Читать книгу «Litteraria» sari. Olla need, kes me oleme. Katkeid päevikutest aastatel 1964-1992 - Tiina Saluvere - Страница 10

Mõned inimesed saavad ainult surra, sest nad pole kunagi eland.

Õde tuli tagasi pärast aastat Formosas. 2 nädalad Jaapanis ületasid kõike, mida hiinlased suutsid pakkuda. Äratas minus ellu vana armastust Jaapani vastu. Vanad saarlased tugeva vormitundega – nagu kreeklased, itaallased, hispaanlased, inglased. Taotlevad olulist, lõplikku kuju. Hiina, India, palju Venemaast on aga lõpmatus ise – Aasia: kujuta, voogav kosmiline ürgudu, avaruse tunnetus, lõpmatu ornamentika. Paeluv nagu kaos, mis on aga õigele eurooplasele ohtlik.

Minu saksa raamatukaupmees Marburgis muretses mulle Meriani originaalgravüüri “Revalia 1652”. See ripub nüüd meie elutoas – “Riga 1548” kõrval (Sebastian Münsteri “Cosmographia’st”, Basel 1550). Kange balti kooskõla Kesk-Läänes.

Siin on olnud 26 päeva kuumus +33º–35ºC. Täna sajab vihma, on sügisene tunne.

Lapsepõlv on selguse, valguse, kosmose ilmutus. Tajume kõiki asju nende ürgpuhtuses: leiba, mett, piima, rukkiteri, sügist, kollast ploomi. Siis algab käärimine meis endis. Kaos nooruki sees ja – väljas tema ümber. See on poolpime, videv aeg, korridorid. Küpses meheeas jõuame – kui meil jaksab jõudu – jälle välja kosmilisse valguse valda, seekord aga vanemate kaavituseta. Teine sündimine vaimust. Nooruse vahe- ehk üleminekuaeg hajub, laps annab kätt mehele, ring sulgub, elul on mõtet.