Читать книгу Kiri iseendale. Mida ma tean nüüd. Eesti Ekspressi Raamat - Tiina Jõgeda - Страница 2

„Mõtle suurelt ja kartmatult ja omakasupüüdmatult. Intuitsioon ütleb, kas ja millal mõte reaalsuseks muuta.”

Airi Värnik (sündinud 26. oktoobril 1939) lõpetas Tartu 3. Keskkooli 1958. aastal kuldmedaliga. Tartu Ülikooli raviosakonnas õppides langes ta valik psühhiaatriale – seda valikut ei ole ta kunagi kahetsenud. Airi Värnik töötas Jämejala, Tartu ja Tallinna psühhiaatriakliinikutes 25 aastat, siis sooritas omamoodi kannapöörde – asutas eraõigusliku Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi. Haigete ravimise asemel keskendus ta suuremale pildile: ühiskonna vaimse tervise propageerimisele.

Professor Värnik on avaldanud suurel hulgal artikleid, juhendanud teadustöid ja pälvinud hulganisti teaduspreemiaid ja tunnustusi.

Kui noor arstitudeng tahtis mõista, mis toimub inimese peas, siis nüüd ta mõistab, et inimene on tervik – vaim on seotud kehaga, keha on seotud keskkonnaga, kõik inimesed on omavahel seotud ning saavad üksteist aidata.

MU ARMAS TAASKEHASTUNUD AIRI!

Mulle pakutud võimalus Sinuga vestelda tekitas algul rõõmsa elevuse, siis kohmetuse ja nüüd, kui sulepea juba tindipotti kastetud, täieliku segaduse mõtetes ja tunnetes. Kuid kiusatus uskuda, et poole sajandi distants kogemust ei devalveeri, peibutab jätkama. Palun heida pilk mu kirjaridadele, kui mahti saad, võta, mis tundub asine. Minu põhiline sõnum on – usalda iseennast, muu on pinnavirvendus.

Vaatan Sinu peale Su kaheksateistkümnendal sünnipäeval: ilus, kuid Sa ise ei tea seda, liiga pikk (võib-olla tänapäeva jaoks enam mitte), liiga tagasihoidlik, kuigi kooli priimus, Sa ei taju veel seda skorpioni jõudu, mis sinu sees paisub, kuigi oled juba treeninud passiivset vastupanu seoses pioneerluse ja komsomoli ahistustega, kuid samas lasknud võitluseta, raskelt kannatades lahti oma elu armastusest. Sa tahad laulda ja tantsida ja pilli mängida ja teedki seda, kuid sordiini all, sest Sa ei ole kindel, et Maa Sinu jalge all on Sinu päriskodu, mistõttu külalisena võid Sa endale lubada ainult seda, mis on sobiv ega häiri kedagi.

Armastava, vist konservatiivse kolme põlvkonna perekonna rüpes on Sul kujunenud küllalt küps maailmavaade ja väärtushinnangud, kuid inimsuhetes oled Sa veel sedavõrd heauskne, et ära pane pahaks, kui elu seda valusalt korrigeerib, vaid ole tänulik iga katsumuse eest, mis Sulle antakse. See toob selgust ja teeb tugevaks. Mulle andis suurepärase läbinägelikkuse kooli kohtupsühhiaatria praksis, kus inimeste kahe-, kolme- jne palgelisus ja elu kogu vikerkaarevärvides ilmsiks tuli.

Kaheksateist, valikute aeg… Ära arva, et valikuvabadus on totaalne. Raamid on ette antud kasvõi sellega, et meie veregrupp Sinuga on null reesusnegatiivne, tähendab – universaalne doonor. Arsti kutse sobis sellega, kuigi arhitektuur oli unistustes. Võib-olla Sina realiseerid selle läbi kolme põlvkonna jooksnud unistuse?

Aga nüüd tuleb see, millepärast seda kirja üldse tasus kirjutada. Niisiis tea, et oma parimad valikud olen ma teinud mitte ratsionaalselt kaalutledes, et mis oleks (sotsiaalselt) õige või mis oleks tasuv, vaid intuitsioonist lähtuvalt, kõhutunde järgi. Õnnistan seda „mõttetust”, mis mind arstiõppes kohe psühhiaatria poole tõmbas, õnnistan seda, kui ma kõrgema kategooria psühhiaatrina (kolleegide arvates lauslollusena) jätsin kindla palgatöö ja asutasin 1992. aastal eraõigusliku (!) suitsidoloogia (!) instituudi, mida ei osatud isegi kuidagi registreerida, kuid mille baasilt ma sain aastate möödudes kutse Stockholmi Kuningliku Instituudi doktorantuuri ja hiljem professuuri. Ma õnnistan ka seda, et ma äsja asutasin Tervisekliiniku, mis kogu mu akadeemilist karjääri läbiva teaduspõhisuse kui ainuõige printsiibi teisejärguliseks muudab.

Ma tahan sellega öelda: mõtle suurelt ja kartmatult ja omakasupüüdmatult. Intuitsioon ütleb, kas ja millal mõte reaalsuseks muuta. Siis Sulle antakse, ole vaid ärkvel. Usalda oma kuuendat meelt, intuitsioon seob ettearvamatult kokku allhoovused, kindlustab õige kulgemise, ka kannapöörded, ja moodustab meelepärase terviku. Usk ja pühendumus tõmbavad ligi fantastilisi mõttekaaslasi, kellega koos teel olla on nauding!

Lähisuhted kavaleridega – keeruline teema. Pole vähimatki kahtlust, et keemia inimeste vahel on olemas. Ma ei tea, kas keemial on pikka iga. Ma ei ole söandanud keemiat järgida enamaks kui mõneks tantsuõhtuks või kohtinguks, kartsin haavata saada, esimese armastuse haav ei kasvanudki kinni. Abielu kui armastus või kui tehing või kui see, mis on kombeks või kui pühitsetud liit? Liiga palju muutujaid… Üht ma siiki tõden, olgu postmodernism kui ahvatlev tahes, elu põhieesmärk on olnud universaalselt lihtne, seejuures moraalselt kohustuslik – elu edasi kanda ja püüda seda teha võimalikult kvaliteetselt. Partneri valik eostamiseks ja laste kasvatamiseks on nii tähtis otsus, et siin tuleb rakendada nii intuitsiooni kui mõistust.

Hüvasti, Airi, õnn kaasa, võib-olla kunagi kusagil ma tunnen Sind ära!

Siiralt Sinu Airi