Читать книгу Cari Mora - Thomas Harris - Страница 4

Hans-Peter Schneideri kaater libises musta kere ümber vett sulisema pannes väga pikkamisi mööda suurejoonelisest majast Biscayne’i lahe ääres.

Hans-Peter jälgis binokliga varajases hommikuvalguses rõdul ringutavat kahekümne viie aastast pidžaamapükstes ja särgikus Cari Morat.

„Taevane arm,” ütles ta. Hans-Peteri silmahambad on üpris pikad ja nendes on hõbedat, mida võib näha siis, kui ta naeratab.

Hans-Peter on pikka kasvu, kahvatu jumega ja ilma ainsagi karvata. Ripsmeteta silmalaud puudutasid binokli klaase ja määrisid need ära. Ta pühkis okulaare linase taskurätikuga.

Kinnisvaraagent Felix seisis kaatril tema selja taga.

„See ongi tema. Majahoidja,” sõnas Felix. „See naine tunneb maja paremini kui keegi teine ja oskab asju korda teha. Õppige tema abil maja tundma ja siis võin ma selle ninatarga vallandada enne, kui ta näeb midagi niisugust, mida ta ei tohiks näha. Te saate tema abiga veidi aega kokku hoida.”

„Aega,” ütles Hans-Peter. „Aega. Kui kaua tuleb luba veel oodata?”

„See mees, kes maja praegu üürib, väntab reklaamklippe. Tema tööluba kehtib veel kaks nädalat.”

„Felix, ma tahan, et sa annaksid mulle selle maja võtme.” Hans-Peter kõneleb inglise keelt saksa aktsendiga. „Ma tahan võtit juba täna.”

„Te lähete sinna sisse, ja kui midagi juhtub, siis on teada, et see olin mina, sest te kasutasite minu võtit. See on nagu O. J. Simpsoni lugu – teie kasutate minu võtit ja nemad teavad, et see olin mina.” Felix oli ainus, kes naeris. „Palun kuulake mind – ma lähen täna üürniku juurde ja ütlen, et ta maja ära annaks. Te peate vaatama seda kohta päevavalgel ja koos teiste inimestega. Te peate teadma, et maja sisemus on jaburuseni võigas. Minu juurest käis läbi neli majahoidjat, enne kui ma sain tolle seal. Tema on ainus, kes maja ei karda.”

„Felix, sa lähed üürniku juurde. Pakud talle raha. Kuni kümme tuhat dollarit. Aga praegu kohe annad sa mulle võtme või sa oled viie minuti pärast vees hulpiv laip.”

„Kui te sellele linnukesele haiget teete, siis ta ei saa teid aidata,” ütles Felix. „Ta magab seal. Peab magama tulekindlustuse pärast. Päeval teeb ta vahel tööd ka muudes kohtades. Oodake ja minge päeval.”

„Ma kavatsen seal ainult ringi vaadata. Ta ei saagi teada, et ma majas olen.”

Hans-Peter uuris Carit läbi binokli. Cari seisis nüüd kikivarvul ja täitis linnumaja söögiga. Teda minema visata oleks olnud raiskamine. Neid huvitavaid arme arvesse võttes saaks Hans-Peter tema eest pataka raha. Nouakchotti Acroto Grotto köndiklubilt võib-olla 100 000 dollarit – 35 433 184 Mauritaania ugiat. Seda siis, kui tal on kõik käed-jalad alles ja pole ainsatki tätoveeringut. Kui Hans-Peter on sunnitud ta maksimumhinna saamiseks õigesse mõõtu lõikama, siis pärast taastumisaega veelgi rohkem. Sada viiskümmend tuhat dollarit. Võileivaraha. Tolles majas oli kakskümmend viis kuni kolmkümmend miljonit dollarit.

Rõdu kõrval laulis kass-pilalind plumeeria otsas laulu, mille ta oli õppinud selgeks Colombia pilvemetsas ja siia põhja poole Miami Beachi kaasa võtnud.

Cari Mora tundis ära tuhande viiesaja miili kaugusel elava andi näpprästa tunnushüüu. Pilalind laulis seda väga innustunult. Cari muigas ja jäi viivuks pidama, et veel kord oma lapsepõlvest pärit laulu kuulata. Ta vilistas linnule. Lind vilistas vastu. Cari läks majja.

Kaatril sirutas Hans-Peter võtit oodates käe välja. Felix asetas võtme Hans-Peteri peopesale, ilma et oleks teda puudutanud.

„Ustel on valvesignalisatsioon,” ütles Felix. „Talveaia ukse oma on aga rivist väljas seniks, kuni me saame mõned varuosad. Talveaed asub maja lõunaküljel. Kas teil muukraudu on? Jumala nimel, palun kriimustage enne võtmega keeramist muuke ja jätke üks muukraud igaks juhuks trepile.”

„Felix, ma teen sulle selle teene.”

„See ei ole hea mõte,” lausus Felix. „Kui te ta läbi tõmbate, siis jääte ilma tema teadmistest.”

Jahisadamas kergitas Felix matti oma auto pakiruumi põhjas, et saada kätte tungraua ja tööriistade juurde hoiule pandud turvaline telefon. Ta valis ühe Colombias Barranquilla linnas asuva tantsustuudio numbri.

„Ei, señor,” ütles ta telefoni sosinal, kuigi viibis õues. „Ma pidasin teda loaga kinni nii kaua, kui sain. Tal on sääraste asjade jaoks endal advokaat olemas ja ma jääksin sellega vahele. Ta lihtsalt tahab seda maja saada. Muud ei midagi. Ta ei tea rohkem, kui meie teame … Jah, see raha laekus. Tänan teid, señor, ma ei vea teid alt.”