Читать книгу Tark lapsevanem - Thomas Gordon - Страница 11

Ükski vanem ei kiida heaks kõiki lapse tegevusi. Mõned neist kuuluvad alati vastuvõetamatute kilda. Olen kohanud vanemaid, kelle sallivuse lävi on väga kõrge, ent ma pole kunagi näinud vanemat, kes tunnustaks oma lapse käitumisi tingimusteta. Mõned vanemad teesklevad, et neile on vastuvõetav suurem osa lapse tegudest, ent ka nemad vaid püüavad mängida “head vanemat”. Nii on osa nende käitumisest võlts. Väliselt võivad nad jätta salliva mulje, ent sisemiselt ei kiida nad lapse tegevust heaks.

Oletagem, et vanem on ärritatud, kuna tema viieaastane laps on hilja üleval. Vanemal on omad vajadused, näiteks uus raamat, mis teda ootab. Selle asemel et lapsega tegelda, eelistaks ta praegu hoopis lugeda. Pealegi on ta mures, et laps ei saa piisavalt magada ning on järgmisel päeval kergesti ärrituv või jääb nohusse. Ometi püüab ema järgida leebet lähenemist ega esita lapsele nõudmisi, kartes eksida oma põhimõtete vastu. See vanem paratamatult vaid teeskleb heakskiitu. Ta võib käituda nii, nagu poleks tal lapse hilise ülevaloleku vastu midagi, kuid sisimas pole see talle vastuvõetav; ta on ärritatud, võib-olla vihanegi, ja kahtlemata tunneb ta end pahasti, kuna tema enda vajadused jäävad rahuldamata.

Kuidas see lapsele mõjub, kui vanem vaid teeskleb heakskiitu? Nagu teada, on lapsed oma vanemate suhtes hämmastavalt tundlikud. Nad saavad ema-isa emotsioonidest suurepäraselt aru, kuna nood läkitavad lastele mitteverbaalseid sõnumeid – vihjeid, mida lapsed tajuvad mõnikord teadlikult, teinekord alateadlikult. Lapsevanem, kes on sisimas ärritunud või vihane, annab sellest tahtmatult märku – olgu vihjeks kulmukortsutus, ülestõstetud kulm, hääletoon, teatud poos või kramplik näoilme. Isegi väga väikesed lapsed mõistavad selliseid signaale, õppides oma kogemustest, et ema ei talu sel hetkel nende käitumist. Nii võib laps tunda, justkui oleks teda noomitud – ta tunneb, et ta ei meeldi vanemale.

Mis juhtub siis, kui ema ei kiida sisimas lapse teguviisi heaks, kuid käitub vastupidiselt? Laps saab sellisel juhul ka teise sõnumi ning on segaduses. Ta saab nn segatud sõnumeid või vastuolulisi vihjeid – näeb käitumist, mis ütleb talle, et üleval olemine on lubatud, ent tajub ka mittesõnalisi signaale selle kohta, et emale tegelikult ei meeldi, et ta on üleval. Laps on hädas. Ta tahab üleval olla, aga tahab ka, et teda armastataks (heaks kiidetaks). Paistab, et ema nõustub tema ülevalolekuga, aga ometi on tal kulm kortsus. Mida peaks laps nüüd tegema?

Pannes lapse sellisesse olukorda, võib see kahjustada tõsiselt tema psüühikat. Igaüks teab, kui masendav ja ebamugav on, kui te ei tea, millist käitumist valida, kuna teine inimene saadab teile segaseid sõnumeid. Oletame näiteks, et küsite sõbralt, kas tohite tema juuresolekul suitsetada. Ta vastab: “Minugi poolest.” Ja ometi, kui olete sigareti süüdanud, näete tema näost, et tegelikult suitsetamine häirib teda. Mida te teete? Võite küsida: “Oled sa kindel, et see sind ei häiri?” Või kustutate sigareti ja olete pahane. Või jätkate suitsetamist ja tunnete kogu aeg, et sõbrale on see vastukarva.

Lapsed seisavad samasuguse dilemma ees, puutudes kokku heakskiiduga, mis tundub neile võlts. Kui laps satub sellisesse olukorda sageli, võib ta hakata tundma, et teda ei armastata. Selle tagajärjel võib laps vanemat pidevalt kontrollida, põhjustada ärevust, tekitada kindlusetuse tunnet jne.

Usun, et kõige raskem on lapsel toime tulla mesikeelse, nõudmisi mitte esitava vanemaga, kes käitub nii, nagu oleks lapse teguviis talle vastuvõetav, ent väljendab samas tahtmatult oma sallimatust.

Heakskiidu teesklemisega kaasneb nähtusi, mis võivad mõjuda pikemas plaanis vanema ja lapse suhtele veelgi kahjulikumalt. Kui laps saab segatud sõnumeid, võib ta hakata kahtlema oma vanema aususes. Kogemuste põhjal saab talle selgeks, et ema ütleb sageli üht asja, aga tunneb teisiti. Lõpuks kaotab selline vanem lapse usalduse. Teismelised noored on minuga jaganud järgmisi tundeid:

“Mu ema on silmakirjalik. Ta käitub nii meeldivalt, aga tegelikult ta ei ole selline.”

“Ma ei saa oma vanemaid kunagi usaldada, sest kuigi nad seda ei ütle, tean ma kindlalt, et nad ei kiida heaks paljusid asju, mida ma teen.”

“Ma käin ringi teadmisega, et mu isal on ükskõik, mis kell ma koju jõuan. Ja kui ma siis liiga hilja tulen, on ta järgmisel päeval hästi vaikne ega räägi minuga.”

“Mu vanemad pole sugugi karmid. Nad lubavad mul teha paljusid

Vanemad on inimesed, mitte jumalad

asju, mida ma tahan. Aga ma tean väga hästi, mida nad heaks ei kiida.”

“Iga kord, kui tulen söögilauda ninarõngaga, ilmub ema näole tülgastunud ilme. Aga ta ei ütle kunagi midagi.”

“Mu ema on kogu aeg nii kena ja mõistev, aga ma tean, et ma ei meeldi talle. Talle meeldib hoopis mu vend, sest vend on rohkem tema moodi.”

Kui lapsed selliselt tunnevad, pole kahtlustki, et vanemad ei ole neile oma sisimaid tundeid või arusaamu ilmutanud, kuigi nad ise võivad arvata, et on seda teinud. Suhtes, mis on nii lähedane ja pikaajaline nagu vanema-lapse suhe, suudab vanem oma tegelikke tundeid harva lapse eest varjata.

Niisiis, kui vanemad on kuulda võtnud leebe lähenemise propageerijaid, et heakskiitu tuleb ilmutada ka siis, kui tegelikud tunded on sellest kaugel, on nad tõsiselt kahjustanud oma suhet lapsega ning teinud karuteene ka lapse psüühikale. Vanem peaks mõistma, et sallivuse ala pole mõtet jõuga laiendada. Pigem tuleb välja selgitada, millal te lapse käitumist ei talu, ja vastupidist mitte teeselda.