Читать книгу Cari Mora - Thomas Harris - Страница 3

Kaks meest vestlevad teineteisega keset ööd. Neid lahutab 1040 miili. Mõlema mehe üht näopoolt valgustab mobiiltelefon. Nad on kaks pimeduses kõnelevatpoolikut nägu.

„Ma võin saada selle maja, kus see sinu jutu järgi on. Jesús, räägi mulle ka ülejäänud asjadest.”

Vastus kostab läbi eetriragina nõrgalt. „Sa oled maksnud veerandi sellest, mida lubasid.” Ähh-ähh. „Sina saada mulle ülejäänud raha. Saada see mulle ära.” Ähh-ähh.

„Jesús, kui ma leian selle, mida ma tahan, ilma sinu rohkema abita, siis ei saagi sa minu käest midagi.”

„See vastab tõele rohkem, kui sa ise taipad. See vastab tõele rohkem kui miski muu, mida sa oled oma elus öelnud.” Ähh-ähh. „See asi, mida sa tahad, lösutab viieteistkümne kilo plastlõhkeaine peal … kui sa selle minu abita üles leiad, siis pritsitakse sind kuu peale laiali.”

„Jesús, minu käsi on pikk.”

„Hans-Pedro, kuu pealt ta alla ei ulata.”

„Nagu sa tead, on minu nimi Hans-Peter.”

„Kas sa paneksid käe oma pisi-Peetri peale, kui su käsivars oleks piisavalt pikk? Kas seda sa soovisidki öelda? Ma ei taha sinu isikut puudutavat informatsiooni kuulda. Ära raiska aega. Saada see raha ära.”

Ühendus katkeb. Mõlemad mehed lamavad ja vahivad pimedusse.

Hans-Peter Schneider viibib Key Largo ranna lähedal oma pika musta kaatri kois. Ta kuulab kiilukujulisest vöörikoist kostvat naisterahva nuuksumist. Ta ahvib naise nuukseid järele. Ta on hea jäljendaja. Tema suust kuuldub tema enda ema hääl, millega ta hüüab nutva naise nime. „Karla! Karla! Kallis laps, miks sa nutad? See on ju kõigest unenägu.”

Pimeduses meelt heitev naine laseb ennast korraks ära petta ja siis hakkavad kibedad ahastuspisarad uuesti voolama.

Naisterahva nutt on Hans-Peteri kõrvadele kui muusika; see rahustab teda ja ta jääb uuesti magama.

Colombias Barranquilla linnas laseb Jesús Villarreal ennast rahustada hingamisaparaadi ühtlasel sisinal. Ta hingab maskist veidi hapnikku. Läbi kõikidele ühise pimeduse kuuleb ta teiselt poolt ust ühispalatist üht patsienti – see mees kutsub jumalat appi ja halab: „Jesús!”

Jesús Villarreal sosistab pimedusse: „Mu sõber, ma loodan, et jumal kuuleb sind sama hästi kui mina. Aga ma kahtlen selles.”

Jesús Villarreal helistab oma registreerimata turvatelefoniga teadetesse ja saab sealt ühe Barranquilla tantsustuudio numbri. Ta tõmbab hapnikumaski eest, et kõnelda.

„Ei, tantsutunnid mind ei huvita,” ütleb ta telefoni. „Praegu ma ei tantsi. Ma tahan rääkida don Ernestoga. Jah, te tunnete teda. Öelge talle minu nimi, ta teab seda.” Ähh-ähh.