Читать книгу Cari Mora - Thomas Harris - Страница 6

Olles Felixi võtme kätte enda saanud, võis Hans-Peter Schneider nüüd hiilida sinna Miami Beachi majja, ja seda ta tahtiski teha. Ta võis hiilida majja sellal, kui too isuäratav Cari Mora nimeline plika ülakorrusel tudub.

Hans-Peter viibis oma elupaigas, mis asus ühes sildita laohoones Biscayne’i lahe ääres North Miami Beachis vana Thunderboat Alley lähedal, ja tema must kaater oli seotud lao kõrval paiknevas paadikuuris kai külge. Ta istus ihualasti oma keraamiliste plaatidega kaetud duširuumi keskel järil ja laskis seintes olevatest ohtratest avadest purskaval veel ennast igast küljest nüpeldada. Ta laulis oma saksa aktsendiga: „Laulan vihma käes, kuid vaevalt seda näen … See on vallatu tunne, sest rõõ-õõmus on päev.”

Ta nägi enda peegeldust oma vedelkrematsioonimasina klaasist seinal – ta lahustas seal parajasti toda tüdrukut Karlat, kellest ei saanud päris hästi asja.

Hans-Peteri peegelpilt nägi klaasile kogunevas udupiserdi-ses välja nagu dagerrotüüp. Ta võttis sisse Rodini skulptuuri „Mõtleja” poosi ja jälgis ennast silmanurgast. Ühtaegu auruga levis õhus kerget leeliselõhna.

Tal oli huvitav näha ennast peegeldumas klaasil „Mõtlejana” sellal, kui klaasi taga mahutis hakkasid Karla luud silma paistma keset seda lödi, milleks söövitav leeliselahus oli ülejäänud osa temast teinud. Masin õõtsus vedelikku edasi-tagasi loksutades. Masin röhitses ja vedelikku kerkisid mullid.

Hans-Peter oli oma vedelkrematsioonimasina üle väga uhke. Ta oleks pidanud selle eest preemia saama, sest vedelkrematsioon klappis ju täiesti nende ökoloogiaentusiastide soovidega, kes tahavad kangesti vältida tules põletamisega kaasnevat süsinikujalajälge. Vedelikmeetod ei jäta süsinikujalajälge ega üleüldse mitte mingisugust jälge. Kui mõnest tüdrukust ei saa asja, võib Hans-Peter ta lihtsalt vedelal kujul klosetipotist alla lasta, ilma et see avaldaks vähimatki kahjulikku mõju põhjaveele. Tema lauluke selle töö juures kõlas nii:

„Las Hans-Peter tuleb ja kallab kõik teie mured potist alla!”

Karla ei olnud siiski täiesti kasutu: tüdruk pakkus Hans-Peterile üksjagu lõbu ja tal õnnestus ka maha müüa Karla mõlemad neerud.

Hans-Peter tajus krematsioonimasinast duširuumi õhkuvat mõnusat soojust, kuigi ta hoidis leeliselahuse temperatuuri kõigest 160 Fahrenheiti kraadi juures, et protsess kauem kestaks. Ta nautis selle jälgimist, kuidas Karla luustik pikkamisi ihust nähtavale ilmub, ja soojus tõmbas teda nagu mõnd roomajat enda poole.

Ta püüdis jõuda otsusele, mida ta majja hiilimiseks selga peaks panema. Valge liibuv kummikostüüm oli äsja ühelt ulmesõprade kokkutulekult pihta pandud ja meeldis talle hullupööra, kuid see kriuksus, kui tema reied kokku hõõrdusid. Ei. Midagi musta ja mugavat, millel ei ole mingeid krabisevaid takjakinniseid, kui ta otsustab magavat Cari Morat vaadates riided seljast võtta. Ja kilekotis vahetusrõivad juhuks, kui ta peaks märjaks või kleepuvaks saama, ja kaunistustega plasku, mis sisaldab valgendit DNAhävitamiseks, kui asjalood peaksid nii kaugele jõudma. Ja metallidetektor.

Ta laulis ühe laulu saksa keeles – see oli rahvalaul „Hapukapsas ja peet mind peletavad eest”, mida Bach oli kasutanud „Goldbergi variatsioonides”.

Põnevil olla oli tore. Oli vinge kuhugi vargsi hiilida. Igavest und magavale Pablole kätte maksta …

Kell üks öösel oli Hans-Peter Schneider suure maja kõrval heki vahel. Kuuvalgust oli palju ja palmide varjud lebasid sellega üle kallatud maal mustana nagu veri. Kui tuul suuri oksi liigutab, võib nende vari maapinnal näha välja nagu inimese vari. Mõnikord see ongi inimese vari. Hans-Peter ootas tuulepuhangut ja liikus koos varjudega üle muruplatsi.

Majast õhkus ikka veel päevast lõõska. Ta peatus seina lähedal ja see oli nagu suur soe loom. Hans-Peter surus ennast majaseina vastu ja tundis, kuidas soojus levib tema kehas nii üles- kui ka allapoole. Ta tunnetas kuupaistet, mis tal pea sügelema pani. Ta mõtles vastsündinud kängurule, kes mööda ema kõhtu üles sooja kukru poole ronib.

Maja oli pime. Ta ei näinud läbi talveaia toonitud klaasi mitte kui midagi. Mõned metallist orkaaniluugid olid ette tõmmatud. Hans-Peter torkas ühe muukraua lukuauku ja liigutas seda kaks korda üle muukide, et neid kriimustada.

Ta lükkas Felixi võtme pikkamisi lukuauku. Ta tundis mõnusaid külmajudinaid. Ennast vastu sooja maja surudes võtit lukuauku torgata oli Hans-Peteri jaoks väga intiimne tegevus. Ta kuulis, kuidas muugid nõrkade klõpsatuste sarja saatel liiguvad, ja see oli nagu putukate sirin siis, kui ta käis võsas mõne naise juures, kes oli juba mitu päeva surnud ja imemõnusalt soojaks muutunud – muutunud tänu ihule tekkinud vastsekupladele soojemaks kui elusast peast.

Võtme ovaalne sabaosa oli nüüd surutud lukuroseti vastu. Surutud nii, nagu surub tema ennast tüdruku vastu, kui ta otsustab üles minna. Jääb tüdruku juurde seniks, kuni too liiga külmaks muutub. Kurval kombel jahtub too kiiremini kui päikesesoojust välja õhkav maja. Kliimaseadmega toas ei jääks ta kuigi kauaks soojaks isegi siis, kui Hans-Peter neile teki peale tõmbaks ja ta kaissu võtaks. Nad ei jää iial soojaks. Nad muutuvad väga ruttu kleepuvrõskeks ja külmaks.

Ta ei pidanud ju kohe praegu otsustama. Ta võis lihtsalt järgida südame kutset. Oleks lõbus vaadata, kas ta suudab südame kutset eirata. Süda, PEA, pea, SÜDA, põmm. Ta lootis, et tüdruk lõhnab hästi. Hapukapsasja peet mind peletavad eest.

Ta vajutas lingile ja tihend kahises, kui ta ukse lahti lükkas. Kleeplindiga kinganina külge kinnitatud metallidetektor pidi avastama kõikvõimalikud vaiba alla peidetud metallist häirematid. Ta liigutas jalga talveaia põranda kohal ja pani selle alles siis täie raskusega maha. Seejärel astus ta murul liikuvatest varjudest ja pead soojendavast kuupaistest eemaldudes maja jahedasse hämarusse.

Plõnksatus ja kahin tema selja taga nurgas.

„Mida kuradit, Carmen?” kostis linnuhääl.

Hans-Peteril oli püstol käes, ehkki ta ei mäletanudki, kuidas ta selle välja tõmbas. Ta seisis liikumatult paigal. Lind kahistas puuris uuesti, nihkus õrrel edasi-tagasi ja pomises midagi.

Mannekeenide siluetid kuupaistet täis akende taustal. Kas mõni neist liigutas ennast? Hans-Peter kõndis hämaruses nende vahel. Üks ette sirutatud kipskäsi puudutas teda, kui ta sellest möödus.

See on siin. See on siin. Kuld on siin. Es ist hier! Ta teadis seda. Kui kullal oleksid kõrvad, siis kuld kuuleks tema hõiget sealt, kus ta praegu salongis seisab. Riidega kaetud mööbel, riidega kaetud klaver. Ta läks baari, mille piljardilauda katsid põrandani ulatuvad palakad. Jäämasin poetas kamaka jääd ning ta tõmbus küüru, ootas, kuulatas ja mõtles.

Tüdruk teab majast nii mõndagi. Enne kui midagi muud ette võtta, peab ta selle informatsiooni tüdrukust välja õngitsema. Raha võib ta tüdruku eest alati ka hiljem saada. Surnud peast poleks tüdruk väärt rohkem kui mõni tuhat ja isegi selle hankimiseks tuleks ta süsihappelumel kohale toimetada.

Polnud mingit mõtet tüdrukut häirida, kuid ta oli olnud seal rõdul nii veetlev ja nii südantsoojendav ning Hans-Peter tahtis vaadata, kuidas ta magab. Mingisugusele mõnule oli tal ju ikka õigus. Võib-olla tal õnnestub lihtsalt mõned tilgad voodiriiete ja tüdruku arme täis käsivarte peale pritsida, muud ei midagi. Oh, ja tilga või paar ka tema magavale põsele – põrgu päralt, sortsu näkku tohib ju ikka lasta? Tibake sellest võis tüdruku silmanurka valguda. Tere-tere. See oleks krunt tulevastele pisaratele.

Telefon Hans-Peteri taskus võdises reie vastas. Ta liigutas telefoni siia-sinna, kuni see tekitas temas hea tunde. Ta vaatas Felixi tekstsõnumit ja see tekitas temas veelgi parema tunde. Sõnum oli niisugune:

Kätte sain. Ma panin ta 10 tonni ja tasemel puru eest loast loobuma. Meie luba on homme valmis. Võite sisse kolida.

Hans-Peter heitis riidega kaetud piljardilaua alla vaibale ning toksis mõne sõnumi sõrmega, mida ta nimetas oma tsinksõrmeks. Nimetissõrme küünt moonutas seesama geneetiline häire, mis ta karvadeta jättis. Biokeemiaterminiga „tsinksõrm” tutvus ta enne, kui ta moraalinormide eiramise pärast meditsiiniinstituudist välja visati. Õnneks oli isa siis juba liiga vana, et teda selle läbipõrumise eest kõvasti läbi kolkida. Küüs oli terav ning kulus marjaks ära hallituse, eoste ja õietolmu suhtes nii tundlike karvadeta ninakäikude puhastamisel.

Cari Mora ärkas pimedas ega teadnud, miks ta ärkas. Tema vaistlik toiming virgudes oli kuulata metsa hoiatushelisid. Seejärel tuli ta teadvusele ja vaatas pead liigutamata suures magamistoas ringi. Kõik tulukesed – digiboksi, termostaadi ja kella omad – põlesid, kuid häirepuldi tuli ei olnud punane, vaid roheline.

Ta oli ärganud ühestainsast piiksatusest siis, kui keegi all signalisatsiooni välja lülitas. Praegu häiretuli vilkus, sest miski möödus korrus allpool esikus liikumisandurist.

Cari Mora tõmbas dressipüksid jalga ja võttis voodi alt pesapallikurika. Telefon, nuga ja karutõrjeaerosooli purk olid taskus. Ta läks koridori ja hõikas keerdtrepist alla.

„Kes seal on? Oleks parem, kui te praegu kohe midagi ütleksite.”

Viieteistkümne sekundi jooksul ei kostnud midagi. Seejärel lausus all üks hääl: „Felix.”

Cari pööritas silmi ja puhus sisinal õhku läbi hammaste.

Ta pani tuled põlema ja läks keerdtrepist alla. Kurika võttis ta endaga kaasa.

Felix seisis trepijalamil planeedilt Zorn pärit hambulisest kosmosekiskjast filmitegelase all.

Purjus ei paistnud Felix olevat. Relva tal käes ei olnud. Mütsi oli ta majas pähe jätnud.

Alt neljandal trepiastmel Cari peatus. Ta ei tundnud endal Felixi seasilmade pilku. Asi seegi.

„Sa helista mulle ette, kui öösel siia tuled,” ütles ta.

„Ma sain viimasel hetkel üürniku,” sõnas Felix. „Filmitegijad. Nad maksavad hästi. Nad tahavad, et sina siia jääksid, sest sa tunned seda kanti ja võib-olla hakkad neile ka süüa tegema – seda ma veel ei tea. Ma sain sulle nende juurde töökoha. Sa peaksid mind tänama. Peaksid ka minule midagi andma, kui nad sulle seda suurt filmihonorari maksavad.”

„Mis film see on?”

„Ma ei tea. See ei huvita mind.”

„Ja sa tuled kell viis hommikul mulle seda uudist teatama?”

„Kui nad on nõus maksma, siis nad tahavad ka, et nende soove täidetaks,” ütles Felix. „Nad tahavad enne valget majas olla.”

„Felix, vaata minu poole. Sa tead ju küll, mida ma ütlen, kui see on porno. Kui on, siis teen ma minekut.”

Suur osa pornofilmide tootmisest kolis Miamisse üle pärast seda, kui Los Angelese maakonnas võeti rahvahääletuse tulemusena vastu eneseväljendusvabadust alla suruv õigusakt, mis nõudis ekraaniteostes kondoomide kasutamist.

Cari oli Felixiga selle pärast varemgi tülitsenud.

„See ei ole roppus. See on tegelikult midagi tõsielufilmisarnast. Nad tahavad saada kahesaja kahekümne voldiseid pikendusjuhtmeid ja tulekustuteid. Sina ju tead, kus kogu see kraam on, eks ole?” Felix võttis taskust Miami Beachi linnavalitsuselt saadud kortsus filmimisloa ja käskis Caril tuua kleeplint.

Veerand tunni pärast kuulis Cari Biscayne’i lahe kalda lähedal sõitvat kaatrit.

„Ära sillal tulesid põlema pane,” ütles Felix.

Laia avalikkuse keskel viibides on Hans-Peter Schneider enamasti äärmiselt puhas ning lõhnab juhututtavate meelest hästi. Cari haistis siiski tal köögis kätt surudes temast õhkuvat väävlihõngu. Nii lõhnab põlev küla, mille majades on surnud inimesed.

Hans-Peter pani tähele, et Caril on tubli ja kõva pihk, ning naeratas oma hundinaeratust. „Kas me räägime inglise või hispaania keeles?”

„Kuidas soovite.”

Koletised saavad nagu tüüdardidki aru, millal nad ära tuntakse. Hans-Peter oli harjunud vastikust ja hirmu väljendavate reageeringutega, kui tema käitumine ta ära andis. Hõrgumatel puhkudel oli reageeringuks ahastav anumine, et surm saabuks kiiremini. Mõned inimesed tajusidki tema olemust kiiremini kui teised.

Cari üksnes vaatas Hans-Peteri poole. Tema laud ei pilkunud. Silmade mustadelt pupillidelt kumas arukust.

Hans-Peter püüdis märgata Cari silmadel oma peegelpilti, kuid kurval kombel ei näinud ta seal ennast. On alles kenake! Ja minu arvates ta ise ei teagi seda.

Hans-Peter jäi viivuks unelema ja sepitses valmis salmikese. „Su silmade mustades tiikides ma ennast ei leidnud, / sind raske on murda, kuid sinus nii mõndagi peitub!” Kui tal on aega, paneb ta selle ka saksa keelde ümber ja lisab viisi. Kasutab „murdmise” koha peal hörig, mis on rohkem orjastamise hõnguga. Kasutab „Hapukapsa ja peedi” meloodiat. Laulab seda duši all. Võib-olla sellelesamale tüdrukule, kui too on toibumas ja anub, et teda puhastataks.

Praegusel hetkel vajas ta siiski Cari heatahtlikku suhtumist. Oli aeg tegusid teha.

„Sa oled siin juba pikka aega töötanud,” ütles ta. „Felix räägib mulle, et sa oled hea töötaja ja tunned maja hästi.”

„Ma olen valvanud seda maja vaheaegadega viis aastat. Olen olnud abiks mõne remonditöö juures.”

„Kas basseinimaja lekib?”

„Ei, see on korras. Kui tahate, siis võite seda jahedamaks teha. Basseinimaja kliimaseadet reguleeritakse omaette kilbist ja selle lüliti on aiamüüri küljes.”

Majanurga juurest jõllitas Carit üks Hans-Peteri sulaseid Bobby Joe. Bobby Joe jõllitus oleks olnud ebaviisakas isegi sellistes kultuurides, kus jõllitamist ei peeta ebaviisakaks. Tema silmad olid kollakasoranžid nagu mõnel kilpkonnal. Hans-Peter viipas ta enda juurde.

Bobby Joe tuli ja jäi seisma Carile liiga lähedale.

Cari nägi tema kaelal väljakasvanud vanglasoengu all tätoveeringut „Munadeni sees!”. Bobby Joe sõrmedel olid sõnad ARM ja VIHA. Peopessa oli kirjutatud MANUELA. Mütsirihma ots ulatus kuklast kaugele eemale, sest ta pea oli väga väike. Carist sähvatas korraks läbi mälestus millestki halvast, aga siis oli see läinud.

„Bobby Joe, pane rasked asjad esialgu basseinimajja,” ütles Hans-Peter.

Cari selja tagant mööduva Bobby Joe sõrmenukid riivasid tema tuharaid. Cari puudutas Peetruse tagurpidiristi, mis tal helmekee otsas kaelas rippus.

„Kas elekter ja vesi on kogu majas sisse lülitatud?” küsis Hans-Peter.

„On küll,” ütles Cari.

„Kas teil on siin kahesaja kahekümne voldise pingega toitevoolu?”

„On jah. Pesukojas ja köögipliidi taga. Garaažis on golfikärude laadija, millel on kahesaja kahekümnene väljundpesa, ja selle kohal ripub varnas kaks pikenduskaablit. Ärge kasutage musta, vaid punast kaablit. Keegi on mustal maandusjuhtme ära lõiganud. Laadija kõrval on kaks kahekümneamprist automaatkaitset. Basseinimajas on kõik rikkevoolukaitsmetega.”

„Kas siin maja plaan on?”

„Esimese korruse kabineti raamatukogus on arhitekti joonised ja elektriskeem.”

„Kas turvasüsteem on ühendatud mingisuguse keskuse või politseiga?”

„Ei, see on ainult kohapealt juhitav ja õues on häiresireen. Neli tsooni, uksed ja liikumine.”

„Kas majas on toiduaineid?”

„Ei ole. Kas te hakkate siin sööma?”

„Jah. Mõned hakkavad.”

„Kas te magate siin?”

„Magame seni, kuni töö tehtud saab. Mõned meist nii magavad kui ka söövad siin.”

„On olemas eineautod. Need käivad tänava mõlemas otsas ehitusplatsidel. Nad on päris head. Kõige paremad on nad nädala algupoolel. Te kuulete nende tuututamist. Minule meeldib kõige rohkem Comidas Distinguidas, aga ka Salazar Brothers on hea. Eelmine võtterühm kasutas neid. Nende auto küljele on kirjutatud „Soe toit”. Kui te tahate, et nad teile süüa tooksid, siis mul on nende telefoninumber.”

„Ma tahan, et sina meile süüa teeksid,” ütles Hans-Peter. „Kas sa saad tuua toiduaineid ja valmistada iga päev ühe tõhusa söögikorra? Sul ei ole vaja meid teenindada, pane lihtsalt toidud välja nagu Rootsi lauas. Ma maksan hästi.”

Raha oli Caril vaja. Köögis oli ta väga krapsakas ja põhjalik nagu need naised, kes on kasvanud üles Miamis rikaste inimeste majades töötades.

„Seda ma võin teha. Ma valmistan teile süüa.”

Cari oli töötanud ehitusbrigaadide juures. Kui ta teismelisena keskööst saadik süüa valmistas ja seda kärbitud säärtega teksapükse kandes eineautodelt müüs, käisid puusepad karjakaupa tema juures ja äri läks ülesmäge. Cari kogemused ütlesid, et suurem osa rasket kehalist tööd tegevaid mehi on heatahtlikud ja isegi viisakad. Nad lihtsalt on kõige järele aplad.

Aga Cari nägi Hans-Peteri kolmeliikmelist võtterühma ja selle liikmete välimus ei meeldinud talle. Need olid tikusöest valmistatud tuši ja elektrihambaharja abil tehtud vanglatätoveeringutega võllaroad. Nad viisid koos üheainsa filmikaameraga basseinimajja raske magnetpuurpingi ja kaks puurvasarat.

Meeste seltskonnas töötavad naised teavad öelda, et tahumata kamba puhul kehtib üksildases paigas nii džunglis kui ka siin kirvereegel: mida suurem, seda ohutum. Kui pundis on rohkem kui kaks meest, jääb enamasti peale tsivilisatsioon, seega kui nad just purjus ei ole, ei hakka nad naisega jamama. Need siin olid aga jõhkramad tüübid. Kui Cari Hans-Peterit kõrge heki ja krunti ääristava müüri vahele jäävasse kitsasse koridori paigaldatud elektrikilpide juurde juhatas, vahtisid nood teda üksisilmi. Ta tundis, kuidas nad mõtlevad: „Teeme talle grupika, teeme talle grupika.” Ent nende nõmedatest pilkudest tugevamini tajus ta enda taga kõndivat Hans-Peterit.

Kui nad olid heki taha jõudnud, sättis Hans ennast temaga silmitsi. Näoga otse Cari poole seistes ja naeratades meenutas ta valget kärpi. „Felix ütles, et ta vahetas neli korda majahoidjat, enne kui leidis sinu. Teised kartsid seda kohta ja kõiki neid jubedaid asju. Aga sulle need ju hirmu peale ei aja? Mul oleks huvitav teada, miks ei aja.”

Ära astu temaga vestlusse, ära vasta, hoiatas vaist Carit.

Cari kehitas õlgu. „Te peate toiduainete eest ette maksma.”

„Ma maksan need hiljem kinni,” ütles Hans-Peter.

„Ma vajan raha ette. Tõsiselt.”

„Sa oledki tõsine inimene. Sa räägid nagu colombialane – su hispaania keel on nii ilus. Kuidas sul õnnestus Ühendriikidesse jääda – kas sa püüdsid kasutada „usutavat hirmu”? Kas immigratsioonipolitsei pidas sinu puhul usutavat hirmu võimalikuks?”

„Ma arvan, et kahesaja viiekümnest dollarist praegu toidukraami jaoks piisaks,” lausus Cari.

„Usutav hirm,” ütles Hans-Peter. Ta nautis Cari palgejooni ja mõtles, millist mõju võiks neile avaldada valu. „Cari, kas need asjad seal majas, need õudusfilmide rekvisiidid, sind ei hirmuta? Ja miks ei hirmuta? Kas sa saad aru, et need on kõigest mõttetute ostuhullude väljamõeldised teiste mõttetute ostuhullude hirmutamiseks? Cari, sa saad sellest aru, eks ole? Sa teed neil vahet. Sa oled tõelistele asjadele lähemal – kas sa tead, mis on tõelised asjad? ¿Las verdades, la realidad?