Читать книгу Tark lapsevanem - Thomas Gordon - Страница 7

Kui inimestest saavad lapsevanemad, juhtub midagi kurba. Nad hakkavad mängima teatud rolle ja unustavad, et on inimesed. Olles sisenenud vanemaks olemise pühasse maailma, tunnevad nad, et peavad üle võtma ka Vanema rolli ja kohustused. Nad püüavad tõsimeeli etteantud moel käituda, kuna usuvad, et just niisugused peaksid vanemad olema. Kahest inimesest, James ja Heather Markinsonist, saavad ühtäkki Vanemad, Härra ja Proua Markinson.

Selline muutus on kurb, kuna paneb vanemad liigagi tihti unustama, et nad on endiselt inimesed kõigi oma vigadega, inimesed, kelle võimetel on piirid ja kelle tunded on eripalgelised. Unustades oma inimlikkuse, lakkavad nad vanemaks saades sageli inimesed olemast. Nad ei tunne ennast enam vabalt ega suuda olla nemad ise, mida nad ka erinevatel eluhetkedel ei tunneks. Kuna nüüd on nad vanemad, on neil kohustus olla midagi enamat kui lihtsalt inimesed.

See tohutu vastutuse koorem tähendab vastsetele vanematele tõsist väljakutset. Nad tunnevad, et nende tunded peavad olema iga hetk samad, et nad peavad kogu aeg oma lapsi armastama, et nad peavad nendega tingimusteta nõustuma, et nad peavad kõrvale heitma enda vajadused ja need laste heaks ohvriks tooma, et nad peavad alati õiglased olema, ja ennekõike ei tohi nad teha vigu, mida tegid vanemad neid kasvatades.

Kuigi head kavatsused on mõistetavad ja imetletavad, mõjuvad need vanemaks olemisele pigem halvasti kui hästi. Inimlikkuse unustamine on esimene tõsine viga, mida vanemapõlve algul teha saab. Hea vanem lubab endal olla inimene – tõeline inimene. Lapsed oskavad hinnata oma vanemate puhul elulähedust ja inimlikkust. Nad ütlevad sageli: “Minu isa ei ole võlts” või “Minu ema on suurepärane inimene.” Teismeikka jõudes ütlevad lapsed mõnikord: “Mu vanemad on rohkem sõbrad, mitte vanemad. Nad on väga lahedad inimesed. Neilgi on omad vead nagu kõikidel teistel, aga sellistena nad mulle meeldivadki.”

Mida need lapsed tegelikult ütlevad? On selge, et neile meeldib, kui nende vanemad on inimesed, mitte jumalad. Nad vastavad meeleldi oma vanemale kui inimesele, mitte kui näitlejale, kes teeskleb, et ta on keegi, kes ta päriselt pole.

Kuidas saavad vanemad laste jaoks inimesed olla? Kuidas saavad nad säilitada vanemana siiruse? Selles peatükis tahame näidata, et heaks lapsevanemaks olemine ei tähenda tingimata loobumist oma inimlikkusest. Võite end võtta kui inimest, kel on laste suhtes nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid. Te ei pea isegi kogu aeg ühesugune olema, et olla hea lapsevanem. Te ei pea teesklema osavõtlikkust või armastust, kui te tegelikult nii ei tunne. Samuti ei pea te kõiki oma lapsi ühepalju armastama. Ja lõpetuseks – te ei pea koos abikaasaga laste vastu ühisrinnet moodustama. Ent on väga oluline, et te õpiksite aru saama, mida te tunnete. Oleme leidnud, et mõned skeemid aitavad vanematel mõista, mida nad tunnevad ja mis paneb neid eri olukordades isemoodi tundma.