Читать книгу «Litteraria» sari. Olla need, kes me oleme. Katkeid päevikutest aastatel 1964-1992 - Tiina Saluvere - Страница 6

Siinne raamat on avaldatud Ivari Ivaski 80. sünniaastapäeva puhul ja esitleb lugejale veel ühte žanrit selle mitmekülgse looja pärandist. Kuus aasta enne surma on Ivar Ivask kirjutanud: “Lõpuks tahan tunnistada, et pean kirjanduslikku päevikut juba kakskümmend kolm aastat. See on eesti keeles ja asendab omal viisil seltskondlikku läbikäimist kaasmaalastega, sest olude sunnil olen asunud eemal eestlaste keskusest. Ühtlasi on päevik luuletuste ja esseede taimelavaks. Päevik võib osutuda ajaga minu elutöö oluliseks osaks./---/

Tagasivaates leian, et kogu minu looming ja tegevus – luuletajana (kolmes keeles), kunstnikuna, kriitikuna, toimetajana – on olnud ühenduse, vahenduse otsing keelte ja rahvaste, minu mitme mina vahel. Sügav tung säilitada eluks vajalikku tasakaalu ning vaimset tervist.”^[5.]

Ivar Ivask hakkas järjepidevamalt päevikut pidama 1964. aasta alguses, kui elas USA-s Minnesota osariigis. Tema ja Astrid Ivask töötasid siis Põhjapõllul (Nordfieldis) Püha Olavi kolledžis (St. Olaf College). Üksikuid päevikukatkeid on säilinud ka varasemast ajast. Kuid eriti Normanis Oklahomas, kuhu Ivaskid kolisid 1967. aasta suvel, muutus päevikupidamine Ivar Ivaski jaoks eluliseks vajaduseks, mille katkestas alles surm. Kokku hoitakse praegu Riias Astrid Ivaski kodus 56 köidet Ivar Ivaski selge käekirjaga kirjutatud päevikut, mis sisaldavad märkmeid, tagasivaateid ja mõtisklusi ja on täiendatud fotode, lehelõigete, postmarkide ja joonistustega. Allpool on vahendatud vaid imeväike osa sellest, koostaja lootusega küll, et valik peaks olema esindav. Nii nagu veetilgas peegelduvat meri, peaks siinne väike valik andma aimu, mida kujutab endast Ivar Ivaski päevik. See ei ole liiga isiklik, siin ei analüüsita kuigivõrd iseenda meeleolusid ja tundeid. Päevikust paistab, et Ivar Ivask oli läbinisti kultuuri-inimene, kelle koduks oli kirjandus mitmetes keeltes, kes lõõgastus maalides või joonistades ja kelle peamine tugi oli tema luuletajast abikaasa. Samas on Ivar Ivask olnud ka luuletaja, aga ennekõike avarapilguline maailmakirjanduse ajakirja toimetaja, hea suhtleja, võimekas organisaator, inimeste kokkutooja ja asjade korraldaja; inimene, kellel on olnud tugev ego ja kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Olles ühelt poolt leebe ja empaatiline, on ta teiselt poolt olnud järjekindel ja oma tegevusaladesse väga tõsiselt suhtunud inimene.

1987. aasta WLT kevadnumber on pühendatud kirjanike päevikutele. Selle juhatab sisse Ivaski enda meelisklus pealkirjaga “Päevik kui kunst: vorm või vormitus, efemeerne või ajatu?” Seal Ivask resümeerib: “Kas on üldse mingit kahtlust, et päevik on kõige isikupärasem, kõige demokraatlikum kirjanduse liik, kuivõrd see ulatub argipäeva naeruväärsusest ajatusse ülevusse? Ja seda ühel ja samal päeval. Ükskõik kelle elus. Sageli ühel ja samal leheküljel.”^[6.]

Niisugune ongi Ivaski enda päevik, mis on nii mahukas, et isegi autor ei ole vist pidanud võimalikuks seda tervikuna avaldada. Kuid oma viimasel elukümnendil on ta vahel mõtisklenud selle üle, milleks neid päevikumärkmeid kasutada. Ta on kirjutanud päeviku põhjal mitmed oma ulatuslikud reisikirjad. Ta on lootnud nende põhjal kord ka oma mälestused kirjutada, milleks talle kahjuks aega ei antud. Veel on see päevik olnud Ivar Ivaskile osalt teraapiliseks, osalt mälu toetavaks vahendiks, et oma hinges ja igapäevas pidepunkte leida. Sellest päevikust oma valikut tehes olen jälginud, et kõik päevikus esinevad motiivid enam-vähem õigetes proportsioonides oleks esindatud. Samas on valitud tõesti vaid katkendeid, lugeja peab meeles pidama, et enamus sissekandeid on olnud pikemad, väga palju on kordusi, mis on loomulik, kui päevikut kirjutatakse aastaid peaaegu iga päev. Kuid valitud katked on esitatud autentselt, Ivaski sõnastust ja keelt ei ole kusagil muudetud.

Ivar Ivask oli pärit mitmekeelsest perekonnast, sai kõrghariduse saksa keeles ja töötas hiljem ingliskeelses keskkonnas. Tema abikaasa oli lätlanna, kes õppis ära eesti keele, nii et sellest sai Ameerikas perekonna kodune keel. Nii olidki vaid päevik ja jutuajamised abikaasaga ning kohtumised kaaspagulastega või külaskäigud Eestisse Ivaskile võimalusteks eesti keelt praktiseerida. Sellepärast on päeviku keel mõnevõrra eripärane. Siiski otsustasime seda mitte toimetada (parandada, muuta). Tekst on arusaadav ja meenutab lugejale Ivaski päritolu ja keskkonda, milles ta elas.

Ivar Ivask ise on avaldanud väljavõtteid oma päevikust ajakirjas Mana pealkirja all“Lehekülgi Oklahoma kümnendite päevikust, 1967–1987”^[7.]. Alljärgnevad katked ei korda sealavaldatut, kuid need kaks publikatsiooni peaksid teineteist täiendama.

Siinses väljaandes on Ivar Ivaski tekstile lisatud vaid selle mõistmiseks kõige hädavajalikum (võõrkeelsete fraaside tõlkeid, reaalkommentaare). Kõik numbrilised allikaviited on koostaja poolt. Muud lisandused (eraldatud tärniga*) pärinevad Ivaskilt endalt. Ka sõrendused ja allakriipsutused on temalt, ja igakord pole selge, millal allakriipsutused tehtud on ja mida nad markeerivad. Päeviku köiteid on kirjutaja ise korduvalt lugenud ja mõnikord on sinna uuel lugemisel midagi lisatud.

Tänan südamest Astrid Ivaskit loa eest need katked avaldada.

Sirje Olesk