Читать книгу Viskivaras - Tiffany Reisz - Страница 3

McQueen virutas sisetelefoni nupu alla ja käskis öövahetuse turvamehel väravad lukustada.

„Juba tehtud,” vastas James. „Keegi püüdis lahkuda väravakoodi kasutamata. Ta on minu kontoris. Ma olin teid just äratamas, boss.”

McQueen oleks pidanud tundma kergendust, aga ta kees vihast, tema õlad olid raevust pinges ja turvamehe väikesesse ruumi astudes oleks ta äärepealt ukse hingedelt maha löönud. Paris istus pepsilt väikesel klapptoolil, jalg risti üle teise jala pahkluu, must Birkini kott süles.

„Jäta meid hetkeks omavahele,” ütles McQueen turvamehele.

„Kas ma peaksin võmmid kutsuma?”

„Mitte veel. Ma tahan alustuseks kuulda, mis tal öelda on. Siis kutsume võmmid.”

James jättis nad oma ruumi kahekesi. Naine vaatas McQueenile rahulikult otsa.

„Kas kõik sinu teenrid on mustad?” küsis ta, osutades noogutusega uksele, mille James oli enda järel sulgenud.

„Nad ei ole teenrid, nad on töötajad. Ja ei. Mu majapidajanna on valge. Päevase vahetuse turvamees on Mehhikost.”

„Läbinisti positiivse mehe värviküllane maailm.”

„Ja läbinisti positiivse naise,” kostis McQueen. Ta pani käed rinnale risti ja toetus uksele. Sa oled osav. Väsitasid mu ära ja kui ma magasin…”

„Ma ei ole osav. Sina oled koba.”

„Olen või?”

„Intervjuu miljardärist investori Cooper McQueeniga Architectural Digesti 2014. aasta juuninumbris. „Mida teile lugeda meeldib, härra McQueen?” küsis pugejalik ajakirjanik sinult. „Mis hoiab teid kogu öö üleval?” Ja sina vastasid…”

„Raymond Chandlerit.”

„Sest, nagu sa intervjuus tunnistasid, „ma ei suuda vastu seista femme fatale’ile. Sokutage mu teele punases kleidis musta südametunnistusega naine ja ma olen tehtud.””

„Sa arvasid, et suudad mu võrgutada, sest ma loen Chandlerit?”

„Ja su viimane tüdruksõber oli Puerto Ricost pärit tõmmu Knicks City tantsutüdruk, seega ma teadsin, et mu šansid on väga head. Ma olen sinu tüüp, olen ju?”

„Kui sa sellele vihjad, mul pole tumedanahaliste naiste fetišit.”

„Ma ei vihjanud millelegi, aga sa paistsid kohe arvavat, et vihjasin. Mulle tundub, et miljardär kipub liiga palju protestima.”

„Kõigist maailma baaridest valisid sa minu oma, et mu burboon pihta panna. Tead, kui varastada midagi, mis maksab miljon dollarit, siis see on tõsine kuritegu.”

„Ma tean. Aga ma ei kutsu sulle politseid juhul, kui sina ei kutsu mulle.”

„Mina ei varastanud seda.”

„Sa ostsid varastatud kauba. Ka see on kuritegu.”

„See pudel ei olnud varastatud.”

„Mina tean, et oli.”

„Ma ütlesin sulle, Virginia Maddox müüs selle…”

„See ei kuulunud Virginia Maddoxile. Ei tohi müüa asju, mis ei kuulu sulle. Ma pakkusin sulle, et ostan selle ära, sina keeldusid ega jätnud mulle muud võimalust kui see enda omandusse võtta,” ütles naine, hääles kerge pahatahtlik sisin.

„Kuidas sa seda kõike tead? Kuidas sa tead kõike, mida sa usud Red Threadist teadvat?”

„Mina olengi Red Thread,” ütles Paris imeõrna ohkega, nagu tunnistaks üles halva harjumuse.

„Red Thread on surnud.”

„Kõlab hästi. Sa oleksid pidanud hakkama luuletajaks.” Naine osutas lõuaga arhiivikapi suunas. Pudel seisis selle peal.

„Vaata seda. Loe silti. Ütle, mis sel sildil kirjas on.”

McQueen teadis, mis sildil kirjas on, aga ta võttis pudeli ikkagi ja pööras etiketi valguse poole.

Etikett oli pleekinud ja kollakaks tõmbunud, see kippus juba maha kooruma. Lõppude lõpuks oli see juba sada viiskümmend aastat vana. Elegantses kirjastiilis oli käsitsi kirjutatud Red Thread–Kentucky Straight Bourbon Whiskey”. Nende sõnade all oli kirjas „Destilleeritud ja villitud – Frankfort, Kentucky.” Selle all omakorda oli pisikeses kirjas võimalik lugeda: „Omanik ja haldaja: perekond Maddox, 1866.”

„No näed sa siis,” ütles Paris.

„Mida ma näen?”

„Omanik on Maddoxi perekond.”

„Sina ei kuulu sellesse perekonda.”

„Kas sa ütled seda seepärast, et nemad olid valged ja mina ei ole?”

„Ma ütlen seda, kuna ma olen Maddoxi perekonda aastaid otsinud ja ma pole ühtki leidnud, ei vereliini ega abielu kaudu, ei kedagi, kel oleks mingit pistmist Red Threadiga. Selle perekonna kogu Kentucky haru suri või kadus pärast tehase põlengut.”

„Miks sa meid otsisid?”

„Alustame sellest, et ma ei usu, et sa oled Maddox. Sa peaksid seda mulle tõestama.”

„Sa hoiad mu tõestust enda käes. Viiekümnekraadist tõestust.”

„Hea nali.”

„Oh muidugi,” kostis naine lõuna venivat hääldust ülepakutult rõhutades. „Ma olen naljanina. Miks sa meid otsisid?” küsis ta jälle.

„Ma tahtsin Red Threadi ära osta. Selle, mis firmast järel oli. Ma olen juba aastaid tahtnud oma viskivabrikut avada. Red Thread on osa Kentucky ajaloost. Ma tahaksin olla osa Kentucky olevikust.”

„Mõned asjad on parem ajalukku jätta.”

„Burboon ei ole sedasorti asi.”

„Igal juhul on liiga hilja, härra McQueen. Keegi jõudis teist ette.”

„Milles täpselt ta minust ette jõudis? Ostis Red Threadi ära?”

„Vabriku taasavamises. Uue nimega muidugi. Ja uue juhtkonnaga.”

McQueen mõistis hetkega.

„Sina,” sõnas ta. „Sina oled Moonshine Ltd.? Ma olen püüdnud sinuga ühendust võtta.”

„Jah, see on minu firma.”

„Red Threadi krunt kuulub sulle?”

„Olen omanik, haldaja ja destilleerimismeister.”

„Sina?”

„Sa ei pea võimalikuks, et naine võib olla destilleerimismeister? Mul on keemias doktorikraad. Võid mind doktor Pariseks kutsuda, kui sedasorti asjad sind erutavad.”

„Saan aru,” nentis McQueen noogutades. „Saan tõesti. See on esimene pudel Red Threadi, originaalpudel. See on osa firma ajaloost ja sa tahad seda endale, sest Red Thread kuulub nüüd sulle. See on loogiline. Ma saan su soovist täielikult aru. Ma oleksin ehk seda sulle isegi laenanud, et sa saaksid seda firma taaskäivitamisel demonstreerida. Aga nüüd olen ma pahane. Ja kui sa ei ütle mulle väga head põhjust, miks ma ei peaks võmme kutsuma, tõstan ma telefoni kolme sekundi pärast. Kolm… kaks…”

„Ma võin sulle rääkida, mis juhtus Red Threadiga,” ütles naine. „Ma võin sulle kogu loo jutustada. Kogu tõe.”

Nõus.

See äratas mehe tähelepanu.

„Kas sa tead, kes selle maha põletas?”

„Ma tean kõike. Aga kui ma oleksin sinu asemel, ma ei päriks. Kui ma selle looga lõpetan, annad sa selle pudeli mulle üle vabandust paludes ja lugupidamisavaldustega.”

„See peab siis küll üks pagana hea lugu olema.”

„See lugu ongi see, mis mu siia tõi.”

„Sinu lugu?”

„Minu lugu. Ma pärisin selle loo.”

„Ma eelistaksin pärida raha, mitte lugusid.”

„Mul on seda ka, see polnud mitte just päriselt minu valik.”

„Sa ei taha rikas olla?”

„Jumal soosib vaeseid. Aga ära seda rikastele edasi ütle. See teeb nende pisikestele egodele haiget.”

McQueen ohkas ja nõjatus seljatoele. Ta pani särginööbid kinni ja viskas jala üle põlve. Ta peaks ju võmmid kutsuma. Miks ta pole seda veel teinud? Piinlikkustundest, et langes nii labase triki ohvriks? Ilus naine punases kleidis tuleb tema koju, magab temaga ja röövib ta paljaks, sel ajal kui ta magab. Ta oli valmis iseenda üle naerma, aga ei talunud mõtet, et keegi teine võiks seda teha. Jah, ta peaks võmmid kutsuma.

Või…

„Burbooni kutsutakse ausaks rüüpeks, ausaks hingeks,” ütles mees. „Kas sa tead, miks?”

„Sest seadus ei luba seda mitte kuidagi maitsestada. Vesi, mais, oder, rukis ja ei muud midagi. Sa tead alati, mida tellid. Saad, mida näed. Ei mingeid kunstlikke värvaineid. Ei mingeid kunstlikke magusaineid. Mitte midagi kunstlikku.”

„Õige. Seega joome tilga aususe terviseks, kas sobib?”

„Kui sina teed välja,” ütles naine.

„Ma teen alati välja.”

Ta võttis pudeli ja libistas selle oma püksitaskusse.

Ta avas turvaruumi ukse ja Paris astus välja sooja ööõhu kätte. Peaaegu kell kaks öösel, ta peaks magama. Ta oli lootnudki magada koos Parisega. Ühel kenal päeval saab ta targemaks. Ilmselt ei olnud see päev veel täna.

„Boss?” küsis James, pillates sigareti ja koni saapaga kustutades.

„Vääritimõistmine.” McQueeni käsi oli Parise alaseljal. „Kõik on korras.”

„Asi selge. Head und, härra McQueen.”

Jalutades tagasi majja, üles tema joogituppa, kaalus McQueen võimalust, et see võib olla tema elu kõige suurem viga.

„Istu.” McQueen osutas nefriitrohelisele sohvale ja Paris istus protestimata.

McQueen võttis hõbedast vaasist võtme ja pani Red Threadi pudeli tagasi panipaika.

„Ma poleks tohtinud sind usaldada.” McQueen lukustas laeka ja torkas võtme taskusse.

„Sa oled rikas valge mees. Pole imestada, et usud kogu maailma enda poolt olevat. Enamikul päevadel peab see nii paistma. Tavaliselt oleks sul õigus, aga ajad, härra McQueen, on muutumas.”

„See kõlab nagu ähvardus.”

„Minule kõlab see nagu Bob Dylan.”

Mees tundis, et vajab napsu, korralikku napsu, ja ta valas neile kummalegi. Kogu aja, kui ta korgi avas ja burbooni välja valas, hoidis ta pilku naisel. Too paistis olevat täiesti rahulik, aga see ei tundunud olevat allaandmise rahulikkus. See oli kassi arusaamine rahulikkusest. Rahulikkus, mis võis hetkega asenduda rünnaku või põgenemisega.

Kui naisel oli oma jook käes ja mehel oma, tõstis mees klaasi tervituseks, aga naine ei vastanud samaga. Ta võttis lihtsalt lonksu viskit.

„Pappy?” küsis ta.

„On tõesti. Tunned maitseid hästi.”

„Nahkset maitset on tunda.”

Mees ei tundnud seda, aga talle avaldas muljet, et naine tunneb.

„Sa ei liialdanud. Sa tunned tõesti burboone,” tunnustas ta.

„Nii arvati Maddoxi perekonna kohta,” ütles naine. „Sestpeale, kui Jacob Maddox hakkas viskit ajama ja kühveldas viie aastaga varanduse kokku… inimesed tunnistasid seda meie kõigi kohta – on Maddoxitel viski veres.

„Ma olen Maddoxi sugupuuga tuttav. Selles ei ole ühtki Parist.”

„Võib-olla sa vaatasid valesid oksi,” kostis naine külmalt.

Mehe sõnad olid tabanud hella kohta ja naise silmad lõid tuttavlikult leekima. Lõpuks polnud see ju mitte tema esimene kokkupuude naise õrnade kohtadega.

„Nüüd, kui meil on mõlemal aus jook käes,” alustas McQueen, „seleta mulle üht asja.”

„Mida tahes,” vastas naine, aga mees kahtles sügavalt selle lubaduse siiruses. Tema vastused paistsid olevat poolikud.

„Kas sa magasid minuga ainult selleks, et mu viski ära varastada?”

„Kas see teeb haiget? Vean kihla, et teeb.” Ta teeskles kaastunde pärast võpatamist, raputas pead ja laksutas keelt nagu ema, kes lohutab põlve ära löönud last. Sel hetkel sai mees ühest asjast aru – naine ei meeldinud talle, kohe mitte sugugi.

„Usun, et võiksin sinuga tuhat ööd seksida sind kordagi päriselt puudutamata.”

„Ära sellepärast ennast halvasti tunne,” ütles naine. „Sa pole ainus, kes on kivimüüridega ümbritsetud. Need müürid on pealegi samade inimeste ehitatud.”

„Need Iirimaalt immigreerunud kiviraidurid, kelle palkas mu vanavanaisa?”

Parise silmad läksid veidi suuremaks. Siis ta naeris. Lõpuks. Mees teadis, et ta oli saanud punkti kirja. Tõsi, suurem osa Kentucky kiviaedu oli ehitatud orjatööna. Tema oma ei olnud. Tal olid kuskil isegi paberid, millega seda tõestada. Kuigi ta ei teadnud, mis mängu nad Parisega õigupoolest mängivad, teadis ta vähemalt, et kuigi ta ei saa seda võita, võib ta – kui mängib piisavalt hästi – vähemalt kaotust vältida.

„Sa oled vaimukas. Ja sa näed hea välja.” Naine viskas talle komplimendi nagu ühedollarilise striptiisitari jalge ette. „Kui see su enesetunnet parandab, siis ma ei pidanud sinuga üldse teesklema. Kui ma poleks tahtnud sinuga magada, ma poleks sinuga maganud. See, et sa oled atraktiivne, sobis mulle hästi. Vastasel korral oleksin ma vist lihtsalt palganud kellegi sisse murdma ajal, kui sa oled kuskil ära. Kas sellest on abi?”

„Mu enesetunne paranes märgatavalt,” vastas mees. „Me räägime siin tõtt… kas see vastab tõele? Sa oled lesk?”

„Olen küll. Jäin leseks kolmekümne nelja aastaselt.”

„Hirmus noor iga mehe kaotamiseks.”

„Mitte minu mehe jaoks, ehkki mu meelest suri ta liiga noorena. Ta oli minust kakskümmend kaheksa aastat vanem.”

McQueen oleks äärepealt endale Pappyt kurku tõmmanud. Noorim naine, kellega ta oli maganud, oli temast kaheksateist aastat noorem ja see suhe kestis umbes sama kaua kui üks halb film.

„Kakskümmend kaheksa. Võib arvata, miks selliseid asju mai ja detsembri armulugudeks kutsutakse.”

Naine naeratas nagu maksukoguja ja mees adus, et ta maksab kohe kätte. „Kakskümmend kaheksa aastat? See on jaanuari ja detsembri armulugu liigaastal.”

McQueen pugistas naeru ja tõstis klaasi tervituseks.

„Mis on?” küsis naine.

„Kui piisava koguse burbooni sisse valad, kõlab su jutt ehtsa Kentucky tüdruku moodi.”

„Ma olengi ehtne Kentucky tüdruk. Sündinud Frankfordis kiviviske kaugusel Kentucky jõest. See ei ole kõnekujund. Hea viskekäega inimene võis meie trepilt kivi jõkke visata.”

„See pole just hea kant.”

„See oli ainus kant, mis meil võtta oli. Kui katus on pea kohal, toit külmkapis ja keegi ei murra su ust maha, siis on tegemist hea kandiga.”

McQueen püüdis veel üht lonksu oma burbooni võtta ja avastas, et tema klaas on tühi. Ta pani klaasi oma põlvele.

„Niisiis, sa magasid minuga ja varastasid miljonidollarilise pudeli burbooni. Sa ilmselt tahad seda pudelit väga.”

„Ei, ma ei taha seda. Aga ma vajan seda.” Teist korda sel õhtul nägi McQueen vilksamisi tema tõelist olemust femme fatale’i maski tagant, naine punases. See oli otsusekindel naine.

„Milleks?”

„Et viia lõpule üks asi, millega olen algust teinud.” Ta langetas pilgu burboonile klaasis, mida hoidis oma põlvel tasakaalus. „Kas sa tead, härra McQueen, mis on viskivaras, viskiproovel?”

„See on toru proovi võtmiseks,” vastas McQueen. „Pistad selle viskivaadi auku ja võtad sealt tilgakese maitsmiseks.”

„Kas see pole üks pagana võimas kujutluspilt?” küsis Paris.

McQueen naeris südamest, kaua ja valjult.

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Kas ma näen sinu arvates välja nagu viskivaras?”

„Sa näed välja nagu naine, kes pole oma elus mitte midagi varastanud.”

„Ma polegi. See pudel kuulub minu perekonnale. Sa tagastad selle nii või teisiti.”

„Ilmselt annan ma selle sulle hommikul vahetuskaubana loo eest. See oleks tõeline vägitükk.”

„See on vinge lugu.”

„Hakka siis parem peale.”

McQueen vaatas, kuidas naine oma pika jala teise peale tõstis, juuksed üle õla sättis ja talle vähimagi hirmukübemeta silma vaatas, ehkki ta oli vahele jäänud vargusega miljoni dollari väärtuses. Lugu, mida ta naiselt ootas, tegi ta närviliseks, aga ta tahtis seda siiski kuulda. Teadmised on võim ja võim on raha ning mitte keegi ei ole kunagi rumalalt kaubeldes rikkaks saanud.

„Kümnendal detsembril 1978 leidis aset kaks väga tähtsat sündmust Red Threadi ajaloos – Kentucky jõgi tõusis üle kallaste, püstitas rekordi neljakümne kaheksa jala kõrgusel; ja George J. Maddoxi, Red Threadi omaniku lapselaps sai kuueteistaastaseks. See oli Red Threadi lõpu algus.”

„Mis asi? Üleujutus?”

Paris kinkis talle naeratuse. Naeratuse, mis sundis mehe hetkega muutma oma otsust mitte kutsuda politseid.

„Tamara Maddox.”