Читать книгу Me kasvasime Maal - Thor Peterson - Страница 3

4: Heldin, Maa

Saigi. Kui ema sekkus, hakkasid laabuma asjad, kus kedagi veenma pidi. Kuidas, sellest ei saanud Heldin aru. Kuigi ta ise ka suutis teinekord asju sedasi korda ajada. Kuidas, seda ta ei teadnud. Ema teadis. Ja hoiatas, et ta niimoodi ei teeks. Ema ei öelnud seda otse, kuid nad kõik – isegi Ustus – said aru, et see on ohtlik.

Igatahes sulgesid nad ühel aprillihommikul oma kodu välisukse ja istusid ootavasse autosse. Neil oli palju asju ja nende paigutamine võttis omajagu aega. Lisaks oli Tume auto otse nende treppi ajanud ja ruumi oli seal kohutavalt vähe. Heldin sai muidugi hetkega aru, milles asi – täiskasvanud ei tahtnud, et möödakäijad näeksid, kuidas nad kogu oma kohvrilasu autosse topivad, ilmse kavatsusega pikalt ära olla.

Auto veeres kitsast munakivisillutisega tänavast alla, trügis läbi turistide summa, kes üritasid kibekülma põhjatuult trotsides keskaegse linnasüdame vastu huvi tunda, veeres raagus puude ja hallide moodsate plekkmajade vahelt tihedasse liiklusvoolu, jõnksus aegamööda hommikuste miinuskraadidega kivikõvaks tardunud lumesodist vallide vahel, pääses fooriderägast välja maanteele ja suurendas kiirust kõlekollaste põldude vahel. Tugev külgtuul kõigutas neid vahetevahel, rabistades vastu autokülgi halli tolmu, milleks pilvitus taevas lõõmav päike oli muutnud kuivanud pori ja lume alt väljasulanud talvesaasta. Ema avas šokolaaditahvli, jagas selle nende kõigi vahel ja kui ta akent paotas, et nutsakuks keeratud paberit välja visata, raputas neid vastikvalusalt noana lõikav jäine õhujuga, tuletades meelde, kui elamiskõlbmatu see aknatagune ikkagi on…

„Prahti ei tohi välja loopida!” teatas Ustus.

Kõik teised vaikisid. Jah, mõnikord käitus emme hullemini kui titt… Heldin leidis end mõtlemas, et kuigi sellest mingit märgatavat kasu ei tõuse, tuleb kasvõi põhimõtte pärast üritada emmelegi kombeid õpetada, ja selles on Ustus tõesti parim. Ja tema peale Pääsu ei vihasta ka… Jah, näe – sellistel hetkedel mõtles ta emast kui Pääsust…

Auto keeras suurelt maanteelt ära väiksemale kõrvalteele. Asfaldiriba keerles madala võseriku vahelt tihedasse kuusemetsa.

Ja siis vajutas Heldin käed meelekohtadele. Nii ema ja Valev kui autot juhtiv Tume vaatasid tema poole; Tume, kelle selja taga ta istus, heitis muidugi vaid peeglist pilgu. Ustus, kes istus taga keskel, uuris teisi autosistujaid. Tema oli muide ka nägu krimpsutanud.

„Mis juhtus? Naljakas jõnks oli… Kas teie ei tundnud?”

„Tundsime,” poetas lõpuks Valev.

Tee oli pealtnäha seesama. Ainult asfalt oli kuidagi palju kitsam ja auklikum. Ja siin paistis kevad hulga edenenum olevat, kohati oli metsaalune üsna roheline.

Tume vähendas kiirust. Heldini peast puuris läbi järjekordne valuhoog, mis silme ees virvendama pani ja tekitas sekundiks-paariks tunde, et kogu ta hommikusöök tuleb välja.

„Need on need kohad, kus rada salarajaks üle läheb,” kuulutas Ustus rõõmsalt. „Ma tean! Heldini pea on valesti häälestatud. Puberteet!”

„Kes ütles, et Heldini pea on valesti häälestatud?” küsis istmel pöördunud ja neid ikka veel silmitsev Pääsu kurjalt.

„Mis valesti on?” tahtis Ustus teada. Ta mõtles hetke ja haaras siis Heldini käe. „Heldin, on sul väga valus?”

Heldin tõmbas selle järsult ära, ent nähes, kuidas väikevend selle peale solvus, silitas tal korraks pead ja naeratas vabandavalt.

„Hea, et see niimoodi mõjub,” märkis Valev elutargal toonil. „See annab lootust, et sa suudad ühel päeval ise ka haldjaradu leida.”

Heldin surus huuled kokku ja põrnitses välja. See kõik ärritas teda. Muidugi teadis ta seda kõike. Vähemalt sellest asjast oli neile räägitud. See oli nende perekonna eripära. Nende võime, mis eristas neid peaaegu kõigist teistest seal selles külmas, kõledas ja lagunevas linnas. Selles maailmas või reaalsuses, nagu mõned täiskasvanud ütlesid. Ja rõhk on sõnal peaaegu – selles maailmas oli inimesi, kes siiski suutsid sedasama, mis nemad, ja mingi osa neist inimestest olid millegipärast väga kurjad kõigi teiste peale, kes ka oskasid. Heldin oli mõnda sellist ainult korraks näinud ja sellest piisas, et neid karta; õnneks oli tookord Tume kohal. Midagi ühtaegu hirmunut, vägivaldset ja mingil viisil ka imetlev-kadestavat keris end tema ajus lahti ja siis tuli sõna: „Nõid!”

Nii neid kutsuti. Nad olid nõiad.

5: Ustus, Nünd, Ent-Minnu

„Ma tahan pissile!” Ustus ei olnud väga kindel, kas tal tõesti nii väga pissihäda on, kuid autosõit oli ta igatahes kohutavalt ära tüüdanud.

„Kannata veel natuke.” Ema hääles kõlas ärritus.

„Juba tükk aega tagasi oli natuke.”

„Nüüd tõesti on.”

Küllap oli. Kuidagi väga selge oli, et kogu maa ja taevas ei keera end enam peavalu tekitava veidra jõnksatusega pahupidi, kui tee ääres on maju ja teel vastutulijaid. Sellised asjad juhtuvad sügaval metsas. Siin veeres nende ümber kummalisi autosid ja ka selliseid sõidukeid, mille seost liikumisega sai tuvastada ainult selle järgi, et need tõepoolest liikusid.

Tume juhtis auto ühe hoone ette ja nüüd tahtis Ustus kõige rohkem hoopis seal seisvaid sõidukeid uurida.

„Siin sööme ja joome,” teatas Pääsu vastuvaidlemist mittesallival toonil. Ustus pani tähele, kuidas Heldin ja Valev pika pilguga ema silmitsevad ja siis pilke vahetavad; ja kuidas ema selle ära tabas ja huuli väärutas. Ustus oli õppinud aru saama, et see tähendas, et ema oli närvis. Ta oli õppinud mõistma, et vanemad õde ja vend tahaksid võtta tedagi sellesse mängu, et nüüd tuleb emmele mitte vastu vaielda…

Ustus neelas kiiruga alla kõik keelel kibelevad küsimused. Emme ei näinud üldse sedamoodi välja, et talt ilma tülita mingit infot kätte saaks, ja õde-venda olid ilmselgelt äraeksinud ilmega. Ja Tumelt ta küsida ei julgenud.

„Ustus, Valev, minuga,” uratas Tume. Pääsu püüdis Heldini pilgu ja viipas lõuga tõstes peaga – eks see pidi tähendama, et ka nemad lähevad koos – ja nii nad siis hoonesse suundusidki, mehed ühele ja naised teisele poole. See tegi enesetunde paremaks – ta oli meeste pundis.

Vähemalt tualetimärgid olid arusaadavad – telekast nähtud operette meenutava kaarja kleidiga, hõbejat maski näo ees hoidev naisesiluett, ja natuke multifilmi-Aladini meenutav ülikonnas härrasmees. Eesruumis, kus oli väga palju voolavat vett, ei olnud kedagi. Tume osutas vaikides usterivile ja kadus ise ühe taha neist. Edasi oli kõik peaaegu tavaline, kui välja arvata puhtus, luksus ja avarus. Käterätik nägi välja nagu rohekas vahvel ja kui ta seda imetles ja mõtles, mis kasutatud rätikuga teha – uusi oli suur virn –, lagunes see tal käes ära. See pani ta muretsema – põrand oli täis rohekat puru. Ent siis ta kiljatas, sest kraanikausi alt tormas välja kari kreemikaid hiiri, kes pulbrit agarasti sööma hakkasid.

„Mis?” oli Tume uksel, nii et peaaegu oli tunda tuuletõmbust.

Ustus ei jõudnud midagi öelda, sest poisi pilgu suunda jälgides oli Tume asjast juba aru saanud.

„Ah need… Koristajad. Pillasid rätiku? See tuleb jah siin kohe ära visata. Sinna.” Ta osutas ühele kastile. „Valmis?”

Ustas noogutas rabedalt.

„Ma ei teadnud, et Hiinas sihukest tehnikat on,” märkis Valev, kui nad fuajeesse läksid ja naisi ootama jäid. Vend libistas sõrme üle laual vedelevate ajalehtede ja ajakirjade, millel olid veidrad märgid. „Küll see Tume ikka sõidab kiiresti!” Ustus mõtles selle üle. Venna hääles oli pilget, nii et Hiinas nad ilmselt siiski ei ole. Ta teadis, et Hiinas kirjutatakse hieroglüüfides, ta oli pilte näinud ja see kiri siin ei näinud üldse sedamoodi välja.

„Tume sõidab kiiresti,” nõustus ta diplomaatiliselt. „Kas sul oli ka valus?”

„Eee…” tegi Valev ja vaatas Tume poole, kes ühelt tahvlilt arvatavasti menüüd luges. „See ei ole nagu Heldinil.” Ta sättis täiesti ilmaasjata oma matkapükste vööd. „Minu aju… Kuule, ma ei tea. See on tegelikult hea märk. Geneetika. See, mis me oleme. Et me saaksime siia tulla.”

„Me ei ole Hiinas?” ei suutnud Ustus igaks juhuks küsimata jätta.

Tume, kes neid muidugi oli kuulnud, turtsatas. „Me oleme Nündil. See on hoopis teises maailmas. Ja see on kenräkfüdd – võõrastemaja. Natuke eriline, siin on meiesuguseid ennegi nähtud. Ja muide, igal pool Nündil sellist luksust ei ole.”

See oli midagi uut – täiskasvanud vastasid! Mitte ainult ei hoiatanud, et sellest ei tohi rääkida, või lõpetanud juttu, et küll ühel päeval… See tegi otsa lahti – Tume rääkis ometi midagi! „Mida sina tunned? Oli sul ka valus?”

„Siis, kui ma teievanune olin. Kõigil nõidadel on. See on teatud sorti vastupanu. Sa hakkad tajuma, kui kasutatakse võluvõimet, ja ühest ilmast teise minek on siin nagu aatomipomm. Aju heliseb kaasa. Te kas õpite seda võimet juhtima või elate ühes ilmas. On neid, kes peavad loobuma. Peavalud lähevad aina hullemaks ja keegi ei saa sind kaasagi võtta. Sealt nad tulevadki.”

Ustus pööras ringi ja vaatas, kuidas ema ja õde tulid, mõtted hullemini sassis kui võib-olla kunagi varem elus. Muidugi oli ta kuulnud haldjaradadest. Muidugi oli selge, et nad ei ole enam Maal. Muidugi oli selgemast selgem, et Nündi ei saa tavalist teed mööda. Ta oli lugenud „Teemärke” – teades suurepäraselt, et ta ei saa kõigest aru – ja veel mõnda sarnast raamatut ning sugulaste juttudesse pudenenud vihjetest võis aimata, et nad kõik jagavad mingeid salapäraseid andeid ja võimeid, millest keegi väljastpoolt midagi teada ei tohi.

Peamiselt oli talle kogu aeg räägitud, kui ohtlik see kõik on. Ja seal ta nüüd oli – tal polnud õrna aimugi, mis üldse toimub.