Читать книгу Me kasvasime Maal - Thor Peterson - Страница 5

9: Ustus, Nünd, Ent-Minnu

„Ärka ometi, unekott! Pärast magad. Või jätame su siia?” Ustus tundis, et keegi näpistab teda kõrvast. See ajas ta üles, silmalauge avama sundis vihane uudishimu, et kes see õieti on, kes söandab nii teha. Kõige parema meelega oleks ta unne tagasi vajunud, kuid tahtmine vihastada, rusikaga virutada ja midagi väga halba karjuda ajas ta mõnusast rambest soojusest välja. Mitte ähvardus maha jätta, seda ta lihtsalt ei uskunud, ega ka mitte lubatud paadisõit, mis talle hetkel isegi ei meenunud…

Nad kõik olid toas ja askeldasid ringi – Heldin ja Valev, ema ja onu Tume.

„Kes mind näpistas?” See ei tulnud välja ähvardavalt ja vihaselt, pigem pahura pominana.

Pääsu naeratas talle. „Ärka, kullake. Sa oled natuke liiga suur, et sind tassida. Ole hea, käi pissil ära, siis ma aitan su riidesse.”

Nüüd alles meenus Ustusele, et nad pidid paadiga sõitma minema. Ta käis vannitoas ära ja asus end riidesse panema. Ta ei ole tita, ei vaja ema abi. Ei vaja kellegi abi. Särginööpidega pusides vaatas ta ringi ja sai aru, et kõik nende asjad on kokku pandud ning Valev ja Tume kannavad kohvreid välja. Taga targemaks… „Kas me ikka läheme paadiga sõitma?”

„Jah.” Emme naeratas viltuselt, kontrollides, kas kapid on tühjad ja midagi kusagil voodite all ei vedele. „Heldin, ole hea, kui poiss riidesse saab, minge auto juurde.” Ta kiirustas toast välja.

„Mis kell on?” küsis Ustus õelt, kes natuke kannatamatult ta ees seisis. Heldin ei proovinudki teda aidata – ta teadis, et ta seda ei salli – ja hoidis vaid jakki käes, oodates, kuni ta saapaid jalga topib.

„Pool kolm öösel. Nad ütlesid, et see sõltub tõusust.” Õe hääletooni järgi sai Ustus aru, et õdegi ei tea rohkem. Miskit oli teoksil. Ustus lasi endale jaki selga aidata ja vaatas ringi. Kui kõik nende asjad olid läinud ja tuba tühi, ei kutsunud voodi enam üldse.

Tõepoolest oli auto jälle kohvreid täis, nii et paistis, et siia nad tagasi ei tule. Sõit oli lühike, vaevalt kümmekond minutit. Ustus tundis ära isegi ühe väljaku, kus nad päeval käinud olid, kuigi öösel paistis kõik teistmoodi. Nad sõitsid suhteliselt otse linnast välja ja korraga oli mõlemal küljel vesi. Eespool paistis mingi heledam valgus, olid näha vaid suur tume kogu, askeldavad inimesed, ja siis sõitsid nad kuhugi… küüni, arvas Ustus. Ainult et selline veider küün, millel oli natuke katust kahes otsas uste juures…

Tume parkis auto teiste vahele. Ta avas akna ja rääkis kellegagi võõras keeles. Ustus nägi vaid avarat mantlit ja habet. Keegi parkis auto otse nende oma taha ja mõneks sekundiks oli kogu nende auto sisemus täis heledat valgust, kuni tagumine auto tuled kustutas.

„Püsige paigal.” Tume vaatas avatud autoaknast alla, ajas end siis istmelt üles ja ronis aknast välja. See tundus põnev.

„Miks ta uksest ei läinud?” küsis poiss tasakesi Valevilt.

„Meid kinnitatakse,” vastas vanem vend samuti peaaegu sosinal. „Et me veerema ei hakkaks. Varsti tuleb meil ka ronida.”

„Te ei lähe kuhugi!” napsas Pääsu teravalt.

„Ah, ära jama!” vaidles Valev vastu. „Me ei saa tunde siin istuda. Me peame lihtsalt kiiresti õigel ajal siia tagasi saama.”

„Ei vaidle!”

„Emme, tõepoolest,” sekkus nüüd ka Heldin. „Mis paadisõit see on, kui me siin autos istume? Ja Ustus hakkab virisema. Ustus, palun natuke virinat!”

„Üüü-üü,” tegi Ustus. Virin ei taha välja tulla, kui pole õiget tuju, see võib vaid naerma ajada. Antud juhul aga oli vist just seda vaja.

Pääsu turtsatas üldse mitte kurjalt. „No vaatame, kui Tume tagasi tuleb.”

„Ta on muide siinsamas. Me anname kohe otsad. Näe, kõik teised on parda ääres.” Valev keeras oma klaasi alla. „Tume, kas me võime nüüd ka sinna parda äärde minna?”

Tume heitis nende poole ainult ühe pilgu ja viipas pisut kannatamatult lubavalt peaga.

„Tule ka, me hoolitseme sinu eest,” ütles Valev Pääsule, ise juba poolel teel aknast välja. Ta sättis end natuke, jalge alla vaadates, ja sirutas siis Ustusele kutsuvalt käed. Poiss muidugi ei kõhelnud hetkegi, vudis aknani ja lasi end maha tõsta. Järgmiseks ronis aknast välja Heldin ja kõige lõpus Pääsu ise; Valev aitas ka ema ja õde. Siis ronisid nad üle köite ja mingite veidrate raudjurakate terasest piirde juurde. Selle taga loksus tume vesi ja seda oli Ustus arvanudki.

„Aga kus paat on?”

„Me olemegi paadis,” turtsatas Valev.

Hetkeks vaatas Ustus kahtlustavalt ringi, kuid keegi ei paistnud tema kulul nalja tegevat. Noh, ta oli kunagi olnud hulga suuremas laevas, kuhu autod sisse sõitsid. Siin olid nad lageda taeva all, pea kohal olid ainult mingid konstruktsioonid, mida eriti ei näinud, sest nende küljes olid ka pimestavad tuled. Keegi hõikas midagi, keegi askeldas trossidega, kiiresti kerkis üles jupp teed neist kümmekond meetrit tagapool – seal, kust nad olid tulnud – ja moodustas seina, ja siis sai Ustus aru, et see on tõepoolest suur paat, sest korraga õõtsus see täiesti paadi moodi ja tuled pöördusid kaugemale teest, mida mööda nad olid sõitnud. Muidugi ei pöördunud maailm, kuigi see hetkeks nii tundus – hoopis nemad kiikusid jõevoogudel.

Paari minuti jooksul jäi ümberringi vaiksemaks, kui askeldamine autode ümber lõppes ja parda ääres uudistajatest esimesed tüdinema hakkasid. Kuulda oli vaid tasast tuksuvat podinat, mis isegi vee loksumist ei summutanud. Tuul oli jahe, kuid suviselt jahe. Ustus väristas õlgu, Valev pani seda tähele ja tõmbas ta seljaga endale vastu kõhtu. Niimoodi, vastu suurt sooja venda oli parem seista küll. Suurem osa tulesid laeval kustus ja kui silmad pimedusega harjusid, märkas poiss, et taevas üksikute pilveräbalate vahel oli täis tähti. Keegi ei lausunud midagi. Niimoodi oli tegelikult väga põnev seal seista. Ainult kahju, et seda sõpradele rääkida ei saa… See tegi Ustuse natuke kurvaks, sest ema öeldud „no võib aega minna, enne kui me siia tagasi tuleme” kõlas kuidagi niimoodi, et ega nad tule. Nii et ta sai vaid kujutleda, kuidas ta sõpradele seda kõike jutustab…

Ta oli vist püstijalu magama jäänud, sest korraga sosistas vend talle kõrva: „Ustus, autosse. Pea püsti!”

Ta ärkas päriselt alles siis, kui kohmakalt aknast sisse ronis. Tume tegi enne sisseronimist veel tiiru ümber auto, kontrollides kinniteid, vangutas siis pead ja puges kah oma esiaknast sisse.

„Võtke rahulikult, ega keegi täpselt ei tea, millal meile vesi peale tõmmatakse,” poetas ta akent kinni keerates. „Valev.” Ta osutas lõuaga nende aknale. Valev noogutas ja sulges selle. Ukselukud klõpsatasid, Tume oli vajutanud keskluku nupule. „Rihmad peale.”

Asi tõotas põnevaks minna… Aga siis ei juhtunud jälle tükk aega midagi. Ustus ei näinud välja, tasapisi hakkas tal igav ja siis jäi ta ilmselt jälle magama.

10: Ustus, Tsäleek, Rähipolimes

Kui ta ärkas, oli väljas päev. Ärkas ta tunde peale, et kukub voodist välja. Oli tunda veel üht tugevat tõuget ja siis alles jõudis talle pärale, kus ta on. Paistis olema varajane hommik ja otsustades selle järgi, et kuidas inimesed ümberringi askeldasid, oli midagi juhtunud.

„Kohale jõudsime,” teatas Pääsu esiistmelt. Iste oli tegelikult väga alla lastud, nii et ema peaaegu lamas sellel. Kedagi teist autos ei olnud. Olid nad mujal maganud või kogu aeg üleval olnud?

„Ma tahan pissile.”

„Kannatad natuke või tahad väga? Me sõidame kohe maale, seal teeme end korda ja sööme hommikust. Siis tuleb natuke sõita.”

„Ma tahan näha.” Kurat, teistel on põnev… Poiss meenutas seda kõva sõna, mida täiskasvanud vahel kasutasid, samas hästi teades, et niimoodi ei räägita; miks nii ei räägita, sellest ta veel kuigi hästi aru ei saanud. „Ma tahan pissile. Välja.”

Nagu teinekord juhtus, nägi ema ta läbi. „Kui me tualetti läheme, ei näe sa niikuinii midagi. See on kusagil keldris. Kannata paar minutit, teised juba tulevad, sõidame maha. See on palju põnevam.”

Tõepoolest hakkas auto nende taga juba liikuma, korraga asus Valev sisse ronima ja Heldin klõbistas teisel pool sõrmedega klaasi, et keegi talle ka selle akna avaks. Pääsu keris tooli uuesti istumisasendisse, Tume kõndis koos habetunud tegelastega ümber auto ja kui need eemaldusid, sisenes seekord uksest.

Esimeseks hakkas Ustusele silma, et see polnud üldse see jõgi, millel nad olid öösel teele asunud. See polnud üldse jõgi. Nad olid kas merel või hiigelsuurel järvel, mida ümbritsesid igast küljest kõrged tumerohelised mäed, ja maa pool paistis üsna suur linn.

Tume tagurdas auto välja, keeras ringi ja sõitis aeglaselt üle kiviplaatidest väljaku. Neid vahiti uudishimulikult, kuigi ega uudistajaid just palju ei olnud. Ustus polnud jälle üldse rahul oma keskmise kohaga, sest teravate katustega majad tundusid kummaliselt põnevad.

Kuid sõit sai õnneks kohe otsa, Tume peatas auto ja sõnas heatujuliselt: „Läksime! Asjad võite kõik siia jätta. Poisid, minuga!”

Nad sisenesid uksest ja Ustus oleks hämaras ruumis kukkunud, kui Tume poleks teda kinni püüdnud. Ruum oli kaks astet maapinnast madalamal. Seekordne tualett oli jälle hoopis teistsugune ja Tume seletas neile kannatlikult, mis kõik on.

Üldse oli kõik teistsugune. Kollakas puder oli naljaka maitsega ja seda Ustus ei tahtnud. Täiskasvanud jõid mingit rohekaspruuni vedelikku, mille lõhn juba üksi eemale peletas. Mahl oli samuti veider, kuid õnneks siiski joodav, ja saiadest õnnestus valida selline, mis enamvähem süüa kannatas. Isegi munad ja sink olid veidra maitsega ja sõrmepikkused šokolaadi meenutavad pulgad maitsesid nagu… poiss ei osanud seda kirjeldada, teadis vaid, et seda maitset ei ole ta kunagi tundnud.

Nad sõitsid mööda natuke raputavat teed suurte puude vahel, mille lehekroonid suurema osa teest nende pea kohal kokku puutusid. Mõnikord vilksatas tee ääres mööda mõni muinasjutuloss, kuid suurema osa ajast ei näinud nad midagi peale rohelise hägu. Sõitjaid oli vähe, Ustus kaotas varsti huvi, vajus istmesse ja jäi jälle magama.

Ta ärkas sel korral õigel ajal, et näha ära nende teekonna lõpp. Nad sõitsid mööda mäenõlva looklevat teed ülespoole ja nende ees avanes pärast ümber ühe kaljunuki pöördumist pundar üksteise sisse kasvanud losse. Auto vuras üle tõstesilla, suurte rautatud väravate vahelt kaarkäigust sisse ja peatus avaras munakividega sillutatud õues. Esimene mulje oli olnud petlik ja ühtlasi õige, Ustus sai aru, et tegelikult oli ta näinud ainult osa suuremast ehitisest, mis tõepoolest meenutas üksteise külge kasvanud losse, ainult et need lossid moodustasid suure ringmüüri, mis seestpoolt oli hulga silmikirjuksvõtvam kui väljaspool, kus terve alumine osa oli ühtlane graniitmüür.

Terve suur inimsumm tuli neile vastu ja autost välja roninud Ustus peitis end tahtmatult Valevi selja taha… kuigi järele mõeldes oli tulijaid vaid tosinajagu. Ja lõpuks tundis poiss ära ka mehe ja naise, kes tulid kõige ees – Rahe ja Ida, onu ja tädi.

„Tere tulemast, armsakesed!” müristas Rahe.

„Õde…” Ida surus Pääsu kõvasse kallistusse. Kui nad lõpetasid, tahtsid mõned vastutulijatest veel Pääsut kallistada ja Rahe ning Ida võtsid lapsed ette.

Kui patsutamine ja kallistamine lõppes, pani Ustus tähele, et Tume seisab paar sammu eemal seda kõike jälgides. Õieti pani ta seda tähele siis, kui korraga saabus pisut piinlik vaikus ja kõik vaatasid, kuidas Rahe ja Tume teineteist pilkudega mõõdavad. Kummatigi astus Rahe sammu Tume suunas ja sirutas käed. Nad puudutasid neid korraks mingis naljakas seongus, mis harjunud käepigistus küll ei olnud, ja see näis asja kuidagi lahendavat. Ustus sai teada, et kaks Valevistki kõvasti vanemat noormeest – tema silmis ikka juba täismehed – on Rahe ja Ida pojad ja et tüdrukud tulevad õhtul. Ja veel kaks igavalt suurt inimest on kellegi Elteli pojad, kes olla Rahe õde. Teisi ei tutvustatud, ülejäänud inimesed olid ühtmoodi rohelistes riietes ja nemad võtsid Tume juhtimisel nende kohvrid.

Neile tundus olevat eraldatud terve loss. Ustus teadis juba, et täiskasvanud käituvad pisut kummaliselt, sest jälle vaikisid nad jalalt jalale tammudes ja vahetasid pilke, kui Pääsul paistis olevat teistsugune arusaamine sellest, millise toa saab Tume.

„Kas kogu see loss kuulub teile?” ei suutnud Ustus küsimata jätta, kui tädi Ida tuli vaatama, kuidas nood rohelisse riietatud inimesed ta kohvrid ühte tohutusse tuppa toovad. Tädi oli küll hoopis teistmoodi riides kui neil külas käies, kuid see oli ikkagi ju tädi Ida.

Tädi naeris ja kallistas teda lühidalt. „Ei. Siin on vanu Tennimanke terve kari. Aga ruumi on meil kümme korda rohkem kui vaja. Nii tore, et keegi annab teinekord põhjust tolm välja pühkida. Meeldib sulle see tuba?”

Ustus vaatas ringi. Tuba tundus jalgpallistaadioni suurune, aknad olid kilomeeter maad eemal mööda vaibast maanteed, mis voolas laias kaares ümber voodi, ja pilvi kraapivatest akendest paistis kosmosesse ulatuvate mägede harjadel igilumi.

„Elada võib,” poetas poiss armulikult.