Читать книгу Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga - Thilo Sarrazin - Страница 4

AJALOOLINE LÄBILÕIGE

Majandust ja ühiskonda paneb liikuma mõistatuslik mehhanism: ühelt poolt ei allu see jäikadele reeglitele, teisalt mõjutavad seda seaduspärasused, mis on osalt geograafiliselt ja ajalooliselt seotud teatud ühiskondadega, osalt aga tulenevad inimolemuse stabiilsetest elementidest.

Kui räägime ühiskonnast või proovime ühiskondlikke käitumisviise liigitada, siis tavaliselt teeme seda lähtuvalt kaudselt paika pandud normistikust, mille normatiivse ja ajaloolise olemuse kohta me vaid harva endale aru anname. Need sotsioloogilised, usulised ja majanduslikud raamtingimused on pidevas vastastik toimes ühiskonnas pikaajaliselt toimivate normide ja käitumisviisidega.

Arengupoliitiliste kavatsuste mitmekordne nurjumine on näidanud, et ühiskondi ja rahvamajandusi ei saa lihtsalt „teha“. Kesk-Aafrikas ja Lähis-Ida islamiriikides kulgeb majanduslik ja kultuuriline areng teistsuguselt kui Kaug-Idas. Kommunismi kütkes olnud Ida-Euroopa sattus teisele teele kui lääne turumajandusega riigid. Ka viimaste endi vahel oli ja on suuri erinevusi, ja mitte ainult riikide vahel, vaid ka riigisiseselt. Põhja-Itaalia toimib Lõuna-Itaaliast erinevalt. Švaabimaal on ikka rohkem masinaehitust ning ettevõtlusvaimu kui Uckermarkis – ning ka kõrgem elatustase. See heaolu on toonud kaasa rändevood ning viinud selleni, et Švaabimaal on inimestel kõrgem IQ kui Uckermarkis – kui uskuda Bundeswehr’i teste ajateenistusse kutsututele.7

Kuigi pole teaduslikult vettpidavat meetodit, mille järgi panna erineva arengu ning kultuuriga ühiskondi pingeritta8, kuid küllap on üsna lihtne jõuda üksmeeleni selles, et Saksamaal on olud üldiselt paremad kui Rumeenias, ja ka selles, et Rumeenias on elu ikka etem kui Sudaanis. Lisaks teame, et Sudaanis ei saa elu olla nii halb, et ta ei oleks ikkagi parem kui Somaalias.9

Kui eeldada, et inimesed vaatamata oma geneetilistele intelligentsus- ja temperamendierinevustele sünnivad põhimõtteliselt sarnaste eeldustega, siis ei ole institutsioonide ja süsteemide kujundamise võimalused piiritud. Edward O. Wilsonit uskudes võib lähtuda sellest, et bioloogiline evolutsioon on inimesele andnud teatavad kaasasündinud eeldused ja käitumisviisid, mis muutuvad vaid aegamööda edasise bioloogilise evolutsiooni käigus, aga ka, et selle inimloomusele bioloogia poolt seatud raamistiku piires on toimunud ja toimub ka edaspidi väga mitmekülgne kultuuriline evolutsioon.10 Inimese käitumist ja arengut saab seletada vaid neid mõlemat elementi arvesse võttes, sest inimühiskonnad ja inimene kui liik suunavad oma käekäiku eelkõige kultuurilise evolutsiooni kaudu.

Kui otsida kõikide, aegade algusest olemas olnud inimühiskonna vormide ühist nimetajat, satume inimajaloo järgmistele konstantidele:

– Alati leidus ühiskonnakorra vorme, mis ulatusid pelgalt peresidemetest kaugemale.

– Nendes vormides oli alati oma hierarhia.

– Selle hierarhia tähtsaks aluseks oli alati võimalus jõudu kasutada. Ta oli stabiilsem siis, kui tal oli usuline või materiaalne legitimeeritus, parem veel kui mõlemad.

Stabiilsed ühiskonnavormid ühendasid omavahel poliitikat, kultuuri ja majandust ning seda järgmiselt:

1. Poliitika: välisjulgeoleku korraldamine sõjalise jõuga ning sisemiste võimuvahekordade selgitamine kas jõu, traditsioonide või institutsiooniliste reeglitega; enamjaolt oli tegu nende elementide seguga.

2. Kultuur: võimu ja hierarhia legitimeerimine usulise pealiskonstruktsiooniga või üldtunnustatud väärtushinnangutega.

3. Majandus: legitimeerimine turvatunde tagamisega ja materiaalse omandi võimalustega.

Mida paremini olid need valdkonnad korraldatud ja omavahel seotud, seda stabiilsem oli ühiskond ja selle riiklik kord ning seda paremini pidas ta vastu siserahutustele ja välistele vapustustele. Selle kohta mõned näited:

Egiptus

Selle üle 3000 aasta vältava kõrgkultuuri jõukus kasvas välja Niiluse oru kunstlikust niisutamisest, mille väljaarenemisega tekkis mitmekülgne riigikord. Välisjulgeolekut oli lihtne tagada, kuna riik oli kõikjal kõrbest ümbritsetud. Sisemised võimuvahekorrad lahendati vaaraode hierarhilise diktatuuriga. Legitiimsus oli tagatud sellega, et ilmalik ja usuline võim olid ühes. Vaarao oli korraga nii päikesekuningas kui ka taevaste jõudude kõrgeim vahendaja. Egiptuse kunstliku niisutamisega kõrgele arenenud põllumajandus tagas võrreldes ümbritsevate rändrahvastega enneolematult kõrge elatustaseme ning lõi eeldused aastatuhandeid väldanud stabiilsusele, mis elas üle võõrrahvaste rünnakud, sõjalised kaotused ning sisemised vapustused.

Rooma riik

Rooma riigi tekkele ning kauaaegsele stabiilsusele lõi aluse Rooma sõjanduse struktuurne ülemvõim. Tänu sellele suutis Rooma riik 700 aastat kasvada ning seejärel püsida 400 aastat oma suurimates piirides.

Rooma sõjandus tähendas tugevaid institutsioone. Linnriigist sündinud Rooma Vabariik leidis alati võimaluse luua riiki kandnud kõrgklassi perekondade vahel võimu tasakaalu ning jagada täitevvõimu vaid piiratud ajaks. Samas lõi ühiskondlike suhete seadustamine turvatunnet ning vallandas arengu, mis on meie täielikult välja kujunenud turumajandusega üpris sarnane. Sisemist võimumonopoli jõustati küll jõhkralt, aga roomlased jätsid allaheidetutele alles nende kultuuri, tõid neile Rooma õiguse ja hästi arenenud taristu ning kaasasid nad ühise, Pax Romana’ga kindlustatud majanduspiirkonna arengusse.

Kuid mida suuremaks Rooma riik kasvas, seda väiksemaks jäi algse linnriigi institutsioonide teovõime. Kui lisaks sellele muutus riik laienemisest tingitult järjest vähem ülevaatlikuks ning Rooma aadli mõju kahanes, sündis üleminekuga (Püha Rooma) keisririigile 400 aastaks otstarbekohane riigikord, mis ühendas endas Rooma demokraatlikku ning ida valitsemisvorme. Tänu Caesarile ja Augustusele läks roomlastel korda saavutada sujuv üleminek keisririigile, mida toetas veel Rooma tsiviilõiguse suuremeelne tagamine. Mida rohkem Rooma Vabariigi legitiimsus kahanes, seda enam arenes uue legitimeerimisalusena välja Püha Rooma riik. Sellesse alusesse kaasati ristiusk, mis leidis tunnustust 313. aastal Konstantin Suure sallivusediktiga ning sai hiljem riigiusundiks.

Süsteem oli niisiis piisavalt paindlik, et saavutada isegi riigiusundi vahetus. Sajandeid oli ta ka nii paindlik, et mitte ainult oma välispiire ähvardavaid hõime sõjaliselt ohjes hoida, vaid neid ka kultuuriliselt ja tsivilisatsiooniliselt integreerida. Nii näiteks oskasid roomlased ära kasutada germaanlaste sõjalist tublidust, määrates neid alates 3. sajandist üha rohkem Rooma leegionide sõduriteks ja ohvitserideks.

Rooma riigi kokkuvarisemine ei alanud mitte seest, vaid sai tõuke väljast, mida, tõsi küll, toetasid sisetendentsid – eelkõige kunagiste kõrgkihtide allakäik ja sündivuse vähenemine. Lääne-Rooma riik kaotas oma sõjalise ülemvõimu massilise rahvasterände tuultes (476. aastal kukutati viimane Lääne-Rooma keiser Romulus Augustulus). Ida-Rooma riik aga langes oriendi sajandeid väldanud islamiseerimise ohvriks ning leidis oma formaalse lõpu alles tuhat aastat hiljem, kui türklased vallutasid 1453. aastal Konstantinoopoli.

Euroopa keskaeg

Lääne-Rooma riigi langemine tähendas tsivilisatsiooni mõttes suurt tagasiminekut, mis õnnestus tasa teha alles 700 aastat hiljem, kõrgkeskajal. See tuli kasuks toona veel noorele kristlusele, mille atraktiivsus sai sedasi kasvada. Euroopa uued valitsejad, peamiselt germaani hõimude piirkondlikud pealikud, astusid oma legitiimsuse hoidmiseks agaralt ristiusku, sest kuni keskaja lõpuni toitus ilmalik võim usulisest. Enamiku jaoks olid need omavahel lahutamatult seotud.

Sajandeid pärast rahvasterännet kestnud tsivilisatsiooni üldine vähikäik muutis ka riikluse olemust. Riiklike institutsioonide asemele asus germaanlaste lojaalsuskohustus oma sõjaliste juhtide ees, mis leidis oma väljendusvormi läänisüsteemis. Läänihärrad said ilmalikku võimu vasallidele anda või neilt seda ära võtta. Läänisüsteemis segunes germaani lojaalsuskohustus Rooma riiklusega ning kristlusest tuleneva legitimeeritusega. Üleminek kristlikule legitimeerimisalusele toimus sümboolselt Karl Suure kroonimisel paavst Leo III poolt 800. aastal Roomas. Sellega oli kogu keskaegse valitsemise legitimatsioon seotud jumalaga või selle maapealse esindaja, paavstiga, ning ilmalik võim lahutamatult seotud jumalikuga. Investituuritülis võitlesid paavst ja keiser selle süsteemi üle võimupoliitilise kontrolli saamise eest. Keiser Heinrich IV Canossa käiguga 1077. aastal lõppes see tüli Gregorius VII, seega paavsti kasuks: ilmalik võim jäi ka edaspidi põhimõtteliselt alluma vaimulikule, aga tema legitiimsus tulenes kristlusest.

Hüpe uusaega

Kristliku ja ilmaliku valitsemise kombinatsioon vähenenud riikluse juures avas palju uusi võimalusi erinevaks piirkondlikuks ja tsivilisatsiooniliseks arenguks. Sellesse ajastusse jäävad otsustavad edusammud ja leiutised:

– raudadra ning rangide ülevõtmine Hiinast 1000. aasta paiku;

– kolmeväljasüsteemi rakendamine 1100. aasta paiku;

– kompassi leiutamine 12. sajandil;

– mehaanilise kella leiutamine 13. sajandil;

– püssirohu kasutuselevõtt ning tulirelvade leiutamine 14. sajandil;

– trükikunsti leiutamine 15. sajandil;

– Koperniku avastus 1543. aastal, et planeedid tiirlevad ümber päikese (millele järgnes loobumine geotsentrilisest maailmapildist).

Aastate 1000–1500 vaheline areng on näide ilma eeldusteta tegelikkusele suunatud mõtteviisist, mille juured on tänini mõistatuseks. Keskajal, mil Rooma riigi majanduslikku taset ei suudetud kaua saavutada ligilähedaseltki, pandi lõpuks tehniline ja teaduslik alus uusaja plahvatuslikule arengule.11

Reformatsioon, valgustusaeg ja absolutism

Uue maailma avastamine, Hispaania ja Portugali meresõitjate ümbermaailmareisid ning reformatsiooni mõjud kiirendasid muutusi.Kaubateed muutusid; Uue maailma kuld ja hõbe andsid kaubavahetusele ja tootmisele võimsa rahalise impulsi. Kuid eelkõige juhatas reformatsioon sisse mõtlemise emantsipeerumise usulisest ja riiklikust eestkostest. Suhe jumalaga muutus isiklikuks ja seega abstraktseks ning kadus põhimõtteliselt kiriku ja riigi pädevusest.

Reformatsioon lõi vaimsed eeldused valgustusfilosoofiale ja seeläbi ka maailma ilmalikustumisele. Valgustusaeg aga võttis pärilikult poliitiliselt võimult legitiimsuse. Kui pärilik monarhia omandas 17. ja 18. sajandi absolutismiga oma puhtaima vormi, sattus tema usuline ja filosoofiline põhjendus üha suurema küsimärgi alla: kui igal inimesel saab jumalaga olla vahetu suhe, siis milleks talle veel sundliikmesus riigikirikus ning pärilikkuse alusel tema üle tõstetud valitseja?

Jumalaarmu filosoofia, absolutistliku valitseja legitimatsioon, mis tulenes otse jumalik-kristlikust maailmapildist, ei pidanud sellele survele vastu isegi 150 aastat.Alates 17. sajandist õõnestasid seda filosoofiliselt Hobbes, Hume, Voltaire, Rousseau ja teised, nagu lõpuks ka Kant. Nii tekkis Euroopas allesjäänud monarhidel legitimatsiooniprobleem, mis 1649. aastal maksis Inglismaal kuningas Charles I-le pea – pärast kodusõda Oliver Cromwelli juhitud parlamendiga. Seejärel kuulutas Ameerika oma 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooniga esmakordselt radikaalselt, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena ning kõigil on ühesugune õigus õnne poole püüelda. Sellest perspektiivist vaadatuna oli demokraatlik valitsemisvorm ainus legitiimne. Konfessioonid ning usulised tõekspidamised võisid põhjendada individuaalset käitumist, mitte aga riigi legitiimsust. Prantsuse revolutsioon pani sellesama mõned aastad hiljem verisemasse, uhkemasse ja keerulisemasse konteksti.

Õhtumaa riigi legitiimsuselt oli sellega lõplikult usuline jalgealune ära tõmmatud ja selle asemele asusid üldtunnustatult siduvad inimõigused, mille esimene poliitiline näide on Ameerika 1791. aasta põhiseaduse kümme esimest parandust, mis moodustavad õiguste deklaratsiooni (Bill of Rights). Riigi legitimatsiooni vabastamisega jumalast olid loodud nii filosoofilised kui ka tegelikud eeldused poliitiliseks ja ühiskondlikuks arenguks, mis hakkas kulgema teisel pool kristlikku maailmavaadet, isiklikke inimõigusi ja õhtumaist demokraatiat. Selle kohta tõi 20. sajand rikkalikult näiteid. Kõige perverssemad neist olid natsionaalsotsialism ning Stalini diktatuur. Nad said nii atraktiivseks muu hulgas ka sellepärast, et nad võtsid nii emotsionaalsel kui ka narratiivsel tasemel üle aastatuhandete vanused rahvuslikud ja usulised traditsioonid, nii et diktaatorist sai peaaegu et imeväega pühak (valitsejatüübid Max Weberi järgi). See komme on maailmas endiselt moes, kui mõelda Kim Il-sŏngile Koreas, Nazarbajevile Kasahstanis või siis 1980. aastate Bokassale Kesk-Aafrika Vabariigis või Lõuna-Ameerikas pidevalt vahetuvatele caudillo’dele.12

Niipalju siis ajaloost.

Kui analüüsida riigi ja ühiskonna stabiilsuse eeltingimusi ning legitimatsiooni aluseid, siis kooruvad edukate riigimudelite puhul välja kolm olulist tunnust:

– Nad tagavad teatud määral sise- ja välisjulgeoleku.

– Nende legitimatsioon baseerub indiviidist eraldi – olgu selleks usk, rahvavõim või mõni usu aseainena toimiv ideoloogia.

– Nende majanduslik ja materiaalne edu sõltub sellest, kui palju ruumi jätavad nad indiviidi tegutsemistahtele.

See kõik ei seleta aga seda, miks tsivilisatsioonide ja kultuuride korduv tõus ja langus katkes just nimelt kesk- ja uusaegse Euroopa aeglase tehnilise arengu ning majandusliku stagnatsiooni ajal, mis jõudis lõpuks tehnilise ja majandusliku arengu kiirenemiseni. Seevastu Hiina, mis oli keskaja lõpuks Euroopast tehnika ja tsivilisatsiooni arengu osas kaugel ees, sattus sügavasse seisakusse.

Euroopast alanud teaduse ja tehnika hoogsa arenguga kaasnes ka viimaste aastasadade rahvastiku plahvatusliku kasv: 1000. aasta paiku elas maailmas umbes 300 miljonit inimest ehk mitte rohkem kui Kristuse sündimise ajal. 1500. aasta paiku elas Maal 500 miljonit ning 1800. aastal juba miljard inimest, 1930. aastal 2 miljardit ning praegu 7 miljardit ning kui see samal moel jätkub, saavutab ÜRO hinnangul maailma rahvastikuarv 2050. aastaks enam kui 9 miljardiga oma lae. Sellega seoses tekib kaks küsimust:

– Kas Maa suudab puhtfüüsiliselt pika aja jooksul nii palju inimesi ära toita ja katta?

– Kas nii palju inimesi saab elada samasuguses heaolus nagu lääne tööstusriikides ilma loodusvarasid kurnamata?

Mõlemad küsimused jäävad käesolevas raamatus vastamata. Ainuüksi arvamused selle kohta, kas maailma kliima muutumist ongi üldse enam võimalik peatada või on point of no return juba ületatud, on väga vastakad ning nende käsitlemine selles raamatus võimalik ei ole.13 Küll aga tuleb käsitlemisele küsimus, mis kliimakatastroofi ning maailma rahvastiku plahvatusliku kasvu valguses on tähtsusetu, kuid Saksamaa jaoks määrava tähtsusega: kas meil õnnestub Saksamaal kestvalt mobiliseerida piisavalt intelligentsi, töökust ja pealehakkamist (uus-saksa keeles Human Resources), et saavutatud taset hoida, seda rahvusvahelises konkurentsis kaitsta ning edasi arendada?

Tuleb kontrollida, kas need sotsiaalsed raamtingimused, mille me oleme endale saavutatud heaolu põhjal loonud, ei hakka seda heaolu ähvardama, kuna seda erilist mõttelaadi ja võimekust, mis Euroopa (ideaaljuhul koos Põhja-Ameerikaga) arenguhüppe põhjustas, mõjutavad nüüd omakorda heaolu ja sotsiaalriigiga tekkinud raamtingimused.

Kõik maailma riigid ja rahvad on küll geneetiliselt väga sarnased, kuid nende tõestatud erinevused14 on palju väiksemad kui riikide, ühiskondade ja rahvamajanduste arengus. Kuid rahvaste ja ühiskondade vaimulaadid on väga erinevad. See ei puuduta ainult usulisi jms seoseid. See puudutab inimese sisemist ja välist normatiivset suunamist, lojaalsusstruktuure, ühiskondliku hierarhia mõõdupuid, aga ka töökuse, algatusvõime ja materiaalsuse ajendeid.15

Sellised vaimulaadid ja traditsioonid on – selles laias raamistikus, mida inimese geneetiline programmeeritus võimaldab – ise ajaloo viljad. Nad on sündinud raamtingimustest ja muutuvad, kui need muutuvad – isegi kui väga aeglaselt ning üle sajandite.16 Sellised muutused on vaevu juhitavad. Neid ka planeeritakse harva. Seda võimsamad võivad nad olla, kui nad tekivad hooga ning toovad endaga kaasa hulga seonduvaid muutusi.

Inimajaloos arenevad raamtingimuste ja vaimulaadide vastastikmõjud väga aeglaselt ja ilma selge suunata. Aga leiutistega, mis on kindlalt vastava ühiskonna kultuuriteadvusse kinnistunud, tekkis uus arengusuund, mis muutis ühiskonda püsivalt. Aastatuhandete vältel muutus see areng dünaamilisemaks. Euroopas langesid lõpuks kokku vaimu vabanemine ususunnist, uudishimulik-objektiivne pilk loodusele ja kosmosele, kodanikuvabaduste areng, vaba turu süstemaatiline laiendamine ning tehnikaleiutiste arvu plahvatuslik kasv.

Seda dünaamikat ja selle põhjuseid ei hakka ma siin üksipulgi lahti harutama.17Aga selle tagajärjed on näha. Raamtingimuste muutumine võttis hoogu keskajast kuni 18. sajandini ja vallandas Euroopas ja Põhja-Ameerikas pretsedenditu rahvastikukasvu, mis laienes alates 18. sajandi keskpaigast kõigile Euroopa riikide poolt koloniseeritud või jõuga hõlvatud piirkondadele. Mõned piirkonnad ja riigid võtsid lääne tehnika ja turukorralduse kiiresti vastu ja arenesid kiiresti Euroopaga võrdväärseteks konkurentideks (Jaapan). Teistel läks kaua, et kohandada oma traditsioonilised struktuurid nii kaugele, et muuta võimalikuks laiapõhjaline industrialiseerumine (India). Ja ülejäänud vegeteerivad suhtelises alaarengus kuni nuririikideni välja.

Euroopast alanud tehniline revolutsioon andis Vanale maailmale ja sellega koos Põhja-Ameerikale suure arengueelise koos vastava edumaaga reaalpalkades. Kuid paljud maailma riigid Hiinaga eesotsas kahandavad seda. See paneb palgataseme surve alla eelkõige tööstusriikides, kus puudub tehnika areng, mis looks uusi konkurentsieeliseid, ja see paneb võib-olla küsimärgi alla kogu varaindustriaalsete riikide eluviisi.18 Teadmiste üha kiirem levik, infotehnoloogia areng ning üha langevad vahendus- ja transpordikulud viivad selleni, et kõrgtehnoloogilisi tooteid valmistatakse üha harvemini traditsioonilistes tööstusriikides ja üha sagedamini kvalifitseeritud, kuid odava tööjõuga riikides.

Teadmiste, tehnika ja tööstuslike tootmisvormide levik üle maailma vastab turumajanduse loogikale ning toetab inimkonna kui terviku arengut. Aga nagu näha, ei oska riigid industrialiseerumisest ja tehnika arengust tulenevaid võimalusi ühtmoodi ära kasutada. Sellega jõuame tagasi keeruka vastastikmõju juurde, mis on institutsiooniliste ja ühiskondlike raamtingimuste vahel, mis ühelt poolt mõjutavad vaimulaade, kuid on teisalt ka nende tagajärg ja väljendus. Neil põhjustel on maailm arvatavasti ka 50 või 100 aasta pärast piirkonniti väga erinevalt arenenud. Teisalt kaovad aja jooksul need suhtelised eelised, mis traditsioonilistel tööstusriikidel olid kapitali parema kättesaadavuse, parema hariduse ning tehnika kiirema arengu tõttu.

Ühiskond on ise enda objekt ja saab raamtingimustega, mida ta endale ise seab, oma kuju muuta. Poleks see nii, oleksid kõik inimühiskonnad samal arengutasemel, nagu kõik need šimpansihõimud Aafrika võsas. Kõik uuringud näitavad, et rahvamajandused, ühiskonnad ja riigid on seda edukamad, mida töökam, haritum, ettevõtlikum ja intelligentsem on nende elanikkond. Saksamaa on eduredelil alati olnud üsna kõrgel pulgal. Paljud märgid viitavad aga sellele, et tee viib alla. Kas see nii on, milles see väljendub ning kas ja kuidas sellele vastu seista, sellest käesolev raamat räägibki.