Читать книгу Me kasvasime Maal - Thor Peterson - Страница 2

Thor Peterson
Me kasvasime Maal

Thor Peterson

Me kasvasime Maal

Autoriõigused © 2019 Thor Peterson

Kaanepilt © Siiri Kumari 2019

Toimetanud Eva Luts

Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski

ISBN 978-9949-661-43-5

e-ISBN 9789949661442

Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital

1: Heldin, Maa, Tallinn

„Ühel sulnil kevadhommikul ratsutas noor ja kaunis paruness võigul märal läbi kastese pargi.”

Tüdruk kõõlus ratastega pöördtoolil laua taga, keskendus, kulm kipras, näpud võbelemas arvutiklahvidel, ja jätkas kirjutamist: „Ilm oli selle aastaaja kohta tavatult soe ja nii oli ta avanud jakihõlmad, lootes, et ema sellest teada ei saa – ja mitte ainult kevadtuule petlikkusest, vaid ka noormeeste pilkudest; oma kübara oli ta juba varem ära võtnud ja tema pikad kuldsed lokkis juuksed lehvisid ta selja taga.”

Tüdruk ohkas ja heitis pilgu suurele peeglile. Täpsemalt oli peegliks üks rohkem kui meetrilaiune segment rullikutel liikuvatest maast laeni seinakapiustest. Umbes kolmeteistaastane igat pidi tavaline plikatirts tema jaoks liiga suurel kontoritoolil; ja ta juuksed ei olnud pikad, lokkis ja kuldsed. Ulatusid poolde selga küll, aga olid kahvatublondid ja sirged.

Tüdruk kustutas kirjutatu, ent taastas kohe. Kustutas veel kord ja taastas uuesti. Siis kirjutas: „Oli see ikka jakk, mida nad tollal kandsid? Mis kuu võis olla? Mis kliima seal üldse oli? Aprill – kas puud võisid lehes olla? Kas Prantsusmaal on aprillis puud lehes? Kas nad tollal päriselt ka mõtlesid nii – kas ta unistas poistest? Kas ta üldse tohtis kübarat ära võtta?”

Ta ohkas ja lisas veel: „Midagi ei tule välja…”

Ta ei teadnud, et juba teist lauset kirjutades oli ta teinud kaks korda rohkem, kui üks mees ühes katku pärast suletud linnas, ja kuigi tema eas saab raamatu kirjutamist tõepoolest vaadelda küll austusväärse, kuid ikkagi ilmselt ebaadekvaatse kinnismõttena, oli ta järgnevaid küsimusi esitades ületanud mäekõrguselt paljusid nendest, kes – tihti temast kümme aastat vanemana – raamatu ka valmis on saanud…

„Heldin, sööma! Kas sa ei kuule või?” lõugas temast paar aastat noorem poiss toaust lahti lükates.

„Ta valab paberile oma haavatud hinge valu,” irvitas temast paar aastat vanem poiss üle väiksema õla vaadates. „Kirjaneiu, sööma! Või pead sa dieeti, pontšik?”

Nad laskusid naerdes trepist alla. Tüdruk vaatas end uuesti peeglist. Ta ei olnud paks. Ent modellilikult kõhn kah kaugeltki mitte. Talle ehk oleks meeldinud peenem olla… Aga talle meeldis rohkem olla tugev… vähemalt endasuguste hulgas.

„Vennad…” porises tüdruk arvutit kinni lüües ja kah allkorrusele suundudes.

Kägiseva puutrepi mõned astmed olid nii kulunud, et neid oleks ammu olnud aeg vahetada. Nad elasid kahel korrusel ühes linnamüüri veidrasse sopistusse rajatud elamises. Enamik inimesi ei teadnud, et selline koht olemaski on, igasugustele postiljonidele ja torumeestele pidi ema tänavale vastu minema, muidu poleks nad kuidagi nende juurde jõudnud. Nende elamisse olid tekkinud mõned moodsamad asjad, nagu Heldini toa seinakapiuksed, kuid ema ei tahtnud võõraid nende juurde kutsuda, ise oli ta remonditegemises ülimalt äpu ja isa neil ei olnud.

2: Heldin, Maa, Tallinn

Ka nende köök oli kummaline segu tänapäevast ja aegadest, mil keegi oli selle korteri sinna paekivist müüride vahelisse pilusse rajanud. Kohati olid seinad ausast hallist paekivist, kohati palkidest. Siis aga algas igati moodne kööginurk oma külmkappide ja roostevabast terasest kraanikaussidega. Edasi kuivasid vanal rohekast vaseroostest korpas ahjukummil maarohtude kimbud ja suur paljude sahtlitega kummut peitis nende paremaid nõusid.

Laual oli kaetud viis kohta.

„Ootame külalisi?” küsis Heldin.

Ema noogutas. „Tume pidi läbi astuma. Aga me ei oota teda.” Ja ta pilk libises üle lauaotsa.

Heldin oleks võinud vanduda, et korraks viirastus seal valge kogu. Laua otsa ei istunud tavaliselt keegi, nägid nad siis seal midagi või mitte. Ja kui inimesi oli rohkem, istus laua otsas tavaliselt kaks inimest. Ega nendega midagi juhtunud. Surnutel ei ole elavatele pretensioone – nii oli Heldin kuulnud tädi Idat ütlemas. Ja lein on ainult meie südames – seda ütles onu Rahe. Ent ometi oli Iilike nendega. Vaene surnud õeke. Heldin oli teda ainult korra näinud. Surnuna. Pisike titenägu riietes, mida ta vajas ainult üks kord. Heldin teadis juba oma lapsemõistusega, et ükskõik kui vanaks ta elab, jääb ta alati seda nägu mäletama. Pisiõde, kellest nad ilma jäid.

Uksele koputati. Siis uks avanes, tulija ei oodanud, kuni keegi talle vastu tuleb. Muidugi, Tume. Neid inimesi oli väga vähe, kes nende majja niimoodi sisse tulid. Suur mehemürakas, vast ehk juba viiekümnene. Natuke kohmakas. Heldin ei sallinud seda pilku, millega ta ema vaatas. Tume kummardus ja libistas korraks käe üle ema õla.

„Tere, Pääsu.” Ta hääl kärises pisut. „Tere, lapsed.”

Heldin ei sallinud seda toonivahet. Kui mees emaga rääkis, oli ta hääl pehme, hell… Mesine… ei, kleepuv… limane oleks veel parem, mõtles Heldin omaette ja taipas Valevi otsa vaadates, et vanem vend mõtleb ilmselt sedasama.

Ema pilk libises jälle üle lauaotsa ja taas viirastus seal pisike valge inglike.

„Ära tee seda,” ütles Tume karedalt. Ta hääl oli ikka tasane ja hell, kuid selles oli ka midagi muud. Hoolivust… Heldin teadis, et ta on ebaõiglane. Kuid mis ta tikub emale ligi!

„Mida?” küsis ema trotslikult.

Tume vaikis ja riputas mantli varna. Ta libistas oma poolsaapad jalast ja, küsinud pilguga nõu, istus temale määratud kohale Heldini kõrval; vennad istusid nende vastas. Ema laua otsas hakkas kulbiga suppi taldrikutele tõstma. Frikadellisupp. Frikadelle tegi ema ise, sest poe-omades polnud viimasel ajal enam üldse toitu, need koosnesid ainult mingist keemiast. Juba hais oli vastik.

3: Heldin, Maa, Tallinn

„Sa ütlesid, et sul on üks jutt,” küsis ema, kui nad juba kanakastme ja riisi juurde olid jõudnud.

Tume vaatas üles, siis uuesti taldrikusse. „Las ma söön vähemalt kõhu täis.”

„Enne kui…” ema turtsatas. Rõõmutult. Mõnikord pole naer üldse lõbus. „… me tülli läheme?”

„Võimalik.” Tume noogutas süües. „Sest sa ilmselt tead, mida ma sulle rääkima hakkan.”

„On asi nii tõsine?”

Tume kehitas õlgu. „Jah ja ei. Alguses oli juttu ju Valevi haridusest. Ent nii palju on muutunud. Ma arvan, et vähemalt suveks võiksite te kõik tulla. Olla siit natuke eemal.”

Ema ja Tume vaatasid tükk aega teineteisele otsa. Heldin oli põnevusest lõhkemas ja tundis, et hakkab tõsiselt vihastama, kui need kaks sõnadeta suhtlemist jätkavad – sest ilmselgelt oli seal niipalju seda, mida nad omavahel ja ka kõigi teiste täiskasvanutega rääkinud olid ja mida nad laste kuuldes kunagi ei arutanud. Ilmselgelt pidasid need kaks dialoogi väljaütlemata sõnade keeles, vaidlesid ja väitlesid ja kaalusid seisukohti…

„Rahe…” alustas ema, kuid Tume katkestas teda:

„Ta ei ole seda maailma kunagi mõistnud. Neeme lugu – ta ei ole selles osas just parim nõuandja. Mida ta ütleb, kui nõiakütid sinuni jõuavad? Rõhk sõnal ütleb – ta ei tee midagi.”

„Ja sina teed?”

Tume langetas pilgu. „Sa tead, et ma vähemalt üritan,” pomises ta vaikselt.

Ema ohkas ja langetas pilgu. Nad lõpetasid lõunasöögi vaikuses.

Või suhtelises vaikuses, sest poisid nagistasid omavahel. Ustus alustas ja Valev muutus tagasi titeks, nagu ema ja Heldin tavatsesid öelda. Tõsi, täna oli Valev hulga hillitsetum. Mõtlik selline. Korraga taipas Heldin, et ka vend teab midagi. Temaga peab ju olema räägitud õpingute jätkamisest kusagil mujal.

„Kas te meie käest ka küsite?” pahvatas tüdruk.

Viis sekundit valitses vaikus. Ema ja Tume vahetasid jälle pilke. Tume avas suu, kuid ema vangutas vaevumärgatavalt pead. Mees pani suu kinni ja nõjatus toolileenile.

„Lapsed,” alustas ema kobamisi. Paistis, et ta kogus aja võitmiseks taldrikud kokku ja toppis nõudepesumasinasse – tavaliselt tegi seda Heldin. Ta tõstis lauale vaarikakoogi ja koogitaldrikud. Kallas poistele mahla klaasidesse, siis endale ja Heldinile teed. Tume oli juba söömaaja alguses palunud suure klaasi külma vett, nüüd ta raputas tee ja mahla pakkumise peale pead.

„Lapsed,” alustas ema uuesti. „On nii palju asju, mida ma ei ole teile rääkinud. Me oleme siin põgenikud, seda te teate. Meie pettelood on toiminud, kuid nii palju on muutunud. Me oleme siin mõelnud, kuidas oleks kõige parem teha ja… Noh, ma ei tea. Ma… Aga te ju kindlasti tahate suveks kuhugi ära minna? Kuhugi, kus on soe ja… hea. Kindlasti on seal mõnus.”

„Ema, kuula ennast,” porises Valev. „Nii umbmäärase juraga ei müü sa meile midagi.”

„Ühesõnaga, me peame hakkama ettevalmistusi tegema,” võttis ema asjad kokku.

„Kuid kool on veel pooleli?” imestas Ustus.

„Ma olen kindel, et asjad saab korda ajada,” lausus ema kerge muigega.