüd, mil õpetaja oli läinud, hulkus Geoffrey ringi, õppis uusi asju ning veetis palju aega McTavishi, tallipoisi juures, kes oli sama vana kui künkad, kuid keda nimetati miskipärast ikkagi „poisiks”. McTavish teadis kõigi maailma lindude laule ja oskas neid ka järele teha.

Ja McTavish oli Geoffreyga koos, kui Geoffrey leidis Mefistofelese. Ühel vanadest emakitsedest tulid talled ja kuigi tal oli kaks tervet talle, oli õlgede sees peidus ka kolmas, väike äbarik, kelle ema hülgas.

„Ma üritan selle väikese kitsetalle päästa!” kuulutas Geoffrey. Ja ta nägi terve öö vaeva, et äsjasündinud talle elus hoida, pigistas tema ema nisadest piima ja laskis tallel seda sõrme pealt lutsutada, kuni tall jäi tema kõrval rahulikult magama lahtitehtud heinapalli sisse, mis neid mõlemaid soojas hoidis.

Ta on nii pisike, mõtles Geoffrey, vaadates kitsetalle silmi, mille meenutasid kirjakasti pilusid. Ma pean talle võimaluse andma.

Ja kitsetall vastas hoolitsusele ning kasvas tugevaks nooreks kitseks, kellel oli saatanlikult tugev jalalöök. Ta käis Geoffreyl kõikjal järel ning langetas pea ja oli valmis ründama kõiki, kes tema arvates tema noort peremeest ohustasid. Kuna see käis tihtipeale kõigi lähedalviibijate kohta, pidi nii mõnigi teener või külaline üsna kärmelt eest ära hüppama, kui kitse langetatud sarvedega silmitsi sattus.

„Miks sa seda põrgukitse Mefistofeleseks kutsud?” küsis McTavish ühel päeval.

„Ma leidsin selle nime ühest raamatust.^[6.] On ju selge, et see on kitsele väga hea nimi,” vastas Geoffrey.

Geoffrey sai vanemaks, väikesest poisist sirgus noormees, siis veel suurem noormees, kes sattus isa silma alla targu ainult harva.

Siis ühel päeval saduldas McTavish talle hobuse, nad sõitsid koos põldudele lord Swiveli valduste piiril ja hiilisid vaikselt rebaseuru juurde metsas. Seal, nagu palju kordi varemgi, vaatasid nad, kuidas emarebane kutsikatega mängib.

„Tore on neid niimoodu näha,” sosistas McTavish. „Emarebane peab sööma ja kutsikaid toitma. Kuid nad himustavad liiga palju minu kanu. Nad tapavad neid, kes on meile tähtsad, ja nii tapame meie jälle neid. Nii see maailmas käib.”

„Aga ei peaks käima,” ütles Geoffrey, kurbus hääles, sest tema süda tilkus emarebase pärast verd.

„Aga meil on kanu vaja ja me peame neid kaitsema. Sellepärast me rebaseid ju jahimegi,” seletas McTavish. „Mina tõin su täna siia, Geoffrey, sest läheneb aeg, kui sinu isa tahab, et sa jahis kaasa lööksid. Ehk isegi tollesama rebase jahtimises.”

„Saan aru,” lausus Geoffrey. Muidugi teadis ta jahist, sest teda oli sunnitud igal aastal jahiseltskonna teelesaatmise juures olema, juba sellest ajast peale, kui ta oli väike laps. „Me peame kanu kaitsma, ja maailm on mõnikord julm ja halastamatu. Kuid teha sellest mäng ei ole õige. See on kohutav! See on lihtsalt hukkamine. Kas me peame kõik tapma? Tapma ema, kes toidab oma kutsikaid? Me võtame nii palju ega anna midagi vastu.” Ta tõusis ja läks tagasi hobuse juurde. „Mina ei taha jahti pidada, McTavish. Ausõna, ma ei tahaks midagi ega kedagi vihata – ma ei vihka isegi oma isa –, aga see jaht võiks küll igaveseks maa pealt kaduda.”

McTavish oli murelik. „Ma arvan, et sa pead ettevaatlik olema, Geoffrey-poiss. Sa ju tead, milline su isa on. Tema on natuke jäärapäine.”

„Ta pole mitte jäärapäine, vaid ta ongi vana jäär ise!” heitis Geoffrey kibedusega.

„Noh, kui sa üritad temaga rääkida – või teeb seda sinu ema –, siis ta saab ehk aru, et sa pole valmis teistega koos jahti pidama?”

„Pole mõtet,” ütles Geoffrey. „Kui ta on otsustanud, on temaga võimatu rääkida. Ma kuulen mõnikord, kuidas ema nutab – talle ei meeldi, kui teda nutmas nähakse, aga ma tean, et ta nutab.”

Ja siis, kui ta vaatas üles ja nägi taevas pistrikku hõljumas, mõtles ta: See on vabadus. Ma tahan vabadust.

„Ma tahaksin lennata, McTavish,” ütles ta ja lisas: „Nagu lind. Nagu Langas.”^[7.]

Ja peaaegu otsekohe nägi ta nõida, kes lendas luua seljas pistriku järel, ja Geoffrey näitas taevasse ja ütles: „Ma tahan endale ka sellist. Ma tahan nõiaks saada.”

Kuid vana tallipoiss vastas: „See pole sinu jaoks, poiss. Kõik teavad, et mehed ei saa nõiaks hakata.”

„Miks siis mitte?” küsis Geoffrey.

Vanamees kehitas õlgu ja ühmas: „Keegi ei tea.”

Ja Geoffrey ütles: „Mina tahan teada saada.”

Geoffrey esimese jahi päeval traavis ta koos teistega välja, näost kahvatu, kuid sihikindel, ja mõtles: Täna on päev, mil ma pean üritama enda eest seista.

Varsti galopeeris kohalik härrasrahvas üle maastiku, kusjuures mõned läksid äärmustesse ning sööstsid kraavidesse, hekkidest läbi ja üle väravate – tihtipeale hobusest lahutatult –, Geoffrey aga hoidus hoolega jahiliste summa tagumisse otsa, kuni sai märkamatult minema lipsata. Ta pöördus jahiseltskonnast eemale ja ratsutas läbi metsa vastassuunas, süda valutamas, eriti siis, kui saak oli käes ja koerte haukumine muutus rõõmsaks kilamiseks.

Siis oli aeg häärberisse tagasi pöörduda. Seal olid kõik sellises rõõmsas seisundis, kus sõnal „homne päev” on veel tähendus ja pihus on kruus kuuma joogiga, kuhu on helde käega lisatud midagi, mis meenutas üsnagi Tiffany vanaema Ekstrakanget Lambavõiet. Tasu kojunaasnud kangelastele! Nad elasid jahi üle! Hurraa! Nad rüüpasid ja kulistasid ning jook jooksis üle nende olematu lõua.

Kuid lord Swivel vaatas Geoffrey hobust – ainsat looma, kes polnud vahule aetud ja kelle jalad polnud poripritsmeid täis – ja tema raev oli kustutamatu.

Kui vennad Geoffreyt kinni hoidsid, vaatas ema neid anuva pilguga, kuid sellest polnud abi. Kui lord Swivel määris Geoffrey näo emarebase verega, pööras ema pilgu kõrvale.

Kõrgeauline lord lausa lõõskas raevust. „Kus sa olid? Sa oleksid pidanud meiega olema, kui rebane tapeti!” möirgas ta. „Sa teed selle läbi, noormees – ja see meeldib sulle! Mina pidin selle läbi tegema, kui noor olin, ja minu isa samamoodi. Selle teed läbi ka sina. See on traditsioon. Kas sa saad aru? Kõik meie suguvõsa meessoost liikmed määritakse sinu vanuses verega! Kes oled sina, et öelda, et see on vale? Mul on sinu pärast häbi!”

Ja sealt see tuli, ratsapiits vihises üle Geoffrey selja.

Geoffrey, nägu rebase verest tilkumas, vaatas ema poole. „See rebane oli ilus olend! Miks oli vaja ta niimoodi tappa? Lõbu pärast?”

„Palun ära ärrita isa,” anus ema.

„Ma näen neid metsas, aga teie lihtsalt jahite neid. Kas neid saab süüa? Ei. Meie – see on kohutav! – ajame taga ja tapame olendeid, keda me ei saa süüa, lihtsalt vere pärast! Lõbu pärast!”

Siuh.

Piitsahoop tegi haiget. Kuid Geoffreyt täitis korraga… mis siis? Ühtäkki valdas teda hämmastav tunne, et olukorda on võimalik parandada, ja ta ütles endale: Ma saan sellega hakkama. Ma olen selles kindel. Ta ajas end sirgu ja raputas end vendade haardest vabaks.

„Ma pean sind tänama, isa,” ütles ta ootamatu tarmuga. „Ma sain täna olulise õppetunni. Kuid ma ei lase sul mind rohkem lüüa – mitte kunagi – ja kui sa ennast ei muuda, ei näe sa mind enam kunagi. Kas mõistad?” Nüüd oli tema hääletoon kummaliselt ametlik, justkui nõuaks olukord seda.

Harry ja Hugh vaatasid Geoffreyt omamoodi aukartusega ja jäid plahvatust ootama, ülejäänud jahilised aga, kes olid eemale tõmbunud, et lord Swivel saaks pojaga omaette tegelda, lõpetasid teesklemise, et nad ei vaata toimuvat. Jahi maailm oli sassi löödud, õhk oli tardunud, kuid mingil moel õnnestus sellel jätta mulje, et ta hoiab hinge kinni.

Selles pingelises vaikuses viis Geoffrey oma hobuse talli juurde, jättes lord Swiveli seisma nagu samba.

Geoffrey andis hobusele heina, võttis sadula ja ratsmed ära ning harjas hobust parajasti, kui tuli McTavish ja ütles: „Hästi tehtud, Geoffrey-poiss.” Siis lisas tallipoiss vaikselt, kuid üllatavalt avameelselt: „Sa seisid enda eest, igatahes. Ära lase sellel lurjusel enda peal talluda.”

„Kui sa niimoodi räägid, võib isa su lahti lasta ja minema ajada,” hoiatas Geoffrey. „Aga sulle ju meeldib siin.”

„Jah, poiss, selles osas on sul õigus. Eks ma olen liiga vana, et nüüd veel teistmoodi elama hakata,” vastas McTavish. „Aga sa ei andnud alla ja rohkemat ei saa üheltki mehelt tahta. Ilmselt sa lahkud nüüd meie juurest?”

„Kahjuks küll,” vastas Geoffrey. „Aga sulle aitäh, McTavish. Ma loodan, et isa oma viha sinu peale välja ei vala selle eest, et sa minuga rääkima tulid.”

Ja maailma vanim tallipoiss lausus: „Seda ta ei tee, mitte iialgi, vähemalt mitte niikaua, kui minust veel kasu on. Pealegi ma tunnen teda juba nii palju aastaid – ta on nigu need vulkanid, täpselt nii. Tükk aega käivad koledad plahvatused, hõõguvad rahnud lendavad kuhu juhtub ja ükskõik kes võib pihta saada, aga lõpuks see ikkagi vaibub. Targemad hoiavad niikaua lihtsalt silma alt ära. Teie olete olnud minuga väga viisakas ja austav, noorsand Geoffrey. Küllap te olete emasse. Tema on imetore naisterahvas, ta on alati minu vastu hea olnud ja ta aitas nii väga, kui minu Molly suremas oli. Ma ei unusta seda. Ja ma ei unusta ka teid.”

„Aitäh,” ütles Geoffrey. „Mina ei unusta sind ka.”

McTavish läitis üüratusuure piibu ja varsti tõusis õhku suitsupilv. „Ilmselt te tahate selle oma kurjavaimust kitse ka kaasa võtta?”

„Jah,” vastas Geoffrey. „Aga ma arvan, et minul pole selles osas sõnaõigust – Mefistofeles otsustab ise, mida teeb. Ta otsustab alati ise.”

McTavish vaatas silmanurgast tema poole. „Kas teil toitu on, noorsand Geoffrey? Aga raha? Ma pakun, et te ei taha praegu majja minna. Teate mis, ma laenan teile natike raha, kuni te välja mõtlete, kus olla tahate.”

„Ei!” hüüatas Geoffrey. „Ma ei saa seda vastu võtta!”

„Mina olen teie sõber, noorsand Geoffrey. Nagu ma ütlesin, on teie ema minu vastu hea olnud ja mina olen talle palju võlgu. Tulge siis teda mõnikord vaatama. Ja kui teda vaatama tulete, otsige ikka vana McTavish kah üles.”

Geoffrey läks Mefistofelest ära tooma ja rakendas kitse väikese kaherattalise vankri ette, mille McTavish oli tema jaoks teinud. Geoffrey laadis mõned asjad vankrile, võttis ohjad kätte, laksutas keelt ja nad suundusid tallihoovist välja.

Kui kitse sõrad juba peenutsevalt sissesõiduteel klõpsusid, pomises McTavish endamisi: „Kuidas see poiss seda oskab? See põrguelukas peksab vaeseomaks kõik, kes siia tulevad. Aga Geoffreyt ta ei puutu.”

Kui Geoffrey oleks tagasi vaadanud, oleks ta näinud nuuksuva ema härdalt paluvat pilku, isa aga seisis sellisest vastuhakust jahmunult ikka veel nagu kivikuju. Tundus, et vennad tahaksid Geoffreyle järele minna, aga nad peatusid, kui nägid raevu isa silmis.

Ja nii asusid Geoffrey ja tema kits teele, uut elu otsima. Nojah, mõtles Geoffrey oma tulevikule vastu sõites, kui nad pöördusid esimese taha sissesõidutee paljudest käänakutest, mul pole ju kusagile minna.

Kuid tuul sosistas: „Lancre.”

*

Lancre’is ei olnud Vanaema Weatherwaxil olnud hea päev. Üks noor puuraidur oli kõrgemal Jääraharja mägedes endal jala peaaegu otsast löönud. Ja just täna oli kohalik Igor ära ega saanud teda kokku lappida. Kui Vanaema oma vana luualoguga puuraidurite laagrisse jõudis, nägi ta kohe, et noormees on veel hullemas seisus, kui ta oli arvanud. Ta oli pingutanud, et teha vaprat nägu semude ees, kes olid tema ümber kobaras ja üritasid tal tuju tõsta, kuid Vanaema nägi tema näol valu.

Kui ta vigastust uuris, hüüdis noormees ema.

„Sina, poiss,” nähvas Vanaema ja pööras läbitungiva pilgu puuraiduri semule, kes oli talle kõige lähemal. „Kas tead, kus selle poisi pere elab?” Ja kui poiss noogutas hirmunult – paistis, et teravatipuline nõiakübar ajas noormeestele korraga väga hirmu nahka –, jätkas Vanaema: „Mine siis. Jooksuga! Ütle tema emale, et ma toon ta poja koju ja ta peab kuuma vee ja puhta voodi valmis panema. Puhta, ära unusta!” Kui poiss minema lidus, põrnitses Vanaema teisi, kes nõutult sealsamas seisid. „Teie,” nähvas ta jälle, „ärge passige niisama! Tehke nendest toigastest kanderaam, et ma saaksin teie sõbra koju viia.”

Puuraiduri jalalaba rippus peaaegu ainult nahariba otsas ja saabas oli verd täis. Vanaema surus hambad kokku ning asus asja kallale, pannes mängu kõik oma oskused ja paljude aastate jooksul kogunenud teadmised, ta töötas vaikselt, ettevaatlikult, võttis valu ära ja tõmbas selle enda sisse, kuni saab selle välja lasta.

Puuraiduri nägu elavnes, tema silmad lõid särama ja ta hakkas nõiaga lobisema nagu vana sõbraga. Vanaema puhastas ja õmbles, seletas kogu aeg noormehele rõõmsalt ja rahulikult, mida ta teeb, ning andis talle lõpuks, nagu ta ise ütles, „natuke tinktuuri”. Kui teised puuraidurid tõid Vanaemale üsna kiiruga kokku klopsitud kanderaami ja leidsid, et nende sõber räägib Vanaemale unelevalt, kuidas tema juurde saab, tundus neile, et ta on peaaegu samasugune kui enne.

Puuraidurite eluasemed mägedes olid tihtipeale lihtsalt kuurid ja tuli välja, et see puuraidur – Jack Abbotti nimeline poiss – ja tema ema elasidki just ühes sellises. See oli väike vilets onn, mida hoidis koos pigem rääm kui miski muu, ja kui Vanaema Weatherwax jõudis onni ette, kanderaam rihmadega luua alla seotud, kortsutas ta kulmu ja mõistatas, kuidas nooruki haava saab sellistes tingimustes puhtana hoida. Ema jooksis välja poja juurde ja hakkas tema ümber sekeldama, see poiss aga, kes oli uudise toonud, aitas Vanaemal kanderaami sisse tassida ja tõsta Jacki õlekotile, millele tema ema oli kuhjanud tekke, et valmistada haigele sobilik voodi.

Vanaema Weatherwax ütles vigastatud poisile vaikselt: „Sina lama ja ära üles tõuse.” Ja ahastavale emale, kes murdis käsi ja pomises midagi maksmisest, ütles ta: „Maksta pole vaja, proua – nõiad raha ei võta –, aga ma tulen teda paari päeva pärast vaatama, ja kui ma ise ei saa tulla, kutsuge proua Ogg. Ma tean, millised poisid on, ja teie poeg tahab kindlasti võimalikult ruttu jalgele saada ja tegutsema hakata, aga pange mu sõnu tähele: praegu on tal vaja lamada.”

Poisi ema vaatas Vanaemale otsa ja ütles: „Suur tänu teile, proua… ee… noh, mul pole kunagi varem oln’d vaja nõida kutsuda ja mõned siinkandis räägivad, et nõiad teevad inetuid asju. Aga nüüd ma saan neile öelda, et mina pole küll midagi sellist näin’d.”

„Või et mõned räägivad?” kordas Vanaema, hoides end vaevaga tagasi. „Noh, mina tahaksin küll teha midagi inetut selle töödejuhatajaga, kes poistel silma peal ei hoidnud, ja vaadake, et ta ei käsiks teie poisil enne üles tõusta, kui mina seda luban. Kui ta käsib tal enneaegu üles tulla, öelge talle, et Vanaema Weatherwax võtab ta ette, sest ta pani need poisid tööle, kuigi nad ei tea veel, kuidas puu otsagi ronida. Mina olen juhtumisi hea nõid, aga kui ma peaks teada saama, et teie poiss on tööl, enne kui tema jalg on ära paranenud, tuleb arveteklaarimine.”

Juba Vanaema ära saates ütles poisi ema: „Ma palvetan teie eest Omi poole, proua Weatherwax.”

„Noh, siis andke mulle ka teada, mis ta ütleb,” heitis Vanaema. „Ja ma olen preili Weatherwax, tänan väga. Aga kui teil peaks olema vanu riideid, mis ma saaksin kaasa võtta, kui järgmine kord tulen… noh, sellest oleks tõesti abi. Ma tulen teid päevakese pärast vaatama, teid ja teie poissi. Ja pidage meeles, et haav peab olema puhas.”

Vanaema valge kass Kuule ootas teda, kui ta tagasi oma majakesse jõudis, ootasid ka mitu inimest, kes tahtsid ravijooke ja salve. Paar inimest tahtsid ka nõu, kuid üldiselt hoidusid inimesed Vanaema Weatherwaxilt midagi küsimast, sest tal oli kombeks jagada nõuandeid, ükskõik, kas neid taheti või mitte, näiteks selliseid tarkusi, et väikesele Johnile ei maksa anda isetehtud tinasõdureid enne, kui ta on nii vana, et teab, et neid ei maksa ninna toppida.

Vanaema sekeldas veel tunnikese, jagas inimestele üksteise järel ravimeid, ja alles tükk aega hiljem taipas ta, et kuigi kassile oli ta loomulikult süüa andnud, ei olnud ta ise koidust saati midagi söönud ega joonud. Niisiis soojendas ta natuke hautist – see polnud just pidusöök, aga kõhu sai täis.

Siis lamas Vanaema natuke aega voodis, kuigi päevasel ajal magamine oli selline asi, mida teevad ainult väga peened prouad, niisiis ei lubanud Vanaema Weatherwax endale isegi mitte tervet silmatäit und. Alati on ju veel keegi, kelle eest tuleb hoolitseda, ja töid, mida tuleb teha.

Siis ajas ta end üles ja kuigi aeg oli juba üsna hiline, läks ta välja ja puhastas kempsu ära. Ta küüris kempsu puhtaks. Küüris selle nii puhtaks, et võis augu põhjast oma peegelpilti vaadata…

Kuid mingil moel nägi peegelpilt virvendavalt veepinnalt ka teda ning Vanaema ohkas ja pomises: „Paganas… ja homme pidi veel tulema palju parem päev.”

1 Feegle’id uskusid viimase kui meheni, et ilmselt on nad surnud, sest maailm, kus nad praegu olid, oli nii vahva, tulvil nii paljusid võimalusi kaksamiseks ja kakeluseks ja juomiseks. See maa oli sobilik surnud kangelastele. [ ↵ ]

2 Mõnikord sõna otseses mõttes, kuna kelda sünnitab tavaliselt korraga umbes seitse pisikest Feegle’it. Jeannie tõi tütre ilmale juba esimese pesakonnaga. [ ↵ ]

3 Lord Swiveli isa enda meelest ei olnud see raha sugugi raisku läinud, ta nautis perekonna varanduse mahajoomist täiel rinnal. Vähemalt nautis ta seda niikaua, kuni jõi ühel päeval nii palju, et kukkus maha ja kohtus ettenähtust tubli mitu aastat varem härrasmehega, kelle luudel on liha selgelt liiga vähe, kuid kellel on silmatorkav aksessuaar vikati näol. [ ↵ ]

4 Ta teadis, et jumalad võivad teinekord esitada ebamugavaid palveid. Üks tema äripartner otsustas kunagi hakata kummardama krokodill-jumal Offlerit ja avastas siis, et peab hakkama pidama lindlat hambapuhastaja-lindudele, kes rahuldaksid jumala dentaalseid tujusid. [ ↵ ]

5 Väga õige, kuid paljud inimesed tulid Neli-iksilt, nagu on tihti Kohtadega, Millest Keegi Pole Kuulnud. Nad lihtsalt ei viitsinud pärast tagasi minna. [ ↵ ]

6 See tõestab, et raamatud võivad inimesele palju õpetada, kui mitte muud, siis anda hea nime saatanlikult nutika kitse jaoks. [ ↵ ]

7 Iga haritud poiss teadis legendi Pilotusest ja tema pojast Langasest, kes tahtsid linnu kombel lennata. Nad õmblesid sulgi ja ohakavilla kokku ja neil õnnestuski endale tiivad ehitada. Poiss isegi lendas natuke maad, kuid tema vanem ja tüsedam isa prantsatas alla. Selle loo moraal on: enne kui midagi teha, tuleb aru saada, mida sa teed. [ ↵ ]