Читать книгу Kiri iseendale. Mida ma tean nüüd. Eesti Ekspressi Raamat - Tiina Jõgeda - Страница 4

„Kui midagi ei juhtu, siis pole millestki rääkida ja mõelda, kui pole millestki rääkida ja mõelda, siis pole Sinust kasu ka Su tulevases elukutses.”

Andres Maimiku (sündinud 8. veebruaril 1970, noorpõlvepildil koos väikevend Urmasega) sotsiaalkriitilist käekirja tuntakse alates saatest „Esto TV”, mille must huumor ja poliitiline satiir mõnegi vaataja jaoks üle võlli käis. Tema dokumentalistika („Päkapikudisko”, „Vali kord”, „Müümise kunst”, „Kuku: mina jään ellu”, „Umbkotid” jt) on samavõrra terav ja tundlik kui tema ühiskonnakriitilised esseed kirjutavas meedias.

Maimikule meeldib dokumentaalfilme teha ja ta tahab seda liini jätkata. Paraku on tihti nii, et „sa ei tee seda, mida sa tahad, vaid teed seda, mida sul on võimalik teha”. Kõige parema meelega tahaks ta aga „ise luua oma rutiini, mille järgi elada. Nagu Ingmar Bergman või nagu Jaan Tätte. Elad oma saarel, lööd laptop’i lahti ja vaatad, kuidas raha pangaarvele pudeneb”, kuid tal õnnestub see harva. „Sõidan Setumaale maamajja, aga probleemid jõuavad ka sinna järele.”

Hei, kuule noormees! Sina seal! Sina jah, Maimik. Oi kui hea Sa välja näed! Blond ja sale ja sire – täitsa roogitav rääbis. Ma tean, Sinu ilusa sirge antiikrooma nina lõid venelased lömmi, aga ära muretse, naistele meeldivadki vorpe täis poksijanäod, tegudemehed. Tead, ma ei tahaks Sulle lihtsalt külge kleepida, lihtsalt paar mõtet tahavad jagamist. Sa võid mind kohe perse saata, aga ma tean, et Sa ei tee seda. Vanainimese vastu peab viisakas olema. Ma näen, et Sa ei oska oma kehaga veel toime tulla – käed ja jalad lendlevad tuules ringi nagu veskitiivad, kõnnid taarudes ja põrkad kokku liiklusmärkidega (see viga jääb terveks eluks külge), inimestele kõneledes otsa ei vaata. Sa käid ringi tädi Viiu mantlist ümberõmmeldud eblakas jakis ja kannad rinnus võltssafiiridest prossi, mõeldes, et oled tõsine „uusromantik”. Alles aastaid hiljem selgub, et koolikaaslased peavad Sind krooniliseks veidrikuks. Kui tüdrukud lähistele satuvad, siis a) hakkad praalima, b) hakkad kokutama või c) mõlemat korraga. Aga see on kõik parandatav. Noh nii, aegamisi ja jõudumööda. Mees õpib kasutama oma keha, õpib talitsema kehakeemiat, õpib eritama õigeid signaale. Kui Sul on elukogemusi, kui Sul on käitumiskoodide invariandid, pole midagi lihtsamat kui teeselda enesekindlust. No kes tahab, hammustab läbi, aga mis siis. Kogu suhtlus ongi ju üks rollimäng. Ma tean, et Sul on väike alakas: Sul on terve elu ees, aga ei ühtegi niidiotsa pihus, et mis sellega peale hakata. Küll jõuab, mõnel tulevadki asjad aeglaselt. Nagu ütles T. S. Eliot, „elu on väga pikk”. Mõned peavad end tati ja tahtejõuga sisse suruma, mõned triivivad kohale nagu iseenesest. Mõned otsivad väljakutseid, mõned aga ootavad pool elu sissekutset. „Võitjate põlvkonna” ekspressile Sul enivei asja ei ole ning see rong roostetabki 25 aasta pärast kusagil teivasjaama haruteel. Aga mis ma Sulle sellest räägin – hormoon surub tagant, Sa oled kärsitu, et nüüd kohe, korraga ja palju. Naistega on aga see värk, et nad ootavad pühendumist, mida omakorda peab õppima. Võib ju tunduda, et õiged kepimehed tulevad nurgast ning karvased alfaisased teevad esimese riisumise, aga tegelikult eelistab ka emaste geen usaldusväärset partnerit, kes aitab kasvatada nende järeltulijad üles. Üldse on jaotus alfadeks ja beetadeks nii 19. sajand. Ellu jäävad mitte tugevamad, vaid kohastumisvõimelisemad. Ma ütlen Sulle, ära usalda oma geene. Liiga palju siin elus on õpitav. Sa SAAD muutuda teiseks inimeseks, kui Sa seda tahad. Sa oled lühikest kasvu ja uje, keegi ei anna Sulle kinnitust, mis on Su eeldused ja võimalused. Aga vaata ringi, kuidas läheb teistel. Need, kes koolis laiasid ja väikseid kiusasid, need jäävad enamasti mingiteks labidameesteks, kiusatutest aga saavad stevejobsid ja zuckerbergid. Õige küll, Sa ei tea veel, kes need sellised on. Sa pead läbima tõsise teekonna, et saada meheks. Sa õpid armastama läbi võitluse selle armastuse pärast. Sa pead jändama saja suva asjaga, enne kui saad aru, mis on Sinu teema. Tegutsemine on oluline, sest ainult nii saab midagi juhtuda. Kui midagi ei juhtu, siis pole millestki rääkida ja mõelda, kui pole millestki rääkida ja mõelda, siis pole Sinust kasu ka Su tulevases elukutses. Suurim pidur on hirm nurjumise ees ja hirm häbisse jääda. Aga ka selle vastu leiab rohtu. Sa ei pea ennast kogu aeg kõrvalt vaatama, ei pea endast paremat tegelast mängima mingile imaginaarsele silmale. Siis tuleb kõik vabamalt, usu mind. Loogiliselt arutledes pole olemas ka ühtegi pealtvaatajat seal pilve piiril, ühtegi superstaarisaate kohtunikku, kes Sulle lõpliku hinnangu annaks. Kui Sa ei tee just midagi kuritegelikku, siis on see häbi ainult Sinu isiklik, intiimne häbi. Sa elad selle läbi, surud alla, õpid sellest ja lähed edasi. Ja üldse – inimesed on enamasti liiga hõivatud muretsemisega selle üle, mis mulje nemad Sulle jätavad, et mõelda, mis mulje Sina neile enesest jätad. Milan Kundera kirjutab raamatus „Olemise talumatu kergus”, mida Sa varsti loed ja mille lummuses Sa veel kaua viibid, et „einmal ist keinmal”. Mis tähendab, et kui Sa midagi ühe korra teed, siis võrdub see mittetegemisega. Mis omakorda tähendab, et keegi ei kirjuta Sind ühe teo põhjal ajaloo annaalidesse. Või siiski, väldi ajakirjandust, sest nemad juba oskavad Sinust sellist muljet kujundada, et Sust ei jää muud järele kui isikukood. Richard Linklateri filmis „Enne päikeseloojangut” ütleb üks tegelane teisele, et „vananedes süvenevad probleemid, aga paranevad ka oskused nendega toime tulla”. Tõepoolest, elu koosnebki suures osas probleemide lahendamisest ning kui ühel hetkel tundub, et näed, kõik probleemid ongi lahendatud, hakkad neid ise juurde tootma. Just sel hetkel, kui Su unistuste kodu viimane põrandaliist on paika installeeritud, tekib Sul elu armastus. Sa jätad oma unelmate kodu, koos kogu sinna juurdekuuluvaga ning alustad kõike otsast. Kriise ei tasu vältida, neil võib olla vägagi genereeriv toime. Oli see Mati Unt, kes ütles, et „ära leppida on selleks hea, et siis saab jälle tülli minna”. Mis veel? Ahjaa, Su elus on ilusaid naisi, neid pole küll palju, aga nad on tõesti ilusad. Sul on armsad lapsed. Tuleb ette õnnetut ja õnnelikku armastust ning nende vahepeal käib usin enese ülesehitamine. Lõviosa inimese keharakke vahetub seitsmeaastaste tsüklite järel ning ma täiesti siiralt usun, et samade ajatsüklite järel saab inimene ka psüühiliselt uueneda. Kui elust kaoks uudishimu ja järeleproovimislust, tekiks piinav tülpimus „ma olen siin olnud, olnud, ma oled seda näinud, näinud, ma olen seda teinud, teinud”. Ei ole ju – kogu aeg on uus ja huvitav, isegi siis, kui ei ole. Me kõik turnime nagunii kuristiku serval, mõned aga riskivad üle ääre alla vaadata, mõned mitte. Tähtsad aastad Su elus on 1997, 1998, 2008, 2010. Näed, läkski nii, nagu ma kartsin. Viljakas mõttevahetus muutus ühe vanamehe suvaliseks patroneerivaks mulinaks. Mis teejuht ma olen, kui ei leia üles teeotsa lähimast trammipeatusest koju. Nii et ela parem oma elu. Kuidagi see ikka välja kukub. Head aega!

Andres Maimik,

44 aastat vana filmilavastaja