Читать книгу Viskivaras - Tiffany Reisz - Страница 2

Paris

Maailmas polnud palju asju, millest Cooper McQueen oleks hoolinud rohkem kui heast burboonist. Olles saanud neljakümne viie aastaseks, polnud temaga veel juhtunud, et kasvõi üks kaunis naine oleks teda sel määral köitnud, et ta oleks pannud joogi käest ja selle lauale jätnudki. Aga kui nüüd jalutas baari sisse punases kleidis naine otsekui kingitus jumalatelt, punase lehviga korralikult kinni tõmmatud, otsustas McQueen, et ta võib olla lõpuks kohanud terves maailmas seda üht naist, kes võib temast karsklase teha. Naise kleit oli pingul nagu vana ihnuskoi rusikas ja punane nagu põder Rudolfi nina ning teda vaadates valdas McQueeni üksainus mõte – sel aastal on jõulud erakordselt varajased.

Preili Jõulud Juulis heitis tema suunas pilgu, naeratas, nagu teaks, mida mees mõtleb, nagu mõtleks ta ise sarnaseid mõtteid, ja McQueen järeldas, et küllap lahkub ta täna baarist varakult ning proovigu ainult keegi teda selles küsimuses ümber veenda.

Et mitte mõjuda liiga innukana, lonksas ta oma burbooni – see maitses hea – ja hoidis naisel märkamatult silma peal teda otse vahtimata.

Jõulud Juulis kõndis leti juurde ja võttis istet. Mees jälgis, kuidas naine menüüd uurib, ning naeratas oma klaasi hoides. Minuti pärast läheb ta naise juurde, ostab talle joogi, poetab jutu sees, et baar kuulub talle, jätab sööda välja ja vaatab, kas naine hakkab selle vastu huvi tundma. Ta oli näinud oma baaris küllalt ilusaid naisi, tavaliselt olid need liiga noored – temalgi oli lõppude lõpuks oma uhkus –, aga preili Jõulud tundus olevat ausalt kolmkümmend viis. Päris naine. Täiskasvanud naine. Sedasorti, kellega ta võiks magada, ilma et võlgneks kellelegi vabanduse. Naise nahk oli tõmmu. Mustad lokkis juuksed langesid raskelt tema seljale ja olid kuklas kokku tõmmatud punase paelaga, mille mees kavatses võimaluse avanedes oma hammaste abil lahti siduda.

Ta lasi mööduda minuti ning asus tegutsema, et juhusest haarata.

McQueenile ei valmistanud vähimatki südamevalu paluda end vabandada vestluskaaslasel, kes oli kas investeerimispankur või riskikapitalist. Ta oli lakanud vestluskaaslase juttu kuulamast hetkel, mil preili Jõulud välja ilmus. Mees läks tema juurde ja võttis ilma selleks kutset ootamata naisest vasakule jääval tühjal baaripukil istet. See baar kuulus talle, polnud ühtki põhjust käituda mittevastavalt.

McQueen ei öelnud algatuseks midagi. Ta lasi vaikusel venida ja paisuda uimastavaks nagu mudane Ohio jõgi kuumal ööl, selliseks, mis paneb kõnniteedki higistama. Võib-olla suudaks ta meelitada naise jalutuskäigule, kuni õhtu on veel soe. Võib-olla suudaks ta naise meelitada tegema veel enamat.

„Mida ma teile pakkuda võin?” küsis naiselt Maddie, kena blond baaridaam.

„Red Thread sobiks hästi,” vastas naine. „Mulle meeldib, kui mu joogi ja juuksepaela värv kokku langevad.”

„Red Thread?” Maddie vaatas abipaluvalt McQueeni poole. „Ma pole kindel…”

„Red Threadi pole saada juba kolmkümmend viis aastat,” ütles McQueen Maddiele.

„Taevas tänatud. Kartsin juba, et olen hulluks minemas. Oleksin võinud vanduda, et tean viimast kui burbooni,” ohkas Maddie. „Kas mõni pudel on veel alles?”

„Mitte ainsatki,” vastas McQueen, valetamata seejuures just ülearu. See polnud päris puhas ja õigustatud vale, aga see ei pidanud ka musta plekina tema südametunnistusele jääma. Tegemist oli pisikese punase pettusega.

„Kui kahju,” ütles preili Jõulud, ehkki tema toonis polnud võimalik tabada ei pettumust ega ka üllatust. Jõulud rääkis õigust. Tema hääletoon oli veidi jäine. Ta oli iseteadev. Mehele see meeldis.

„Paganama kahju. Räägitakse, et see on parim burboon, mida eales villitud.” McQueen ootas, et naine punases kleidis ütleks veel midagi, aga too vaikis tähelepanelikult kuulates, pilk Maddiele suunatud.

„Mis sellest sai?” küsis Maddie mehelt.

„Tulekahju,” vastas McQueen õlgu kehitades. „Selliseid asju juhtub. Te valmistate kanget alkoholi ja hoiate seda puidust vaatides? Tulekahjuoht jääbki teid painama. Red põles 1980. aastal maani maha ja uuesti seda enam ei avatud. Keegi ei tea, kas see üldse enam kellelegi kuulubki.” McQueen oli püüdnud Red Threadi krunti endale osta, aga edutult. Ta oli jõudnud riiulifirmani – Moonshine Ltd –, millele kuulusid Red Threadi krunt ja kaubamärk, aga selle firmaga ei paistnud olevat seotud ainsatki inimest. „Kui kuuluks, ma oleksin kursis. Ma olen püüdnud omanikke leida.”

„Kui põnev…” ütles preili Jõulud. Tema huultel võis aimata naeratuse varju, aga mees ei suutnud aru saada, kas teema pakkus naisele tõesti huvi või oli tegemist sarkasmiga. Naisel oli Kentucky aktsent, vaevumärgatav, kuid siiski äratuntav inimesele, kes on pool oma elu veetnud New Yorgis ja pool Louisville’is. Kentucky aktsent kõlas tema jaoks koduselt ja pani ta alati kõrvu kikitama.

„Kas ma võin teile midagi muud pakkuda?” küsis Maddie.

„Four Roses, ilma jääta. Topelt.”

„Naine, kes tunneb viskit ega karda seda puhtalt juua.” McQueen pöördus oma baaripukil kümme kraadi naise poole. „Naine minu meele järele.”

„Ma olen Kentucky tüdruk,” ütles ta elegantse õlakehitusega. „Ja teate, viskiga on nagu tõega.”

„Kuidas nii?”

„Alguses see maitse kõrvetab, aga kui sellega harjuda, ei ole sa enam nõus midagi muud oma suhu lubama.”

Preili Jõulud tõstis klaasi huultele, võttis lonksu ega krimpsutanud seda juues sugugi nägu. Burboon ei kõrvetanud teda.

„Öelge mulle siis midagi, mis vastab tõele,” ütles McQueen. „Mis teie nimi on?”

„Paris.”

„Ilus nimi.”

„Tänan, härra McQueen.”

„Te teate mind?”

„Kõik teavad teid. See on teie baar,” ütles naine, osutades pealiigutusega sõnadele The Rickhouse, Louisville, Kentucky, mis olid graveeritud baarileti taga asuvale peeglile, mille klaasile oli söövitatud ka pilt sajandivahetuse puidust laohoonest. „Olen kuulnud, et avate Brooklynis peagi veel ühe viskibaari.”

„On teil midagi selle vastu?”

„Andke miski valgete inimeste hoole alla ja nad muudavad suurepärase joogi fetišiks. Kui leiate viisi, kuidas teha kõrvitsamaitselist burbooni, saate miljardäriks.” Ta võttis teise lonksu oma Four Rosest, ise silmanurgast meest jälgides.

„Ma avaldan sulle saladuse.”

„Lase käia.”

„Ma juba olen miljardär. Aga ma otsin alati uusi viise oma raha kulutamiseks. Miks ma ei peaks?”

„Sul on vaja veel üht ettevõtet? Kas korvpallimeeskonna omamine on juba ära tüüdanud?”

„Mulle kuulub ainult osa.”

„Milline osa?” küsis naine. „Ma tean, millist osa ma endale tahaksin.”

McQueen naeris. „Öelge mulle üht, preili Paris – mida teie omate?”

Nüüd oli naise kord oma baaripukil pöörduda. Ta keeras ennast üheksakümmend kraadi ning vaatas mehele kartmatult ja häbenemata otse silma.

„Võiksin omada teid homseks päikesetõusuks.”

Tema sõnad muutsid McQueeni hetkega keeletuks. Ta ei suutnud meenutada, millal viimati oli üks naine ta sel moel tummaks löönud. Burboon tema huultel ja tema puusajoon. Mees oli juba peaaegu armunud.

„Seda ma tahaksin näha,” ütles McQueen. „Ja see pole ärplemine. Ma tahaksin seda oma ihusilmaga näha.”

„Niisiis, teeme ära?” küsis naine, kriipsuvõrra kulmu kergitades.

Ta pidi selle naise saama. „Jah,” ütles ta. „Jah, teeme ära.”

Nad lahkusid baarist koos, aga sõitsid tema maja juurde kumbki oma autoga. Lõigates läbi kodulinna liikluse, nägi ta tagasivaatepeeglist, et naine on kaotsi läinud. Ta oli naisele aadressi andnud ja võis olla kindel, et tollel pole vaja selle koha leidmiseks tema järel sõita. Rohelist tuld oodates haaras teda teadvustamata hirm, et naine on meelt muutnud, ära sõitnud, leidnud, et kuskil mujal kellegi teisega oleks ilmselt parem. Ei, kindlasti mitte. Naine oli teda tahtnud, ta teadis seda. Ta oli näinud baaris naise silmis saamahimu ja mis selle põhjuseks ka ei olnud – tema väljanägemine, tema raha või Kentucky rikkaima mehe kuulsus –, polnud oluline. Kõik vastas tõele, kõik kuulus tema juurde, oli osa temast. Mis tahes osa naine ka ei tahtnud, ei läinud mehele korda, kuni naine tahtis teda. Ta ju tahtis, tahtis ju küll? Ebaloogilised mõtted. Teadvustamata hirmud.

Ometi ei suutnud ta vabaneda tundest, et peab naist veel täna nägema, temaga olema. Kõik alla selle oleks äpardumine. Mehele oli vaja, et teda tahetaks. Mis mõte on olla rikas, mõjukas ja kehaga, mis sobiks temast poole nooremale mehele, kui keegi ei vaevuks teda õnneks võtma?

McQueen pööras oma teeotsast sisse ja nägi, et must Lexus juba ootab teda. Eneseaustus keelas tal kergendatult ohkamast, aga isegi enesest lugupidav mees tohib naeratada. Naine oli lihtsalt teist teed sõitnud, kah mul üllatus. Kui ta elab kuskil siinkandis, siis ta teab ka mehe maja. Kõik linnaelanikud teadsid Lockwoodi – see polnud nime saanud kivimüüriga ümbritsetud metsa järgi, mis maaomandust piiras, vaid mehe järgi, kes oli selle 1821. aastal ehitanud. Ameerika standardite kohaselt oli see vana, aga McQueeni perekond oli iiri päritolu. Tema vanaisa hinnangul oli kahesaja aasta vanune hoone just parasjagu sisse elatud. McQueen kaldus kõiki asju hindama oma vanaisa mõõdupuu järgi.

Lockwood oli punastest tellistest topeltkõrgusega valge portikusega kolmekorruseline Georgia stiilis meistriteos, mida kaitses kaheteist jala kõrgune sepistatud värav. Nii tema kui Paris parkisid autod ümarate munakividega teele templilikuna mõjuva portikuse ees. Naine ilmus oma autost nagu ilmutus – pikad jalad, peenikesed pahkluud, punased kingad, aga ei teinud maja nähes teist nägugi. Maja ei paistnud talle üldse mingit muljet avaldavat. Preili Parisel on ilmselt endalgi raha. Kingad, kleit, Birkini kott, mis muide oli väga sarnane sellega, mis oli kuulunud mehe eksabikaasale. See kõik rääkis rahast selget keelt. Raha avaldab muljet kõigile peale inimeste, kel seda jätkub.

Enne majja sisenemist peatus naine portikuse ees ja heitis pilgu väravale.

„Mis nüüd?” küsis mees.

„Ilus aed,” vastas ta. „Traditsiooniline Kentuky kiviaed.”

„Väga rõõmustav, et see sulle meeldib,” vastas mees portikuselt vaadet imetledes. Lockwoodi krunti piirav kiviaed oli ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. „Lasin selle ehitada just sinu jaoks.”

„Kas selleks, et mind hoida väljas, või selleks, et sees?”

„Et sind ümbritseksid ilusad asjad. Nii see peaks olema.”

Naine kergitas veidi kulmu, pöördus sõnagi lausumata ja sisenes majja. Kui ta ei oleks vaadanud, võinuks McQueen ennast õlale patsutada. Hästi öeldud.

„Tere tulemast Lockwoodi,” tervitas McQueen, õnnelik, et õhtu oli piisavalt hiline – kõik töötajad peale turvamehe olid juba lahkunud. „Loodan, et sulle meeldib.”

„Väga kena,” kinnitas naine külluslikule sisekujundusele vaevu pilku heites. McQueeni ei häirinud see kuigivõrd. Ta eelistas, et naine vaataks teda, mitte fuajeed, ja naine vaatas teda päris kindlasti. Naised pidasid teda üldiselt nägusaks, isegi kui nad polnud selles veendunud, nad pidasid teda rikkaks ja tavaliselt oli see tõele piisavalt lähedal.

„McQueenid on elanud siin juba neli põlve. Mu vanavanaisa ostis selle maja, kui tuli Iirimaalt,” jutustas McQueen. Oli soe suvi ja naine ei kandnud jakki, mille mees võinuks tal seljast aidata. Ta ei teadnud, kuhu oma käsi peita. Tema eas oleks ta pidanud võrgutamiskunsti juba valdama, aga Paris muutis ta endalegi arusaamatul põhjusel närviliseks. „Ta oli kavatsenud perega kaugemal läänes pidama jääda, aga siinsed künkad meenutasid talle kodukanti. Seega ta jäi siia.”

„Ja siin me nüüd siis oleme. Mida oleks su vanavanaisa öelnud selle kohta, et sa mu tema koju kutsusid?”

„Eelistan mõelda, et ta oleks sind korraks vaadanud ja öelnud „tubli töö, poiss”.”

„Selle üle, kui hästi töö tehtud saab, otsustan mina.”

„Ehk peaksime siis selle tööga pihta hakkama.” Ta sirutus naiseni ja suudles teda kristall-lühtri all, mis oli talle tänini tundunud elegantsena, aga nüüd, võrreldes punast kleiti kandva naise elegantsiga, paistis suurustlev. Naise suudlus maitses õunte ja burbooni järele ning tal oli olnud õigus – see kõrvetas, aga olles kord maigu suhu saanud, oli naine kõik, mida mees eales maitsta tahtis.

McQueen surus naise selja vastu ülakorrusele viiva keerdtrepi käsipuud. Ta sättis naise jala ümber oma puusa ja libistas oma kätt mööda sihvakat paljast reit ülespoole. Naine kandis aluspükse, aga need ei takistanud mehe sõrmedel leidmast teed tema sisse. Ta astus tahapoole ja tõmbas aluspüksid naisel üle reite jalast ning jättis need põrandale, kuhu need pidid jääma, nii ta lootis, hommikuni.

„Kui sa baari tulid, kas sul oli kavas mind võrgutada?” küsis ta, suu otse naise suu juures.

„Jah.”

„Kas sa oled mu raha peal väljas?” ta tajus, et selline küsimus ei solvaks sellist naist.

„Ainult sinu burbooni peal, härra McQueen.”

„Tahad ehk mu kollektsiooni näha?” küsis mees. „Kinnitan, et see on ainult märjuke. Mul pole ainsatki söövitatud kujundusega klaasi.”

McQueen ning tema maailmatasemel burbooni ja viski kollektsioon leidis hiljuti kajastamist ajakirjas Cigar Aficionado ning mõned kollektsionäärid olid sellest inspireerituna talle helistanud, püüdes osta mõningaid tema haruldasemaid aastakäike, aga Paris oli kindlasti esimene burbooni groupie.

„Hiljem,” vastas naine oma jalgu veidi rohkem avades, et mehe sõrmi sügavamale enda sisse meelitada. „Siis, kui sa oled mulle näidanud kõike muud, mis sul on.”

McQueen näitas talle. Alustuseks näitas ta talle sealsamas, seina vastas. Siis viis ta naise üles suurimasse magamistuppa, barokselt, suurustlevalt kaunistatud ruumi. Isegi voodi säras kuldselt. McQueen ei maganud selles toas, kui ta vähegi sai. Teisalt, ta leidis sellele toale muid rakendusviise. Parise punane kleit nägi põrandal välja sama hea kui hindamatu rohelise ja kuldsega Pärsia vaip, millele see pudenes.

Kui nad lõpetasid, sirutas Paris käe oma punase kleidi järele ja mees mõistis, et kui ta laseb naisel nüüd minna, ei näe ta teda tõenäoliselt enam kunagi. Miski ütles talle, et ta ei tohiks naisel minna lasta. Miski ütles talle, et kui ta piirdub naisega magamisega, jääb ta millestki ilma, võidust või auhinnast.

„Ära mine,” ütles ta, ise samal ajal kuulekalt kleidi lukku kinni tõmmates. Naisel oli nii ilus selg, öökapil seisva mosaiiklambi valgus veikles tema tumedal nahal nagu tulekeel. „Ma pole sulle veel oma kollektsiooni näidanud.”

„Õige küll, olin juba peaaegu unustanud,” vastas naine nii ükskõikselt kui vähegi võimalik. Mees polnud harjunud naistega, kes on nii rahulikud ega lase endale muljet avaldada, kui on juba kord miljardäri magamistuppa sattunud. Paris oli liiga rahulik.

„Ma ei oska sinust midagi arvata,” ütles ta silmi kissitades, kui naine oma juuksepaela sidus, tõmmates oma pikad lokid üle õla, Veenus riietumas.

„Minust arvata? Kas sa tahad minust pirukat teha, et pead nii täpselt teadma?”

McQueen naeris. „Ma eelistaksin sind pigem hoida oma magamistoas kui köögis. Ole nüüd, räägi mulle endast.”

„Mu nimi on Paris. Ma sündisin ja kasvasin Kentuckys. Kolisin Lõuna-Carolinasse, käisin seal kolledžis. Abiellusin mõne aasta eest, mees suri, pärisin tema varanduse ja nüüd olen siin tagasi. Lapsi mul ei ole. Minus pole midagi erilist. Sa ainult usud, et ma olen saladuslik, sest sa märkasid, et ma pole nii väga huvitatud võimalusest sinuga kogu ülejäänud elu veeta, ja see on sedasorti saladus, mis käib sinusugusel mehel üle jõu.”

„See tegi nüüd haiget.”

„Ei teinud.”

McQueen kergitas kulmu. „Rikas lesk. See selgitab mõndagi.”

„Mida see selgitab?”

„Miks ma ei suuda sulle muljet avaldada. Raha on sul endalgi.”

„Räägi endale, et asi on selles,” ütles ta naeratades niisama magusalt, kui magus oleks pirukas, mille sisse McQueen ta panna tahaks, ja pagana päralt, mees tahtis teda juba jälle. Naine pani ta unustama, et ta on juba neljakümne viie aastane. „Ma ei vaidle sulle vastu.”

„Ma kavatsen sulle muljet avaldada, enne kui sa lahkud,” kinnitas mees. „Jälgi mängu.”

„Hea küll.”

Mees pani selga ülikonna, lisamata siiski lipsu ja kuube, ning juhatas ta magamistoast välja hallis asuva raamaturiiuli juurde. Riiulil olid lugemata nahkköited kõikvõimalikku kirjandust.

„Väga kena,” nentis Paris. „Kas raamatud hankis su sisekujundaja? Või muretsesid sa need mingist kenast hulgimüügilaost?”

„Ma ei uhkelda raamatutega,” selgitas mees. „Ma näitan sulle oma kõige väärtuslikumat omandit.” Ta sikutas raamaturiiuli keskmist riiulit, näidates, et see pole mitte lihtsalt raamaturiiul, vaid ka uks. Ta astus sisse, süütas põrandalambi ja viipas Parisele, et see talle järgneks. Kui naine salakambris ringi vaatas, jälgis mees tema ilmet. Too ei lasknud midagi välja paista – ei šokki, üllatust ega pettumust.

„Hubane,” sõnas Paris, aga tema hääletoonist võis kahtlustada, et ta pidas silmas „umbne”. Mees jälgis, kuidas naise pilk jäädvustas vana kivikamina, antiikse nefriitrohelise katte ja eebenipuust nikerdatud käetugedega sohva. Naine jalutas seinani ja tõmbas kardina eest ning avas vaate… eimillelegi.

„Sa oled oma akna laudadega kinni löönud?” küsis Paris plangule koputades.

„Laudade taga on peegel,” vastas mees. „Ma ei taha, et keegi siia sisse vaataks. Ja mis võiks olla hirmsam kui piiluda aknasse ja näha iseennast?”

McQueen võttis võtme, mille ta oli peitnud väikesesse hõbedast vaasi kaminasimsil, ja avas satiinpruuni panipaiga, kaheteistkümne apostli reljeefidega.

„Kas see on tabernaakel?”

„On tõesti.”

„Sa hoiad alkoholi panipaigas, mis on mõeldud armuleiva jaoks?”

„Mu vanaisa huumorimeel oli veider, vähemalt asjus, millesse oli segatud katoliku kirik.”

„Eeldan, et ta oli katoliiklane?”

„Kuni ta armus tüdrukusse, kes jättis ta ühe karmeliidi pärast maha. Pärast seda pole ta enam oma jalga kirikusse tõstnud. Ütles, et ükski mees, kel on veidigi eneseuhkust, ei siseneks oma naise varastanud inimese majja.”

„Uhkus, tõepoolest. Jääb mulje, et see tüdruk valis õige mehe. Kas sinu olemasolust võib järeldada, et su vanaisa sai sellest üle, et tema armastatu ta eemale tõrjus?”

„Jah, ta abiellus, aga ei saanud sellest kunagi üle. Kõik McQueenid on nüüd paganad, aga ma pean seda tuba oma väikeseks pühapaigaks. Igaühel on sellist paika vaja.” Ta võttis panipaigast välja pudeli ja ulatas selle naisele.

„See siis ongi?” uuris naine pudelit ettevaatlikult käes keerates.

„See ongi. Sa tellisid täna õhtul baaris Red Threadi. See, kullake, on esimene Red Threadi pudel, mis eales on villitud, kõige esimene.”

„Kuidas see sinu kätte sattus?”

„Ostsin miljoni dollari eest. Päritolu on kindlalt tõestatud. Virginia Maddox ise müüs selle mulle veidi enne oma surma, et oma raviarvete eest maksta. See on unikaalne.”

„Mõni ime, et sa seda edasi müüa ei raatsi,” kommenteeris naine.

„Isegi mitte kogu maailma raha eest. See on burboonide püha graal. Püha graal ei ole müügiks.”

„Ebapüha graal,” ütles naine vaikselt, aga nii tasa, et mees ei kuulnudki seda.

Tema pilk muutus soojemaks, kui ta puudutas punast paela, mis oli pudeli kaela ümber seotud. See oli üks kulunud vana pael.

„On ime, et see siin alles on,” ütles McQueen. „Riideriba aastast 1860.”

„Orjarüü,” nentis Paris.

„Mis?”

„See riideriba on lõigatud orjarüü küljest. Paks puuvill. Orjarüüsid valmistati selle mõttega, et need kaua kestaks. Orjad ei saanud just tihti uusi riideid. Mis neil oli, pidi kestma, pidi pikkade aastate jooksul raskele tööle vastu pidama. Tüdruk, kes seda rüüd kord kandis? See oli tõenäoliselt ainus ilus asi, mis tal oli, ainus, mida ta omaks pidas.”

„Mul on kahju. Ma ei teadnud, et see riba… Ma ei teadnud loo seda osa, et riba tuli Maddoxi orja rüült.”

„Nüüd tead.”

„Sa tellisid Rickhouse’is Red Threadi. Aga kui Red Thread maha põles, olid sina alles väike laps. Miks see sind huvitab?”

„See pakub mulle huvi paljudel põhjustel. Aga kuule, sa ei tohiks seda pudelit minu kätte usaldada. Ma võin selle kogemata maha pillata. Kas sellest poleks kahju?”

Ta ulatas pudeli McQueenile tagasi. Mees pani selle ettevaatlikult tagasi panipaika. Kui ta ümber pööras, oli Paris juba poolel teel uksest välja.

„Sa ei lähe ometi ära?” küsis ta.

„Lähen magamistuppa,” vastas naine.

„Niisiis mul õnnestus sulle muljet avaldada?”

„Sul on uhke kollektsioon,” vastas naine. „Ma tahaksin, et see kuuluks mulle.”

McQueen järgnes talle salaukseni ja hakkas seda naise jaoks avama. Käsi ukse käepidemel, vaatas ta naist pealaest jalatallani ja lõpuks talle otse silma.

„Kes sa tegelikult oled?” küsis ta.

„Sa ei taha seda teada.”

„Miks mitte?”

„Ma juba ütlesin, miks. Tõde on nagu burboon – kui seda neelata, see kõrvetab.”

„Ma tahan kõrvetada saada.”

Naine suudles teda ja tegi seda piisavalt kirglikult, nii et McQueen ei hoolinud enam millestki muust peale selle, kuidas naisele rahuldust pakkuda. Kui ta oli selle saladuse lahendanud, jäi ta kiiresti magama, üks käsi naise paljal kõhul, üks jalg üle naise jala. See oli tema meelest parim viis uinumiseks.

Kui McQueen üles ärkas, oli ta üksi. Paris oli lahkunud, jätmata endast maha muud kui linadele oma lõhna ja tema padjale oma punase juuksepaela.

Punase riideriba?

Põrgu päralt, ta oli esmaklassiline lollpea.

McQueen tõmbas püksid jalga ja särgi selga ning jooksis riiulitagusesse tuppa.

Liiga hilja. Naine oli läinud.

Samuti oli läinud miljoni dollari eest ostetud pudel Red Threadi.