Читать книгу Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga - Thilo Sarrazin - Страница 5

REAALSUS JA SOOVUNELMAD

Tänu inimese leidlikkusele on ümberjagatava maht aja jooksul üha kasvanud. Kasvas inimeste arv, aga veel kiiremini kasvas mõlemal viimasel sajandil keskmine ümberjagatav SKP. Vahepeal on aga see kasv saavutanud oma piiri.

Kui riigil ei ole enam kasutatavaid maavarasid või ta sõltub suurel määral teiste riikide kapitaliülekannetest, määravad tema tootmisvõimalused ära seni kogutud kapital, töövõimelise elanikkonna suurus ja kvaliteet ning tootlikkuse edasine areng. Meie jaoks tähendab see, et kui Saksamaal ka edaspidi pidevalt investeeritakse, siis kapitali taha edasine majandusareng pidama ei jää. Pigem peaks muret tundma töövõimelise elanikkonna arvu ja kvaliteedi pärast. Selle suuruse määrab ära demograafiline areng, sisseränne ning töötava elanikkonna osatähtsus, kvaliteedi aga rahvastiku sotsialiseeritus, haridustase, vanuseline jaotus ning sisserände olemasolu korral ka sisserännanute sotsialiseeritus ja haridustase. Siin võib mõelda mitmesugustele arengusuundadele, kuid seni, kui ei toimu just midagi erakordset, ei ole sündimuse ja sellega seoses elanikkonna arengus muutustes mõtet trendimuutusi kahtlustada.

Järgnevate tähelepanekute aluseks oleva mudelarvutuse puhul on eelduseks võetud keskmine sündimuskordaja 1,4 ning rändesaldo (sisse- ja väljarände vahe) umbes 50 000 inimest aastas. Tootlikkuse kasv töötunnis on viimastel kümnenditel pidevalt vähenenud. Eelduste kohaselt jääb see näitaja püsima 1 % juures aastas. Nende eelduste põhjal saame 2050. aastaks sellise prognoosi:

– Majanduskasv peatub 2020. aastaks ning hakkab seejärel arenema aeglustumise suunas, kuna tootlikkuse kasv ning töötava elanikkonna vähenemine hakkavad üksteist vastastikku kompenseerima (tabel D lk 386).

– Võrreldes töötava elanikkonna arvuga kahekordistub üle 65-aastaste arv: kui 2005. aastal tuli ühe töötaja kohta 0,46 üle 65-aastast inimest, siis 2050. aastaks on iga töötaja kohta üks pensionär (tabel F lk 386).

– Kuna rahvastiku arv langeb, jätkub SKP kasv. Pensionärid aga saavad sellest osa vaid siis, kui pensionikulude osa SKP-s kahekordistub. Pensionikulude külmutamine praegusel tasemel tähendaks seda, et kui praegu on nende osa rahvatulus 16,5 %, siis 2050. aastal 25,6 % (tabel F lk 386).

Elanikkonna vananemisest tingitud kulud kasvavad kiiremini kui vähenevad töötute ja laste arvu kahanemisest tingitud kulud: Euroopa Komisjoni arvutuste kohaselt kasvavad elanikkonna vananemisega seotud kulutused pensionile, tervishoiule ja hooldeteenustele 2060. aastaks 5,5–10 % SKP-st, samas kui haridusele ja tööpuuduse leevendamiseks tehtavad kulutused vähenevad vaid 0,7 %.20 Olukordoleks oluliselt parem vaid selgelt suurema arvu töötajate korral.21Kuid sellega arvestada ei saa. Ka SLV Tööturuameti töö- ja tööturu-uuringute instituut jõuab oma prognoosides töötava elanikkonna arvu arengu kohta võrreldavate tulemusteni.22 Sellest johtub, et majanduse kui terviku seisukohalt ei saa me tuleviku ressursijaotuse ja finantsprobleeme lahendada mitte kasvu, vaid veel ainult ümberjaotamisega.

Kes selle järeldusega nõus on, võib jätkata lugemist 3. peatükiga. Keda aga huvitab lähemalt, – kuidas on meie heaolu viimastel aastakümnetel arenenud, – kus me oleme rahvusvahelises võrdluses, – kuidas areneb Saksamaal tööjõu tootlikkus, – mida tähendab praegune demograafiline areng majanduskasvule ja heaolule ning milliseid ümberjaotamiskonflikte võib oodata, siis neile on järgnevad lehekülged huvitav, kuigi arvuderohke lugemine.

HEAOLU ARENG

Saksamaa 2008. aasta SKP (kõikide toodetud kaupade ja teenuste koguväärtus) oli ligi 2500 miljardit eurot ja rahvatulu (kogutulu pärast mahaarvamisi) ligi 1900 miljardit eurot. Sellest 65 % moodustasid töötasud ning 35 % ettevõtlus- ja kapitalitulud. Elaniku kohta oli

– SKP 30 900 eurot,

– rahvatulu 23 000 eurot,

– eratarbimiskulutused 17 100 eurot.

Seega moodustasid eratarbimiskulutused u 55 % SKP-st või 74 % rahvatulust. Kui eeldada, et riiklike toetuste (töötu abiraha või pension) puhul on säästumäär null, siis iga üksielava toetuse või abiraha saaja tarbimiskulutused on aastas 8000 eurot (põhikulud, üür, elekter), mis moodustab keskmisest eratarbimisest umbes 47 %.Aastal 2007 oli keskmine brutopalk 27 100 eurot ehk 20 eurot tunnis. I maksuklassi23 puhul vastab see 18 000 eurosele netosissetulekule aastas.

Reaalne (s.t inflatsiooni suhtes korrigeeritud) rahvatulu elaniku kohta on Saksamaal praegu viis ja pool korda suurem kui 1950. aastal. Aga see kasv on aastakümnete vältel tugevalt aeglustunud ning nii ei ole ühinenud Saksamaa reaalne rahvatulu elaniku kohta enam suurem kui 1990. aastal Lääne-Saksamaal. Võttes aluseks reaalse rahvatulu elaniku kohta, võib öelda, et Lääne-Saksamaal kasvas heaolu viiekümnendatel aastatel plahvatuslikult, kuuekümnendatel märgatavalt, kuid seitsme- ja kaheksakümnendatel vaid mõõdukalt ja üha aeglasemalt. Viimase kahe kümnendiga on Ida-Saksamaa taasühinenud Saksamaa piires läänele kiiresti järele jõudnud, kuid kogu Saksamaa heaolu – kui võtta aluseks reaalne rahvatulu elaniku kohta – on alles nüüd, 20 aastat pärast taasühinemist jõudnud Lääne-Saksamaa 1990. aasta tasemele.

Seda statistikat saavad Lääne-Saksamaa elanikud oma kogemusest kinnitada. Suurte ühiskonnakihtide reaalsissetulekud on viimase paarikümne aastaga pigem vähenenud kui suurenenud. Heaolu ümberjaotamisele läänest itta, millega kaasnes heaolu vähenemine, lisandus üha kasvav palgasurve seoses globaliseerumisega, kuna üha enamates majandusharudes on palgad konkurentsisurvest tulenevalt kogu maailmas ühtlustumas.

SKP ELANIKU KOHTA RAHVUSVAHELISES VÕRDLUSES

Saksamaa on jätkuvalt rikas, kuid mitte enam maailma rikkamate hulgas. Taasühinemise majanduslike tagajärgede ning rahvastiku vananemise juba avalduvate majanduslike mõjude tõttu on Saksamaa heaoluriikide edetabelis langenud (vaata tabel 2.1).

SKP-d mõjutavad järgmised tegurid:

• tehnika areng ning investeerimisaktiivsus, – tööviljakuse areng, – töötava elanikkonna suurus ning osatähtsus, – nõudluse areng sise- ja välismajanduses ning erasektoris.

Nõudluse muutused mõjutavad pigem majanduse tsüklilist arengut. Pikemas perspektiivis arenevad nõudlus ja pakkumine igas rahvamajanduses ühes tempos, kusjuures kitsaskohaks on kapitali ja töö pakkumine.

Tabel 2.1. SKP elaniku kohta ostujõu pariteedi põhjal

Allikas: IMF. Ostujõu pariteetide kohta vt Anne Sonnenburg: „Ergebnisse des Vergleichsprogramms von EUROSTAT und der OECD. Kaufkraftparitäten – BIP pro Kopf – Preisniveau“ – Löhne und Preise, Schweizerisches Bundesamt für Statistik BFS, märts 2008.

Investeerimisaktiivsus ja tehnika areng ei avaldu majanduskasvus vahetult, vaid tööviljakuse kaudu. Kui võtta aluseks kapitalipaigutuste maht kogutoodangu ühiku kohta, siis on investeerimisaktiivsus püsinud juba aastakümneid suhteliselt stabiilne. Majanduse kui terviku seisukohalt olulise tehnika arengu kõige tähtsam mõõdupuu on tööviljakus. Kas paraneb ettevõtte töökorraldus, suureneb automatiseerituse osatähtsus tootmises või ratsionaliseeritakse makse- ja arveldusprotsesse (näiteks kaupluste automaatkassad) või IT-protsesse: kõige selle mõju ühiskonnas kui tervikus saab mõõta vaid tootlusega töötunnis. Tööviljakust mõjutavad aga ka tööjõu motiveeritus ja pädevus, samuti töökus ning üldine kvaliteet. Need nn pehmed tegurid, mida enamasti saab mõõta vaid kaudselt, on määravad selles, et Saksamaa, kus on küll kõrged palgad, on siiski suutnud jääda töötlevas tööstuses tugevale kohale. Seda, kuivõrd kõrged on Saksamaal palgad, näitab tabel 2.2 (lk 44).

Tööjõukulude erinevust saab enamjaolt põhjendada ja seletada tootlikkuse erinevustega (vt tabel 2.3 lk 44). Märgatavaid erinevusi tööstussektori tööjõukulude ning tootlikkuse taseme vahel võib täheldada USA-s, Prantsusmaal ja Itaalias. USA-l on viimastel aastatel toimunud dollari odavnemise tõttu tootlikkuse suhtes korrigeeritud palgakulude osas Saksamaa ees selged eelised; Prantsusmaa ja Itaalia puhul aga on olukord hoopis vastupidine. Kõneka pildi saab siis, kui kõrvutada SKP-d elaniku kohta, palgakulusid ja tootlikkust. Sellest selgub, et tootlikkuse erinevustest ei piisa heaolu erinevuste põhjendamiseks (vt tabel 2.4).

Loomulikult on need näitajad võrreldavad vaid piiratult. SKP-s avalduv rahvamajanduse lisandväärtus hõlmab enamat kui vaid töötlevat tööstust. Peale selle on tööjõukulud ja tootlikkus esitatud kehtivate vahetuskursside, rahvatulu aga ostujõu pariteetide põhjal.

Tabel 2.2. Tööstussektori tööjõukulud tunnis

Vt Christoph Schröder: „Industrielle Arbeitskosten im internationalen Vergleich“ – IW-Trends 3/2009, lk 6. Vt ka seal tehtud märkused kasutatud metoodika kohta. Arvutuste aluseks on 2007. aasta keskmised vahetuskursid. Tööjõukulud väljendavad brutopalku ja – tasusid tegelikult töötatud tunni kohta ja sisaldavad mittepalgalisi tööjõukulusid.

Tabel 2.3. Brutolisandväärtus tunnis töötlevas tööstuses

Vt Christoph Schröder: „Produktivität und Lohnstückkosten der Industrie im internationalen Vergleich” – IW-Trends 4/2008, lk 5; arvutatud 2007. aasta keskmiste vahetuskursside põhjal.

Tabel 2.4. Võrdlus: SKP elaniku kohta, tööjõukulud ja tootlikkus

TÖÖVILJAKUS

Ühelt poolt tootlikkuse ja tööjõukulude ning teiselt poolt rahvatulu lahknevus tuleneb erinevast töömahust. Näiteks Šveitsis on töötundide arv elaniku kohta keskmiselt 35 % suurem kui Saksamaal, keskmine tunnitasu – sh teenuste sektor – aga madalam.24 Selle tõttu on Šveitsi rahvatulu inimese kohta kokkuvõttes 20 % suurem. Veel 1960. aastal oli Euroopa Liidu 15 „vana“ liikmesriigi (EL-15) töötundide koguarv ligi 18 % suurem kui Ameerika Ühendriikides. 1975. aastaks olid need näitajad võrdsustunud. Praegu moodustab see näitaja EL-15 puhul USA omast vaid umbes 70-80 %.25 Vaid kolmandiku ulatuses on see tingitud pikematest puhkustest ja lühematest töönädalatest, ülejäänud kahe kolmandiku taga on aga nooremate kui 30-aastaste ning vanemate kui 50-aastaste tööjõus osalemise määra vähenemine. See tööajaefekt muudab suhteliseks ka erinevused rahvatulu suuruses. See, et Euroopas on teatavate teenuste osutamine tavaline, USA-s aga on nende järele nõudlus, suurendab küll USA rahvatulu, kuid on heaolu tasemevõrdluses ebaoluline. Tabel 2.5 (lk46) näitab, et ostujõu suhtes korrigeeritud SKP-ga väljendatava heaolu erinevusi selgitavad kõige rohkem elaniku kohta töötatud tundide koguarvu erinevused.26

Seda, mida jagada, on rohkem vaid seal, kus tehakse rohkem tööd. Saksamaal kestab kooliskäimine kaua ning vanemad eelistavad jääda pigem pensionile, mille tõttu Saksamaa heaolu jääb allapoole USA, Šveitsi või Hollandi oma. Viimastel aastakümnetel lühendatud tööajad on Saksamaa teinud vaesemaks kui see tegelikult olema peaks.

Lisaks kogu majanduses tehtud töötundide arvule määrab heaolu arengut ka tootlikkus. On selge, et Saksamaal kahaneb edaspidi nii rahvaarv kui ka töötava elanikkonna osatähtsus. Seda leevendaks see, kui tööviljakus samaväärselt kasvaks.

Allikas: Eurostat; USA www.census.govwww.census.gov.

Saksamaal on tööviljakuse kasv juba mitu aastat aeglustunud, kusjuures see trend sõltub konjunktuuriga seotud kõikumistest. Kahjuks on enamiku tööviljakuse uuringute vaatlusperioodid liiga lühikesed, nii et neis ei ole võimalik eristada eritegureid trenditoimest. Tootlikkuse arengut tulevikus ei saa niikuinii täpselt ennustada. Sellises olukorras aga võib kergesti langeda soovunelmate ohvriks. Pisut on selline tunne ka Saksamaa valitsuse II rahanduse jätkusuutlikkuse aruande puhul.27 Selle eesmärk on analüüsida edasise demograafilise arengu mõju riigi rahandusele.

Saksamaa valitsuse 2008. aasta aruande põhijäreldus on, et elanikkonna edasise vähenemise mõju majandusele saab tasakaalustada kiirema majanduskasvuga. Kui tööjõus osaleva elanikkonna suurus väheneb, saab majanduskasvu kiirendada vaid suurema tööviljakusega.Vastavad analüüsid ja arvutused tegi ifo instituut28, mitte valitsus.29 Instituut – ning seega ka valitsuse aruanne – näeb tööviljakuse kasvuna 1,4–1,6 % aastas (ebasoodne stsenaarium) kuni 1,7–1,8 % aastas (soodne stsenaarium).

Joonis 2.1. Tööviljakuse areng Saksamaal

Autori arvutused; allikas: Statistisches Bundesamt: „Volkswirtschaftliche Gesamtrechnungen 2009. Fachserie 18, Reihe 1.5: Inlandsproduktberechnung“, Wiesbaden 2010. Aasta keskmine areng vahemikus 1971 kuni 1991 (Lääne-Saksamaa) ja 1992 kuni 2007 (kogu Saksamaa), tulevikuprognoosi aluseks on võimalikud trendid.

Oma sõnul tuletas ifo instituut tööviljakuse prognoosid „aastate 1991–2004 keskmiste“ „lihtsa ekstrapoleerimise“ teel.30 See vaatlusperiood on üle aastakümnete ulatuva prognoosi jaoks ilmselgelt liiga lühike. Seejuures jääb arvesse võtmata nii tööviljakuse pikaajaline struktuurne vähenemine kui ka selle negatiivne areng vaatlusperioodi enda jooksul.

Berliini rahandusministeeriumis analüüsiti tööviljakuse arengut Saksamaal põhjalikumalt ning jõuti sellisele tulemusele: tööviljakuse kasv ühe tunni kohta läheneb pikas perspektiivis asümptootiliselt 1 %-le aastas (joonis 2.1 lk 47). See järeldus on ka teoreetiliselt tähendusrikas, kuna edaspidi tugevnevad kaks tegurit, mis võivad tööviljakust vähendada:

1. Tarbimine nihkub aegamööda toodetelt isiklikele teenustele. Sellega tööviljakuse kasv aeglustub, kuna selles vallas on kasvuks vähe reservi.

2. Töötava elanikkonna kasvava keskmise vanuse tõttu nihkub raskuskese vanuserühmadele, kes on innovaatilistes või füüsiliselt rasketes töödes vähem võimekad. Ka see võib tööviljakuse kasvu pidurdada.

MAJANDUSLIKU JA DEMOGRAAFILISE ARENGU PROGNOOS AASTANI 2050

Valitsuse jätkusuutlikkusaruandes tööviljakuse arengu kohta tehtud prognoosid ei pea minu arvates paika. Küll aga saab täpselt välja arvutada selle, mida tähendab aruandes kasutatud eelduste väike muutmine pikas perspektiivis majanduse, rahanduse ja demograafilise arengu jaoks:

– Positiivse variandi T+ korral tõuseb sündimuskordaja praeguselt 1,4-lt 1,6-le, rändesaldo on 200 000 aastas ning tööviljakus kasvab mõõdukalt.

– Ettevaatlikuma variandi T- korral jääb sündimuskordaja püsima praeguse 1,4 juures, rändesaldo on 100 000 aastas ning tööviljakus langeb pisut.

– Erinevus mõlema variandi vahel on drastiline: variandi T+ korral on SKP 2050. aastal 30 % kõrgem kui ettevaatliku variandi T- puhul. Riigivõlg langeb positiivse variandi puhul 2050. aastaks 20 %-ni SKP-st, ettevaatliku variandi korral kasvab ta aga 120 %-ni.

Jättes kõrvale asjaolu, et mõlema variandi puhul on tööviljakuse arengu kohta tehtud liiga optimistlikud eeldused, näitab soovmõtlemisest vaba vaatlus, et eeldus, et sündimuskordaja tõuseb 1,4-lt 1,6-le, on liiga optimistlik, sest 2008. ja 2009. aasta sündimusnäitajad on kustutanud vahepeal tärganud lootuse suunamuutusele. Paistab, et vanemapalk tekitas ennetava efekti. Lisaks võib küll olla, et tulevikus on rändesaldo 200 000 aastas. Kuid see tähendaks sisserändajaid, kelle tööviljakus jääb olemasoleva tööjõu omale selgelt alla, sest Ida-Euroopast saabuvad rändevood muutuvad sealse langeva sündimuse ning majandusliku järelejõudmise tõttu lähitulevikus olematuks. Indiast ja Kaug-Idast suuri rändevooga oodata ei ole, sest seal toimub kiire industrialiseerimine ning heaolu kasv. Nii jääbki vaid sisseränne Aafrikast ning Lähis- ja Kesk-Idast, mis on problemaatiline ning millest siin lähemalt juttu teen. Sellist arengut silmas pidades tulebki ilmselt eeldada väiksemat sisserännet. Mu enda prognoosi aluseks on Saksamaa Statistikaameti 11. rahvastikuprognoosi andmed, mis põhinevad 2005. aasta tegelikel näitajatel (vt tabel A lk 384), ning järgmised eeldused:

– Tööviljakuse kasv töötunni kohta kulgeb vastavalt Berliini liidumaa valitsuse arvutatud pikaajalisele trendile ning jääb järgmistel aastatel asümptootiliselt püsima keskmiselt 1,25 % juures aastas (tabel B lk 384).

– Sündimuskordaja jääb püsima 1,4 juures, mis tähendab, et iga järgnev põlvkond on eelmisest 30 % väiksem.

– Iga-aastane sisseränne on 50 000.

– 20- kuni 50-aastaste meeste tööhõive jääb praeguse 80 % tasemele ja 50- kuni 65-aastaste meeste oma tõuseb aegamööda tänaselt 64 %-lt 70 %-ni. 20- kuni 50-aastaste naiste tööhõive tõuseb praeguselt 75 %-lt 78 %-ni ning 50- kuni 65-aastaste naiste oma praeguselt 60 %-lt 65 %-ni (tabel C lk 384).

Minu arvates on need eeldused mõõdukalt optimistlikud, aga soovmõtlemisest suhteliselt vabad. Suurimat riski kätkevad tööviljakuse ja kasvu eeldused. Nimelt eeldatakse, et suuremad majanduslikud krahhid, mis on põhimõtteliselt vältimatud, ikka ja jälle tasa tehakse. Kas see nii ka järgneva 40 aasta jooksul olema saab, seda me ei tea, sest me ei tea veel 2007.–2009. aasta finantskriisi pikaajalisi tagajärgi. Me ei tea ka seda, kuidas mõjutavad maailmamajandust pikas perspektiivis kliimamuutused või Aafrikas ning islamimaailmas toimuvad rahutused.

PROGNOOSI TULEMUSTE SELETUS

Majanduskasv

– Kui lähtuda sellest, et 2005. aasta reaalse SKP indeks = 100, tõuseb see näitaja 2025. aastaks 112,8-ni, langeb seejärel 2035. aastaks 109,6-ni ning jääb seejärel 2050. aastani samal tasemel püsima (tabel D lk 386).

– Reaalne SK Pelaniku kohta kasvab 2005.–2050. aastal 0,7 %; kumulatiivselt teeb see perioodi kohta 36,1 % (tabel E lk 386).

Elanikkonna vananemisega seotud kulud

Prognoosis mõistetakse elanikkonna vananemisega seotud kulude all

– kõiki riiklikke pensionikulutusi (pensionid, miinimumtoetused jms),

– pensionäride kohustusliku tervisekindlustuse kulusid,

– hoolduskindlustuse kulusid.

2005. aastal ulatusid kõik need kulud 14 021 euroni pensionäri31 kohta (tabel G lk 388). SKP-st moodustasid nad 12,4 % (tabel H lk 388), rahvatulust koguni 16,5 % (tabel I lk 390). Haigus- ja hoolduskulude ekstrapoleerimisel, mida 2005. aastal ei kaetud kindlustusmaksetega (2005. aastal 31 miljardit eurot), on arvestatud 2050. aastani kasvavat pensionäride ning eakate hulka.

Jääb küsimus, kuidas muutuvad elanikkonna vananemisega seotud kulud eri eelduste puhul (tabel F lk 386), ja nimelt:

1. kui sotsiaalhoolekanne areneb analoogselt SKP-ga elaniku kohta

Kui jaotada SKPnõrguke kasv 0,7 % aastas võrdselt kõigi elanike vahel, kahekordistub elanikkonna vananemisega seotud kulude osatähtsus: SKP-s kasvab see 12,4 %-lt 24,3 %-ni, rahvatulus 16,5 %-lt 32,3%ni. See tähendab, et maksude osakaal SKP-s peab tõusma 2005. aasta 35,7 %-lt 2050. aastaks 11,9 % võrra 47,6 %-ni (tabel G lk 388; võrdluseks: Rootsis on maksude osakaal SKP-s praegu 50,1 %).

2. kui hoolekanne jääb samaks

Sellisel juhul jäävad pensionitulud elaniku kohta praegusele tasemele. Tervisekindlustus- ja hoolduskulud kasvavad aga sarnaselt 1. stsenaariumiga. Kuna sotsiaalhoolekannet hoitakse ühel tasemel, aeglustub oluliselt ka elanikkonna vananemisega seotud kulude suhteline tõus: SKP-s kasvab nende osakaal 12,4 %-lt 19,2 %-ni, rahvatulus 16,5 %-lt 25,6 %-ni (tabel H lk 388).

3. kui hoolekande kulud vähenevad iga viie aasta järel 5 % võrras

Sellisel juhul jääb elanikkonna vananemisega seotud kulude osakaal peaaegu samaks: SKP-s tõuseb see 12,4 %-lt 14,1 %-ni ning rahvatulus 16,5 %-lt 18,7 %-ni. Pensionäride jaoks aga oleks sellel tohutu mõju: reaalpension peaks langema 2005. aasta 11 660 eurolt aastas 2050. aastaks 7350 euroni (tabel I lk 390).

Rõõmu need tulemused just ei valmista. Aga realistlikku alternatiivi ka ei paista. Prognoos, et tööviljakuse kasv töötunni kohta jääb ühe protsendi juures pidama, on viimaste aastakümnete arengut silmas pidades ning ka sisuliselt realistlik. Töötav elanikkond jääb vanemaks ning mis puudutab nende kvalifitseeritust, siis kätkeb suurt riski hariduskaugete osakaalu kiire kasv järeltulevates põlvkondades.

Pole ka põhjust loota, et sündimus hakkab pärast 40aastat väldanud langust jälle tõusma, välja arvatud juhul, kui selle vastu rakendatakse suunatud rahvastikupoliitikat (vt8. ptk lk 303). Lahenduseks oleks sisserände kasv, kuid vaid juhul, kui see hõlmaks üksnes kvalifitseeritud inimesi. Selleks aga peab Saksamaa selle rühma jaoks olema atraktiivne.

Prognoosis ei ole üldse arvesse võetud oodatava eluea pikenemise rahalist mõju tervishoiukuludele ning hooldust vajava elanikkonna osatähtsuse tõusule. Ka muidu on see prognoos väga optimistlik, sest see lähtub näiteks sellest, et – praeguse majanduskriisi tagajärgedest saadakse üle keskpikas perspektiivis, – Saksamaa heaolu globaliseerumise tuultes ei vähene ja – kliimamuutus ei mõju negatiivselt.

Võib vaid loota, et see optimism on põhjendatud, sest raskused on juba niigi suured. Allakäik ja ohtlikkus on juba ammu ilmsed.