Elu varjatud rõõmud

Оглавление

Theodore Zeldin. Elu varjatud rõõmud

Eessõna

1. peatükk. Mis võiks olla meie aja suur seiklus?

2. peatükk. Mida tähendab raisatud elu?

3. peatükk. Kuidas kaovad inimestel illusioonid nende endi suhtes?

4. peatükk. Kas mässajaks olemisele on mingit alternatiivi?

5. peatükk. Mida oleks vaesel öelda rikkale?

6. peatükk. Mida oleks rikkal öelda vaesele?

7. peatükk. Kui palju on viise ennast tappa?

8. peatükk. Kas uskmatu on suuteline usklikku mõistma?

9. peatükk. Kuidas võiks muutuda religioon?

10. peatükk. Kuidas ületada eelarvamusi?

11. peatükk. Kuidas oleks veel võimalik tulevikust mõelda, ilma et püütaks seda ette kujutada või selle pärast muretseda?

12. peatükk. Kas naeruvääristamine on vägivallatu protesti kõige tõhusam vorm?

13. peatükk. Kuidas omandada huumorimeelt?

14. peatükk. Mis takistab inimest tema kodumaal end täielikult kodus tundmast?

15. peatükk. Kui paljusid riike on võimalik korraga armastada?

16. peatükk. Miks tunnevad nii paljud inimesed, et nad on alahinnatud, et neid ei armastata ning nad on üksnes pooleldi elus?

17. peatükk. Kuidas saaksid naine ja mees veel teineteisesse suhtuda?

18. peatükk. Mis võiks asendada hingesugulaste puudumist?

19. peatükk. Kas on võimalik veel mingit laadi seksuaalne revolutsioon?

20. peatükk. Millised eesmärgid peale eneseväljenduse võiksid kunstnikel veel olla?

21. peatükk. Kas võiks olla midagi huvitavamat kui juhiks saamine?

22. peatükk. Mis mõte on rängal töörügamisel?

23. peatükk. Kas on ka mõnusamaid viise elatise teenimiseks?

24. peatükk. Mida hotellis veel teha saab?

25. peatükk. Mida võiksid noored oma vanematelt veel küsida?

26. peatükk. Kas vananemise vältimiseks piisab, kui jäädakse hingelt nooreks?

27. peatükk. Mida tasub teada?

28. peatükk. Mis tähendab olla elus?

Отрывок из книги

Võidelge oma õiguste eest! Protestige! Ärge tehke välja teid ümbritsevatest õudustest, lahutage meelt, olge õnnelik! Teenige raha, rügage tööd, taotlege võimu! Varjake oma kortse! Kas need ja muud sedasorti vahendid on ainsaks relvaks, mille abil saame end kaitsta elu julmuste eest? Inimkond pole enam see, mis ta oli siis, mil need iidsed kaitsevõtted leiutati. Me teame rohkem kui eales varem, ja oleme elanud läbi rohkem pettumusi, kui mälu suudab meenutada. Oleme nüüd vabad ega sõltu enam ideaalide korrumpeerunud variantidest, mis kunagi näisid kiirgavat üksnes ilu ja lootust. Seetõttu olen ma asunud otsima teisi, varjatud, salajas hoitud või unustatud ideaale, lähenedes inimkogemuse ajaloole oma isiklikust vaatenurgast.

Kõik mu peatükid algavad küsimusega inimestelt, kes on pärit eri ajastutest ja tsivilisatsioonidest ning kes seisavad silmitsi ühega neist suurtest otsustustest, mis meil kõigil tuleb langetada, ja vastavad sellele looga oma isiklikust kogemusest. See juhib mind vestluseni, milles mina küsin, kas tänapäeval võiks leiduda ka teistsuguseid vastuseid; millised olid need võimalused, mis möödanikus puudusid, ja mis võimalused on tänapäevaks lisandunud. Selle raamatu tegelased pole sangarid, keda tasuks matkida. Ma valisin nad osaliselt sellepärast, et neist on järele jäänud eriti avameelseid ülestunnistusi, mis viitab sellele, et mõnikord on lihtsam hankida teavet surnute – kelle sügavamad saladused on paljastatud – kui elavate kohta, kes näevad kurja vaeva, et omi saladusi varjata; teisalt aga sellepärast, et nad innustasid mind oma ootamatute mõtetega sellest, mida võiksid inimesed üritada tulevikus. Nad on ajendanud mind otsima uusi suundi, et selgitada, mida elu võib sisaldada, ja saada teada, mis minul on kahe silma vahele jäänud, ning teha vahet sellel, mida inimesed endast tegelikult kujutavad – võrreldes siltidega, mis nad endale külge kleebivad. Ajalugu pole üksnes loend sellest, mis on juhtunud ja miks, vaid eeskätt väljakutse kujutlusvõime töölehakkamiseks.

.....

Ma ei soovi kulutada mulle elamiseks antud aega nagu segaduses turist, keda ümbritsevad võõrad, puhates eimillestki, pimeduses, et siis, kui puhkus lõpeb, seista järjekorda ja oodata järjekordset jäätiseportsu-suurust annust õnne. Ma tean väga hästi, et olen maitsnud liiga vähe toite, pidanud liiga vähe ameteid, uurinud liiga ebalevalt mind ümbritsevat teadmistemäge, armastanud liiga väheseid inimesi, tundnud liiga vähe rahvaid ja käinud liiga vähestes kohtades. Olen elanud ainult osaliselt ning mu ainus motivatsioon selle raamatu kirjutamiseks on see, et ma tahaksin selgemalt mõista, milline võiks olla täiuslik elu. Kas ma elan täiel rinnal või üksnes eksisteerin, kui teen aina ühtesid ja samu žeste, hingan sisse ja välja, järgin päevaplaani, mille teised on minu jaoks valmis kirjutanud, ja sõites iga päev oma büroosse ja tagasi koju? Või peaksin mingis mõttes uuesti iseendaks saama ja mitte teiste pilli järgi tantsima, mitte laskma neil minu meelt lahutada, vaid kirjutama ise laulu, mis innustaks teisi, mitte laskma end lõbustada, vaid olema ise muusa?

Selle asemel et otsida nišši, milles end turvaliselt tunda, selle asemel et piinata end küsimustega, milles seisneb minu tõeline kutsumus või anne, sean endale eesmärgiks saada aimu – kasvõi pisutki – sellest, mida oleks mul võimalik inimolendina kogeda. Seda, mida ma ei suuda kogeda isiklikult, tahaksin ette kujutada, saades tuttavaks nendega, kes on käinud seal, kus mina pole. Selle asemel et tarduda, kuna ma ei suuda otsustada kõikide minu ees avanevate valikute vahel, ning mitte jättes tähelepanuta seda, mis näib minu jaoks kauge või hoomamatu, sean endale eelduseks, et mulle pakuvad huvi kõikide kogemused. Kadunud hing on see, kelle jaoks teiste mõtted on mõistatus ning keda keegi ei kuula.

.....