Читать книгу Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga - Thilo Sarrazin - Страница 6

OLUKORRA ANALÜÜS

Saksamaa arenguprognoosid ei rõõmusta, sest need näitavad üheselt, et heaolu kasvutrend on lõppenud ning vastuolud, mis tulenevad ühelt poolt pensioniealiste arvu suurenemisest ning teisalt töötava elanikkonna vähenemisest, muutuvad aina suuremaks. Sellegipoolest eeldatakse, et tootlikkus kasvab aastas ühe protsendi võrra, mis tähendab, et 2050. aastaks võib SKP töötaja kohta tõusta 58 % ning elaniku kohta 36 %. Kuid kindel see mingil juhul ei ole. Isegi kui me jätame kliimamuutusega seonduvad ebamäärasused kõrvale, ei tea me, milliseks kujunevad tulevikus kaubavahetusolud või toormehinnad. Me ei tea ka seda, kus on Saksa tööstus rahvusvahelises võrdluses 30 aasta pärast.

ME VANANEME JA VÄHENEME

Saksamaa võib olla uhke oma kvalifitseeritud ja töökale tööjõule, ettevõtlusvaimule, toodete tehnilisele edemusele ning liidripositsioonile teaduses ja tehnikas. Võib jääda lahtiseks, kuivõrd me puhkame siin minevikuloorberitel või oleme langenud soovmõtlemise ohvriks. Isegi kui võib öelda, et me oleme head ja nii ka jääb, läheb ikka raskemaks, sest ka teised muutuvad paremaks ja eelkõige tuleb neid juurde. Need probleemid on meil ühised terve läänemaailmaga, aga nii väikest, kahaneva ja vananeva rahvastikuga riiki nagu Saksamaa tabab see areng eriti rängalt.

Lõppude lõpuks seisneb meie konkurentsieelis eelkõige meie inimeste haridustasemes, ideedes, oskustes, töökuses ning motiveerituses. Me peame ju kogu aeg turule tooma uusi tooteid ja teenuseid ning need peavad konkurentsivõimelised olema mitte ainult palgakulude mõttes, sest suurte palgakuludega toodete valmistamisest oleme juba valdavalt loobunud.

Toimiv tööjaotusega rahvamajandus on keeruline masinavärk. See vajab lihtsaid teenuseid ja kvalifitseeritud oskustööjõudu, korralikku õigus- ja haldussüsteemi ning häid õpetajaid sama palju kui matemaatikuid, insenere, loodusteadlasi ja tehnikuid. Kuid vaid viimased moodustavad rühma, mis on tehnika arengu tegelik mootor, määrab ära tehnilise innovatsiooni suuna ja mahu ning annab tõuke uute või paremate toodete ja menetluste arendamiseks.

Aastatel 1993–2007 tõusis Saksa kõrgkoolides rakendusteaduste erialadel (matemaatika, informaatika, loodusteadus, tehnika) lõpetanute arv 69 000-lt 76 000-le.32 OECD riikide võrdluses lõpetas 2006. aasta lennust keskmiselt 7,8 % rakendusteaduste eriala; Saksamaa ja USA jäid sellele oma vastavalt 5,8 ja 5,5 %-ga selgelt alla, samas kui Rootsi oma 10,9 %-ga, Jaapan 9,5 %-ga ning Suurbritannia 9,0 %-ga seda märgatavalt ületasid.33 Isegi kui rakendusteaduste erialade lõpetajate osatähtsus tulevikus juhuslikult tõuseb, ei pruugi see tulevaste lendude demograafilist kadu arvestades veel absoluutkasvu tähendada. Kuna Kaug-Idast tuleb rakendusteaduste erialade lõpetajaid kõvasti juurde, väheneb märgatavalt sakslaste osatähtsus nende hulgas ning sellega ka Saksamaa tähtsus innovatsioonimaastikul.

Maailma mastaabis silma paista on veel eriti keeruline. Briti kõrgharidusteemaline ajakiri Times Higher Education avaldab regulaarselt maailma parimate ülikoolide edetabeleid. Esimese 30 hulgas on 14 ülikooli USA-st, seitse Suurbritanniast ning üks Hiinast. Parim Saksa kõrgkool on Müncheni Tehnikaülikool, kes on tabelis alles 55. kohal.34 Sedalaadi edetabelid on alati küsitava väärtusega, kuid annavad siiski suhtelise tähendusega signaali. Igal juhul on ammu möödas kuldsed kahekümnendad, mil ligi pool maailma teadusväljaannetest ilmus saksa keeles. Täna on meil terve meri Saksamaalt pärit teadustöid, mis on sageli nii viletsas inglise keeles, et nutt tuleb peale – tõsi küll, ka saksa keeles poleks nad eriti vaimukamad või suurema kirjandusliku kvaliteediga.

Teaduslik-tehnilise intelligentsi kvantitatiivse potentsiaali pidev vähenemine jätkub ka edaspidi. Et Saksamaal vähenes sündimus aastatel 1965–2009 poole võrra ning 2050. aastaks veel poole võrra, tähendab see, et võrreldes 1965. aastaga on Saksamaal andekaid inimesi praegu veel vaid pool ning kahe põlvkonna pärast demograafilistel põhjustel vaid veerand. Loomulikult väheneb samavõrd ka andetute arv, kuid neist pole majanduslike ja ühiskondlike kitsaskohtade vältimisel nagunii abi. Ja lõppude lõpuks ei ole rahvastiku arv ise ka mingi argument: 1800. aastal elas USA-s 5,5 miljonit, Inglismaal 9 miljonit, Saksamaal 23 miljonit, Prantsusmaal 28 miljonit ja Hiinas 400 miljonit inimest. Rahvastikutiheduse poolest on Saksamaa ka 2050. aastal veel kolm korda tihedamalt asustatud kui 1800. aastal.

2050. aastaks väheneb Saksamaa elanikkond 10 %, töötav elanikkond lausa ligi 30 % ning töötavate 20- kuni 50-aastaste arv veelgi rohkem, nimelt ligi 40 %. Samas kasvab pensioniealiste arv ligi 50 %. Aga on ikka vahet, kas ühe pensionäri kohta tuleb kaks töötajat, nagu praegu, või on see suhtarv 1: 1, mis juhtub 2050. aastal.

Töötava elanikkonna materiaalsele ohvrimeelsusele, aga ka töövõimele hakatakse tulevikus esitama hoopis teistsuguseid nõudmisi kui täna. Neid kõrgemaid nõudmisi hakatakse esitama inimestele, kes on keskmiselt palju vanemad: täna moodustavad üle 50-aastased töötavast elanikkonnast 25 %, 2050. aastal on neid aga 35 %. Töötavate inseneride hulgas on üle 50-aastaseid juba praegu rohkem kui kuni 35-aastaseid.35 See on tervitatav ühel põhjusel: noorusekultusel tööturul tulevikku ei ole. Aastakümneid oli selles valdkonnas probleemide lahendamisel tavaks kasutada ennetähtaegsele vanaduspensionile saatmist. 2006. aastal ei olnud sotsiaalkindlustatud töötajatega ettevõtetest 40 %-l mitte ühtegi üle 49-aastast töötajat.36Saksamaal töötab 55-kuni 65-aastastest meestest vaid 56 %, naistest isegi ainult 40 %.37 See peab muutuma ja muutubki (mida on ka 2. peatükis esitatud prognoosis eeldatud).

Nüüdisaegsed uuringud näitavad, et sellised tähtsad omadused, nagu hoolikus, usaldusväärsus, vastutustunne säilivad kuni kõrge vanuseni, samas kui muud omadused, nagu kiirus, reageerimis- ja kombineerimisvõime ning mitmed fluiidse intelligentsuse vormid vananedes kahanevad. Terve inimese puhul toimub see aeglasemalt kui sageli arvatakse ning järjekindluse ja harjutamisega saab seda protsessi veelgi aeglustada. Märkimisväärselt langeb inimese võimekus alles alates 70. eluaastast.38

Keha vananeb kahjuks kiiremini kui vaim. Inimeste luustik ning meeleelundid on fülogeneetiliselt võttes kohanenud tema kunagise küti ja korilase eluviisiga. Seepärast vajavad paljud 40-ndate keskel prille, 50-ndate keskel uut puusaliigest ja 60-ndate keskel kuuldeaparaati. Rasket füüsilist tööd ei suuda enamik inimesi peale 50. eluaastat enam teha, aga siis on halduslikumat või vaimsemat laadi tööks ümber õppida juba hilja.

Sageli ei ole peamiselt füüsilist tööd tegevatel inimestel eeldusi vaimset või halduslikku laadi töödeks ning ammugi mitte ümberõppeks kõrges eas, sest nagu hariduspoliitikud öelda tavatsevad, on nad „pigem andekad käelistes tegevustes“. Gaussi jaotuse kohaselt moodustavad nad elanikkonnast umbes neljandiku. Selle neljandiku jaoks on töökohti vähemaks jäänud juba töö automatiseerimise tõttu. 1960. aastal tegeles Hamburgi sadamas laevade lastimise ja lossimisega 14 000 inimest, praegu vaid 2400. Samal ajal kasvas sadama käive 31 miljonilt tonnilt 110 miljonini.39 Üks kahveltõstuk teeb ära umbes 100 sadamatöölise töö. Moodsas laos aga töötavad täisautomaatsed kahveltõstukid, mille jaoks ei ole isegi juhti vaja. Sellise laohoone juhtimispuldi taga istuval inimesel peavad olemas olema pigem ajud kui lihased ning kindlasti ei sobi sinna põhikooli lõpetanu, kel on raskusi isegi tavalise liitmise ja lahutamisega.

Tulevikus jääb tööturg selle alumise neljandiku jaoks üha väiksemaks, sest isegi meistritöödel, kuhu sellised inimesed võisid varem sattuda, eeldatakse juba palju enamat kui neil pakkuda on. Seega saab kvalifitseeritud oskustööliste vähesest järelkasvust tõsine probleem: andekad tõmmatakse üha sagedamini ära kõrghariduse radadele, keskmiselt andekaid jääb demograafia tõttu järjest vähemaks ning väheandekate rakendamine on juba nende puuduvate eelduste tõttu vaid piiratult võimalik.