Читать книгу Kiri iseendale. Mida ma tean nüüd. Eesti Ekspressi Raamat - Tiina Jõgeda - Страница 5

„Ükskõik kui õigesti Sa oma elu ka ei elaks, võid Sa ühel hetkel ennast ikkagi leida murtud mastiga purjekana tormisel merel – aga lihtsalt, et Sa teaks, Sa ujud ikkagi välja.”

Astrid Kannel (sündinud 7. juunil 1967) on ETV ja Eesti Päevalehe Moskva korrespondendina Venemaa Kuriilidest Kamtšatkani läbi matkanud, kuid politoloogia magistrina on tal põhjalikud teadmised ka Vene poliitikast. Ta on suutnud oma teravate küsimustega pressikonverentsil Vene presidendi Putini endast välja viia.

Aktuaalse Kaamera uudisteankruna on tema erihuvi välispoliitika. 2014. aastal pälvis ta Rahvusringhäälingu Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia. Ukraina kriisi ajal oli Astridil kogu aeg reisikott pakitud ning plaan tehtud, kuidas kodus asju korraldada, kui ta peaks ootamatult nädalaks ära sõitma. Kui ülemus talle kell 11 helistas, siis tund aega hiljem oli Astrid juba lennujaamas. Lisaks ETV segakooris laulmisele on tema hobiks mägimatkamine, mille eredaimad hetked on reisid koos pojaga. „On hästi mõnus, kui Sul on oma lapsega ühist midagi sellist, mis ainult ei liida, vaid muudab ka mõlemaid paremaks. Mägedes on meil mõlemal hea.”

TERE, ASTRID!

Tead, ma saan kohe 47, aga käin ikka veel patsidega nagu Sinagi, vaidlen endast targematega ning õpin midagi iga päev. Hiljuti armusin nagu segane. Nii et ära karda seda suurt numbrit.

Ma tean, et Sa tahad lennata. Ükskõik kuhu, peaasi, et ära. Sa tead kindlalt, et Sinu elus juhtub midagi väga erilist, Sa lähed seda jahtima ja ei kuula kellegi nõuandeid.

Väga hea, Su sisetunne ei vea Sind alt. Nii peabki.

Mida Sa täna kindlasti veel ei tea, on see, kui palju tuleb teha tööd, et sihtideni jõuda, kui paljust loobuda, et ihaldatut kätte saada. Ka ei tea Sa seda, et ükskõik kui õigesti Sa oma elu ka ei elaks, võid Sa ühel hetkel ennast ikkagi leida murtud mastiga purjekana tormisel merel, kus ei vilgu ükski majakas ega ulatu Sinuni meeleheitel sõprade loobitud päästerõngad. Aga lihtsalt, et Sa teaks, Sa ujud ikkagi välja.

Kangekaelsus on Sulle truuks sõbraks kogu eluks. Tänu temale ei saa Sinust ilget pugejat, Sa suudad jääda ausaks iseenda ees. Ja mis saab olla paremat, kuna nii on ju kõige lihtsam elada. Aga Sinu kange mina kõrvale on teistel inimestel ennast väga raske mahutada. Arvesta siis ka, et Sul tuleb olla üksi palju rohkem, kui Sa ehk tahaks. Sulle ei sünni tütart, nagu Sa täna soovid. Sünnib poeg. No nalja saab. (Muuseas, ta sai just 18.)

Ma tean, et Sa ei suuda seda praegu absoluutselt uskuda, kuid Sa annad nii mõnelegi tänasele tülile oma emaga hiljem teise hinnangu. No muidugi, Sa tead ju ülitäpselt, et ei korda ühtegi oma ema viga. Aga point on selles, et Sa ei kordagi. Sul on varuks omad vead.

Seigelda saad Sa palju ja igavuse kätte ei sure. Kuigi, ega vanadekodu periood on meil alles ees ja täitsa võimalik, et seal just igavusse surraksegi. Tead, sellest, et nii suur jupp elust on ikkagi juba läbi, on jube kahju! Vunki jätkuks veel mitmeks eluks. Ja muuseas, Eesti saab iseseisvaks. Sa näed uskumatuid asju õige pea ja pääsed napilt nõukogude täiskasvanu nõmedast elust.

Kõik läheb hästi! Ela julgelt!

Kallistan!

Astrid