Читать книгу Karjase kroon - Terry Pratchett - Страница 8

2. peatükk

Hääl pimeduses

Ilm on selge ja ilus, mõtles Vanaema Weatherwax, tegelikult ideaalne. Ta oli terve öö üleval olnud ning oma majakese alumise korruse tuba ja kööki koristanud, kuni kõik, mis sai särada, säraski – pliit oli läikima löödud, kaltsuvaip klopitud ja põrandakivid puhtaks küüritud.

Ta läks korgitseritaolisest keerdtrepist üles ja võttis järgmiseks ette magamistoa põranda. Ta oli sel aastal väga head seepi teinud^[1.], nii et varsti särasid veekann ja väike pesukauss voodi kõrval puhtusest. Nurkades elutsevatele ämblikele, kes olid arvanud, et tuba on viimsepäevani nende päralt, näidati ettevaatlikult akent, välja visati ka nende võrgud, kogu kupatus. Isegi voodimadrats paistis puhas ja terve. Iga natukese aja tagant ilmus välja Kuule, Vanaema kass, et vaadata, mis toimub, ja heitis tepitud lapitekile, mis oli juba nii kokku vajutatud, et nägi välja nagu tohutu kilpkonn, millele keegi on peale astunud.

Siis koristas Vanaema lihtsalt igaks juhuks veel kord kempsu. See töö ei ole kaunile päevale kohane, kuid sellistes asjades oli Esmeralda Weatherwax piinlikult hoolas ning kemps andis tema jõupingutustele järele ja tõepoolest säras. Lausa hämmastavalt.

Kass jälgis teda silmanähtava keskendumusega. Täna on teistsugune päev, tajus Kuule. Päev, millesarnast ta polnud veel kogenud. Päev, mis oli nii tegemist täis, nagu rohkem päevi enam ei tuleks, ja nüüd, kui majas oli kõik jonksus, läks Kuule Vanaema järel nõudepesuruumi.

Siin piisas ämbritäiest veest, mis oli võetud pumbakaevust. Vanaema naeratas. Nõudepesuruumis oli talle alati meeldinud. Siin lõhnas hästi tehtud kõva töö järele. Ka siin olid ämblikud, kellest enamik oli peidus riiulitel pudelite ja purkide taga, kuid Vanaema meelest ei läinud nõudepesuruumi ämblikud päris arvesse. Ela ise ja lase teistel elada.

Seejärel läks Vanaema välja, müüridega ümbritsetud latri juurde maja taga, et vaadata, kuidas kitsedel läheb. Mõtteline graafik teatas, et taas kord on kõik nii, nagu olema peab.

Rahulolevana või siis vähemalt nii rahulolevana, kui üks nõid saab üldse olla, läks Vanaema Weatherwax mesitarude juurde.

„Teie olete minu mesilased,” ütles ta. „Aitäh. Te olete andnud mulle aastate jooksul nii palju mett kui vaja, ja palun ärge pahandage, kui siia tuleb keegi uus. Ma loodan, et te annate talle sama palju mett. Ja nüüd, viimast korda, tantsin ma teiega.” Kuid mesilased sumisesid vaikselt ja tantsisid hoopis temale, lükkasid tema mõistuse õrnalt tarust välja. Ja Vanaema Weatherwax ütles: „Ma olin noorem, kui teiega viimati tantsisin. Nüüd aga olen ma vana. Mina enam ei tantsi.”

Kuule hoidis mesilastest eemale, kuid hiilis läbi aia, käis

Vanaema järel, kui ta sammus läbi ravimtaimede vahelt, puudutas möödudes mõnda oksakest või lehte, ja tundus, et terve aed vastas talle, taimed peaaegu noogutasid aupaklikult.

Kuule silmad tõmbusid pilukile, ta kõõritas taimi pilguga, mida oleks võinud nimetada kassilikuks halvakspanuks. Kõrvaltvaataja oleks võinud vanduda, et Vanaema ravimtaimedel on mõistus, sest nad liikusid sageli ka siis, kui tuult ei olnud. Vähemalt ühel juhul pöördusid nad Kuulet lausa vaatama, kui ta jahiretkel olles neist mööda hiilis. Kuulele meeldisid taimed, mis tegid seda, mida kästi, see tähendab, et olid suurema osa ajast lihtsalt liikumatud, nii et tema sai rahulikult magada.

Ravimtaimelapi kaugemas servas jõudis Vanaema õunapuu juurde, mille vanahärra Parson oli talle alles eelmisel aastal andnud, ta oli istutanud selle ligikaudu sinna, kus kõigil teistel oleks aeda ümbritsev tara – päris tara või müüri pole ühelgi nõial oma maja ümber vaja. Kes tahaks nõida pahandada? Vana kurja nõida, kes elab metsamajakeses? Mõnikord on rahvalugudest abi nõiale, kellel puuduvad, kui olla lõpuni aus, igasugused taraehitamiseks vajalikud oskused. Vanaema silmitses puuharudele ilmuvaid tillukesi õunu – need olid alles kasvama hakanud, aga, jah, aeg ei oota. Niisiis läks Vanaema tagasi oma majakese ukse juurde, tervitades möödaminnes iga juurt, vart ja vilja.