Читать книгу Viskivaras - Tiffany Reisz - Страница 4

Veritas

1978

Oma kuueteistkümnenda sünnipäeva hommikul tahtis Tamara Maddox oma hobusega ratsutama minna.

Ja mida Tamara Maddox iganes tahtis, seda ta ka tegi.

Kui tüdruku suhtes aus olla, peab tunnistama, et ta oli ära hellitatud ja ta teadis seda isegi, aga iga teinegi oleks tahtnud ükskõik millist vabandust kasutades sellest majast välja pääseda. Vanaisa ja ema tülitsesid jälle. Kui nad oleksid lihtsalt teineteise peale karjunud, oleks see olnud midagi niisugust, mille peale Tamara oleks silmi pööritanud, mille üle ta oleks naernud, mille eiramiseks oleks ta raadio valjemaks keeranud. Aga ei, nad tülitsesid suletud uste taga sosistades, madude kombel teineteise peale sisisedes. Kummalgi neist ei jätkunud viisakust talle öelda, mille pärast nad kaklevad, seega oletas Tamara, et nad kaklevad tema pärast.

Tore. Kui nad tahavad tema sünnipäeval tülitseda, siis laseb ta neil seda teha. Temal oli parematki teha. Soov ratsutama minna kasvas veelgi, kui ta nägi sinist valge kabiiniga Fordi kastikat tallide juurde põrisemas. Mida oli Levil pühapäeval siia asja? Tüdruk lootis, et too tuli, kuna teadis, et tal on sünnipäev, aga isegi Tamara Maddox ei olnud piisavalt ära hellitatud, et seda versiooni tõesti uskuda. Ometi andis see talle veel ühe põhjuse ratsutama minna, kuigi ühest põhjusest – ta tahtis minna – oli talle rohkem kui küll.

Tamara vahetas pidžaama oma ratsutamisriiete vastu – pruunid ratsapüksid, mustad saapad, valge pluus ja raske mantel –, sidus oma juuksed patsi ja kiirustas küüni juurde. Oli külm päev – termomeeter küüni küljes näitas ainult seitset kraadi, aga ta oli ka hullema ilmaga ratsutamas käinud. Peale selle oli vihm lõpuks lakanud ja ta oli majas istumisest juba peast segi minemas. Kõik, mida ta vajas, oli tund Kermitiga, oma musta Hannoveri poniga, värske õhu käes ja kõik oleks jälle korras.

Ja kui poleks olnudki, oleks ta vähemalt kohtunud Leviga, ja kui see ei oleks tüdruku enesetunnet parandanud, siis poleks olnudki maailmas midagi, mis seda teha oleks võinud.

Levi ei teinud tema ilmumisest väljagi, selles polnud midagi uut. Tüdruk pidi tema tähelepanu nimel vaeva nägema ja ta nägi kõvasti vaeva. Suvel oli ta mehele tihti peale sattunud, kui see, ülakeha paljas, tallist sõnnikut välja viskas või heinapalle tõstis. Talvel pidi ta leppima meenutusega mehe saledast tugevast kehast, millise ta teadis olevat peidetud mehe pruuni nahast kraega jaki ja šokolaadipruuni kauboikaabu alla. Mehe saapad olid kaetud kuivanud poriga. Tema põsk oli must. Ja kui ta peaks veel ilusamaks muutuma, sureks tüdruk enne, kui saab seitseteist. Ta lihtsalt sureks selle kätte.

Tamara kõndis mehe juurde, kes tassis sületäit heina ja koputas selle õlale, otsekui koputaks uksele.

„Kedagi pole kodus,” vastas Levi viivitamatult, enne kui tüdruk jõudis sõnagi lausuda.

„Ma tahaksin nüüd kohe oma hobusega ratsutama minna, palun väga ja tänan.”

„Ei.”

„Ei? Mis mõttes ei?”

„Ma pean silmas ei, mitte mingil juhul. Sa ei saa praegu oma hobusega ratsutama minna, palun väga ja tänan.” Levi läks edasi, heinad endiselt süles, nagu oleks teema sellega lõpetatud.

Tamara püüdis ta kinni ning koputas taas otsustavalt mehe õlale. Too lasi heintel kukkuda.

„Miks ma täna sõitma minna ei saa?”

„Sest on sadanud mitu päeva järjest. Maa on liiga pehme.”

„Praegu ei saja.” Tüdruk toksis aknaklaasile. „Vaata – see on kuiv. Kuiv, kuiv, kuiv.”

„Milline osa eist on sulle arusaamatu, Rajakas? E või I?”

„Sa ei tohiks mind Rajakaks kutsuda,” ütles tüdruk, käed puusas, lootuses, et mees märkab – tal on puusad. „See pole kena.”

„Ma pole kena inimene. Ja ma ei kutsuks sind Rajakaks, kui sa ei oleks niisugune kuradima ärahellitatud Rajakas, nii et kes selle hüüdnime eest õigupoolest vastutab?” Kordan üle – vastus on ei – E ja I, ei. Isegi sina suudad seda tähthaaval öelda.”

Mis puudutas Tamara hellitatust, võis mehel olla õigus, mitte et Tamara oleks seda meeleldi tunnistanud. Enamikul päevadest oli Levi ainus inimene kogu riigis – kui mitte arvestada tüdruku ema –, kel jätkus kuraaži talle ei öelda.

„Oh, ma oskan suurepäraselt tähthaaval rääkida. Ma suudan sõnu tähthaaval lugeda eest tahapoole ja tagant ettepoole, ei tagurpidi on ie, see on peaaegu nagu jee, see on igal juhul jaatus, täielik valmisolek minna ratsutama.”

„Sa käid mulle närvidele,” vastas Levi. Ta võttis kaabu peast ja tõmbas varrukaga üle otsaesise. Mõnikord tüdruk kahtlustas, et mees tegi sedasorti asju lihtsalt tema piinamiseks, sest teadis, et tüdruk on temast sisse võetud – mitte et too oleks püüdnud seda väga varjata. Ta, see Levi, oli üks esmaklassiline, kullavõitjast piinaja. Ta oli kahekümne kaheksa aastane ja tüdruk oli alles eile südaööl saanud kuusteist, mis tähendas, et polnud vähimatki võimalust, et ema või vanaisa oleks lubanud neil kohtamas käia, ja seda vaatamata asjaolule, et Levi oli ilusam kui suurem osa mehi, keda võis näha televiisorist. Tal olid mustad lokkis juuksed ja saatanlik naeratus, mis tõi mehe silmanurkadesse naerukurrud ning mida ta kinkis tüdrukule piisavalt tihti, et selle lootusi ja kehatemperatuuri tõsta. Ta oli alati kenasti päevitunud, isegi talvel, ja tüdruk imestas, kuidas ta hoidis päevituse sama kena isegi veebruaris… ja kas see päevitus katab kogu keha. Sellised tähtsad küsimused piinasid preili Tamara Belle Maddoxit.

Iga kord, kui mees teda Rajakaks hüüdis, tundis ta, et tahaks mehele kaela karata.

„Tead sa, täna on minu sünnipäev,” ütles ta. „Minu sünnipäeval pead sa minuga kena olema.”

„Ma ei pea mitte midagi, ainult surema ja maksud maksma. Seega, kui sa pole vikatimees või maksuametnik, ei kavatse ma su nõudmistele täna tähelepanu pöörata. Mul on täna vaba päev. Ma olen siin täna ainult seepärast, et see on ainus päev, mis sobis sepale, et tulla ja Danny Boy rauad üle vaadata.”

Tüdruk põrnitses talle otse silma sisse. Nii lähedalt, kui vähegi sai. Ta oli sel aastal kasvu visanud 170 sentimeetrini ja mees oli temast vähemalt 15 sentimeetrit pikem. Siiski tegi ta oma parima, et mehele ülalt alla vaadata.

„Levi.”

„Jah, Rajakas?”

„Mina olen vikatimees. Nüüd lase mul ratsutama minna või ma ütlen emale, et sattusin peale su vahekorrale Miss Piggyga.”

„Kas sa pead silmas oma ema hobust või „Muppet show’” siga?”

„Mis vahet seal on?”

„Minu jaoks on seal tohutu vahe, kui ma neist ühega vahekorras peaksin olema. Ma pean teadma, kellele hiljem lilli saata.”

„Sa oled kõige tigedam mees, kes eales sündinud,” ütles tüdruk pead raputades. „Kus on hang?”

„Kas sa kavatsed lõpuks Kermiti latri puhtaks rookida, ilma et peaksin sulle seda kakskümmend tuhat korda meelde tuletama?`”

„Ei. Ma kavatsen sind sellega nii kaua lüüa, kuni me saame sind nuudlite kurnamiseks kasutada.”

„See on seina ääres nagu alati. Nüüd, kui lubad, pean ma tegema ükskõik mida, peaasi, et see tegevus ei sisaldaks sinuga vestlemist.”

Levi astus eemale, aga tüdruk astus ta teele ette.

„Levi…” ütles ta, hääl lootusetusest murdumas. „Palun luba mul täna ratsutama minna. Mul on sünnipäev ja ma teen tallid puhtaks ja mul on sünnipäev ja ma teen, mida tahes sa mul teha ka ei käsiks, ja mul on sünnipäev ja…”

Mees ohkas raskelt ja lasi peal rinnale vajuda.

„Mis kuriteo ma ometi eelmises elus sooritasin, mis mu praeguses taassünnis sellesse olukorda tõi?” ütles ta raskelt ohates.

„Sa ajad jälle veidrat juttu,” kommenteeris tüdruk.

„Karma,” selgitas mees. „Ma räägin karmast. Sina muidugi ei tea sellest midagi, sest sa oled ilmselgelt nii noor ja rumal ja naiivne, et ainus võimalus seda sulle selgitada on, et tegemist on su esimese eluga. Sul on selles maailmas vastsündinu hing. Ainus selgitus, miks su vaimu kõrvatagused veel nii märjad on.”

„Sa tead, et sa armastad mind,” ütles tüdruk. „Sa tead isegi, et ma olen su lemmik.”

„Sa isegi ei meeldi mulle, Rajakas. Mitte sugugi.”

„Oh, muidugi meeldin. Ma meeldin sulle igapidi.”

„Armastan sind või vihkan sind, ratsutama sa minna ei saa. Ma olen oma sõna öelnud.”

„Sa pead laskma mul minna. Sa oled meie töötaja. Sa pead tegema, mida ma tahan.”

Mees põrnitses teda ja see pilk tundus tüdruku jaoks nagu taignarull või koguni teerull. Ta saatis oma teerulli vastu.

„Sina ei maksa mulle palka, Rajakas. Ma töötan su vanaisa, mitte sinu juures.”

„Ma tahaksin, et sa töötaksid minu alluvuses. Ma maksaksin sulle, et sa mind suudleksid, ja vallandaksin su, kui sa keelduksid.”

„Ma saan aru, et olen viimane inimene, kes peaks inimesi eelarvamuste põhjal hindama, aga tundub, et kõik, mida ma olen kuulnud punapeade kohta, on tõsi.”

„Levi.”

„Mida?”

„Nad tülitsevad jälle.”

Levi vaatas teda, huuled kõvasti kokku pigistatud, nagu tahaks tema vastu, olgugi vastumeelselt, lahke olla.

„Mille pärast siis sedapuhku?” küsis ta.

„Ma ei tea. Nad ei ütle mulle. Aga ma tean, et ema tahab ära kolida ja vanaisa on vastu.”

„Kas te ei elanud enne oma majas?”

Tüdruk noogutas. „Nii see oli – kuni isa veel elas.”

„Kas sina tahad ära kolida?”

„Ma elaksin pigem siin tallis kui ükskõik millises majas, kui nad sedamoodi tülitsevad.”

„Nii hull?”

„Jah,” vastas tüdruk ja naeratas siis laialt. „Peale selle – sina oled siin. Ma vahetaksin vanaisa ja ema mõlemad sinu vastu.”

„Taevas hoidku, mine. Mine minema. Kõtt! Mine ratsuta oma neetud hobusega ja jäta mind rahule. Aga kui Kermiti jalg jääb mudasse kinni ning sa lendad tal seljast ja murrad kaela, ära siis tule mind paluma, et ma selle korda teeksin. Su pea jääbki su õlgadele viltu.”

„Merci, mon capitan.” Tüdruk haaras mehe kätest kinni, suudles teda mõlemale põsele ning andis talle Prantsuse sõjaväe moodi au, nagu ta ise oleks nooremohvitser ja mees tema kapten.

„Sa oled arust ära,” pomises Levi, kui tüdruk Kermiti latri juurde sööstis.

„Ma ei kuule!” hõiskas ta. „Ma ratsutan tuules, rõõm tantsib mu jalgades ja vabadus mu lehvivates juustes.”

Levi tegi ukse, mille taga ta hoidis sadulaid, lukust lahti. Need olid ülearu kallid, tüdruk teadis seda, liiga ahvatlevad varaste jaoks. Teisest küljest teadis Levi väga hästi, et kui ta ei hoiaks neid luku taga, võtaks tüdruk sadula, millal tahes süda ratsutama kutsub, see lahendus poleks tüdrukule endalegi meeldinud, ehkki – kui temalt oleks selle kohta küsitud – ta muidugi oleks keeldunud seda tunnistamast. Ratsutama mineku lõbus pool oli Levi tüütamine, kuni mees tal minna lubas.

Kui Kermit sai saduldatud, jalutas tüdruk hobusekopli lõpus algava ratsutamisrajani. Plaan kolida pärast tema isa surma vanaisa juurde polnud teda just väga vaimustanud. Talle meeldis nende vana maja, laiutav viktoriaanlik telliskivihoone Louisville’i vanalinnas, aga seal linnas polnud palju võimalusi ratsutamas käia. Polnud hobuseid, polnud talle. Polnud talle, polnud tallimehi. Tallimeeste puudumisest järeldus paraku, et polnud ka Levit. Oh jah, pärast seda, kui ta oli heitnud pilgu vanaisa tallimehele, oli ta üsna kiiresti siin Ardenis Maddoxi majas elama harjunud. Aga ema ja vanaisa vahel leidis aset üha rohkem vastikuid sosinal peetud tülisid ning öeldes, et ta elaks pigem tallis kui majas, ei liialdanud Tamara sugugi.

Olles kord väljas külma õhu käes, otsustas Tamara, et lühem ratsasõit on parem ratsasõit. Porised rajad tähendasid, et kiiresti ratsutada ei saa ja poni on närviline. Tüdruku kõrvad õhetasid külma käes ja ninaotsa tekkis tilk. Ta pühkis selle varrukaga ära, ise õnnelik, et Levi polnud tema ebadaamiliku liigutuse tunnistajaks. Tema ja Kermit valisid tee, mis viis mõnesajal aakril laiutavate puude vahele. Sügis oli puudelt lehed kiskunud, aga raagus metsas oli endiselt midagi ilusat. See polnud surnud, see ainult nägi nii välja. See polnud surnud, see lihtsalt magas. Ta tajus, et puukoorte all liigub endiselt mahl, et mets joob endiselt vett, mida oli neil detsembripäevadel nii ohtralt sadanud. Ehkki puud olid raagus, tundusid need tema jaoks jõuliselt elus olevat. Need olid täis valmisolekut ärgata ja hakata taas rohetama, puud lugesid sekundeid kevadeni, mil nad saavad taas sirguda ja õitseda ning pugida sooja niisket õhku nagu kompvekki.

Tamara jõudis oma lemmikkivini, suure lubjakivist rahnuni. Hea ilma korral meeldis tüdrukule sellel pikutada. Nüüd kasutas ta seda kivi hobuse seljast mahatulemiseks.

Sidunud Kermiti puutüve külge, pladistas ta läbi pahkluuni ulatuva muda ja sopa jõekaldale. Vesi oli kõrge, kõrgem, kui ta mäletas kunagi näinud olevat, ja ka tumedam. Kiirem. See lõhnas teisiti – levis paks, kirbe lehk, mis meenutas surnud kalu ja metalli. Lõhn pani ta nina kirtsutama. Üle kivide voolates hakkas vesi valgelt vahutama nagu ookeanilained. Tüdruk oli isalt pärinud igatsuse ookeani järele, mitte et isa oleks kunagi tunnistanud, et läks oma ärireiside ajal just sinna. Tal polnudki ühtki põhjust midagi tunnistada. Tüdruk oli leidnud tema kingadest liiva. Kui ta palus, et isa ta järgmine kord kaasa võtaks, pilgutas isa talle silma, nagu oleks see tal kogu aeg kavas olnud.

Selle asemel oli isa endale kolm aastat tagasi ühel oma ärireisidest kuskil Lõuna-Carolinas kuuli pähe kihutanud ja tütar ei teadnud siiani, milliselt rannalt see liiv pärines.

„Tule tagasi, isa,” ütles ta jõele. See jõgi ühines Ohio jõega, see omakorda Mississippiga, mis suubus ookeani. Ja vesi muutus auruks ning tõusis taevasse. Pole kohta, kuhu vesi ei saaks minna. Kui ta annab veele sõnumi, ehk siis vesi leiab ta isa üles. „Ma igatsen sinu järele. Mäletad, sa pidid mu rannale kaasa võtma? Sa pidid mu endaga kaasa võtma.”

Ta saatis oma sõnumit vähemalt kord nädalas. Senini polnud mingit vastust, aga ehk täna… ehk täna jõgi kuuleb ta palvet. Ehk täna leiab jõgi ta isa üles.

Tamara läks tagasi Kermiti juurde, hõõrus selle jahedaid külgi ja enne kojusõiduks tagasi sadulasse ronimist andis ta sametisele ninale musi. Kui Kermitit ja Levit poleks, võiks ta oma vanaisa majas segi minna. Kooliõed kadestasid teda telliskivipalee pärast, milles ta elas, aga nad ei teadnud midagi tülitsemisest. Nad ei teadnud midagi ema reeglitest. Nad ei teadnud isast ega sellest pilvest, mille ta surm oli langetanud Ardeni majale, kattes selle surilinaga sel moel, et karjetest said sosinad ja sosinatest vaikimine. Ema ja vanaisa varjasid tema eest saladusi, saladusi, mis sundisid neid peaaegu iga päev, isegi tema sünnipäeval, tülitsema.

Isegi tema sünnipäeval.

Selleks ajaks kui ta tallide juurde tagasi jõudis, oli uuesti sadama hakanud. Tema käed kiskusid kinnastele vaatamata krampi ja tema põsed lõhenesid külma tuule käes. Ta võttis Kermitil sadula seljast ning harjas teda korralikult, ujutades ta üle hellituste ja sügamisega, kõigega, millest üks hobune eal võiks unistada. Ta läks tooma allapanuks värsket sületäit õlgi ja naastes leidis ta Levi ennast Kermiti latri juures ootamas. Ta oli tallides kütte sisse lülitanud ja jaki seljast võtnud. Pikkade varrukatega flanellsärgis ja teksades nägi ta välja veel kenam kui tunni aja eest. Tund hiljem näeb ta välja veel ilusam kui praegu. Tüdruk ei suutnud mõista, kuidas mees selliseks imeks võimeline on, aga oli õnnelik, et sai selle tunnistajaks olla.

„Võta.” Levi sirutas tema poole umbes kaardipakisuuruse väikese punase karbi.

„Mis see on?” küsis tüdruk karpi vastu võttes.

„Sinu sünnipäevakingitus.”

Tamara silmad läksid suureks.

„Kust sa teadsid, et mul on sünnipäev?”

„Sa ütlesid seda täna umbes kümme miljonit korda.”

„Sa hankisid selle minu jaoks täna? Sel ajal kui olin ratsutamas?”

„Hmm… ei.”

„Sa siis juba teadsid, et mul on sünnipäev. Sa pidid seda varem teada saama. Muidugi välja arvatud juhul, kui sul on kogu aeg siia minu jaoks kingitusi peidetud. Nii ongi, kas jah?”

„George ütles mulle, et ostis su sünnipäevaks Triumph Spitfire. Mul on täiesti ükskõik, kas sul on sünnipäev või mitte, ma tahan lihtsalt su autot laenuks võtta.”

„Ma vahetan auto suudluse vastu.”

„Unusta ära. Ma jätan selle kingituse endale.”

Ta sirutas käe, et karpi tagasi võtta, aga Tamara tõmbas selle eest ära. Tüdruk oleks endal peaaegu sõrmeotsad ära hammustanud, nii kiire oli tal kindaid käest kiskuda. Selleks ajaks kui ta karbikaane lahti sai, olid ta käed värisema hakanud. Üks tüdruk tema kolledžist – Crissy, taevas aidaku tal elada sellise nimega – oli öelnud, et tüdrukud peaksid poiste suhtes alati rahulikkust üles näitlema, ei tohiks liiga ärevile minna. See Crissy polnud iialgi saanud sünnipäevakinki maailma kõige ilusamalt mehelt ja Tamara ei suutnud ennast maha jahutada sel määral nagu iglus istudes.

Tamara tõmbas eelmise päeva ajalehega vooderdatud karbist välja väikese kullast hobuse, mis oli pisikese kuldketi otsas.

„Sulle meeldivad hobused,” ütles Levi, enne kui tüdruk midagi kosta jõudis.

„Mulle meeldid sina,” ütles ta.

„Tund aega tagasi ähvardasid sa mu makaronisõelaks muuta.”

„Ma kasutan seda ähvardust ainult nende inimeste peal, kes mulle meeldivad. Kas see on käekett?” Kett oli üsna lühike.

„Kaelakee,” vastas mees.

„Ma lämbun, kui sa paned nii lühikese keti mu kaela ümber.”

„Just nimelt.”

Tüdruk põrnitses teda.

„See käib pahkluu ümber, Rajakas,” selgitas mees. „Muidugi mitte juhul, kui sul on tõesti jämedad randmed, siis on see päris tavaline käekett.”

„Mul pole jämedad randmed.”

„Ma lihtsalt ütlesin, et kui sul oleks juhtumisi harukordselt jämedad randmed, siis võiksid sa seda käeketina kanda.”

„Levi, ma kaalun nelikümmend viis kilo.” Ta keeras keti ümber oma randme, et näidata, kui suur see on.

„Neljakümne viie kilone ranne. Ma ei ütleks, et see on tavapärane koht lisakilode jaoks, aga selliseid asju juhtub. Võib-olla tasuks sul teha mingeid randmeharjutusi…”

Tamara suudles teda.

See polnud põsemusi. Ta ei mänginud oma kaptenile allohvitseri. Ta suudles meest, nagu ta tahaks seda tõesti teha. Ta tahtis seda teha. Jumal küll, ta tahtis seda teha.

Levi võttis tal õlavartest kinni ja lükkas ta eemale. Õrnalt, aga see oli siiski otsustav liigutus, et nende vahele mingi vahemaa tekitada.

„Palun vabandust,” ütles tüdruk kergelt punastades. „Ma kaotasin korraks pea. Sest ma armastan hobuseid.”

„Kuule, sa ei saa jätkata sel moel, ei saa kippuda mehi suudlema.”

„Milliseid mehi?”

„Minusuguseid. Sa ei saa minutaolisi mehi suudlema kippuda.”

„Miks mitte?”

„Sa oled kuueteistaastane, Tamara.”

„Eile olin viisteist.”

„See on täiesti vale asi, mida öelda.”

„Mida ma ütlema peaksin?”

„Näiteks seda, et sa ei suudle mind enam suule. Ega ka kuhugi mujale. Minu meelest oleks see hea algus.”

Mees pani käed risti rinnale.

„Aga mul on sünnipäev.”

„Sa ei saa teha mida tahes ainult seepärast, et sul on sünnipäev.” Ta kõlas metsikult ärritununa, aga metsikult ärritunud Levi oli tüdruku meelest parim versioon temast. „Proovi näiteks politseinikele öelda, et sa võid kelle tahes ära tappa selle õigustusega, et sul on sünnipäev. See ei lähe läbi.”

„Ma pole kedagi tapnud. Ma suudlesin. S u u d l e s i n. Suudlesin, mitte ei tapnud – need on täiesti erinevad sõnad.”

„Rajakas, ma olen sinu jaoks kohutavalt vana. Ma töötan sinu vanaisa heaks. Ta kütaks mulle korraliku sauna, kui tabaks mu sinuga jändamast.”

„Ma tahan suudlust, Levi, mitte abieluettepanekut. Ma pole kunagi varem suudelnud. Tõesti mitte. Ja see siin ei lähe arvesse, sest sa ei saanud arugi, mis juhtus.”

„Ma arvan, et ma sain aru. Mingid osad minust said kindlasti aru.”

Tüdruk hüples üles-alla.

„Ainult üks? Palun! Päris suudlus?”

„Mida sa pead päris suudluseks?” küsis mees.

Tüdruk kehitas õlgu ja raputas pead. „Ma ei tea. Äkki midagi niisugust nagu seriaalis „Noored ja hoolimatud”?”

„Kumb mina peaksin olema? Noor või hoolimatu?”

„Sina oled muidugi hoolimatu,” kinnitas tüdruk. „Sest sa oled nii-nii-nii vana ja mina olen nii-nii-nii noor.”

„Kui ma sind suudlen, kas sa jääd vait?”

„Ma ei saa rääkida, kui mul on võõras keel suus, on ju nii?”

Mees võttis tal karbi käest ja viskas selle heinasületäie otsa. Ta võttis tüdrukul käest kinni ja tõmbas ta täiesti enda vastu.

„Lõpuks ometi,” ütles ta tüdrukule naeratades. „Lõpuks on meil mõjuv põhjus.”